Eesti Ekspressi kultuurilisa AREEN
Autor: Tarmo Kulmar (16.01.2002)
Anders Bęksted. Põhjamaade jumalad ja kangelased. Tõlkinud Piia Pedakmäe ja Aet Püssim. Tänapäev, Tallinn, 2001.
Vanagermaani jumalatepere ja kangelaslood olid eestlasele tuttavad ühel või teisel kujul juba 19.sajandi lõpul. Juba siis ilmus müütiliste kangelaslugudega rahvaraamatuid, Richard Wagneri tetraloogia “Nibelungide sõrmuse” lummav ja majesteetlik muusika vestlusteemana oli tollal saksa keelt mõistvale eurooplaseks olla tahtjale lausa kohustuslikuks kultuursusetunnuseks. 20.sajandi teisel poolel jõudis seitsme aasta eest lahkunud vanameister Rein Sepp eestindada kaaluka osa germaani muistsest eepilisest pärandist.
Anders Bękstedi hiljuti poelettidele jõudnud raamatul on sellisele pikale eelloole vaatamata täita oluline tühik meie teadmistepildis. “Põhjamaade jumalad ja kangelased” on esimene mahukas vastavaaineline teos eesti keeles, kus vanaskandinaavia müüdipärand on asetatud kindlapiirilisse teadmistesüsteemi. Võibolla vaid M.Steblin-Kamenski “Islandi kultuur” (1973) on meil aastakümneid esindanud sellist nö. head õpikutaset. Viimastel aastatel on samasugust rolli täitnud J.Puhveli “Võrdleva mütoloogia” (1996) germaani ainesele pühendatud peatükk.
Raamat jaguneb kolmeks suhteliselt iseseisvaks osaks. Sissejuhatav peatükk näitab germaani hõimude kohta indoeuroopa keelelises ja antropoloogilises maailmas. Autor toob esile lõunagermaanlaste ja põhjagermaanlaste eri- ja ühisjooned, tutvustab keele-, ajaloo- ja usundiallikaid ning joonistab välja ajaloo kulgemise suunad ja sõlmpunktid kuni ristiusustamiseni. Skandinaavlaste kui põhjagermaanlaste müüdiallikatena vaatleb ta kohanimesid, ruunikirju ja kirjalikke allikaid: Breemeni Adami ja Saxo Grammaticuse kroonikaid, Islandi käsikirju (Säämundri ja Snorri “Eddasid”, saagasid ja skaldiluulet). Omaette käsitlemist leiab jumalamüütide, kangelasmuistendite ja kultuse vahekord. Sissejuhatus peegeldab indoeuropistikateaduse viimaste aastakümnete tõdemusi ja haakub selles osas hästi J. Puhveli raamatu sissejuhatusega.
Jumalamüütide peatükk jutustab skandinaavlaste müütilisest loomisloost ja maailmapildist ning uurib jumalaid - aase ja vaane - alates Odinist, Thorist ja Tyrist kuni nn. igapäevajumalateni välja. Eriti just viimased ei leia tavaliselt uurimustes eraldi käsitlemist, kui just sellised germanistika suurkujud nagu Jan de Vries välja arvata. Ka muinaspõhja maailmalõpp Ragnarök/Ragnarok joonistub lugeja vaimusilma ees välja kogu oma traagilises ülevuses. Ajalooliselt hariv on kristluse ja paganluse konflikti kui üleminekuperioodi kujutamine, osutades huvitavale asjaolule, et usuvahetus Põhjamaades kulges mitmeski mõttes teisi radu pidi kui mujal Euroopas.
Põhjala kangelasmuistendidki on eesti lugejale mitmes seoses tuntud. Vųlsungite loo põhijooned teadvustuvad meile “Nibelungide laulu” põhjal ja ka “Beowulfi” jõudis R.Sepp ära tõlkida. Starkadi/Starkadri muistendit on analüüsinud J.Puhvel oma raamatu peatükis “Vägilase vaegused”. Kättemaksuhimulise ja riukliku kuningapoja Amledi lugu on kirjas Saxo Grammaticuse “Taanlaste vägitegudes” (LR 2000, 8-10), ent tuntud meile hoopis teistsugusel, nö. kõrgklassikalisel kujul Shakespeare´i Hamletina. Seda kütkestavam on tuttavaks saada ülejäänud sangarite - sepp Vųlundi, Helge Hundingitapja, Skjoldungite, Harald Kõvakihva, Regnar Karuspüksi jt. vägitegudega.
A.Bęksted on Taani ajaloolane, kelle tööd on kodumaal väga loetavad ja mujalgi tõlgitud paljudesse keeltesse. Autori isikust tuleneb mõningane Taani-kesksus. Vast ei ole meie lugejale ka harjumuspärane leida vanaskandinaavia jumalanimesid taanikeelsel kujul, sest oleme Rein Sepa “Edda”-tõlgete põhjal rohkem tuttavad vanaislandi (resp. muinaspõhja) nimekujudega. Ei tahaks hästi nõustuda lk-l 102 esitatud seisukohaga, mille järgi on läänemere-soome äikesejumala kuju Ukko/Uku kummardamine läänepoolsete naabrite Thori/Tori kultuse tulemus. Uku Masing on näiteks osutanud ka kohati vastupidisele võimalusele. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal, s.o. religioossed mõjustused ja laenud on olnud vastastikused ja mõlemasuunalised. Sissejuhatava osa lõpus jääb mõneti hämaraks saagade ja kangelasmuistendite kui kirjanduslike allikate vahekord. Vųlsungite kangelasmuistendi puhul tahtnuks lugeja lähemalt teada saada, miks, mis osas ja kui suurel määral Richard Wagner oma ooperilibretodes germaani mütoloogilist pärimust meelevaldselt muutis. Sama lugu on Amlediga - kuidas temast Shakespeare´i sule all Hamlet sai. Ent väikesi vajakajäämisi võib ette heita igale autorile ja teosele - lugemisel kujunevat haaravat üldpilti need pisinüansid nimetamisväärselt ei muuda.
Tagakaanel on rõhutatud, et tegu on populaarteadusliku ülevaatega. Selline määratlus ei ole täpne. A.Bęksted on raamatu kirjutanud ju teadusliku tööna. Sellele viitab süstemaatiline ülesehitus, tugev argumentatsioon ja erinevate allikate võrdlemisele tuginev teaduslik meetod, Jah, kõnesoleval versioonil ei ole tõesti viiteaparatuuri ega kirjandusnimistut, aga hea tahtmise korral võib huviline hõlpsasti leida sama raamatu teadusliku aparatuuriga varustatud teksti. Sellisel juhul ei muuda aparaadi teatud põhjustel ärajätmine teaduslikku käsitlust veel nö. populaarteaduslikuks ülevaateks, sest teaduslik sisu ometi ei muutu. Täpsem oleks olnud sõnastus: sisult teaduslik, aga vormilt muudetud hõlpsasti loetavaks. Tänapäeval on teaduse populariseerimisel küllaltki levinud praktika, et teaduslikke töid antakse välja aparaadita versioonis.
Järelsõna, milles juhatatakse lugejat täiendava kirjanduse juurde, võiks pidada ammendavaks. Siiski on hõlpsamini kättesaadavatest saksakeelsetest teatmeteostest väga soovitatav Wieni ülikooli germanisti Rudolf Simeki üle 1700 märksõna sisaldav “Lexikon der germanischen Mythologie” (Alfred Kröner Verlag, 1984). Varem ilmunud eestikeelse kirjanduse nimistutki saab veidi täiendada. 1978.a. nägi sarjas “Maailm ja Mõnda” (kirjastus “Eesti Raamat”) ilmavalgust Kurt Welkeri “Unustatud kontinent”, mis käsitleb viikingite avastusretki Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Ja Rein Sepa viimaseid õpilasi, end Islandil täiendanud arheoloog Tõnno Jonuks on “Akadeemias” avaldanud kaks asjatundlikult kommenteeritud tõlget muinaspõhja keelest - “Odini ruunilaulu” (1995, nr. 1, lk. 30-43) ja “Loddfafniri laulu” (1996, nr. 4, 681-691).
Olulist lisa on eestikeelsele germanistikale andnud käesolev aasta. Kirjastus “Varrak” avaldas alles äsja Arvo Alase tõlkes Islandi saagadest ühe monumentaalsema - “Njįlli saaga” . Sama kirjastus üllitas hiljuti Arthur Cotterelli “Lääne mütoloogia entsüklopeedia”, milles kolmandik on pühendatud Põhjamaade mütoloogiale. Teoloog Andres Pinselilt pärineb pikem uurimus vanade germaanlaste hingekäsitlusest, mis ilmus kevadel Tartus üliõpilaskorporatsioon Sakala mahukas koguteoses “Verbum habet Sakala! 1999” . Tühjast kohast selles vallas ei ole niisiis põhjust rääkida enam ammugi - oodakem vaid lisa.
Tarmo Kulmar
TÜ võrdleva usuteaduse professor
Digg.ee:Väärt lugu!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti