Arheoloog leidis Toompeal maa alt ammuunustatud müürivärava

Postimees 14.01.2008

Autor: Urmas Seaver

Arheoloog Peeter Talvar näitab Tallinna vanalinnas maa-aluse tunneli rajamisel ootamatult välja tulnud kunagist linnamüüri väravat, mis umbes 500 aastat tagasi kinni müüriti. Värva olemasolust polnud ajaloolastel aimugi.
Foto: Toomas Huik

Tallinna vanalinnas Ingeri ja Rootsi bastioni maa-aluseid käike Kiek in de Kökiga ühendavat tunnelit kaevates tuli Toompea lõunapoolse kaitsemüüri maa-aluses osas nähtavale seniteadmata värav, mis võidi kinni müürida juba 475–500 aastat tagasi.

Värava avastanud OÜ Arheograator arheoloog Peeter Talvar rääkis, et väravakaare ülemised kivid tulid tööde käigus ootamatult välja ning neid tasapisi lahti kaevates selgus, et tegu on tõepoolest kunagi kasutusel olnud väravaga.

«Oli näha, et on olemas korralikult laotud tahutud kividest kaar, mistõttu otsustasime, et võtame seda veel lahti ja vaatame, millega tegemist on,» lisas ta.

Talvari sõnul oli leitud linnavärav suur üllatus ja sellest pole teadlastel seni aimu olnud.

«Kolleeg Villu Kadakas ütles, et seda juhtub vist küll kord saja aasta jooksul, et õnnestub avastada seniteadmata värav keskaegses kaitsemüüris,» märkis Talvar.

Praeguseks on värav umbes 2,5 meetri kõrguselt lahti kaevatud ning Talvari hinnangul on selle kõrgus maapinnast olnud omal ajal ligikaudu 3,3 meetrit. Värava laius on 3,9 meetrit.

Vanimal kaardil pole

«Tõenäoliselt polnud see värav igapäevases kasutuses, vaid seda pruugiti suurte veoste, nagu näiteks ehitusmaterjalid või suurtükid, Toompeale vedamiseks,» lausus Talvar. Ootamatult leitud müüriväravat pole näiteks ära märgitud vanimal tänapäevani säilinud Tallinna kaardil, mis pärit aastast 1634.

Samuti pole väravast jälge 1683. aastast pärineval Tallinna maketil. Millal värav kividega kinni müüriti, on Talvari sõnul esialgu teadmata. Ka on ebaselge, millal värav üleüldse rajati.

Talvari hinnangul on võimalik, et see ehitati näiteks samal ajal Kiek in de Köki kaitsetorniga, mis rajati aastatel 1475–1483, kuid võidi ehitada ka varem. Samas märkis ta, et tunnustatud linnamüüri uurija Rein Zobel pakkus, et Toompea lõunakülge kaitsev müür ja selles olev värav võidi rajada Liivi sõja (1558–1583) eel.

Arheoloog ütles, et ühes tunneli rajamisega jätkatakse ka väravaga seotud müüri uurimist, ning selle edasine lahtikaevamine võib paljastada nii selle kui ka värava võimaliku ehitamisaja.

«See on superleid,» lausus Talvari leitud värava kohta Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseosakonna juhataja Boris Dubovik. Ta märkis, et väravat enam kinni ei aeta, vaid see konserveeritakse ja kaetakse klaasiga.

Käikudesse tuleb elu

Nii jääb värav üheks vaatamisväärsuseks tunnelis, mis ühendab muuseumina töötavat Kiek in de Kökki ning Ingeri (Harjumägi) ja Rootsi bastioni (Lindamägi) maa-aluseid käike. Leitud värav asub Komandandi tänava äärse kõnnitee all umbes nelja meetri sügavusel ning Kiek in de Kökist umbes 30 meetri kaugusel.

Tervikuna hakkab maa-aluseid käike ja Kiek in de Kökki ühendav tunnel olema umbes 50 meetrit pikk ning selle ava tuleb linnatorni teise korruse seina. Nii saab tulevikus bastioni käikudesse minna otse tornist ning esialgse kava järgi avatakse tunnel tänavu sügisel.

Linn hakkas bastioni käike puhastama ja korda tegema 2006. aastal ning esimesed turistid pääsesid neisse mullu veebruaris, mil linn avas käikudest 380-meetrise lõigu. Juba avamispäeval käis neid katakombe uudistamas üle 3000 inimese.

Käikudesse tahetakse välja panna Rootsi arhiividest saadud bastionilaadsete kindlustuste joonised ja nende rajamise ajalugu, vanaaegseid suurtükke, Rootsi ja Tsaari-Venemaa mundrites sõdurikujusid ning muud põnevat.

Käigud maa all

• Ingeri (Harjumägi) ja Rootsi (Lindamägi) bastioni all on kokku ligi kaks kilomeetrit omavahel ühendatud maa-aluseid käike. Seni on linn korda teinud ja valgustanud ligi 350-meetrise lõigu, osa käikudest on sisse vajunud või vee all.

• Bastionid rajas Rootsi riik 17. sajandi teisel poolel Toompea kaitseks. Vene impeerium muldkindlustuste rajamist 18. sajandil ei jätkanud.

• 1857. aastal kaotati Tallinn maakindluste nimestikust ning kindlustused läksid tsiviilvõimule. Pärast Teist maailmasõda kasutati käike kuni 1970ndate aastateni tsiviilkaitses.

Allikas: PM

© 2005-2010 ERR

• Video


• Teised videod


• Uudistesaated

VIDEO VAATAMISEKS PEAB OLEMA JAVASCRIPT SISSE LÜLITATUD!

Add to Veoh playlist

Vanalinna rõdudelt õhkus Verona armastajate Romeo ja Julia hõngu

Pealinn 26.04.2010

Fotol: Enne II maailmasõda asus Tammsaare pargis, praeguse 1905. aasta monumendi kohal Uus turg, kust ka Ungern- Stenberg läbi jalutas. Fotol on rätikutes naised pagaritooteid müümas. Tähele tasub panna ka Estonia teatri tollast Pärnu mnt poolset fassaadi, mis nägi palju uhkem välja.

Tallinna tüdrukud ei põe ilupoe kompleksi ehk on pigem loomulikud blondid, jalakäijad aga lähevad hämmastaval kombel kesklinna paremal, kuid naasevad sealt vasakul kõnniteel – nii kirjeldas National Geographic 1930ndate lõpu Tallinna.

Justkui viimase võimalusena enne EW lõplikku hääbumist ilmus detsembris 1939 maailmakuulsas ajakirjas National Geographic Eestit ja Tallinna tutvustav artikkel. Selles kirjutas Balti aadlisuguvõsast pärit, kuid tol ajal Ameerikas elanud Irina Ungern-Sternberg Eestist kui paigast Venemaa Balti väravas. Paruness kirjeldas tollaseid Eesti olusid värvikalt, illustreerides lugu paljude suurte fotodega.

Ungern-Sternberg alustas oma Tallinna kirjeldust maandumisest lennuväljale. «Tallinn, uneluste ja vasturääkivuste linn, peitus unenäolisse udusse,» kirjutas ta. «Ainult üksikutes kohtades võis märgata siluetti, mis kuulus mõnele Tallinna lugematutest tornidest. Piloot pidi maandumispaika lennuväljal hoolikalt valima, et mitte põrutada rahvasumma, mis innukalt autode võidusõidule kaasa elas.

Kontrastide linn ja moodsad märgid

Peenetundeline inglise keelt kõnelev tolliametnik uuris pärast maandumist minu pagasit ja küsis, kui palju valuutat mul kaasa on. Seejärel hõikasin ma takso, mis mind kiirelt hotelli toimetas.»

«Eesti raha on mulle mõistatus,» jätkas paruness. «Endised margad on vahetatud kroonide vastu, mille väärtus on võrdne Skandinaavias kehtiva samanimelise ühikuga. Ometi on mõned vanad Eesti margad endiselt käibes ja kuigi neid ehib muljetavaldav number 100, võrduvad need vaid ühe krooni ehk 25 USA sendiga. Leidsin, et dollariga jõuab Tallinnas kaugele. Kahe ruumi ja vannitoaga sviidi eest maksin vaid 1 dollari ja 50 senti, maitsva lõuna eest koos viinaga vaid 30 senti.»

Ameeriklannale ei jäänud märkamata ka tollane Uus turg Estonia teatri Pärnu mnt poolsel küljel ning vanalinn. «Järgmisel hommikul läksin ma avastama linna, mis on nii erinev ükskõik millest linnast mujal maailmas. Jalutades mööda suurt väljakut, et linna paremini pilguga haarata, möödusin ma maalilisest puhtast turust, kus kirevate rätikutega naised müüsid mune, võid, köögivilju ja keraamikat. Ühe turuserva olid täielikult vallutanud pagarid.

Kitsad käänulised munakivitänavad vanalinnas võiksid kuuluda ükskõik millisele Taani või Saksa linnale, kuid vaevumärgatavalt on tunda ka idast pärit vene mõju. Linnamüüride sees võib märgata vanamoodsaid voorimeeste troskasid. Nende kohal majad justkui toetuksid üksteisele, nii tihedasti asetsevad need koos. Tänava kohale eenduvad rõdud lisavad itaaliapärast Romeo ja Julia hõngu. Imelikul kombel ei tundu autod, trammid ja moodsad ehitised selles kontrastide linnas sugugi üleliigsed.

Tallinn on sarnaselt teistele Euroopa linnadele omaks võtnud moodsad rahvusvahelised liiklusmärgid ja asendanud nendega endised sildid. Märk keelab mõnel kitsal vanalinna ostutänaval sõidukitel üldse liikuda. Tüüpiliselt asuvad väikesed poed vanalinnas hoonete keldrites ja nende omanik elab sealsamas majas kõrgemal.

Ma olin hämmingus, et mõnedel tänavatel toimib jalakäijate liiklus sõltuvalt teepoolest erinevas suunas. Kesklinna poole jalutades tuleb hoida alati parempoolsele jalakäijate teele, tagasi tulles vasakpoolsele, muidu võib leida end keset tänavat tõugatuna. Paljud tüdrukud, keda tänaval märkasin, on loomulikud blondid ja nn ilupoe kompleks on pigem erand.

Valitsus asub aadlimajades

Oma avastamisretkel möödusin vanast jämedast ja rahuloleva ilmega tornist, mida Kiek in de Kökiks ehk Kiika köögiks kutsutakse. Kas inimesed tõesti ronisid kunagi üles sinna torni, et näha, kuidas kohusetundlikud koduperenaised süüa tegid? Mina näiteks ei naudiks, kui keegi näeks mind toitu või näppe kõrvetamas. Kuid võib-olla olid Eesti koduperenaised selliste apsude jaoks liiga osavad.

Kiek in de Kökile pakub kontrasti sale Pikk Hermann, teine minu lemmik on Paks Margareeta.

Ma kogusin jõudu kohvikus, enne kui söendasin ronida Tallinna kindlusemäele Toompeale. Kohvikuomanik on tõstnud oma äri reklaamimiseks ukse kohale hiiglasliku metallist kringli. Panin tähele, et väikesed koogid on õhtuste või isegi kesköiste kohvikõrvaste suupistetena linlaste seas väga populaarsed.

Esimesed, mis Toompeale jõudes silma torkasid, olid õigeusukiriku bütsantslikud kuplid. Pisut eemal seisev iidne Toomkirik on aga rikas monumentidest, ornamentidest ja hauakividest. Kõige muljetavaldavam oli mulle mitmevärvilisest marmorist obelisk, mis on püstitatud krahv Ferdinand von Tiesenhauseni, keiser Aleksander I adjutandi mälestuseks, kes andis oma elu Austerlitzi lahingus. Lühike, kuid kurb pealiskiri tähendab «Isalt pojale».

Kirikuid ümbritsevad ilmast räsitud Taani kindlustused ja klassitsistlikud hooned, paljud endise aadli majad on valitsusasutuste poolt üle võetud.

Toompeal seisab ka Eesti parlamendi hoone. Kuigi moodne ehitis, sobib see keskaegsesse ümbrusse. Parlamendihoone ja kuppelkiriku vahelist väljakut kasutavad Toompea ja vanalinna külastajad mugava autoparklana.

Toompead ümbritsevad pargid ja promenaadid ning luiged ujuvad endises vallikraavis. Vanad bastionid aga on muudetud terrassaedadeks, kus õitsevad roosid.

Naised on vallutanud Tallinnas elualasid, millel seni töötasid vaid mehed. Paljud töötavad pankades ja kontorites ning isegi ehitusel. Ka konduktoriamet trammis või söe mahalaadimine laevadelt on naiste töö. Nad täidavad korve, mida mehed neile toovad.»

Artikkel lõppes imestamisega eestlaste lauluarmastuse üle. «Väike Tallinna linn toetab koos valitsusega Estonia ooperimaja. Iga nelja aasta tagant aga koguneb pealinna spetsiaalsele väljakule üle Eesti kuni 17 000 inimest laulma. Kui tuhanded eestlaste hääled ühinevad, et laulda rahvalaule, mis sündinud Põhjala pilvedest ja külmast, võib tunda jõudu, mida need inimesed kannavad. See on tahe pigem kannatada kui alistuda. See on rahvuslikku vaimu esile toov Eesti hääl – sügav, kannatlik ja lootust täis.»

Iidsed tornid ootavad avastajaid

Pealinn 10.05.2010

Autor: Oliver Õunmaa

Peaaegu kõik vanalinna tornid, mis seisid sajandeid tühjana ja lagunesid, on nüüd avatud huvilistele näituse-, teatri- ja õpikodade paigana.

Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boriss Duboviku sõnul pääsesid huvilised veel kümme aastat tagasi vaid 1960ndatel korda tehtud Nunna ja Kuldjala torni, Assauwe torni teatri- ja muusikamuuseumi, Paksu Margareetasse meremuuseumi ning aeg-ajalt Lühikese jala väravatorni seal tegutsevat ansamblit Hortus Musicus kuulama. «Rannamäe tee äärsed tornid polnud kasutusel mitusada aastat,» lisas Dubovik. «Vaid esimestel korrustel asusid laoruumid.»

Olukord hakkas muutuma alles kaheksa aasta eest. «2002. aastal sai korda Köismäe torn, kuhu pärast teatri jaoks kohandamist kolis algul Linnateater ja seejärel Nukuteater,» rääkis Dubovik. «Eppingi torni kordategemist alustati nõukogude ajal, kui valati raudbetoonist vahelaed. Korda sai see 2004. aastal, kui valmis uus trepp ülemistele korrustele. Seal on keskaegse linnamüüri näitus, kus väljas sõdurite varustus ja plaanid, kuidas torne ehitati.

Plate torni esimesel korrusel korraldab ARS Galerii suvel näitusi. Grusbeke-tagune torn sai korda 2005. aastal, seal on Ukraina kirik allkorrusel sisse seadunud savitöökoja ja ülemistel korrustel õpetavad tislerid lastele puutööd.»

Vihmase ilmaga torni varjule

Kolm-neli aastat tagasi tegi linn uue korrastusringi Nunna ja Kuldjala tornis, kus pärast 1960ndaid polnud midagi muutunud. Tornid said uued aknad, elektrisüsteemi ja signalisatsiooni. Turistid ronivad nüüd meeleldi Kodulinna maja hoole all olevatesse tornidesse, et end hetkeks linnakaitsjana tunda.

Nunnatorni piletimüüja Milvi Freimuthi sõnul oleneb külastatavus päevast. «Töötame huviliste teenindamiseks kahes vahetuses ja paar päeva tagasi käis minu vahetuse ajal suisa 16 inimest korraga,» rääkis naine. «Vihmane ilm pole takistuseks, tihti tullakse siis just torni varjule. Eriti huvitatud on tornidest välismaalased. Hiljuti ronis üks mees üles, ühes käes kark ja teises kepp, ja lapsed jooksevad meeleldi kaitsekäigul.»

Loewenschede tornis asub nüüd keraamikakoda ja -pood. Soliidsema välimuse said ka Müürivahe tänava tornid. «Hellemani torni avamiseks ehitasime sinna 2007. aastal uue keerdtrepi, nüüd on torn avatud näitusepaigana,» selgitas Dubovik. «Poolakad ehitasid 1980ndatel Hellemani tornist Viru värava suunas kaitsekäigu, mida kolm aastat tagasi vastassuunas pikendasime, et pääseks Hellemanist otse Munkadetaguse tornini. Munkadetagune torn sai eelmisel aastal korda – ees on uued uksed ja aknad. Sellel aastal kuulutame välja konkursi sinna rentniku leidmiseks. Idee on, et ta kasutaks nii Munkadetagust kui ka Hellemani torni korraga, nii et külastaja läheb näiteks ühest sisse ja väljub teisest.»

Suurimaks saavutuseks peab Dubovik äsja taasavatud Kiek in de Köki. «Sisuliselt jääb nüüd korda teha ja huvilistele avada kaks linna torni – Plate ülemised korrused ja Bremeni torn,» mainib ta.

Korrastada jääb vaid kaks torni

Rentnike leidmiseks tornidesse korraldab kultuuriväärtuste amet ideekonkursi. «Soovime, et tegevus, mis tornidesse tuleb, oleks atraktiivne, kultuuri ja meie ajalooga seotud,» rääkis Dubovik. «See, et hakatakse merevaiku müüma, ei tule kõne alla.»

Duboviki kinnitusel hoiab linn ka eraomanike hoovi jäävatel tornidel ja müürijuppidel silma peal. «Kõik remondid, mis on seotud linnamüüriga, kooskõlastatakse kultuuriväärtuste ametiga,» räägib Dubovik. «Meil on konkreetne tingimus, et linnamüüri tuleb eksponeerida. Isegi kui see on üks korteri sein, ei tohi sinna krohvi peale panna.

Eraomanikega on meil üldiselt hea läbisaamine. Kui neil mingi küsimus tekib, tulevad meie käest nõu küsima.»

Linnamüüris on säilinud 28 torni

• Keskajal oli linnamüür 2,35 km pikkune, selles asus 35 linnamüüri- ja kümme väravatorni. Keskajal olid müürid valgeks krohvitud, krohv kaitses müüre heitliku ilma eest.

Praeguseks ajaks on säilinud 1,85 km müüri ja 28 torni.

• Viide suurde torni rahvas ei pääse. Storlingi torn asub erakinnistul, Hattrope-tagune torn ehitati juba 19. sajandil korteriteks, Hinke torn on erastatud ja seal asuvad korterid, Neitsitorniga käivad linnal omanikuvaidlused ja Pika jala väravatornis asuvad kunstnike liidu ateljeed. Säilinud Viru eesvärava tornid on külastamiseks liiga väikesed. Tallitorn on osa Hortus Musicuse majast ja sinna pääseb sisse aeg-ajalt.

• Kordatehtud müüre peab igal aastal hooldama. Kultuuriväärtuste amet käib neid üle vaatamas, pudenevat mörti asendamas ja kivide vahele kasvama hakanud rohtu kitkumas.

Kevadiste relvavõitlustega tähistati keskajal looduse tärkamist

Pealinn 17.05.2010

Autor: Oliver Õunmaa

Foto: Baltisaksa kunstniku Leopold von Pezoldi ettekujutus, kuidas võisid keskajal maikrahv ja –krahvinna pärast oma valimist Tallinna sisse sõita. Maal ise pärineb hoopis 1869. aastast ja ehib Suurgildi hoone ehk praeguse ajaloomuuseumi seina

Keskaja pidustustel maikuus püüdsid peenemad preilid aimata vahvate noormeeste seas tulevasi mõjukaid kaupmehi ning raehärrasidki.

Üks tuntumaid pidustusi keskaegses Tallinnas oli maikrahvi valimine kevadel, kui ilmad soojemaks läksid. Tõenäoliselt said maikrahvi pidustused siinmail alguse juba Taani võimu ajal. Kahjuks on nende kohta säilinud üsna vähe dokumente, neist vanim pärineb 14. sajandi algusest. Värvikate pidustuste algpõhjus oli linna meeskodanike kevadine sõjavarustuse ja relvakäsitsemisoskuse kontroll. Maikrahv kehastas siiski mitte sõjakust, vaid maikuud, sest keskajal tunti vaid kaht aastaaega – talve ja suve. Pidustustega tähistati pimeduse taan-dumist, looduse ärkamist, noorust ja õnne.

Parimal õigus vang vabastada

Algul Suurgildi ja hiljem Mustpeade vennaskonna korraldatud lõbustused toimusid nelipühade ajal ja kestsid terve nädala. Esmaspäeval oli pidulik sööming, teisipäeva hommikul mindi uhkes rongkäigus linnast välja Kopli tammikusse. Määratud päeval kihutas Suurest Rannaväravast välja paarisajast ratsanikust koosnev väesalk, igal mehel läikima küüritud turvised või rõngassärgid seljas, relvad ligi ning lipud ja kiivrite suletutid lehvimas. Seda uhkeldussõitu kuulutasid valjusti linna heeroldid säravatest trompetitest, et naised, neitsid ja tüdrukud ning ka kogu kaupmeestest alamrahvas seda toredust vaatama tuleks. Kogunemiskohas pidid mehed näitama, kuidas nad ratsutamist ja muid rüütlikunste valdavad. Võistlusmänglemine oli ühtlasi linna peenemate peigmeeste paraad. Naispool jälgis seal eriti suure huviga vallalisi kaupmehi – Mustpeade vendi, kellest abiellumine pidi tegema Suurgildi ehk linna võimsamate ja jõukamate kaupmeeste ühingu liikmed, hiljem ehk raehärradki.

Tammikus peeti turniir, kus võisteldi ratsutamises ja laskmises. Kokkuvõttes parim sai maikrahvi tiitli ja pärjati kasevanikuga. Maikrahvi käisid valimas Suurgildi oldermann ja kaasistujad, bürgermeister ja eelmise aasta maikrahv. Arvatavasti sai valimistel määravaks ka positsioon ja varakus ning parima pidusöömingu korraldamise oskus.

Nüüd tuli vastsel maikrahvil Suure Rannavärava ees roosiaias kaheksa kaunitari hulgast endale maikrahvinna leida. Lisaks maikrahvinna valimise õigusele oli maikrahvil sel päeval veel voli ühele vangile vabadus kinkida.

Neljapäeval ratsutati protsessioonis ümber linna, kanti küünlaid ja tõrvikuid, mängisid moosekandid. Pühapäeval korraldati pidusöök ja ball ehitud ning valgustatud gilditoas. Maikrahv kostitas teda saatvaid daame ja tõrvikukandjaid ning ohverdas 30 marka pidusöögi heaks. Gilditoas peetava söömaaja ettevalmistamisega tegelesid gildi liikmete hulgast valitud kostihärrad. Nemad pidid ostma vajalikud joogid ja toiduained, ühtlasi tükeldasid nemad liha ja serveerisid. Toite käis valmistamas rae kokk isiklikult. Pidusöögi menüü oli kindlaks kujunenud ja seega tellis Suurgild endale aastate kaupa samu toiduaineid. 1542. aasta arvel on näiteks märgitud seitse sinki, 14 suitsuvorsti, kolm veerandikku liha, 14 keelt, veerandik pipart, pool naela ingveripulbrit, peent ja jämedat soola, nisuleiba, almuseleiba, 12 naela võid, kooke, õunu pähkleid, kreeka pähkleid ja kaks loodi safranit.

Tseremooniatel alati esirinnas

Maikrahvi tiitel anti üheks aastaks. Oli ette nähtud, et suvistepühal ratsutas maikrahv koos kaaskonnaga linnast välja lõbutsema. Mõnel muul kirikupühal pidi ta koos mustpeadega osalema ümber linna liikunud protsessioonides, kus kanti hiigelküünlaid, nn maikrahvi tulesid.

Arvatavasti valiti viimased maikrahvid Tallinnas Liivi sõja eelõhtul. Komme kevaditi oma osavust näidata jäi aga püsima hiljemgi, mil maikrahvi enam ei valitud. Nii kinnitas veel keiser Aleksander I 1808. aastal Mustpeade põlise privileegi kevadeti sõjalisi harjutusi läbi viia.

Papagoi eksamineeris ammukütte

Papagoilaskmine oli keskajal korraldatud traditsiooniline ammuküttide võistlus. Papagoiaias seati üles maalitud või hõbetatud papagoikujuke, mida käisid kordamööda esmalt Suurgild, siis mustpead ja lõpuks Kanuti gild laskmas. Käidi pühapäevadel lihavõttest suvistepühadeni linnamuusikutest saadetud pidulikus rongkäigus.

Kes suutis ammulasuga ridva otsast papagoi maha paisata, sai küttide kuningaks. Laskmiseks kasutati terasest ambusid. Pärast täpsuslaskmist peeti gilditoas või Mustpeade vennaskonna hoones pidu koos naistega, kelle seast küttide kuningas valis välja oma kuninganna.

Papagoilaskmistel Suurgild suurt söömaaega ei korraldatud, piirduti vaid jookide ja suupistetega nagu koogid, õunad, pähklid jm. Mustpead aga varusid näiteks 1522. aasta korralduse järgi selleks puhuks 7 oinast, 3 suurt sinki, 6 suitsuvorsti, kuus keelt, 12 loodi safranit, nael pipart ja rooma köömneid, pool naela ingveripulbrit, kolm naela mandleid, rosinaid, külim petersellijuuri, peen- ja jämedat soola, pool külimit rukkijahu, 150 muna, kolm toopi äädikat, sibulaid, vähki, nisuleiba, saiakesi, almuseleiba ning lambasoolikaid ja rupskeid vorsti tegemiseks.

Maikrahve valiti ka mujal

Maikrahvi valimine polnud ainult Tallinnale omane tava, vaid kombeks ka Rootsis, Saksamaal ja Taanis. Vanim teade maikrahvi valimise kohta läänepoolsemates linnades on pärit Lübeckist 1226. aastast. Seal omandas maikrahv linna iseseisvuspeo tähenduse, kuna nimetatud aastal vallutasid maikrahvipidulised Taani garnisoni käest tagasi Lübecki linnuse. Meile lähimad maikrahvivalimised toimusid ka Riias.

Kalaturul näitasid kalurid tsaariajal kopikate eest vaala

Pealinn 24.05.2010

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kubises praeguse kalaturu asukoht kalapaatidest ja neilt hommikuti värsket kala ostma tulnud linlastest.

Autor: Josef Kats

Kolme kuni kümne kopika eest näitasid kalurid ülemöödunud sajandil Tallinna kalaturul vaala, kelle skeleti sai hiljem enesele kahekrooniselt tuntud loodusuurija Carl Ernst von Baer.

Tallinna ajaloo uurijad on üksmeelsed: isegi kui Kalamaja ei ole vanim Tallinna eeslinn, siis üks vanemaid kindlasti. Tõsi küll, eestikeelne nimetus Kalamaja ilmub kirjalikesse allikatesse alles 1732. aastal, enne seda kasutasid hansalinn Reveli elanikud selle piirkonna kohta nimetusi Vissehermaye ja Fiskare majja. Esimene neist on magistraadi pabereis olemas juba 1458. aastal, teine ilmus 17. sajandi keskpaiku. On tähelepanuväärne, et sõna «kalur» muutus vastavalt alamsaksa või rootsi keele reeglitele, kuid eesti sõnaosis «maja», mis tähendas algselt mitte üksnes hoonet, vaid ka elukohta, jäi peaaegu muutumatuks.

Kalamaja vaal

Millal täpselt Kalamaja kalurid oma saagiga Tallinna lahe ääres kaubitsema hakkasid, seda ei tea täpselt keegi. Küll aga on teada, et kogu 14. sajandi jooksul ei teinud linnavõim kaldal või otse paadist kaubelda soovijatele mingeid takistusi. Järgmisel sajandil keelasid aga linnaisad niisuguse kauplemise rangelt ära – eeskätt sellepärast, et saaks kauba kvaliteeti kontrollida. Nüüd võis värsket kala müüa üksnes magistraadile kuuluvates kauplustes ja turuväljakul raekoja ees. Letid tuli ehitada kõrgemaks, et linnas vabalt ringi lonkivad sead meeldivalt lõhnavale kaubale ligi ei pääseks.

Kalaturg tekkis Kalamajja taas ülemöödunud sajandi teisel veerandil. Linnaelanikud kiirustasid sinna nii kala kui ka vaatemängude pärast. Näiteks aprillis 1851 saadeti Eesti kindralkubernerile kummaline palve: kalurid teatasid, et neil õnnestus vaal kinni püüda, ja nad tahtsid selle eluka kaldale vaatamiseks välja panna. Loomulikult mitte lihtsalt niisama, vaid raha eest. Kindralkuberner andis loa ja suur loom pukseeriti sinna, kus praegu asub linnahall.

Kuigi vaatamise eest küsiti vaid 3-10 kopikat, jõudsid kalurid selleks ajaks, kui õnnetu vaala laip lagunema hakkas, teenida 417 rubla. Kui «eksponaat» polnud enam «kaubandusliku välimusega», ostis kohalik kaupmees Pavlov vaala 175 rubla eest, et sellest traani toota. Ligi kümnemeetrise skeleti aga ostis oma kollektsiooni Peterburi teaduste akadeemia looduseuurija Carl Ernst von Baer.

Tööd ja plaanid

Vaal oli muidugi harvaesinev eksootika. See-eest räime, tursa ja lestaga varustati Reveli elanikke 19. ja 20. sajandi vahetusel pidevalt. Tõsi, kalalaevastiku arenedes muutus kauplemine üha keerukamaks: mootorlaevad ei pääsenud kauplemiseks vajalikule kaugusele, kuna vajasid sügavamat vett.

1913. aastal arutas volikogu uue sadama rajamist, muu hulgas taheti süvendada Kalamaja randa. Areneva linna eelarve oleks lubanud kiiresti ehitama hakata, kuid peagi alanud maailmasõda tõmbas plaanidele kriipsu peale.

Süvendustööd algasid Kalamajas alles 1923. aastal. Need kestsid kaks aastat ja läksid linnale maksma neli ja pool miljonit marka, mis on umbes võrdsed praeguste kroonidega. Ehituse tõttu kadus ka juba 13. sajandil alguse saanud mündriku elukutse – olid ju just mündrikud need, kes tõis reidil seisvalt laevalt kauba randa.

Kaluritel oli nüüd lihtsam rannale läheneda, kuid ostjad «nautisid» läbilõikavat meretuult, lund ja külma. Peagi oli selge, et kalaturg vajab paviljoni, ja juba 1927. aastal oli linnavalitsuse laual Kalamaja «kalahalli» projekt. See pidi tulema koguni neljakorruseline ja hallis pidid olema kontrollkaalud, turuülevaataja ruum, dušid, vannid sooja veega ja bassein sajale inimesele. Kuna aga polnud selge, kes hakkab ehitust rahastama, keeldus linn meelitavast ettepanekust.

Kuue aasta pärast valmis uus projekt, mille järgi pidid hoones olema külmutusruum, ladu, oksjonisaal ja neli kauplust. Nende rentimine pidi mõne aastaga katma 60 000-kroonise ehituskulu. Kuid 1933. aasta detsembris lükati projekt tagasi väitega, et alguses poleks paha panna kalarannas kauplevate paatide kohale kas või lihtsad varikatused.

Niisiis ei õnnestunud ehitada isegi primitiivset müügikohta. Ja kui asi olekski korda läinud, poleks see ikkagi kuigi kaua kestnud: 1941. aastal purustati kaldapealne Teise maailmasõja lahingutes.

Teist ilmasõda Kalamaja kalaturg üle ei elanud: uus võim pidas rannas kalaga kauplemist kohatuks ja kalalõhn läks üle kalakauplustesse. Alles 1980ndate lõpus peeti linnahalli treppidel kevadeti mõned korrad kalalaata. Hea algatus sumbus aga peagi – kuni tänavuse Tallinna päevani, mil linn endale ammuigatsetud ametliku kalaturu sai.

Vasknarva ordulinnus

Narva jõe alguse vasakul kaldal seisavad Vasknarva ordulinnuse varemed. Mida me teame selle iidse rajatise ajaloost?

Seda, et linnus ehitati endise kindluse asemele 1442. aastal. Kindlus olevat aga ehitatud sellele kohale 1349. aastal.
Vana kindluse asemel ehitati neljatahuline tornkindlus 3,6 meetri paksuse kivist ringmüüriga. Elamiseks ettenähtud kolmekorruseline peahoone oli suurte akende ja müürisiseste treppidega ja see 12 meetri kõrgune peakindlus olevat olnud 23 meetrit pikk ja 15 meetrit lai.

XV sajandil, kui tulid kasutusele tulirelvad, siis ehitati müürile veel juurde kaks diagonaalset torni.
Liivi sõja käigus sai klinnus tugevasti kannatada ja see taastati uuesti XVII sajandi alguseks. Praeguse kujuga varemeteks muudeti linnus arvatavasti XVII-XVIII sajandi vahetusel, sest pärast seda vanades ürikutes teda enam ei mainita.

Vasknarva linnus võeti riikliku kaitse alla 1964. aastal ja praeguseni peetakse seda üheks oma pärasemaks kaitseehitiseks, mis kujutab pöördeliste aegade kaitselinnuste ehitamise kultuuri. Praegusel ajal pakub linnus omapärast vaatelist pilti Narva jõel sõites ja on omamoodi piirisümboliks Eesti-Vene piiril.

See on ju tegelikult jätk Narva jõe kaitseehitistele, mis algab Narvas Hermanni ja Ivangorodi kindlusega. Omal ajal oli ta küllaltki tähtis kaitserajatis, mis on leidnud kajastamist Nikoni kroonikates (vana vene kroonikad). Siit on ka pärit üks miniatuur linnuse vallutamisest.

Arthur Ruusmaa
kasutatud Ida-Virumaa muinsuskaitseinspektori arhiivi materjale.

Vasknarva elanikud korraldasid sõjamängu

Postimees 09.08.2009

Vasknarva elanikud leidsid «Minu Eesti» mõttetalgutel, et 660 aastat vana ordulinnus tuleks korda teha, täna korraldasid nad sõjamängu, kus vastamisi Rootsi ja Vene Põhjasõja-aegsed sõdurid.


Pärast Jüriöö ülestõusu idapiirile rajatud kindlus häviski Põhjasõjas, kuid rajatise kagunurk köidab huvilisi senini. Linnusevaremed on aga väga halvas seisus, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Vasknarva küla nõukogu liikme Aleksandr Petuhhovi sõnul ongi ürituse eesmärk pöörata muinsuskaitseameti tähelepanu linnusele ja näidata, et varemed tuleb konserveerida.

Kummitootmine sai 3500 aastat tagasi alguse Kesk-Ameerikas

Postimees.ee 27.05.2010
Foto: wikipedia.org

Religioosse sisuga joonis, millel on kujutatud asteekide jumalat Xiuhtecuhtlit kummipalle templis ohverdamas



Massachusettsi tehnoloogiainstituudi arheoloogide sõnul oskasid põlisameeriklased juba 3500 aastat tagasi kummi valmistada.


Teadlaste Dorothy Hosleri ja Michael Tarkaniani kinnitusel ei leiutanud need ühiskonnad mitte ainult kummi, vaid suutsid erinevate tehnikate abil kummi kvaliteeti parandada, kirjutab sciencedaily.com.

Tulemuseks oli see, et neil olid kummitaldadega sandaalid ja kummipallid ning kummi kasutati väga laialdaselt igapäevaelus.

Kesk-Ameerikas ja Mehhikos 2000. aastatel eKr. õitsenud ühiskonnad tundsid väga hästi kohaliku puu Castilla elastica omadusi ning sealt saadavat piimmahla, mis võimaldas kummi valmistada.

Castilla elastica piimmahla ehk lateksit segati teise aine, Ipomoea alba ehk lehtertapu piimaga.

«Iidsed Ameerika mandri hõimud olid esimesed polümeeriteadlased. Nad valmistasid valget massi, mida andis nagu savi vormida. Sellest tehti palle, kummiskulptuure ning veel mitmeid teisi asju,» selgitasid teadlased.

See protsess sarnanes mingil määral tänapäeva vulkaniseerimisega.

Tarkanian ja Hosler tegid oma laboris Mehhikost kaasa toodud taimsete ainetega katseid, kasutades iidsete ameeriklaste kummivalmistusmeetodeid.

Teadlased märkasid, et taimemahla erinevad kogused andsid erinevate omadustega kummi.

«Kui lateksit ja lehtertapu piima oli pooleks, siis sai sellest kummist hea palli. Ainult lateks sobis kummist paeltele ning kolm ühele segu lateksist ja lehtertapust oli kõige tugevam. Sellest sai sandaalide tallad,» selgitasid teadlased.

Iidsetel ameeriklastel oli enne Hispaania konkistadooride saabumist üsna kaua aega kummivalmistamist katsetada.

Hispaanlaste ülestähenduses seisab, et «põliselanikel oli suur kummitööstus, kus aastast toodeti 16 000 kummipalli. Lisaks veel kummist kujusid, sandaalitaldu ja sandaale, kummipaelu, kummivöösid ja mitmeid teisi kodumajapidamises vaja minevaid esemeid.»

Arheoloogid on Kesk-Ameerikas mitmes paigas avastanud iidseid kummipalle, mille diameeter ulatub paarist sentimeetrits kuni 30 sentimeetrini. Vanim leidudest pärineb 1600. aastast eKr.

Kummipalle kasutati nii kivimüüridega palliplatsil mängimiseks kui ka religioossetel tseremooniatel.

16. sajandi konkistadooride märkmetes seisab, et indiaanlaste kultuuris on tähtsal kohal pallimäng. Pallimäng oli seal ka omamoodi hasartmäng, millega sai näiteks maad, orje ja teisi väärtusi võita.

Kõrgete panustega pallimäng võis lõppeda ka inimohvrite toomisega.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Palee, kus Kleopatra võrgutas Marcus Antoniuse?

Postimees.ee 26.05.2010

Fotod: Scanpix

Kleopatra paleest leitud esemed


Allveearheoloogid uurivad Egiptuses Aleksandria juures vee alla vajunud palee- ja templikompleksi jäänuseid.


Arheoloogid sukeldusid eile uurima paleed, kus Kleopatra, viimane Ptolemaioste soost Vana-Egiptuse valitseja, võrgutas Rooma kindrali Marcus Antoniuse ning kus Kleopatra hiljem enesetapu tegi, kirjutab Discovery News.

Arheoloogid kasutavad Aleksandria kunagise Portus Magnuse hiilguse uurimisel tänapäeva tehnoloogiat ning kontrollivad leide iidsete Kreeka ajaloolaste ja geograafide andmete abil.

Kleopatra paleed hakkas 1990. aastate alguses uurima Prantsuse allveearheoloog Franck Goddio. Uurimine oli ja on siiani vee sogasuse tõttu raskendatud.

Kuid siiski on leitud üsna palju asju alates müntidest kuni suurte graniitkujudeni. Kõige tähtsamaks leiuks oli aga vee alla maetud ehitistekompleks, kaasa arvatud tempel.

Kui maailmas on paljud arheoloogiliselt tähtsad paigad hävinenud inimkäe läbi, siis Aleksandrias olnud niinimetatud kuningliku kvartali hävitasid loodusjõud.

Goddio tiim loodab saada uut informatsiooni Egiptuse valitsejanna ja Rooma kindrali dramaatilise elu kohta. Uuritakse ka niinimetatud Timoniumi, mille Marcus Antonius lasi ehitada enda puhkepaigaks, kuid enne selle valmimist tegi ta enesetapu.

Varasemal sukeldumisel leiti hiiglaslik kivipea, mis arvatakse kujutavat Kleopatra ja ta varasema kallima, Rooma riigijuhi Julius Caesari poega Cesarioni. Veel on leitud kaks sfinksi, millest üks võib kujutada Kleopatra isa, vaarao Ptolemaios XII.

Kleopatra palee lähistel asus kunagi Isise tempel. Sellest paljastus suur kvartsiidist kiviblokk, millel oli graveeritud vaarao Seti I kuju.

«Avastasime mitmeid iidsete vaaraode linnast Heliopolisest, tänapäeva Kairost Aleksandriasse toodud asju. Kõik see viitab, et Ptolemaiose soost valitsejad kasutasid oma lossi ja templite ehitamiseks varasemate valitsejate ehitiste jäänuseid,» selgitasid arheoloogid.

Kleopatra VII (jaanuar 69 – 12. august 30 eKr) oli hellenistliku Egiptuse viimane valitseja aastatel 51–30 eKr.

Kleopatra oli Ptolemaios XII tütar ning Ptolemaios XIII ja Ptolemaios XIV õde-abikaasa. 55 – 51 eKr oli ta isa kaasvalitseja. Vendadega tal lapsi ei olnud, kuid suhtest Rooma väejuhi ja riigimehe Julius Caesariga sündis Kleopatral poeg Caesarion.

Hiljem abiellus Kleopatra Rooma väejuhi Marcus Antoniusega, aga kui too uuelt Rooma valitsejalt Octavianuselt lüüa sai, tegid Kleopatra ja Marcus Antonius enesetapu.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Mõisahoovist tuli välja ligi sajandivanune ühishaud

Postimees 26.05.2010 ja 27.05.2010

Foto: Liis Treimann
Foto: www.pidula.ee


Eelmisel reedel Pidula mõisa hoovis vee- ja kanalisatsioonitrassi kaevates märkas Klotoid OÜ ekskavaatorijuht Maidu Sepp pinnast välja tõstes maapinnast umbes meetri sügavusel inimluid, mis arheoloogide hinnangul pärinevad Esimese maailmasõja ajast ja kuuluvad Vene sõduritele.


Luud leidnud töömehed teavitasid inimskeleti leiust kohe muinsuskaitseametnikke ja esmaspäeva ennelõunal oli objektil muinsuskaitselist järelevalvet teostaval Tõnu Sepal juba selge, et tegemist ei ole ühe skeletiga, vaid neid on seal rohkem, kirjutab Saarte Hääl.

Kogenud muinsuskaitseametniku jaoks oli mõisa sisehoovist leitud matusepaik tõeliseks üllatuseks.

Esmaspäeva pärastlõunaks oli arheoloog Garel Püüa käsitsi välja kaevanud juba kolm skeletti, hõberisti ja mõned vasknööbid ning eile hommikupoolik, kui kolmele skeletile lisandus kaevamise käigus veel viis, andis ajaloolastele niidiotsa kätte, kuna mulla alt tulid välja ka mõned esemed, mis dateerimise lihtsamaks tegid.

«Nüüd saame juba öelda, et Pidula mõisas on Esimese maailmasõja ajal toimunud väike lahing ja siia on maetud Vene sõdurid. Sellest annavad tunnistust leitud katelok ja Jaapani vintpüssi padrunid,» ütles Tõnu Sepp.

Püüa arvas eile pärastlõunal, et ühishauda oli maetud seitse meest, üks skelett leiti eraldi maetuna. Kuhu leitud inimluud maetakse, seda otsustab mõisa omanik, Vesa Lappalainen.

Toimetas Mirjam Mäekivi

Mõisahoovi maetud Vene soldatite isikute tuvastamine on kaheldav



Eelmisel reedel Saaremaal Pidula mõisa hoovist renoveerimistööde käigus välja tulnud arvatavad Esimeses maailmasõjas sõdinud Vene soldatite säilmed maetakse ümber, kuid isikute tuvastamise ette võtmine on kahtluse all.


Pidula mõisa omanik Vesa Lappalainen kinnitas eilses intervjuus venekeelsele Postimees.ee-le, et mõisa hoovist vee- ja kanalisatsioonitrassi kaevamise käigus leitud kaheksa inimese säilmed maetakse ümber kalmistule.

Objektil muinsuskaitselist järelevalvet teostav Tõnu Sepp ütles Saarte Häälele, et tõenäoliselt peeti Pidula mõisa hoovis Esimese maailmasõja ajal väike lahing ja ühishauda maetud on Vene keiserliku sõjaväe soldatid.

«Asja on arutatud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Pärnu ja Saare piiskopkonna piiskopi Aleksandriga,» ütles Lappalainen, kelle sõnul maetakse sõdurid pühitsetud mulda. Saaremaal on mitu õigeusu kogudust ja surnuaeda, kuid kuna hauast leiti ladina rist, pole Lappalaise sõnul kindel, kas kõik mehed olid ikka õigeusklikud. Seega võiks kõne alla tulla ka oikumeeniline matus koos jumalateenistusega.

«Rääkinud muinsuskaitseekspertide ja arheoloogiga pean tõenäoliseks, et nende peaaegu 100 aastat tagasi langenud inimeste isiku tuvastamine ei õnnestu kunagi,» avaldas mõisahomanik arvamust, lisades, et samas on igasugune sellesuunaline abi, ka Venemaalt, teretulnud.

Ta märkis samas, et Soomes leitakse siiani Teises maailmasõjas hukkunud Soome sõdurite säilmeid ning nende isikud tuvastatakse DNA-proovi abil. Seejärel saab sõdurid matta kodukalmistule. «Lahinguväljale jäänud langenute loetelud on olemas. Otsitakse üles nende sugulased ja tuvastatakse kadunukese isik,» ütles Lappalainen.

«Mälestussambast on veel vara rääkida,» ütles Lappalainen. «Ajutiste haudade lähistele Pidulas kavatseme paigutada mälestustahvli.» Matmispaigast leitud vähesed esemed antakse tema sõnul muuseumile.

Pidula mõisakompleksi renoveerib EBC Ehitus, alltöövõtjana tegutseb objektil OÜ Klotoid. Sügiseks püütakse kunagine valitsejamaja külalistemajana kasutusele võtta.


Toimetas Sandra Maasalu

Rannu kihelkonna ajaloost

Rannu valla kodulehelt

Kohalik muistend jutustab: praeguse Virtsjärve asemel olnud ka vanasti järv, aga ilusa kristallselge ja karastava veega ja ilusate kallastega. Järve ümber kasvanud suured tamme- ja vahtrametsad. Järve ümbruskonnas elanud aus rahvapõlv, kes harinud oma põldu, pidanud järve pühaks ja hoidnud selle vee puhtana. Järves elanud kõiksugu kallid kalad. Järve nimi olnud siis Emujärv. Aegamööda muutunud aga rahvas halvemaks ja autumaks, reostanud järve kaldaid ja solkinud tema vett. Järv saanud pahaseks ja ühel päeval tõusnud õhku ning vajunud ära mere poole, kuni kadunudki rahva silmist. Asemele jäänud lage maa mudase pinnaga, kus vili hästi kasvanud. Sinna asusid elama inimesed ja ehitanud endile elamud. Ühel jaanilaupäeva õhtul läinud seitse venda korraga kirikusse ja siis tulnud järv suure kohinaga tagasi ja matnud kõik elava ja kirikugi ühes rahvaga enda alla. Järv ise aga ei olnud enam nii ilus. Ta vesi polnud nii selge ja karastav kui endisel järvel. Seepärast ei hüütud teda enam Emujärveks, vaid Virts- ehk Võrtsjärveks, kohaliku murraku järgi ka Võltsjärveks, s.o. valejärveks.

Rannu aladel on asustus vana. Võib arvata, et mitme küla ajalugu ulatub kaugesse muinasaega. Kas Rannu oli ka muistne iseseisev kihelkond, see on küsitav, sest siit pole leitud eestlaste muistse linnuse asupaika nagu naaberkihelkondadest Puhjast ja Rõngust. Mõned ajaloolased arvavad, et sakslased ehitasid oma linnuse eestlaste muistse linnuse varemetele. Seda kinnitavad ka muistendid, mis on seotud nn. Rannu kantsimäega.

Kust on üldse ja kui vana on Rannu kui kohanimi? Arvatakse, et see tuleb saksakeelsest sõnast rand - äär, serv, mis iseloomustaks kihelkonna järveäärset asendit. Samas asuvad Rannu mõis kui ka Rannuküla tegelikult järvekaldast mitme kilomeetri kaugusel. Keeleajaloolistel andmetel on sõna rand germaani laensõnana eesti keeles kodunenud juba vanemal rauaajal. Sellel ajal ulatus Suur-Võrtsjärv tõesti Rannukülani. Neil seletustel võiks Rannuküla tekkimisaega otsida isega väga kaugest muinasajast.

Rannu vasall-linnus on oletatavasti ehitatud umbes 1288. aastal. Arvatakse, et 1224. aastast kuulus Rannu kihelkond Dolenite vasallisuguvõsa omandusse.

Vanades ürikutes on esimesed teated kihelkonna kohta aastast 1347, siis nimega Randen. 1466. aastal ostis Rannu linnuse Bertnan von Tiesenhausen. Üle Liivimaa sai Rannu kurikuulsaks 1533.a. Barbara von Tiesenhauseni traagilise saatusega, millest on kirjutanud Aino Kallas ja Maimu Berg. Rannu linnus hävis Liivi sõjas 1558. aastal. Kahjuks võib vaid oletada, missugune linnus välja nägi, sest ühtegi joonistust linnuse kohta pole õnnestunud leida.

Kaasaegsetes ürikutes mainitakse esimestena küladest 24 adramaalist Lappentuoken küla - 1418.a., Motzekulla - 1449.a. ja Nouvenstarende (Rannaküla) - 1494.a. Nouvenstarende nimetus kaob aastast 1638, teised külanimed on tänapäevani välja jõudnud, kuigi teisel kujul.

Rannu kihelkonna enamik küladest on esmamainitud 16.-17. sajandil. Huvitav fakt on, et arvatavasti moodustasid varajasel keskajal Utukolga ja Koopsi ühe küla.

Tamme mõis (Tammenhof) on rajatud Rootsi võimu ajal. Rannu mõisast eraldus Tamme mõis 17.sajandil Põhjasõja ajal. Tamme mõis oli kogu oma eksisteerimise aja riigimõis ehk rahvakeeli kroonumõis.

Kust sai Tamme mõis endale nime? Muistendis kirjeldati, et Emujärve ümber kasvasid suured tamme- ja vahtrametsad. Need puuliigid kasvavad ainult viljakal maal ja niisugune pinnas ongi Tamme mõisa ümbruses. Võib oletada, et tammed ongi oma muistse asukoha tunnusena pärandanud tamme mõisale ta nime. Kuhu on siis tammed kadunud? Tammikute, vahtrikute ja teiste väärislehtpuude raiumine toimus muistsel ajal enne teiste metsade laastamist, sest nende all olnud viljakad maad võeti esimestena harimisele. 17.-18- sajandil oli Rannu ja Rõngu kant juba täiesti metsavaene.

Tamme mõisas toimusid talurahvarahutused aastatel 1783- 1784 ja 1816-1823 . Kahjuks ei õnnestunud leida midagi konkreetsemat nendest sündmustest. Talurahvas nõudis muidugi maad. Loodeti ka, et siirdumisega vene õigeusku muutuvad elutingimused paremaks. Vene õigeusu kirik ehitati Lüllele aastatel 1899- 1901 riigi kulul.

Rannu ümbrust haaras 19. sajandil ka vennastekoguduse liikumine. Koguduse liikmeid oli siinkandis umbes 700.

Paralleeli võib tõmmata tänapäevaga. Oli ju 19. sajandi keskpaik eestlastele rahvuslik ärkamisaeg ja pöörduti siis uute usulahkude poole. Kümme aastat tagasi, enne Eesti taasiseseisvumist otsiti jälle abi uutest usulahkudest (näit. Rannus Uusapostlik kirik). Palju uuritakse ja usutakse müstikat.
Samas ilmus 19. sajandi lõpul ajalehtedes teateid, et jutluste ajal on Rannu Püha Martini kirik tühi. Sama probleem on ka tänapäeval.

1880. aastal läks mitukümmend perekonda õnne otsima Tomski kubermangu ja Kaukaasiasse.
Eespool sai nimetatud, et Tamme oli nn. kroonu mõis. 1920.aastal nimetati mõis ümber Tamme asunduseks . 1951.aastal mäletati veel mõisa rentnikku Passi, kes rentis mõisa riigilt 1882.aastast alates kahekümne viieks aastaks , aga pärast müünud mõisa rendi eesõiguse Johansoni nimelisele mehele. Johanson oligi Tamme mõisa viimane rentnik. Tamme mõisa põllud hariti moonameeste ja kandimeestega. Tammel oli kandimehi ühel kohal ka mõnikord mitu. Praeguse Tamme küla piiridesse jääb viis endist kandikohta. Kandikohtade suuruseks oli umbes 20 Riia vakamaad (6-7 hektarit), millest 3 hektarit oli põllumaad. Tamme mõisa põldudest jagati tsaarivalitsuse poolt maad päriseks vanadele soldatitele. Niisuguseid väikeseid 3 vakamaa (1 hektari) suuruseid popsikohti oli Tamme mõisa põldude servades kolm.

Mälestustest selgub, et teoorjuse ajal olnud Tamme mõisas üksvahe väga kuri kubjas. Kord oli see kubjas teesillutamisel peksnud üht talumeest seni kuni mees suri. Teinekord oli üks naine sünnitanud mõisa põllul, aga kubjas ei lubanud teda koju ning naine ja laps surid.

Tamme mõisas olid poolteise, kahe ja kolme päeva maad. Maa suuruse järgi määrati hobuse ja jalameeste tööpäevad mõisale. Ühe päeva maa suurus oli 56 dessatiini, millest 7 dessatiini oli põldu. Mälestustest selgub, et Tamme mõisas oli päevi kergem teha kui Rannus või Valgutas. Rannus oli talupoegade elu eriti raske mõisnik Kaveli ajal, kes oli kurikuulus oma julmuse ja kurjuse poolest.
Tamme mõisa valitseja pani oma toatüdrukud mehele vastavalt tüdrukute soovidele. Poiss, kes tüdrukut ei tahtnud, sai aga mõisa talli juures ihunuhtlust.

1920.aasta alguses jagati mõisa maad asunikele. Maad said päriseks endised Tamme mõisa kandimehed, samuti nn. soldatimaal asunud popsid. Lisaks moodustati mõisamaadest kolm uut asundustalu, kuhu peremehed tulid väljastpoolt Tamme piire, kuid siiski Tartumaalt. Uutele taludele pandi ka nimed, aga need ei tahtnud rahva sees juurduda. Talusid nimetati ikka nende peremeeste järgi.

(Viive Vink`i ettekanne 10.juulil 1999.a. Tamme küla päevadel)

Mehhikost leiti 2700 aasta vanune matusepüramiid

Postimees 18.05.2010

Lõuna-Mehhikost Chiapa de Corzost leitud püramiidist paljastus matusekamber

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Lõuna-Mehhikost 2700 aasta vanuse matusepüramiidi.



Püramiidist leiti hauakamber, milles olid nelja inimese jäänused, kirjutab AFP.

Arheoloogid oletavad, et tegemist võis olla kuninga või preestri matmispaigaga.

Arheoloog Emiliano Gallaga sõnas, et haud pärineb ajavahemikust 500 – 700 eKr.

«Püramiidi uurimine näitas, et see võib olla varajasim näide, et püramiidi ei kasutatud ainult jumalakummardamise paiga, vaid ka matmispaigana,» selgitas Gallaga.

Ameerika mandri põlisrahvad rajasid püramiide, mõistmaks maailma toimimist. Need püramiidid olid jagatud erinevateks osadeks, millest nende arvates maailm koosnes – alates maa-alusest kuni taevase sfäärini.

Püramiidhaud avastati Chiapase osariigist Chiapa de Corzost ja selle ehitasid Zoque indiaanlased.

Arheoloogide kinnitusel on see püramiid 1000 aastat vanem kui maiade juhi Pakali tuntud matusepüramiid Palenques.

«Nüüd avastatud püramiidi on maetud kunagine Chiapa de Corzo alade valitseja. Esialgu oli haud ümbritsetud puiduga, kuid nüüdseks on see ammu hävinud,» laususid arheoloogid.

Arheoloogid alustasid püramiidi väljakaevamist selle aasta aprillis. Möödunud nädalal jõuti hauakambrini, mille suurus on kolm korda neli meetrit.

«Lisaks 50-aastase mehe jäänustele olid seal ka umbes üheaastase lapse jäänused. Laps oli pandud mehe rinnale. Mehe jalgade juures oli veel ühe, umbes 20-aastase mehe surnukeha, tundub, et tegemist on hauda kaasa pandud inimohvriga,» selgitasid arheoloogid.

Samas kõrval olid ka 50-aastase naise jäänused. Ka tema oli maetud ülikule kohaselt ning ta keha katsid vääriskivid.

Hauas oli ka keraamikat, millest osa pärines nii kaugelt nagu tänapäeva Guatemala aladelt. Leitud nõud viitavad olmeekide kultuurile, mida peetakse Kesk-Ameerika aluskultuuriks. See kultuur tekkis Mehhiko lahe äärsetel aladel 1200. aasta paiku eKr.

Leid tõstatas küsimuse, kas olmeekide püramiidides võib samuti matmispaiku olla.

Siiani ei ole olmeekide püramiide kuigi palju uuritud, kuna nad asuvad väga niiskes piirkonnas ning siiani ei arvatud, et seal võiks inimjäänuseid olla.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Hiinas leiti veel 114 terrakotasõdurit

Postimees 14.05.2010
Foto: Scanpix

Hiina arheoloogid avastasid Shaanxi provintsis Xi´anis veel 114 terrakotasõdurit.

Hiina esimese keisri Qin Shihuani mausoleumist on juba varem leitud suur hulk terrakotasõdureid, kirjutab Discovery News.

Nüüdne leid tehti šahtis 1, mis on kolmest selles mausoleumis asuvast šahtist suurim. Koos sõdalastega avastati ka relvi, sõjavankreid ning savinõusid.

Möödunud aasta juunis alanud väljakaevamistel keskenduti suurima šahti 59 ruutmeetri suurusele alale.

Hiina esimese keisri matmispaik avastati juhuslikult 1974. aastal, kui üks farmer endale kaevu hakkas kaevama ning kujudele sattus.

Alates sellest ajast on päevavalgele toodud üle 1000 hästi säilinud terrakotasõduri. Arheoloogid oletavad, et kokku võib neid elusuuruses sõjameestekujusid olla 8000.

Kaheksandaks maailmaimeks nimetatud terrakotaarmee loodi üle 2000 aasta tagasi kaitsmaks keiser Qin Shihuangi (259 – 210 eKr.) teispoolsuses.

Qin Shihuang ühendas Hiina 221. aastal eKr. ühtseks riigiks ning kuulutas end keisriks.

Arheoloogide arvates kestis keisri mausoleumi ehitamine 12 aastat ning selles osales üle 700 000 töölise. Neist umbes 1000 valmistas terrakotasõdalasi.

Uuena olid need sõdalased erksavärvilised, kuid aeg on nüüdseks oma töö teinud ja värvi on vaid vaevu märgata.

Kuid uutel leitud 114 sõdalasel on värvikiht paremini säilinud.

Arheoloogid lisasid, et nüüd leitud terrakotasõdurid on jalaväelased. Nad on 180 sentimeetrised, tumedate juustega, pruunide silmadega ning roosa, rohelise või valge näoga. Samuti on nende hulgas teismelisi poisse kujutavaid kujusid.

Nüüdsel leiul on märke tulekahju kohta.

Uurijad püüavad kindlaks teha, kas tulekahju taga võis olla kindral Xiang Yu, kes vähem kui viis aastat pärast keisri surma mausoleumi tungis.

Arheoloogidel ei ole siiani õnnestunud selle suure arme ülemjuhatajat üles leida. Varasemad leiud on paljastanud mõned kõrgemaid sõjaväelasi kujutavad kujud, kuid mitte ühtegi suurimast väljakaevamisšahtist.

Kuid suurimat šahti on veel vähe uuritud. Arvatakse, et sealt võib paljastuda üle 6000 terrakotasõduri ning rohkem kui 180 hobusekuju.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Arheolooge üllatas 500 aasta vanune käekotiga naisemuumia

Foto: Scanpix
Postimees 13.05.2010

Arheoloogide sõnul leidsid nad Lõuna-Koreast Osani lähedalt 500 aasta vanuse muumia.

Arheoloogide sõnul üllatas neid selle naise juures olnud käekott, kirjutab Daily Mail.

Arheoloogid lisasid, et mumifitseeritud inimestele pandi hauda kaasa neile kallid asjad ning jooki-sööki.

«Tundub, et selle naise jaoks oli kõige kallimaks ja tähtsamaks asjaks ta käekott. Samuti oli ta riietatud nagu jõukale daamile kohane,» selgitasid leiu teinud.

Seoulis asuva kultuuriväärtuste uurimise instituudi andmetel võib tegemist olla Joseoni dünastia ajastust pärit kõrgklassi naisega, kes elas millalgi 16. sajandil.

Joseoni dünastia valitses Koreas 1392. – 1910. aastani.

Teadlased uurisid ka puidust kirstu, milles see naine maeti. Analüüs näitas, et tegemist oli vastupidava puiduga. See viitab, et selles maeti tähtis isik.

Kuigi mumifitseerimist seostatakse eelkõige Egiptusega, oli ka Koreas see üsna levinud.

Vastupidiselt Egiptusele, kus mumifitseerimine oli pikk protsess, on Korea muumiad tekkinud loodusjõudude kaasabil.

16. sajandil maeti kõrgklassi kuulunud isikuid nii, et loodus aitaks nende kehasid säilitada.

Surnud pandi teatud tüüpi kalme mitmekordsest puidust kirstus ning kõik see kaeti paekiviga, takistades niiskuse ja õhu juurdepääsu.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Marokost leiti 5000 aasta vanune skelett

Arheoloogid Abdelouahed Ben-Ncer (vasakul) ja Youssef Bokbot skeletti uurimas

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Marokost inimskeleti, mis arvatakse pärinevat neoliitikumi lõpust või pronksiaja algusest.



Teadlaste hinnangul on pealinnast Rabatist idas Khemissetis asuvast koobastikust leitud inimjäänused umbes 5000 aastat vanad, kirjutab foxnews.com.

Väljakaevamiste juhi Youssef Bokboti kinnitusel on see esimene nii vana skelett, mis Marokost on leitud.

«Iidsest matmispaigast leitud seitse skeletti ja neli hauda aitasid kindlaks teha, et sinna on maetud niinimetatud Beakeri kultuuri esindajad. Hauapanustena olid kaasa pandud vasest asjad. Need viitavad, et juba olid kivist tööriistad vahetatud metallist tööriistade vastu,» selgitas arheoloog.

Maroko arheoloogid on Khemisseti koobastes väljakaevamisi teinud alates 2006. aastast.

Neoliitikum ehk noorem kiviaeg on kiviaja hiliseim ajajärk. Algas savinõude ja lõppes metallide kasutuselevõtmisega. Maaviljeluse ja koduloomapidamise arenguga kaasnesid rahvastiku kasv ja hajumine. Hakati rajama kindlustatud asulaid ja kalmeid. Et kultuur arenes erineva kiirusega, on neoliitikumi aeg piirkondlikult väga erinev.

Arvatakse, et Lähis-Idas ja Kagu-Aasias lõppes neoliitikum umbes 6000 eKr, ülejäänud Aasias ja Aafrikas ning Euroopas umbes 4000 eKr.

Ameerika tsivilisatsioonid jäid kiviaja tasemele kuni ajani 2500 eKr.

Neoliitikumile järgnes pronksiaeg, mille vältel muutusid üldkasutatavaks pronksist tööriistad. Üleminek pronksiajale leidis aset 6000 kuni 2500 eKr.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Surnud küla

Meie Maa 19. detsember 2009.

Foto: Lõupõllu uus koolimaja unustatudvana.saaremaa.ee

1944. aasta sügisel maatasa tehtud Lõupõllu ei olnud esimene ega jää viimaseks. Vanal Liivimaal ehk sellases Sõrveski oli neid kadunuid küllalt. Aga pärast laastavaid katkusid ja rüüstesõdu ärkasid külad ellu koos paari uue põlvkonnaga. Lõupõllu ülestõusmine jääb vist ära, sest põllumullal pole enam kunagist väärtust ja praeguse sündimusega tühje külasid ei täida.

Aastalõputundmustest sündis see meie koduküla nukker lugu – sellest sai juba 65 aastat. Ja mu meenutusi toetab kord juba käsile võetud isatalu ja koduküla kroonika…

Ma tean seda küla, tunnen neid inimesi 1930ndate lõpust

Otsekui vaataks elavaid pilte kadunud maailmast… Seal läheb mõnusa olekuga hallpea Routspõllu Hindrik oma jahipüssi ja koeraga. Tema vaatab jäneste järele külameeste põldudel, mida on haritud siin tasasel Lõupõllu platool teab mis ajast. Hindrikut hinnati ka lõõtspillimängijana ja maatameeste kandidaadina vallavolikogu valimistel. Tal oli nägus punane majake küla serval vuliseva oja pervel. Aga Hindrikust vaata et kuulsamgi oli tema käbe kaasa Reet oma lahutamatu sõrve kuuega. Sellest Jämaja kihelkonna rõõmsavärvilisest seelikust ei loobunud Reet ei argi- ega pühapäeval ja nõnda surmani. See oli tal seljas päikesekuumal rukkiõsumise päeval, kui ta päilisena minu, algaja vikati järel vilja vihkudesse sidus. Selles paksus villases seelikus viisid 1944. aastal Saksa sõjamehed ta Saksamaalegi ja ta tuli sealt endiselt etnograafilisena tagasi… Enne sõda imetleti pulmapidudel, et kuidas ikka Reedul tema loulud otsa äi saa. Jah, kuhu küll võisid jääda tema paksud laulikud?

Üleaedse Mikulaasu talu väljal seisis Rähni Mardi pukktuulik. Mardi kodu oli talle Vabadussõja eest mõõdetud rannavalli alla alangusse, kus tuult ei jätkunud. Koolist tulles oli huvitav vaadata, kuidas külas ainsana järele jäänud tuuliku omanik veski tiivad tuulde sättis. Aga õhtuti mängisid tuuliku all küla noormehed võrkpalli ja laupäevaõhtuti käis tants Laumardi Sassa Itaalia akordioni järgi. Külanoorte kogunemistelt on meelde jäänud Marituma lapsed. Selles puumaatalus sirgus kaheksa õde-venda, kõik ühte nägu ja heatahtlikud, alati rõõmsameelsed. Noormehed kadusid küll peagi Tallinna ehitustele, aga kenad naeruhimulised neiud said kõik ilusasti Sõrves mehele. Olgugi et Lõupõllul – nagu üldse Sõrves – oli kogu aeg meesterahvaste põud.

Mõnisada meetrit kaugemal elasid vanas, 1831. aastal ehitatud vabadiku rehielamus peaaegu sama vanad Männiku tüdrukud, vallalised õekesed. Mäletan, et uue aasta hommikul, või oli see lihavõtte ajal, saatis ema mind Männikule pühadesaia viima. Mõte oli selles, et neile esimene tere-ütleja ka ikka nagu meessugu oleks. Oli Saksa aeg ja mehed kõik rinnetel. Ülesande täitnud poiss sai Männiku perest kaasa kohevkollast külasaia ja venivmagusat suhkrupeedisiirupit, mida keedeti suhkru asendamiseks.

Viimastest aastatest enne koledat sõda mäletan meie suure viljakuuri ehitamist. Seda oli vaja vihmasel sügisel viljavihkude hoidmise-masindamise kohana. Küüni laastukatust käis peale löömas naaberkülast Ougu Aadu, kelle toimekale naisele ei sobinud nende Ougu (Augu) kohanimi kohe mette. Nõnda et sa pidid teadma: Ougu Aadu naine on Piskuniidi Ann… Teine meistrimees, kes samal ajal saunkuivatit ehitas, oli uskumata osav puutöömees Lepaku Andres, kes elas Kõrgema rinka all. Nõnda hüüti iidsetest aegadest seinjärsu rannavalli tõusu Kaugatoma–Jämaja maanteel. Andres mobiliseeriti 1941. aastal nagu paljud külamehed Vene väkke, aga ta tuli sealt eluga tagasi ja elas seejärel Ohessaares. Tulijaid oli ka Maritumal, Kustil ja Vanaelu peres, aga minejaid peaaegu igas teises majas.

Keskmiku mõõtu talusid oli külas läbi aegade üksteist

Neist kolme on mainitud juba Rootsi-aegses 1645. aasta maaraamatus. Need olid Marituma, Ullu ja Miku. Tõnissoo Mikk oli siis veel pundenik (nagu omaette uudismaatalunik). Temast said pärimiste läbi alguse neli kõrvuti paiknenud Miku talu, hilisemate nimedega Raisa, Kusti, Miku, Vapri. Nendest üheteistkümnest vanast adramaatalust (kõigil oli tegelikult vaid pool adramaad põldu) suutsid oma algset suurust lõpuni säilitada vaid kuus.

Need kunagised Torgu riigimõisa renditalud, kõigil maad 30 hektarit või pisut rohkem, osteti päriseks 1870. aastatel. Aga päris uskumatu on, et ostetud talud jäid siis kruntimata. Iga peremehe 4–5 hektarit põllumaad oli laiali 20–30 lahustükis, pikkades kitsastes siiludes. Nõnda, kui oli maad haritud kunagi külakogukonna ühispõldudel. Nõndaviisi sunnitud üksmeeles kündsid pärisperemehed oma lapikesi õlg õla kõrval ligi sada aastat, kuni vaba Eestini. Siis, pärast kaks aastat kirjutatud pikki palvekirju, mille hulgas ma ka oma isa Miku Jüri käekirja ära tundsin, alustati 1926. aastal Lõupõllu-Ula-Rahuste maavalduste kruntimist. Maamõõtja töö ning talunike, vabadike ja asunike vaidlused kestsid kümme aastat. Kõik ettenähtud toimingud ei saanud isegi vabariigi lõpuks tehtud. Seega jätkus inimese kombel põlluharimist kõigest viieks aastaks. Siis tuli juba punane maareform – kellelt kärbiti, kellele lisati –, seejärel kaks sõjalainet Sõrves ja küla kurb ots…

Lõupõllu küla oli suitsude arvult Sõrve suuremate hulgas

Poolsaare tihe asustus ja kasutuskõlbliku maa nappus viisid paratamatult vabadike (popside) ja asunike väikekohtade arvukuseni. 1811. aastal oli küla hingekirjas neli vabadikuperet. 1874. aastal aga tahtsid juba 26 vabadikku oma maa mõisalt või riigilt välja osta. 1926. aastal, maade kruntimise alguses, loetleti neid juba 40… Praegu paistab Lõupõllu platool ainsana elu- ja ehitusjõudu ilmutavat kunagine Pisku-Sillu. Ilmselt tänu uutele omanikele. Aga endiste päriselanike järeltulijad on Vanaelul ja Piispel osanud vähemalt mingit suveelu jätkata. Ka Ingelandi kunagises metsnikumajas elatakse veel. Ja see on praegu kogu Lõupõllu.

Kui olevik ja tulevik on pärsitud, pöörame tahtmatult pilgu minevikku. Lõupõllu on üks Sõrve vanemaid külasid. Aastatuhandeid tagasi oli kerkinud merest Saaremaa kõrvale väike Sõrve laid. Ja selle moodustasid meie kandi kõrgemad punktid: Lõupõllu-Ingelandi, Kargi-Allika ja Lindmetsa-Lindmäe mäeke. Ja muidugi ka meie Kõrgema ringas.

Kõrgema ringas on kohanimena ilmselt vanem kui Lõupõllu (1645 Löhopölde). Arhiive ja allikaid tundnud teenekas saarlane Voldemar Miller ütles ikka, et „Lõupõllu“ tuleb Lõo mõisa nimest. Siin rinka peal muinasajast peale haritud põllud olid vallutuste-läänistamiste läbi koos talupoegadega läinud Lõo mõisnike kätte. Ja tõepoolest, leidsin minagi üles ürikuandmed, et 1632. aastal müüs Lõo mõisa omanik Marituma küla kolm talu, kokku poolteist adramaad, edasi Kaunispe mõisnikule Alexander von Osten-Sackenile. Seega esialgu veel mitte Torgu riigimõisale, kuhu nad koos ülejäänud Lõupõllu renditaludega edaspidi kuulusid. Aga Torgu mõis võis need Marituma hinged peagi üsna muidu kätte saada. Kas sealsamas, veel Taani aja lõpus või Rootsi aja alguses (alates 1645). Mõlemal kuningriigil olid suurest sõjapidamisest näpud riigikassa põhjas ja mõlemad alustasid ennemini baltisaksa rüütlitele heldelt kingitud mõisate, aga ka külade ning isegi üksiktalude tagasivõtmist (reduktsioon).

Marituma

Jutt on kolmest vanemast Sõrve talust Kõrgema rinkal, „Marituma küla“ Marituma üksjala, Ullu ning Miku pundeniku saatusest. Kõige huvitavam on üriku tekstis see Marituma küla mainimine. Lõupõllu esineb külanimena alles 1645. aasta maaraamatus. Seal on ta üks paljudest küladest Torgu riigimõisas. Aga mis oli küla nimi enne seda? Täiesti mõeldav, et see oligi Marituma. Ühtlasi ka see vana põlistalu otse kõrge rannavalli serval. Üriku koostaja, kohalik baltisakslane, pidi igatahes keskaegset Sõrvemaad paremini tundma kui äsja maabunud Rootsi riigiametnik.

13. sajandil olid Saksa ristisõitjad endaga üle mere kaasa toonud ka ladinakeelsed kohanimed, nagu Maritima Läänemaa tähenduses. Ja kui siis Saaremaalt või mujalt meritsi tulijale kõige enne silma hakkasid Kõrgema rinkale kerkinud elud-majad, siis olid need ju endastmõistetavalt „mereäärne küla“ (lad Maritima villa). Sõnaraamat annab ka paralleeli maritima=marituma.

1645. aasta rootslaste maaraamatusse on Marituma renditalu kantud küll kohalikes talunimedes sageli esinevate paaris isikunimede vaimus: „Marry-Thoma“ (vana kirjaviis). Aga see võib olla ka juhuslik sulevääratus või -mäng. See oli Rootsi okupatsiooni esimeste päevade rutuline maarevisjon. Lõupõllul keegi kohal ei käinud, talunimed ja nende koormised pandi kirja Kuressaares Torgu mõisa valitseja ütluste järgi. Ja mis peamine – Marituma varasemate peremeeste hulgas pole teada ühtegi Marit ega Toomast. Aga sõrulastel oli ilus komme anda vastsündinud poisslastele ikka jälle eelkäijaist peremeeste nimi.

Sõrve vanemast minevikust huvituv Leo Filippov küsis kord, kus võis kunagi olla Lõupõllu hiis või hiiepuu. Olen ka ise sellele mõtelnud, aga pole leidnud kusagilt midagi selle kohta. Tõenäoline oleks ehk pisut salapärane Piispe mets rannavalli all põlispõldude taga. See küla ühiskarjamaa algas Piispe vabadikukoha juurest liivaluidetelt. Seal oli enne sõda ka loomakalmistu. Aga enne seda, kui ristiusu toojad hakkasid nõudma surnute kiriklikku matmist kuue kilomeetri kaugusele Jämaja surnuaiale, võis küla surnuaed olla samas liivikus. Sealsamas, läbi Uuema(a) vabadikuonni õue minnes võis imetleda keset puisniitu võimutsevat hiigeltamme. Selle alla istusid heinalised ikka pühalikus tõsiduses einet võtma. Ja selle kõrval, mullale tallatud jalgraja ääres läikis väike allikasilm. See paik jääb meelde…

Teine põnev küsimus: kus oli kunagise rannaküla sadamakoht? Siis, kui Lõo ehk Lõpe laht käis veel vastu Kõrgema ringast. Ja seal see ilmselt oligi. Selle kohta on Eesti Looduses huvitava artikli kirjutanud tuntud allveearheoloog Vello Mäss. Tema on pakkunud Kõrgema rinka alust 13. sajandi Henriku kroonikas mainitud uue sadama asupaigaks Sääre otsa asemel. Vello Mäss oli neid sadamaasju arutanud Rahuste mehe Otto Tuulikuga. Nad vaadanud ja Mäss pildistanud Rahuste külakarjamaal veepiirist kaugele jäänud vanu lautrikivisid. Ja Otto lausunud, et selliseid lautreid on „veel kaugemal merest otse Lõupõllu astangu all. Võib-olla tuleks uut sadamat otsida sealt.“

Aga arvatava Kõrgema sadama paika lähemalt uuritud ega kaevatud pole. Võib-olla sünnib see kord teadmata kauges tulevikus. Siis, kui keegi avastab, et siin Lõupõllu lagedal kruusaplatool võis vist kunagi olla mingi üsna vana eesti küla…

Heino Kermik

Pällamõis

Saaremaa pakub arheoloogiadoktor Marika Mägile avastamisrõõmu

Meie Maa 27. juuli 2005.

Arheoloogiadoktor Marika Mägi alustas tänavusuvisel ekspeditsioonil kaevetöödega Püha kiriku lähedal Risti jõe juures metsas rahvasuus tuntud "mereröövli lossi" varemete juures, kirjutab tänases Meie Maas Aare Laine.

"Ilmselt on siin tegemist hiliskeskaegse väikese kivist linnusega. Etteruttavalt võiksin öelda, et ehitis võis olla suuruse järgi otsustades vasallilinnus. Linnuse keskosa on kivist. Vundamendi osad on täiesti jälgitavad. Siinsamas kõrval on ka muistne ohverdamiskoht. Avastatud on see kohalike inimeste juttude järgi. Kõikidel legendidel on ikkagi oma tõetera sees, kuigi enamasti on see päris kõvasti moondunud," tõdes Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiaosakonda juhatav Marika Mägi.

Mõnede legendide järgi on selles paigas ka saarlaste sadam olnud. Arheoloogideni ja ajaloolasteni pole see teave siiski kirjalike allikate kaudu jõudnud. Trükisõnas sellist lossi mainitud ei ole.

Tänu kohalike inimeste initsiatiivile puhastati oletatav "mereröövli loss" võsast. Idee tuli Püha koguduse õpetajalt Anti Toplaanelt ja ajaloolase haridusega Jaanis Priilt. Selles saladuslikus paigas on võsa raiumisega ametis olnud nii kirikuinimesed kui viikingiklubi liikmed ja Pihtla noorkotkad. Marika Mägi tänab kõiki inimesi, kes teda on aidanud.

"Tahaksime teada, mis koht see üldse on. Paik on ju väga ilus. Lähedal on maaliline Risti oja oma kõrgete kallastega. Sutu laht ei jää siit kaugele. Mererand on siin kogu aeg laugjas olnud. Jõe suue pakkus sobiva võimaluse sadamaks. Koht on hästi säilinud. Labida oleme siin kahel korral maasse löönud. Proovikaevamisel tuli XVI sajand kohe vastu," rõõmustas ekspeditsiooni juht.

Mägi sõnul on selles paigas toimunud muinasajal intensiivne tegevus, kuigi kahe kaevandi põhjal ei saa veel täpseid järeldusi muinas- ja keskajast teha. Tõenäoliselt on keskaegne loss püstitatud varasemale sadamakohale.

Marika Mägi väitel on keskaegseid kirjalikke allikaid vähe. Saaremaa vanematel kaartidel, mis tehtud enne XVII sajandit, on üsna sageli märgitud selline koht, nagu viik. "Nendel kaartidel on lahte tähendav sõna märgitud nagu lossina. Selle kohta polegi osatud õiget selgitust pakkuda. Paik jääb Kuressaarest või Arensburgist ida poole. Võib suure tõenäosusega arvata, et just rahvasuus "mereröövli lossi" tähistatigi kaartidel Viigina. XVII sajandil kui täpsemaid kaarte hakati koostama, pole seda enam märgitud. Ilmselt pole lossi siis enam olnud," oletas Marika Mägi.

"Sel suvel mõõdistan ma tudengitega ala täpselt ära, et saaksime teada linnuse põhiplaani. Võib-olla õnnestub järgmisel aastal teha natuke suurem kaevand. Siis saaksime rohkem keskajast teada. Mind huvitab ka muistsete saarlaste tegevus selles paigas," rääkis Marika Mägi.

Rahva jutu järgi olnud Tõllul selles paigas mõis ja mõningatel andmetel ka loss. Siis aga tulnud sõda ja Tõll oli ühe lahingu õnnetumal kombel kaotanud. Tõll pidi jätma oma mõisa ja lossi ning minema hoopis Sõrve Anseküla kanti.

Balti-Saksa uurijate sõnul kajastavad Tõllu-lood kunagi sündinud lugusid. Tõllustet peetakse laialt levinud legendi järgi Tõllu mõisaks. "Ehk on mõeldudki sedasama lossi? See maa kuuluski ju Tõlluste mõisale. XVIII sajandi kaardil on Tella mõis juba peale märgitud. 1590.aastal liideti see maa-ala Tõlluste mõisaga. Arvatavasti oli loss siis juba maha jäetud," arutles Marika Mägi.

Miks loss maha jäeti? Kas see hävis tulekahjus või mingil muul põhjusel? Neile küsimustele on praegu raske vastuseid leida.

1798. aasta atlasele on selle koostaja märkinud kaks Tõllu hauda. Üks neist asub Tiirimetsas ja teine Püha lähedal. Marika Mägi arvates on kaardi koostaja ajanud segi Tõllu haua ja Tõllu kindluse. "See on nüüd üks argument Tõllu kindluse leidmisest," argumenteeris arheoloog.

Arheoloogid Suure Tõllu jälgedel

Arheoloogid kaevavad Saaremaal Suure Tõllu mõisaks peetavat linnusekohta.

Garel Püüa

Eesti Päevaleht 19. juuli 2007

Tallinna ülikooli arheoloogiatudengid uurivad Saaremaal Sutu lahe lähedal Ristioja ääres asunud muistset sadamakohta ja 16. sajandi keskel sinna rajatud jõukat vasallilinnust, mida rahvasuu seostab Suure Tõllu ja piraatidega.
“Rahvajuttude järgi asus metsas mereröövlite linnus, kuid lisaks on paika seostatud saarlaste kangelase Suure Tõlluga, millele viitab ka 18. sajandi kaartidel ära toodud kohanimi Pella Mois,” ütles Tallinna ülikooli arheoloogiaprofessor Marika Mägi. Tema sõnul on Pell Tõllu harvaesinev paralleelnimi ja rahvapärimuse kohaselt kaotas vägilane pärast ebaõnnestunud lahingut oma mõisa ning oli sunnitud Sõrve kolima.
Krahv Mellini 1798. aasta Liivimaa atlases on koht märgitud nimega Tölles Grab ehk Tõllu haud, kuid mõne aasta eest sattusid arheoloogid oma uurimisretkel hoopis 16. sajandist pärit hoonevaremetele. “Leiu teeb harukordseks see, et toona olid Saaremaa mõisad meie mõistes suured õlgkatusega talumajad, kuid siin on tegu kahekorruselise kivihoonega, mille külge on ehitatud veel väiksemaid kõrvalhooneid,” selgitas Mägi, kelle kinnitusel on ainus analoog seni teada Taanist Põhja-Jüütimaalt. Ligi meetripaksuste müüridega mõisahoonel olid klaasitud tinaraamidega aknad ning punastest kividest katus. Majas oli isegi algeline kanalisatsioon, sest hoonest suundus kraav otse jõkke.
“Napid kirjalikud allikad mainivad hilisema Tõlluste mõisa alla kuulunud, 1550. aastatel rajatud väiksemat mõisakompleksi, mille omanikuks oli tol ajal Kuusiku-nimeline mees, kes pärines tõenäoliselt kohaliku rahva hulgast. Teooriat kinnitab ka leitud ripatsmünt, sest saksa soost naised neid ei kandnud,” lausus Mägi.
Muistne sadamakoht
Kaevamiste käigus tuli 16. sajandi hoonete kõrvalt välja muinas- aja lõpust, 11.–12. sajandist pärit keraamikarohke kultuurikiht, mille paksus on kohati 30 sentimeetrit. “Arvestades, et koht jääb põllumaadest eemale ning on üldiselt laugjal rannikul sobiv mererannalähedaseks jõesadamaks, võis tegemist olla Sutu lahe ühe olulisema muistse sadamakohaga,” lausus Mägi, kes leidis ka tõenäoliselt muinasaja lõpust pärinevad paadisilla jäänused. “Ma ei oleks üllatunud, kui viikingipaatidele sobiv sadamakoht sai alguse juba 5.–6. sajandil, mil meri siiani välja ulatus,” nentis arheoloog. Sadam on hiljemalt 13. sajandil siiski maha jäetud. “Kolm sajandit hiljem rajas keegi siia oma linnuse, kus kaubeldi ja tegutseti veel umbes 150 aastat,” nentis Mägi.

Lõppesid arheoloogilised väljakaevamised Pällamõisas

Merje Pors Meie Maa 23-07-2007

Reedel lõppesid terve juulikuu kestnud arheoloogilised väljakaevamised Pihtla vallas Pällamõisas, kus seekord kaevamiste juhi Marika Mägi sõnul midagi sensatsioonilist ei leitud.

Vastused kõikidele küsimustele

Tallinna Ülikooli arheoloogia osakonna juhataja vanemteadur Marika Mägi ütles Meie Maale, et kuigi märkimisväärseid leide ei olnud, said tema ja väljakaevamistel abiks olnud Tallinna Ülikooli tudengid vastuse kõikidele neid huvitanud küsimustele: “Ja need (vastused – toim.) olid sellised positiivsed ja huvitavad. Pettunud ma küll ei ole.” Mägi arvates ei ole leiud sugugi kõige olulisemad, kuigi enamasti just leidude kohta küsitakse.

Pällamõisas on nii asustuskiht muinasajast kui ka hiliskeskaegse vasallilinnuse varemed. “Mida põhiliselt leidmiseks saab nimetada, on see, et me täpsustasime, milline see 16. sajandi kindlustusmõis välja oli näinud,” rääkis Mägi.

Intensiivne sadamakoht

Mägi pidas huvitavaks asjaolu, et muinasaja sadamakoht on olnud väga intensiivne.

Tõenäoliselt oli tegemist Sutu lahe ühe olulisema muistse sadamakohaga.
Liiva seest leidsid väljakaevajad ka puidu jäänused: “Seal oli plankudest ehitatud paadisilla jäänus. See on küll haruldane, käegakatsutav leid.”

Marika Mägi on Pällamõisast huvitatud eelkõige seetõttu, et tal on teostamisel projekt, mis käsitleb rannaalade arengut ning seda, kuidas on sadamakohad seotud külade, talude, keskaegsete väikeste linnustega ja ka muinasaja linnustega.

Esimene proovikaevand Pällamõisa varemete kõrvale tehti juba 2004. aastal. Järgmisel aastal tehti teine proovikaevand, et selgitada kultuurkihi ulatust ja täpsustada varasema kultuurkihi dateeringut. Toona saadi proovikaevandist igapäevase olmega seotud leide, keraamikat, loomaluid ja münte.

***

Pällamõis – seni tundmata vasallilinnus keskaegsel Saaremaal?

Asukoht: Sutu küla äärealadel Ristioja ääres, Pihtla vald

Tõenäoliselt muinasaja lõpul on Ristioja kaldal toimunud suhteliselt intensiivne inimtegevus. Arvestades, et koht jääb põllumaadest eemale ning on üldiselt laugjal rannikul sobiv mereranna-lähedaseks jõesadamaks, võis tegemist olla Sutu lahe ühe olulisema muistse sadamakohaga.

Peale koha mahajätmist on keskaja lõpuosas rajatud samale kohale hoonekompleks – vasallilinnus. Hiljemalt 18. sajandi alguseks, tõenäoliselt aga juba varem, on koht maha jäetud – selleaegsetele kaartidele pole enam isegi mitte varemeid märgitud, kuid ära on toodud kohanimi – Pella Mois.

Pällamõisa pole vanemates kirjalikes allikates mainitud. Pole võimatu, et pea kõikidel vanematel kaartidel umbes Sutu lahe põhjaossa märgitud Vic võiski tähistada Pällamõisat.

Allikas: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut arheoloogia osakond

Fotod ja kokkuvõte: http://www.arheoloogia.ee/index.php?Itemid=36&id=110&option=com_content&task=view&lang=et

Tookord, vanal mihklipäeval 1917

Autor: Bruno Pao
Meie Maa 29. september 2007.

Esimese maailmasõja sõdurid olid väsinud ja tüdinud. Kaevikusõda ei olnud veel andnud käegakatsutavaid tulemusi meeleolu tõstmiseks. Pigem said vaenupooled lugeda vaid ohvreid. Pärast pikka aega kestnud veriseid heitlusi Väina jõe ääres olid Saksa väed septembris 1917 vallutanud Riia linna ja rajasid uut positsiooni Koiva jõe vasakul kaldal.

Seda uut rinnet ähvardasid venelased oma merejõudude manööverdusvabadusega Riia lahel. Saaremaal Sõrve sääre võimsad patareid ei võimaldanud rinde merepoolseks kaitseks läbi Irbe väina kohale tuua Liibavisse (Liepajasse) kogunenud arvukat sõjalaevastikku, mis oleks lahinguedu lõplikult sakslaste poole kallutanud. Sellises olukorras läks käiku sakslaste plaan koodnimega Albion, mis nägi ette Saaremaa vallutamise suure mere poolt küljest. Eesmärk oli hõivata välklöögiga Saaremaa, likvideerida siin asuvad tülikad suurtükipatareid ja Muhu ning Hiiumaa hõivamisega teha teovõimetuks Vene Balti sõjalaevastik, mis oli koondunud Kuivastu-Virtsu vahel Muhu väina.

Vana kalendri järgi 29. septembril 1917 (ukj 12. oktoobril) oli venelastel Saaremaa kaitseks 9 pataljoni mehi (ligikaudu kolm rügementi ehk polku), 108 kuulipildujat, 6 miinipildujat, 42 kerget ja 4 rasket välisuurtükki, 20 rasket rannakaitsesuurtükki, 44 õhukaitsesuurtükki, 3 eskadroni ratsaväelasi ja ligi 2 kompaniid pioneere. Rügemendid olid poolikud (500–600 meest) ja läbi imbunud revolutsiooni vaimust. Juhtide tegevust piirasid soldatite poolt valitud soldatite-tööliste nõukogude täidesaatvad esindajad. Maavägede toetuseks oli Muhu väinas 121 mitmesugust laeva, millest lahinglaevad Slava ja Graždanin olid vananenud ja üpris kohmakad. Vahilaevad seisid Mõntu sadamas. Kihelkonnal Papisaares paiknes lennusadam, kus oli 12 lennukit.

Sakslased olid Liibavis laadinud laevadele dessantkorpuse, mille koosseisus oli 24 600 meest, 8500 hobust, 2500 vankrit, 20 välisuurtükki, 220 kuulipildujat, 50 miinipildujat ja toiduaineid 30 päevaks. Dessantlöögiüksus koosnes 181 mitmesugusest laevast ja 124 mootorpaadist ning 94 lennukist. Sealhulgas oli 11 lahinglaeva ja 10 ristlejat. See oli suurim dessantüksus, mida Esimeses maailmasõjas kasutati. Niisugune jõud jõudis kiilveerivis läbi miinivälja traalitud sõidurenni Saksamaal kehtiva aja järgi 12. oktoobri varahommikul kella nelja paiku maabumise lähtekohale, 7 meremiili Tagalahe suudmest. Kerge udu tõttu polnud rannavalvel võimalust neid laevu märgata. Alles seejärel, kui merelt alustati Undva ja Ninase rannakaitsepatareide tulistamist, hakkasid venelased taipama, mis neid ees ootab. Sakslased oli valinud pealöögi suuna Tagalahe kõrvale ka abijõudude maandamise Liiküla-Tuhkana rannas ja pettemanöövri tulistamisega Sõrve läänerannikul. Pammana poolsaare kaelast takistuseta maandatud kergete jalgrattakompaniide ülesandeks oli jõuda kiire löögiga piki rannamaanteed Orissaareni ja sulgeda väina tammil venelaste taganemistee.

Dessant Tagalahes

Hommikupimeduses, kell 5.27 anti ristlejalt Moltke, kus lehvis dessantkorpuse juhataja vimpel, käsk tungimiseks Tagalahte ja maabumiseks. Ees tulid torpeedokaatrid ja hävitajad. Nendelt anti tuld kaldale rajatud jalaväekaevikute pihta. Need olid madalad, ainult põlvelt tulistamiseks, ja rühma kohta üks kuulipildujapesa. Kokku kaitses Tagalahe randa 4 roodu mehi ja 12 kuulipildujat. Tagantpoolt sunniti ristlejatelt vaikima Undva ja Ninase 6-tollised patareid, mis mõlemad koosnesid neljast suurtükist. Sissetungijate tugeva tule all suurtükkide meeskonnad lihtsalt jooksid laiali. Seetõttu võisid transportlaevad vigastamatult alustada keset lahte paatide vettelaskmist, mis kiiresti mehitati ja liiguti lahe mõlema ranna suunas – Vaigu ja Rannaküla ning Merise poole. Kiired mootorpaadid tulid ranna lähedale jõudnud väiksemate sõjalaevade juurest esitääviga liivaranda ja maale hüpanud sõdurid ründasid kaevikuid, täägid ees.

Tol ajal 12-aastasena paugutamise tõttu ärganud Rannaküla Mardi talu peretütar Elviine Liigsoo jutustas loo autorile 1977. aastal, et nemad isaga jooksid kohe metsa poole ja nägid, kuidas ka venelased kaevikud maha jätsid ja oma vooride juurde jooksid, et turmtule alt minema pääseda. Naaber, Tõnise peremees, sai surma. Kui nad koju tagasi tulid, matsid sakslased parajasti oma 14 langenud meest, mis hiljem Saksamaale ümber maeti.

Randa moodustunud sillapeadest arendasid sakslased kergete üksustega kiirrünnakut venelaste suurtükkide suunas – Undva ja Ninase neemele. Patareid vallutati ja tehti kahjutuks. Seejuures arendati peajõududega Saaremaa hõivamist Kihelkonna ja Mustjala suunas.

Papisaare lennusadamat tulistati merelt ja Kihelkonnalt tungis peale jalavägi. Enamik lennukeid ei jõudnud õhku tõusta. Sakslaste saagiks langes suurte tagavaradega moodne lennubaas. Meeskond püüdis ennast päästa põgenemisega Sõrve suunas.

Abilöök Pammana rajoonis

Jalgratturite kompaniid ja nende abijõud paiknesid hävitajatel ja alustasid oma operatsiooni 12. oktoobri hommikul kell neli. Kõigepealt saadeti Hiiumaale Tohvri rannale väike hävitusüksus, kes vallutas Tohvri patarei, enne kui mehed jõudsid ärgata. Suurtükid rikuti ja mootorpaadid võtsid üksuse uuesti laevadele. Seejärel võisid abilöögi väeosad ilma segamata sobival rannikualal Liikülast Tuhkana rannani maabuda. Lahinglaevad Bayernja Emden jätkasid Hiiumaa ranniku pommitamist, et tekitada paanikat ka Hiiumaal.

Minu ema, kes oli elanud juba kaks ja pool aastat mehekodus Soela väina ääres Tärkma külas, kirjutas oma märkmikku, mis on imekombel säilinud:
Mihklipäewal, 29. Septembril. See oli reedene päew, iseäranis ülitähtis. Mihklipäewa hommikul pidin Saaremaale minema. Hommiku vara ärkasin unest üles, ootasin paadi meest käsku toomast, millas sõit algab. Kahjuks ei tulnd kedagit, tõusin üles, läksin karjaaida ja märkasin, et midagi iseäralikku segadust on. Wene soldatid jooksid külamööda edasi-tagasi, ei teadnud, mis see kõik tähendab.

Tuutamees (fanfarist - B.P.) kutsus soldatid kõik kokku, andis rutulist käsku, siis aimasin, et midagi paha on tulemas. Tulin tuppa, kui korraga Saksa suurtükid merel mürisema hakkasid nii, et maja värises. Juba vähe aja pärast hakkasid kuulid üle küla vinguma nii, et inimesed kõik hirmusegaduses majadest välja jooksid, isegi ei tea kuhu poole. Nii kestis see põrutamine seitse päeva. Siis kogusid inimesed jälle aegamööda, igaüks oma koju tagasi, siis oli juba sakslaste järg külas ja algas röövimine…

Varem algas röövimine ka Saaremaal, see kestis vana tava kohaselt kolm päeva. Ja kui sissetungijate toidutagavarad lõppesid, võeti taludest armutult sigu, kanu, mune ja vilja, et okupante toita. Kohalike omavalitsuste tegevus lõpetati ja valdades avati ortskomandatuurid, kuhu ka kohalikke mõisnikke valitsema kutsuti.

Dessandi tulemus

Saarema vallutati vähem kui nädalaga. Suurem osa venelastest (5100 sõdurit ja 64 ohvitseri) langes vangi Pöide kihelkonnas, kuhu nad kotti jäid. Vangistamisel sai Oti mõisa juures surmavalt haavata ka tuntud ohvitser, kuulus Saksa luuletaja Walther Flex (1887–1917). Vene sõjalaevastik aeti Liivi lahelt ja Muhu väinadest välja. Osa laevu jäi vrakkidena metalliärimeestele lammutamiseks. Nende hulgas ka lahinglaev Slava Papirahu juures. Lääne-Eesti saartel kehtestati uus ehk gregooriuse kalender, mis Saksamaal kehtis juba aastast 1700. Ajaarvamine lükati 13 päeva edasi. Mandri-Eesti sai uue ajaarvamise veebruaris 1918, kui Saksa väed regedel üle jää Muhu ja Kesselaiu kaudu mandrile tungisid ja Tallinna vallutasid.

Saaremaal suleti mõisate viinaköögid ja talupoegadel keelati õlut pruulida. See viimane ajas külamehed vihale ja kui sakslased 1918. aasta novembris Eestist lahkusid, tehti õlut vahetpidamata kuni 1919. aasta poole veebruarini, kuni purjus mehed Kuivastus mässama hakkasid. Üheks ajendiks rahva pärimuse kohaselt saksa soost mõisnikud ja muud võimumehed, kes okupatsiooni ajal ülbust üles näitasid.

Minule isiklikult on meelde jäänud jutud näljasest Saksa ajast ja üks Saksa kiiver, mida kasutati talvel rehetoas kanade poolt savipõrandasse raabitsetud õnarusse sobitatud ööpotina. Ja kaks hobust emakodus, kes olid antud sakslaste lahkudes meie perre rekvireeritud hobuste asemele. Must Tintsu oli trakeen ja linnasõitudeks kiire hobune. Kahjuks olid tal hambad kulunud ja saadeti 1939. aastal pilvetagustele rohumaadele. Kõrb ruun Kolja oli venelastelt võetud ning igavene loid ja laisk loom. Teda sundisin noore mära Miira kõrval 1941. aasta augustis kesakünnil, kui külamehed olid Teise maailmasõtta mobiliseeritud. Saha käepidemed olid veel õlgadest saadik. Saksa lennukid lendasid madalalt üle põllu ja pommitasid venelaste Ruhve baasi.