Elu ja inimesed Ilmar Jõesoo – mees, kes leiab rahapadasid

Õpetajate Leht 11.09.2009
Autor: Raivo Juurak

Ilmar Jõesoo: „Mul on õnne olnud. Iga ajalooõpetaja ei leia Eesti suurimat rahapada ja kivikalmet.”
Foto: Arvo Tarmula

Ilmar Jõesoo nimele kuulub Eesti suurim aardeleid Olustveres, tema avastas Eesti suurima kivikalme Maidlas ning lõpuks kündis oma vanaisa talus Läänemaal maa seest välja muinasaja rauasulatus­ahju.

„Olen õnnesärgis sündinud,” ütleb pensionipõlve pidav ja Läänemaal me­silasi kasvatav Ilmar Jõesoo oma muinasleidude kohta. Ta pole nendeni jõudmiseks erilist vaeva näinud, on lihtsalt olnud õigel ajal õiges kohas.

Olustvere kaks rahapada

Näiteks Olustvere 1978. aasta aarde – kaks savipotitäit münte, kokku üle seitsme tuhande hõbemündi ehk viis kilo hõbedat – leidis ta pooljuhus­likult. Oli 23. augusti hommik. Ilmar Jõesoo pidi sõitma hommikul Olust­ve­rest, kus ta töötas ajalooõpetajana, kodukanti Läänemaale, aga kuna traktor lükkas parajasti Olustvere uue koolimaja ehitusplatsil vundamendialust siledaks, otsustas enne ärasõitu sealt igaks juhuks läbi astuda – samast oli varasemate kaevetööde käigus muinasaja leeasemeid ja keraamikat välja tulnud. Läks vaatama ja nägigi oksüdeerunud müntide rida buldooseri järel…
„Hakkasin münte taskusse korjama, aga siis nägin, et buldooser oli lükanud suurel rahapotil ainult pealmise serva ära. Magusam osa oli maa sees. Seal oli nii palju münte, et taskutesse ära ei mahtunud. Võtsin pintsaku seljast ja hakkasin hõberaha selle peale kuhjama. Sain kokku üle 3500 mündi! Traktorist nägi, et mõõdan seal midagi, jättis traktori seisma ning tuli ka vaatama ja imestama,” meenutab Jakob Hurda habemega rahapaja leidja.
Hilisem uurimine näitas, et mündid olid pärit põhiliselt 14. sajandist. Sealtsamast uue koolimaja ehitusplatsilt leiti ka palju sepamaterjali ja selle põhjal oletati, et rahapott võis kuuluda sepale. Rahapoti pealt leiti kisklaudadest põrand, tõenäoliselt oli sepp peitnud raha põranda alla. See põrand on tänaseni alles, nõuetekohaselt immutatult.
Kuid oletatav sepa rahapott oli Jõesool juba teine aardeleid Olustveres. Samal suvel oli ta jõudnud kuulujuttude põhjal jälile Lehola Lembitu ajast pärit kasetohusse keeratud mündikogule Olustvere vana kasvuhoone juures. Ligi 700 hõbemünti on ametlikult kirjas Olustvere esimese aarde­leiuna. Jõesoo kuulis, et kohalik elektrik leidnud kasvuhoone juurest vanu münte. Palus neid näha, veendes elektri­kut, et on ajalugu õppinud ja kaks aastat koos Vello Lõugasega Lõha­vere linnust lahti kaevanud, seega jagab natuke asja. Näinud münte, oli kohe selge, et tegemist oli haruldustega. Et kaks koolilast olid kasvuhoone juurest veel sadakond vana münti leidnud, teatas ta leidudest Tallinna.
Järgnenud arheoloogiliste kaevamis­te saak oli umbes 700 münti, nende hulgas suured haruldused. Mullavallist tuli välja ka nn kuldne sitikas, mida on Eestis leitud vaid paar-kolm tükki. Kuldne sitikas on ümmargune pross, millel on vurrudega viikingi näo kujutis. Kasvuhoone juurest tuli välja ka pronksist umbes viie sentimeetri paksuse köite raamatulukk, üheteistkümne ülekullatud lookleva mao kujutis peal.
Miks leiti selliseid haruldusi just Olustverest? Ilmar Jõesoo arvates oli Olustvere Lembitu ajal logistiliselt väga tähtis koht, sest sealt läks läbi Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendustee. Olustvere külje alla jäävatest Navesti paekivist põhjaga kärestikest sai nii jalgsi kui ka hobusega kergesti üle. Veel 20. sajandi alguses läks üle kärestike talvetee.
„Minu hüpotees on, et Olustvere esimese aardeleiu omanik läks Madi­sepäeva lahingusse, kust ta tagasi enam ei tulnud. Teist aardeleidu võib seostada Jüriöö ülestõusuga. Võib-olla osales Olustvere tollane külavanem jüriöö ajal Viljandi ülestõusus ega naasnud sealt. Nii jäid­ki rahapotid sajan­diteks maamulda,” oletab Ilmar Jõe­soo.
Kuuldus Olustvere aardeleiust jõudis 1978. aastal isegi Pravda veergudele. „Rääkisin sellest oma tuttavale Moskva professorile, kellega käisime koos Prantsusmaal, ja tema kirjutas sellest Pravdale artikli. Pärast seda hakkas mulle üle Nõukogude Liidu kirju tulema. Kõik tahtsid vanu münte, lubades vastu püstoleid, Zaporožetseid ja muud oma arvates hinnalist. Aga mul polnud ju midagi, kõik oli juba Tallinnas,” meenutab Ilmar Jõesoo muheldes.

