www.parnupostimees.ee 29.07.2010
Tundmatu autori käe all 19. sajandi lõpus valminud õlimaal pärineb Voltveti mõisnike von Strykide valitsemisajast ja säilis Valter Parve peres, kuni ta taastamist vajava töö häärberis tegutsevale koolituskeskusele annetas.
Foto: Repro
Voltveti mõisa häärberile 1939. aastal peale ehitatud korruse pööningult päästsid maali kohalikud orkestrandid, kes tõid selle mandoliinimängija Artur Parve (pildil paremalt teine) suurde ametikorterisse, kus kord nädalas harjutamas käidi.
Foto: Erakogu
Silvia Paluoja, reporter
Voltveti mõisa häärberi seinal olnud õlimaal ootab kunstiakadeemias taastamist, asjatundjate arvates on tundmatu autori töö valminud 19. sajandi lõpus ja selle originaal asub teadaolevalt Ermitaažis.
Suuremõõtmelisel, 176x114senti-meetrisel õlimaalil on kujutatud mütoloogilist stseeni kuupaistel kümblevate ja taevasse tõusvate nümfidega. Noorte võluvate naistena kujutatud loodusvaimude taustale jääb romantiline maastik slaavipäraste ehitistega, need on vesiveski ja kirik.
“Maali taastamist saab toetada, kultuurkapitalilt me selleks otstarbeks raha ei saanud,” räägib Piret Koorep, Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse juhataja.
Koorep näitab häärberi saalis avatud annetajate raamatut, millel maali repro ja kiri “Maali restaureerimise toetajad 2010”. Hinnanguliselt on teose taastamiseks koos raamistusega vaja kuni 20 000 krooni.
Orkestrandi hoiul
Voltveti rüütlimõisa mainitakse esimest korda 1601. aastal, Strykide omanduses valmis 1830. aastal praegune häärber. Selle riigistamise järel asus hoones Voltveti metsakool ja ehitati kolmas korrus.
Juurdeehituse pööningul oligi kõnealune maal, kuni keegi kohalikest pillimeestest taiese sealt orkestri liikme Artur Parve suurde ametikorterisse taris.
“Isa oli mul pillimees, orkester käis kord nädalas meie korteris harjutamas, vanemad töötasid metsakoolis ja seepärast oli neile antud Tihemetsa korter ühte neist kahekorruselistest puumajadest, mis on nüüd lammutatud,” räägib Valter Parve, kes on Tartu ülikooli Pärnu kolledži lektor. “Mingil ajal, see oli 1950. aastate lõpus, tuli keegi orkestrantidest mõttele tuua mõisa pööningult ära üks maal – see oli ju pilli- ja pullimeeste seltskond ja maalil kujutatu tekitas neis melu.”
Pikka rulli keeratud lõuendile tehti puust tugi ja maal rippus jazz-orkestri harjutusruumis mandoliinimängija toas, kuni poeg Valter kaugemad rajad jalge alla võttis. Järgnevalt on vees vallatlevate nümfidega töö mitu kolimist vastu pidanud ja jõudnud Hiiumaa kaudu esialgsesse asukohta ning sealt restaureerimiseks pealinna.
“Eelmisel suvel, kui käisin “Unustatud mõisate” külastuspäeval Voltvetis, arvasin, et selle pildi õige asukoht on seal, see oli nagu deponeeritud meile hoiule,” ütleb Parve, kes silmas aastaid tagasi talle tuttava maali vähendatud koopiat Tartus Tiigi tänava antikvariaadis.
Üllatavad leiud
Läinud sügiseni rippus tugevalt kahjustada saanud pinnaga õlimaal Hiiumaal Parve suvilas. “Vaatamise ilu see enam ei pakkunud, aga arvan, et säilitamisele tuli kasuks, et see töö rippus lahti rullituna,” leiab Parve, kes selle nagu omamoodi pere reliikvia koolile annetas.
Parve arvates peaksid need, kelle käes on Voltveti (Tihemetsa) mõisaga seotud esemeid, olema varmad neid tagastama kui killukest kohalikku ajalugu. “Kui metsakool kaotati ja Tihemetsas hakati õpetama teisi erialasid, viidi paljud asjad siit Luuale, arvan, et oleks aeg needki tagasi tuua, hea tahte žestina.”
“Voltveti mõisa ajast säilinud esemeid on vähe, aga ikka tuleb veel midagi välja,” rõõmustab Koorep ja seletab, et kõnealune maal oli mäletamist mööda rippunud saalis lava taga seinal ja paistnud selle ees olnud ümara kaarega lava kardinate vahelt.
Mõisakoolide riiklikust programmist on Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskus saanud toetust, näiteks peahoone restaureerimiseks vajalike muinuskaitse eritingimuste koostamiseks ja peahoone katuse ja fassaadide korrastusprojektideks.
Restauraatorite käe all taastati mullu häärberi trepilõvid, mis olid lagunemise äärel. Hoone esimesel korrusel on raamatukogu ümberkolimise järel nähtaval mõisniku kabineti ehedal kujul säilinud parkettpõrand.
“Siiralt hea meel on sellest, et haridus- ja teadusministeerium on pidanud oluliseks kooli ajaloolise hoone säilitamist ja korrastamist ning programmieksperdid on meie esitatud projekte sobivaks hinnanud,” räägib Koorep.
Mahukas töö
Valter Parve peres säilinud maali taastamine võtab aega ja vajab raha. Esimesed annetused tehti läinud laupäeval Voltvetis “Unustatud mõisate” külastuspäeval.
“Ehkki tõenäoliselt on tegemist harrastaja maalitud tööga, väärib teos kahtlemata konserveerimist-restaureerimist oma vanuse ning ajaloolise väärtuse tõttu,” väidab Merike Kallas, kes on kunstiakadeemia kunstikultuuri osakonna maali konserveerimise stuudio juhataja muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas.
Maali restaureeimise võimalikele toetajatele trükitud teavitustekstis tõdeb Kallas, et töö olulisus endises mõisahoones asuva koolituskeskuse jaoks seisneb asjaolus, et maal sealt pärinebki.
Spetsialisti hinnangul on õhukesele lõuendile õlivärvidega maalitud alusraamita teos väga halvas seisukorras, seda katavad mustus ja hallitus. Õhuke värvikiht on lõuendilt irdumas, pudenemisohtlik, maali pinnal on ohtralt värvikihi kadusid, servad on rebenenud, märgata on väiksemaid auke ja üks suur rebend.
“Kui maal meie korterisse tekkis, oli see juba viga saanud, paremale alla serva oli keegi nagu noaga lõiganud suure haava ja seda oli püütud kokku õmmelda,” meenutab Parve.
Kallase hinnangul vajab teos äärmiselt laiaulatuslikku ja töömahukat konserveerimist-restaureerimist, olles samal ajal restaureerimise tudengitele tänuväärt õppematerjal.
Kuupaistel kümblevate nümfidega maali konserveerimisele saavad kaasa aidata kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna üliõpilased. Nemad teeksid ka maali kunstiajaloolise ja tehnilise uuringu ning osaleksid juhendajate käe all teose konserveerimisprotsessis.
Voltvetis von Strykide valitsemisajast säilinud maali taastamisse tudengite kaasamine vähendab eeldatavalt oluliselt teose restaureerimise kulusid.
Konserveerimiskava on tehtud, esimene töö selle järgi on maalipinna katmine profülaktilise kleebisega, vältimaks värvipinna edasist irdumist.
“Kui maal taastada tudengitööna, võib aasta kuluda, see tähendab, kui sügisel alustada, oleks kevadeks ehk valmis,” annab Kallas rõõmsat lootust.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti