lauantai 27. maaliskuuta 2010

Muinsusvõimetus, kuid mitte lootusetu

Carl-Dag Lige SIRP 27.11.2008



Eesti riiklik muinsuskaitseline tegevus vajab kõigepealt ideoloogilist ja alles seejärel struktuurireformi.

Aastatel 2006-2007 viis riigikontroll läbi auditi, mille käigus uuriti põhjalikult muinsuskaitseameti tegevust kultuurimälestiste kaitsel. Muinsuskaitseamet, mis riikliku institutsioonina on Eestis peamine muinsuskaitselise tegevuse elluviija, sai riigikontrolli terava kriitika osaliseks. Auditi hinnang muinsuskaitseameti tööle kõlas: „Riik ei ole teinud piisavalt, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine.“ Suurimate puudustena toodi auditis esile ebasüstemaatilist ja avalikkusele läbipaistmatut tegevust kultuuripärandi kaitsel. Riigikontrolli hinnangul pole selgelt formuleeritud ei mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriumid ega restaureerimistoetuste eraldamise põhimõtted. Riigipoolse teavitustöö vähesusest tuleneb auditi hinnangul nii mälestiste omanike kui laiema avalikkuse madal teadlikkus kultuurimälestiste väärtusest ja eripäradest. Audit toob esile, et riigil puudub ülevaade kaitsealuste objektide seisukorrast ning sellest, milline osa olulisest kultuuripärandist on seni veel kaitse alla võtmata. Riigikontrolli audit tuvastas, et kõige ohustatum on arhitektuurimälestiste alaliik. Teadaolevate andmete põhjal on halvas või avariilises seisundis 1156 mälestist ehk 26,3% kõigist arhitektuurimälestistest. Iga neljas muinsuskaitsealune ehitis on seega hävimisohus.



Lagunevad mõisad ja talukompleksid

Olukorras, kus riigi abi mälestiste omanikele on vaid sümboolne ning asjaajamises valdab ametnike nõudlik toon, on üsna kerge mõista muinsuskaitsealuse hoone omanikku, kes ei soovi oma vara korrastama hakata. Restaureerimistehnoloogiad on ehituse omadest palju töömahukamad, aeganõudvamad ning seepärast ka kulukamad. Mälestiste ülalpidamiskulud on samuti suuremad kui nii-öelda tavaliste majade puhul, sest ajaloolistes hoonetes pole alati võimalik ega ka sobilik kasutada standardseid soojusisolatsiooni-, ventilatsiooni-, kütte- ja sanitaartehnilisi lahendusi. Muinsuskaitse valdkonda reguleerivatest seadusandlikest aktidest tulenevalt on mälestise omanik kohustatud tellima/koostama põhjaliku dokumentatsiooni kõigi mälestisel teostatavate tööde kohta. Kui arvestada nii projekteerimis- kui ehitustööde mahtu ja hinda, siis võib muinsuskaitsealuse hoone korrastamine kujuneda tavaremondist või -ehitusest mitu korda kallimaks.

Kuivõrd mõisahooned on üldjuhul suured ja enne restaureerimist halvas seisus, siis nõuab nende ülestöötamine väga suuri investeeringuid. Neid omanikke, olgu firmad või eraisikud, kelle jõukus lubab mõisahoone kohandada oma koduks või residentsiks, on Eestis väga vähe. Veidi rohkem on vahest neid, kes sooviksid oma mõisa siduda ärilise tegevusega, mis tõenäoliselt seisneks ennekõike rekreatiivse iseloomuga teenuste pakkumises (hotellid, puhke- ja konverentsikeskused). Mahukad investeeringud, mis halvas seisus hoonete puhul on kõrge riskifaktoriga, sõltuvad kaalutletud visioonidest ja konkreetsest äriplaanist ning eeldavad asjatundlikku planeerimist. Eesti üks ilmekamaid juugendehitisi – Neeruti mõisa peahoone – on iseloomulik näide sellest, kui keerukas on ajaloolist mõisahoonet korras hoida ja toimima saada. Hoone omanikud on pikka aega plaaninud hoone restaureerimist, kuid pole sellega siiani kahjuks suutnud alustada. Eestis on aga mitusada lagunevat mõisa, mis kõik vääriksid restaureerimist.