Maidla kivikalme saaga

Ilmar Jõesoo on avastanud ka Maidla kivikalme, mis on Eesti suurim nii territooriumi kui ka leidude arvu poolest – ligi 4000 leidu.
„Vanaisa rääkis mulle, et meie kodust umbes kilomeetri kaugusel oli kunagi suur sõjaväli. Läksin 1978. aastal – samal aastal, mil Olustveres kaks rahapotti leidsin – seda vaatama. Endisel sõjaväljal käisid maaparandustööd, traktor tõmbas sarapuupõõsaid maa seest välja. Astusin lähemale ja nägin, et seal müttas minu pinginaaber seitsmeklassilisest koolist. Ja märkasin kohe, et sarapuupõõsa alt olid välja tulnud potikillud, klaashelmed, kuuenda sajandi hoburaudsõlg ja palju muud põnevat,” meenutab staažikas ajalooõpetaja. Ta helistas kohe Tallinna ning tuntud arheoloog Evald Tõnisson tuli kohale. Nii kui Evald Tõnisson jalaga mulda lükkas, tuli nähtavale sõjakirves. Maidla kalme võeti kohe muinsuskaitse alla.
Aga sellega asi ei lõppenud. Tollal mõnevõrra mahajäänud kohas vahetusid direktorid ja agronoomid tihti ning uued ei teadnud muinsuskaitsest midagi.
„Kui mõne aja pärast Maidla kalmet vaatama läksin, nägin, et seal küntakse jälle! Seekord oli traktoriroolis mu teine koolivend, viie hõlmaga ader taga. Pidasin mehe kinni ja too hakkas kohe kiruma, kui kivine maa on, võimatu künda. Oli kolmandiku kalmest suure vaevaga ümber kündnud, valged luutükid ja potikillud vedelesid ümberringi. Sovhoosile määrati selle pärast 15 000 rubla trahvi ja juhtkond sai minu peale väga pahaseks. Pärast vahejuhtumit hakkas seal kaevama tuntud arheoloog Mati Mandel. Leiumaterjali rohkus hakkas lõpuks ka sovhoosi juhtkonnale meeldima ja nad maksid kogu kalmevälja läbikaevamise kinni. Ainult üks kuuenda sajandi osa jäeti puutumata,” meenutab kogenud aardeleidja.
Vanim sõrmus, mis Maidla kalmest leiti, on pärit kolmandast sajandist ja viimane matus oli seal olnud 13. sajandil. Seega oli sinna inimesi maetud tuhande aasta jooksul.
„Sajandisse mahub kolm inimpõlve, nii saame kokku kolmkümmend inimpõlve ühes kalmes. Viimane matus ei olnud seal enam põletus-, vaid kivikirstmatus. Kirstus oli naine oma ehetega, tema kõrval mees. Ilmselt muistne ülik, kes oli ristiusu vastu võtnud, kuid keda oli veel võimalik matta esivanemate kalmesse, mitte Kullamaa kirikuaeda, mis on kaheksa kilomeetrit eemal,” arutleb Ilmar Jõesoo.

Rauasulatusahi koduõuel

Ilmar Jõesoo kolmas suur ja kõige värskem leid on rauasulatusahju jäänused omaenda vanaisa talukohas Maidlas. Möödunud kevadel hakkas ta seal heinamaad põlluks ümber kündma ja märkas äkki, et maapinnale tuli tuttavlikke savikamakaid, millel oli šlakki küljes. Lähemal uurimisel tundus, et need on muistse rauasulatusaju küljetükid. Kutsus eksperdid Mati Mandeli ja Jüri Peetsi kohale ning kolmekesi leidsid nad veel terve hulga rauatükke, mis lubas arvata, et kunagi asus samas ka sepikoda.
„Tänavu kevadel pidime kõik põhjalikumalt üle vaatama, aga ei leidnud seda kohta enam üles. Siis hakkasin kartulimaad kündma, lasksin vao vao järel ja lõpuks tuligi kadunud koht uuesti välja,” muheleb Jõesoo. Ta lisab, et viimane leid kõigutab taas kord arvamust, nagu oleksid muinaseestlased metallesemete valmistamiseks rauda teistest maadest toonud. Praeguseks on Eestis teada mitukümmend endisaegset rauasulatuskohta ja on üsna ilmne, et rauda veeti Eestist ka välja.

Haridus annab uue mõtteringi

Lisaks õnnelikule aardeleidjale on Il­mar Jõesoo olnud hinnatud pedagoog. Esitame ka tema selle tahu kohta mõningaid küsimusi.

Sa olid Nõukogude ajalooõpetaja, kuidas see läks?

„Lähtusin põhimõttest, et haridus ei anna valmis vastuseid, vaid kujundab uue mõtteringi. Kui sa omandad keskhariduse, siis on sul uus mõtlemise ja tegutsemise väli. Põhi- ja algharidusega inimestega suhtled endiselt, aga mõtled nendest erinevalt. „Punast udu” õpetades ütlesin oma õpilastele, et kui ma suudan neid uutmoodi mõtlema panna, siis olen oma töö teinud, sest edasi nad mõtlevad, uurivad, vaatavad ise. Ükski õpilane pole mulle tänase päevani niisugust arusaamist ajaloo õpetamisest ette heitnud.”

Kas su õpilased leiavad ka rahapadasid?

„Mu õpilased olid Olustvere aarde­leidudega hästi kursis. Käisime sellesse teemasse süvenemas ka Viljandi muuseumis, kus nad kuulasid huviga Enn Moora selgitusi. Aga olin Olustveres õpetajana töötades ka ühiskondlik looduskaitseinspektor ja võtsin oma õpilastega looduskaitsekursused läbi. Paljud neist tegid eksamid ära ja said samuti ühiskondliku looduskaitseinspektori paberid. Muinsuskaitse mahub ka looduskaitse alla.”

Kust tuli su huvi looduskaitse vastu?

„Selle sain kaasa Haapsalu õpetajate seminarist, kus bioloogiat õpetas tuntud ornitoloog Aleksander Lint. Ta viis meid isegi saartele linde vaatlema. Tohutu vaimu ja hingega mees, olin tema kindel jünger. Esimene foto minust ilmus 1952. aastal ajalehes Stalinlikul Teel ja sellel teeme hilisema partei esimese sekretäri Elmu Peegiga linnutopiseid. Hiljem kolis Lint Tartusse ja uuris seal vareslaste arvukust. Läksin talle ükskord külla. Kui ta kuulis, et õpin ülikoolis ajalugu, ütles ta kaks korda löödult: „Ajalugu... Ajalugu…” Nagu oleks kogu ta töö ja vaev vett vedama läinud. Aga loodusteadust tollal kaugõppes ei olnud ja mina olin vaesest perest, pidin kindlasti tööle minema.”

Haapsalu seminar oli tollal väga kuulus kool.

„See oli kuldne kool. Ma pole varem ega hiljem nii palju õppinud kui seal. Alla nelja tunni päevas ei olnud üldse võimalik. Kõigil villastes riietes maapoistel, nagu me enamasti olime, löödi seal selg sirgeks ja pandi mõistus pähe. Kui läksin ülikooli, lasksin esimesed paar aastat seminaris õpitu peal liugu. Läksin ilma õppimata Koemetsa pedagoogika eksamile ja sain nagu teisedki nelja. Viit ei saanud keegi, viie peale teadis Koemets ise. Ülo Vooglaid lõpetas Haapsalu semina­ri minust aasta va­rem, 1953. aastal. Nende klassist tuli pikk rida professoreid: Ülo ise, Lembit Türnpuu, Silvi Tarum, Kaljo Põllu. Minu klassis õppis Heino Türnpuu, temast sai matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis. Eha Hiie oli minu kursusel, samuti Karl Karlep.”

Mis mulje Ülo Vooglaid koolipoisina jättis?

„Ülol oli meri veres. Hakkasin tema eeskujul Haapsalu jahtklubis käima, et purjepaadiga sõitma õppida. Algul lasti seal vanu jahte puhtaks kraapida ja muud musta tööd teha, aga pärast seda saime jollidega sõitmist harjutada. Need on ühe purjega paadid, mis ei vaju põhja, kui ümber lähevad. Pärast eksamisõitu visati mind pidulikult vette ja sain teise järgu tüürimehe paberid.”

Kas sul oli ajalugu õpetades ka erilisi nippe?

„Olustvere tehnikumis oli mitu õpetajat koostanud oma aine raudvara. Mina töötasin endale välja aastaarvude, sündmuste ja nimede oma. Peamine rõhk oli seal Eesti ajaloo tundmisel. Kes raudvara valdas, see sai aru, mida tundides räägiti, ja pääses ka eksamil läbi. Üldisi asju oli seal ka, Oktoobrirevolutsioon jms, aga Eesti ajalugu oli keskne.
Teine asi, mida minu õpilased pidid une pealt teadma, olid riigid ja nende pealinnad Euroopas, Aasias, Ameerikas, Aafrikas. Üks lisaküsimus tuli alati riikide kohta. Mina näitasin kaardilt, õpilane ütles, mis riik ja pealinn on. Siis ütlesin mina ja tema näitas kaardilt. Pidi teadma ka kääbusriike. Mul olid suured maailma poliitilised kaardid õpilaste käes, sest nad tahtsid harjutada.”

Kuidas sujus koostöö Vello Lõugasega?

„Olime ülikoolikaaslased ja tegime palju väljakaevamisi koos. Meil on ka mõlemal 6. aprillil sünnipäev. Kui Vello sel päeval ärkas, helistas alati mulle, et kuule, koolivend, palju õnne. Viima­ti saime kok­ku Saaremaal, kus ta kirjutas mul­le oma Kaali kraat­ri raamatus­se pü-henduse: „Ilmar, pea vastu, veame ühte vagu.” Kah­juks ei pidanud tema mootor piisavalt kaua vastu.”

Kas 6. aprillil sündinud mehed kaevavadki aardeid välja?

„Seda peab küsima Igor Mangilt, kes oli Olustveres minu õpilane. Ta õppis mesindust. Tema ja veel kaks noormeest tulid Olustveresse pärast keskkooli. Hoidsid omaette, elasid erakorteris ja käisid ainult tundides. Kaheksandast klassist tulnud poistega ei läinud nad meelelt ega olemiselt kokku. Teised õpilased hakkasid neid varsti kolmeks idamaa targaks nimetama ja selleks nad saidki: Igor astroloogiks, Siim Jõesaar budistiks ja Harri Ellermaast sai skautmaster. Ükskord saime Igoriga Viru tänaval kokku ja leidsime, et meil oleks ajaloost nii mõndagi rääkida, sest tal on Varbolas suvekodu. Varbola läheduses on Pakamägi, Eesti muistse parlamendi (kärajad) asukoht.”

Kus sa peale Olustvere veel töötanud oled?

„Olustveres olin kakskümmend viis aastat ja see on olnud mu elu kõige ilusam aeg. Seal oli tunda kunagist Aleksandri kooli vaimu. Sügisel rassiti kõvasti põldudel ja seejärel õpiti ka hoolega. Seal oli palju huvitavat tegevust ja tugev ühise pere tunne. Käin praeguseni Läänemaalt Olustveresse vanu kolleege ja sõpru vaatamas.
Enne seda olin lühikest aega Võh­ma taga Villevere koolis pioneerijuht ja seejärel Kaagvere kutsekooli kasvataja. Sinna saadeti neid lastekodulapsi, kellega lastekodud ise ei tahtnud tegelda. Mul oli 25 poissi viiest eri rahvusest. Noorele õpetajale oli see väga hea kool, sain just Kaagveres pedagoogiliselt jalad alla. Tegelikult olid need suurepärased poisid. Kui mul oli 75. sünnipäev, kutsusin nad endale külla. Nad ütlesid, et ei julge tänaseni avalikult öelda, et on Kaagvere poisid, aga mina kutsun neid sünnipäevale…
Pärast Olustveret töötasin kaheksa aastat Pinni akadeemias ehk Haapsalu sanatoorses internaatkoolis. Olin tema juures kasvataja ja ajalooõpetaja. Need olid samuti kuldsed aastad. Pinn oli tark mees ja suur filosoof. Ta oli mu kahekordne koolivend: õppisime koos Haapsalu pedagoogilises koolis ja seejärel Tartu ülikoolis ajalugu.”

Sul on kodanikumärk ja Valge­tähe IV klassi orden.

„Lääne maakond esitas mind kodanikumärgi kandidaadiks ja mu koduvald Kullamaa Valgetähele. Aga hindan kõrgelt ka Nõukogude ajal saadud väikest luigega looduskaitsemärki. See on väga ilus.”

Mille üle praegu mõtled?

„Meie soome-ugri päritolu üle. Lugesin Semjonov-Tjanšanski raamatut tema Altai reisidest. Ta kirjutab, et Altai eelmägedes oli pronksiajal soome-ugri asustus, seal on olnud Kolõvani-nimeline järv ja mäeahelik. Kui venelased nimetasid Tallinna Kolõvaniks, „mäletasid” nad ilmselt, et Tallinna rahvas on Altai krai eelmäestikust tulnud. Aga Venemaal on mujalgi Kolõvani-nimelisi soome-ugri kohti. Teiselt poolt rõhutatakse, et oleme olnud eurooplased. Kunda ja Polli leiud kinnitavad seda. Ilmselt tuli idast meile ugrilasi lihtsalt peale, saime oma Euroopa põhjale soome-ugri kihi.”

Kas su lapsed ka ajaloost huvituvad?

„Vanem tütar vähem, aga noorem ostis ära Raikküla mõisa, kuulsate Keyser­lingide, filosoofide ja loo­dus­teadlas­te kodukoha. Tahab teha sellest Eesti­maa raamatumõisa, kuhu viime üle minu ligikaudu 15 000 ek­samplariga raamatukogu.”

Lugejate kommentaarid:

13.09.2009 16:13:09 Viruskundra
Huvitav lugu. Täpsustaks aga natuke fakte: Maidla kivikalme oma rohkem kui paarituhande ruutmeetrise pindalaga on küll suur, kuid mitte Eesti ega ka Läänemaa suurim. Läänemaal on temast tunduvalt suurem osaliselt hävitatud Kolu kalme, Saaremaal aga ulatub Käku kalme pindala kahe hektari kanti ja Piila kalme koguni 8 ha ligi. Ka Saaremaa Viltina kalme on mõnevõrra suurem. Lisaks on nii Saaremaal kui mujal terve hulk omaaegseid kivikalmeid hävinud. Neid teatakse ainult kunagiste juhuleidude järgi, nende suurust aga polegi enam võimalik kindlaks teha. Mis puudutab leidude rohkust, siis neid on Maidlast saadud tõesti palju. Samas on Maidla kalme (õieti kaks kõrvuti asuvat kalmet) üks väheseid keskmise ja noorema rauaaja kivikalmeid Eestis, mis tervikuna läbi kaevatud. Ei oska nüüd peast kinnitada, kas läbikaevatud kalmete seas on tõepoolest tegemist leiurikkaima muistisega, sest näiteks Viltinast, mis pindalalt pisut suurem ja enamikus läbi kaevatud, saadi samuti väga rikkalikult leide.