Sajad taluhooned on viimaste kümnenditega hävinud ainuüksi seepärast, et tühjaks jäänuna pole neil hooldajat. Osa rehielamuist küll kohandatakse aastaringseks elamiseks või suvekodudeks, kuid vanadele abihoonetele on seda raskem kasutust leida, kui loomi-linde enam ei peeta ega maad harita. Isegi kui leidub aktiivseid talunikke, kes hindavad algupärast arhitektuuri, ei vasta vanad hooned enam tänapäeva nõuetele. Oma põllumajandusliku funktsiooni kaotanud vanadel taludel on suhteliselt vähe võimalusi enda ülestöötamiseks. Üks võimalus on turismitalu, teine muuseumi asutamine. Kuid kas on alternatiive musealiseeritud näidistalule?

Urbaniseerumisprotsessiga kaasneb elu hääbumine maapiirkondades ning sealsed hooned jäävad tühjaks ja hakkavad kiiresti lagunema. Avariiliste arhitektuurimälestiste nimekiri koosneb suuresti maal või väikeasulates paiknevatest objektidest, kuid ka linnades on palju probleemseid mälestisi. Näiteks on suur hulk muinsuskaitsealuseid korterelamuid halvas seisukorras. Tihti on sellistes majades erastatud korterid ning puudub üks kindel omanik, kes kogu hoone eest hoolt kannaks. Paremal juhul (tavaliselt suuremates kortermajades) on olemas ühistu, mis lahendab hoone haldusküsimusi. Ent ühistu olemasolust sõltumata pole väikese sissetulekuga ning tihtilugu eakatel korteriomanikel ilma riigi või kohaliku omavalitsuse rahalise toetuseta võimalik hoonet restaureerida.



Muinsuskaitse ja avalik arvamus

Institutsionaalsest vähesuutlikkusest hoolimata jääb mulje, et viimastel aastatel on muinsuskaitse maine meedias ja laiemas avalikkuses tunduvalt paranenud. Kui varem näis domineerivat suhtumine muinsuskaitsesse kui arengupidurisse, siis tänu väga põnevatele ja paljusid paeluvatele juhtumitele (näiteks Tallinna Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi arheoloogilised kaevamised), on meedia kõnetoon muinsuskaitse suhtes märgatavalt tunnustavam ja aukartlikum. See on subjektiivne hinnang, nõustun, kuid usun, et kui korraldada rahvastikuküsitlus muinsuskaitse maine ja usaldusväärsuse kohta, siis oleksid praegu tulemused palju paremad kui 5-6 aastat tagasi.

Ent avalikkuse suhtumine ei ole võrdelises seoses muinsuskaitse institutsionaalse professionaalsusega. See, kui muinsuskaitse maine avalikkuses on positiivne (või varasemaga võrreldes positiivsem), ei tähenda, et muinsuskaitseamet ja temaga seotud üksused toimivad efektiivselt. Mitmete poliitikute ja ametnike poolt väljendatud ning meedias kõlama jäänud kultuuripärandi kaitse idealistlik käsitlus on teravas vastuolus tegelikkusega, mida kajastab riigikontrolli teostatud audit. Muinsuskaitseamet ei toetu oma praeguses tegevuses tänapäevastele haldus- ja organisatsioonikultuuri põhimõtetele, mis rõhutavad kodaniku teenindamist, info kättesaadavust, avalikku ja läbipaistvat tegevust ning võrdväärset kohtlemist. Kuigi ametis on viimaste aastate jooksul tehtud mitu struktuurireformi, on organisatsiooni ideeliste toimimisprintsiipide kriitiline analüüs jäänud tegemata.



Muutused on vajalikud

Eesti riikliku muinsuskaitse ümberkorraldamise vajadusest annavad märku mitmed asjad, tähelepanuväärseim neist on Eesti muinsuskaitse ümarlaua teke selle aasta kevadel. Ümarlaud koondab mitmeid spetsialiste ning avaliku sektori esindajaid, kes käsitlevad töögruppides muinsuskaitse seadusandlust, mälestiste nimekirju, rahastamist, haridust, muinsuskaitseameti töökorraldust ja teisi küsimusi. Ümarlaua üks peamisi eesmärke on Eesti kultuuripärandi kaitse tõhustamiseks vajalike toimingute väljaselgitamine ning nende ettevalmistamine. Teiseks tuleb muinsuskaitse tegevuse muutmisel olulisena mainida uue muinsuskaitseseaduse väljatöötamist, mis on kestnud juba mitu aastat ja millega tegeletakse ka ümarlauas.

Eesti riiklik muinsuskaitseline tegevus vajab kõigepealt ideoloogilist ja alles seejärel struktuurireformi. Institutsionaalsed ümberkorraldused peavad looma võimaluse selgete strateegiliste eesmärkide sõnastamiseks. Eesti riikliku muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks ei saa olla muu kui kultuuripärandi säili(ta)mine, mis on otseselt tuletatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist. Selle põhimise strateegilise eesmärgi saavutamiseks valitavad vahendid peaksid järgima demokraatliku ühiskonna alusprintsiipi: riik on rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks. Avalik haldus tänases Euroopas ei saa lähtuda muust kui sihist tagada igale inimesele väärikas elu nii vaimselt kui materiaalselt mitmekesises elukeskkonnas. Riigi ülesandeks on rahva, mitte iseenda võimu teostamine ning parim viis selle ülesande täitmiseks on kodaniku asjatundlik ja paindlik teenindamine. Muinsuskaitseamet koos oma allüksustega peaks tulevikus kujunema läbipaistva juhtimisega organisatsiooniks, mille eesmärgipärane tegevus on eelkõige suunatud mälestise omanike professionaalsele nõustamisele ning igakülgsele teenindamisele.



Teadlikkus kui võtmetegur

Üldise muinsusteadlikkuse kasv ja avaliku hoiaku paranemine muinsuskaitse suhtes annab hea võimaluse selgitada muinsuskaitse sisereformide teostamise vajadust. Olukorras, kus inimesed on vaimse pärandi kõrval üha teadlikumad ka materiaalse kultuuripärandi väärtusest, on kergem teha institutsionaalset kriitikat kui olukorras, kus valitseb ükskõiksus pärandi säili(ta)misvajaduse suhtes. Kuid loomulikult pole ameti töö ümberkorraldamine ainus, mis tagab kultuuripärandi parema säilimise.

Öeldakse, et iga rahvas väärib oma juhte. Edumeelsel ja haritud rahval on selle lähenemise järgi intelligentsemad ja vastutustundlikumad juhid kui enesekesksel matsirahval. Laskumata vestlusesse teemal, kas eesti rahvas väärib oma juhte või mitte, võiksime tuua hoopis metafooritasandi paralleeli ning väita, et iga rahvas väärib oma kultuuri. Laia silmaringiga, eneseteadlikul, sallival ja kriitiliselt mõtleval rahval on mitmekesisem ja palju rikkalikum kultuur kui rahval, kes on alistuv, ambitsioonitu, individualistlik, ebatolerantne ning ühekülgse kriitikameelega. Kultuurimälestise omanike seas on palju neid, kelle suhe oma varasse piirdub pelga huviga objekti kinnisvaralise väärtuse vastu. Mitmed omanikud, kelle seas hulk kinnisvaraarendajad, ei soovi mitte ainult oma majale kohalduva kaitserežiimi lõpetamist, vaid otseselt hoone lammutamist. Paari aasta eest pöördus Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna poole ettevõtja, kes oleks hea meelega lammutanud Tallinna Lillepaviljoni, objekti, mis kuulub Eesti olulisemate modernistlike arhitektuurimälestiste hulka ning mille on projekteerinud Valve Pormeister 1950. aastate lõpul. Ärimehe kasinad teadmised arhitektuuriajaloost viisid ta olukorda, mis mõnes lääneriigis oleks talle lõppenud ülima piinlikkusega, kuid Eestis andis õiguse küsida, miks üldse konkreetne ehitis tähtis on. Teadmatus on esmajärjekorras harimatus, alles seejärel ükskõiksus ja hoolimatus.

Eesti kooliharidussüsteem on liialt keskendunud patriootilisele kodanikukasvatusele. Liiga vähe on meie koolide õppekavades filosoofia, religiooniõpetuse, kunsti- ja arhitektuuriajaloo tunde. Meie noored haritud täiskasvanud on liialt kitsa maailmapildiga ning jäikade väärtuskategooriatega, mis on enamasti konstrueeritud lähtuvalt Eesti kui rahvusriigi enesekesksest minapildist. Selline hoiak ei võimalda mõista globaalseid probleeme ning hinnata kultuurilist mitmekesisust. Veelgi enam, selline rahvuskultuuriline enesekesksus ei luba piisavalt hinnata ka kohalikku kultuurilist mitmekesisust, sest oma identiteet ehitatakse üles ainult sobivatest kultuurilistest ja ajaloolistest ehitusklotsidest.

Eestis ei hinnata endiselt piisaval määral kohalike rahvusvähemuste mitmepalgelisi, nii ajaloolisi kui tänapäevaseid kultuuriilminguid, olgu nendeks baltisakslaste mõisakultuur või vene suvitusarhitektuur. Eestlased suhtuvad leigusega isegi omaenda muistsesse taluarhitektuuri. Valitsev kultuuriline kitsarinnalisus ja suhteline ükskõiksus teeb keeruliseks ka kultuuripärandi kaitsmise. Selleks, et Eestis elavad inimesed, olgu eestlased või vähemusrahvused, siin asuvat rikkalikku kultuuripärandit senisest rohkem hindama hakkaksid, oleks vaja haridusja kasvatussüsteemi, mis tagaks mitmekülgse, kogu elu kestva kultuuri- ja väärtuskasvatuse.

Olgu filosoofia ja arhitektuuriajalooga kuidas on, aga muinsusteadlikkus on õnneks kasvamas. Nii eraomanikele kui ärimeestele on hakanud selgeks saama, et oma maja muinsusväärtus võib pikemas perspektiivis tuua ka majanduslikku kasu. Inimesed on üha teadlikumad sellest, et autentsuse ehk algupärasuse ja eheduse printsiip on oluline tegur kvaliteetse elukeskkonna kujundamisel. Detailid ja originaalaines määravad materjalikasutuse ja viimistlusvõtted. Kommete, tavade ja muu vaimse pärandi kõrval on algaines see, mis jutustab vana aja lugu ja kinnistab meie pärandit eheda ja käegakatsutava mateeriana. Tehismaterjalid ei kasva ajas, nad ei vanane loomulikult ega suuda kanda pärandi „koormat”. Kvaliteetne restaureerimine tagab hoonete pikema eluea kui ajutised lahendused ja trendimaterjalid. Euroremontide aeg hakkab tasapisi mööda saama.



Muutuv pärand

Iga hoone ja keskkond vananeb, küpseb, laguneb ja sünnib uuesti unikaalsel moel. Regulaarset hoolt vajavad nii uuemad kui vanemad mälestised. Vägisi pole mõtet kaduvat hoida ega ka hiljem taga nutta, parem oleks suunata oma energia pärandi paremasse hõlmamisse meie tänasesse ellu. Pooldan pigem vana konserveerimist ja uue ehitamist sinna kõrvale/juurde, kui kadunud asjade rekonstrueerimist. Elu muutub ajas. Maaelu hääbub, linnad kasvavad, tehnoloogia aina areneb, hoonete kasutusviis teiseneb. Ellu jäävad need majad, mida kasutatakse. Paljud mõisakomplekside ja taluansamblite hooned ei näe tõenäoliselt enam kunagi oma algseid funktsioone. Kuid ongi hea, kui vanale asjale saab uue kasutuse leida. Päris kindlasti pole mõtet kõike musealiseerida. Pigem püüdkem leida loovaid inimesi ja sallida mitmekesisust mälestiste uut viisi hõivamisel.

Ülimalt oluline on ka toetada traditsioonilisi asumis- ja elamisviise ning selleks vajaliku keskkonna säilitamist. Peaksime enam teadvustama halvas seisukorras olevate arhitektuurimälestiste väärtuse ning selle, et nende lõpliku hävinemise vältimiseks on vaja nii riigi- kui erasektori kiiret ja heatahtlikult motiveeritud sekkumist.

Carl-Dag Lige on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal, töötanud Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis ja Eesti Arhitektuurimuuseumis ning on praegu Helsingi ülikooli magistrant.

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti