Sakala, 28.07.2007
Heiki Raudla, ajaloohuviline
Üle poole sajandi jäljetult kadunud olnud ajaloolise hetke jäädvustus tuli välja väga ootamatust kohast.
Foto: Heiki Raudla
Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud sahvri laes peidus olnud maal, mille ajalugu pakub põnevaid üllatusi.
Ühe Viljandi Edela tänava maja elanikud avastasid hiljuti, et nende sahvri laeks oli kunstnik Juhan Kangilaski jäädavalt kadunuks arvatud maal. 1939. aastal loodud õlimaal «Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918» on hästi säilinud, kuid vajab siiski restaureerimist. Kunstiteose saatusega on seotud mitu huvitavat seika ja põimuvad inimsaatused.
Ajalooline hetk
Ma kirjutasin 2003. aasta «Sakala Kalendris» loo «Rahvas kuulas surmavaikuses iseseisvuse manifesti ettelugemist». Sealt saab teada, et 1918. aasta 24. veebruari lõuna paiku ilmus maakonna miilitsavalitsuse ruumesse Jakob Karu, kes andis sealviibijatele paki, kus olevat iseseisvuse kuulutamise manifestid, ja palus teha kiiresti korraldusi selle Viljandis ettelugemiseks.
Uudis tehti kohe teatavaks linnapea Gustav Taltsile ja 2. polgu ülemale polkovnik Johan Undile. Õige pea võis kuulutustulpadelt ja laialijagatud lendlehtedelt lugeda, et manifest on saabunud ja loetakse avalikult ette. Selle tegemise kohaks määrati pärast pikka kaalumist Rahukogu hoone trepp.
Kella nelja paiku oli Rahukogu ette kogunenud hulk rahvast. Varsti ilmus hoone trepile linnapea Gustav Talts, paljastas pea ja luges manifesti ette.
Samas loos seisis veel, et 1939. aastal tegi Juhan Kangilaski sellest sündmusest õlimaali «Eesti iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918» ja et maal on kaduma läinud.
Esimese loo kirjutas «Sakala» kõnealusest maalist 23. veebruaril 1939. aastal. Seal oli kirjas, et maali mõõtmed on 185 korda 130 sentimeetrit. Ajalehes avaldati kahetsust, et tähtsast ajaloolisest momendist pole arvatavasti säilinud ühtegi fotot. Sellepärast pidi kunstnik kogu sündmuse rekonstrueerima selle kaasaegsete mälestuste järgi.
Millegipärast jäi artiklit lugedes tunne, nagu oleks pilt maalitud lõuendile. Helistasin 2002. aastal Juhan Kangilaski pojale Jaak Kangilaskile, kuid ta ei osanud maali saatuse kohta midagi öelda.
14. juuli pärastlõunal helises minu mobiil ja endine õpilane Ly Harjo palus mul oma kodumajast läbi tulla, sest oli sahvrist leidnud ühe maali iseseisvuse väljakuulutamise kohta Viljandis. Küsisin, kas tegemist on Juhan Kangilaski teosega. Vastus oli jaatav. Võtsin kohe ühendust Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlakuga ja tund hiljem olime kohal. Teise korruse elutoa seina ääres nägime vineerile maalitud õlimaali.
Edasisest jutust Ly ja tema ema Mairi Harjoga selgus nii mõndagi huvitavat. Saime teada, et Edela tänav 5 asuv hoone kuulus 1939. aastal Juhan Kangilaskile.
Kangilaski müüs pooleli oleva maja 1940. aasta kevadel advokaat Martin Kassile, kes oli Ly Harjo emapoolne vanaisa. Temale kinkis ta ka iseseisvuse väljakuulutamist kajastava maali. Martin Kass ehitas maja lõpuni, pildi aga peitis 1940. aastal. Õigemini sai vineeril olevast maalist teise korruse sahvri lagi.
Õllekorvi pärast kohtusse
Tänu osalemisele Vabadussõjas sai Martin Kass võimaluse õppida tasuta Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1925. aastal. Alates 1926. aastast oli Martin Kass advokaat. Ta tegutses Mõisakülas, oli 1940. aastani sealse volikogu liige ja aastail 1928—1932 koguni alevivanem. Samuti kuulus ta kohalikku kaitseliitu. Kassi tegemistest Mõisaküla volikogus ja valitsuses oli ajalehes sageli juttu.
1935. aasta 28. jaanuari «Sakalast» võib lugeda: «Mõisakülas tekitab palju elevust kohtuprotsess, mille poolteks on kohapäälsed tuntud seltskonnategelased, vannutatud advokaat Martin Kass ja kooliõpetaja Elmar Glück (viimane oli aastail 1910—1941 Mõisaküla algkooli juhataja). Protsessi põhjuseks on kihlvedu, mis toimus möödunud aastal enne jõulu. Kihlvedu iseenesest ei ole midagi erakorralist: vaieldi kellegi meie poliitikategelase parteilise kuuluvuse üle vabariigi algaastail. Pandi sisse korv õlut ja vaadati järele entsüklopeediast. Võitjaks osutus advokaat. Kuna aga viimase korduvatele nõudmistele vaatamata, vastane õllekorvi välja osta ei taha, siis on võitja pöördunud kohtu poole, oma võidu kättesaamiseks.»
Kilgist diversant tekitas paanikat
Martin Kass abiellus 1935. aastal, 1942. aastal sündis perre tütar Mairi.
Saksa okupatsiooni aastatel tegutses Martin Kass Viljandis advokaadina.
Muide, sõja ajal leidis aset huvitav vahejuhtum. Saksa võimude korraldusel pandi Kassi majja korterisse kaks Saksa ohvitseri. Major oli pärit Hamburgist, oli lõbus mees ja rääkis pehme, veidi inglispärase hääldusega. Hauptmann oli tüüpiline preislane.
Advokaadi maja oli alles hiljuti valminud ja ühel päeval kuulis ta köögis kilgi laulu. Peremees arvas, et putukate majasolek võib jätta mulje, nagu ei oleks ta siiski eurooplane, tõi redeli ja hakkas lauljat otsima. Sel ajal saabus major ja tundis toimuva vastu huvi.
Saanud selgituse, hüüatas ta rõõmsalt: «Oo! Die hausgrille!», ja manitses, et seda looma ei tohtivat hävitada, ta toovat õnne.
Peremees ja major elasid ülakorrusel ning öösel oli kuulda, kuidas hauptmann alt majorit appi kutsub, paludes sellel ka püstoli kaasa võtta. Major läks, aga tuli varsti valjusti naerdes tagasi. Selgus, et loodusvõõras preislane oli süütu kilgi laulu diversandi raadiojaama piiksumiseks pidanud ja kutsunud majorit appi vaenlast püüdma.
Major sai koos peremehega tublisti naerda ning lubas lasta loo kirja panna staabi kroonikasse pealkirjaga «Geheimsender Fellin».
Minister päästis küüditamisest
Pärast sõda 1947. aasta suveni oli Kass Põltsamaa õigusnõuandla juhataja. 1948. aastal sundis nõukogude võim ta advokatuurist lahkuma. 1949. aasta küüditamisest pääses Martin Kassi pere tänu tutvusele Viljandist pärit Lembit Lüüsiga, kes oli tollal Eesti NSV toiduainetööstuse minister. Martin Kassi tütre Mairi Harjo sõnul olid perel kohvrid igaks juhuks pakitud. Advokatuurist väljaheitmisest Lüüs meest siiski päästa ei suutnud.
Seejärel töötas Martin Kass mitmel kohal Viljandi tarbijate kooperatiivis. Ta oli pakkija-sorteerija, vaneminstruktor ja revident. 1954. aastal viidi ta juriskonsuldi kohale. Seal töötas ta kuni pensionileminekuni 1965. aastal.
Pensioni arvutamisel tekkis Kassil vastuolu tolleaegse Viljandi sotsiaalosakonna juhataja Eldur Elistega. Too leidis, et alevivanemana töötamise aega ei saa seaduse järgi tööstaaži hulka arvata. Kass aga tõestas, et see keeld kehtib vaid vallasekretäri kohta, ja sai oma tahtmise.
Saksa hävituslendurist sõber
Olukord oli pärast sõda siiski ohtlik. Ehkki Kass kirjutas alumise korruse õemehe nimele, natsionaliseeriti maja 1941. aastal ikkagi. Kasside perele jäid kaks tuba teisel korrusel ja veranda koos ühisköögiga. Alumisele korrusele pandi elama sõjaveteran, hävituspataljoni mees ja täitevkomitee esimees Oskar Kasik, kes jõi kogu aeg ja kelle kohta Martin Kass ütles: «Peab see ikka üks verine mees olema.»
Martin Kass oli julge. Kuuldavasti külastanud ta 1953. aasta detsembri lõpul või 1954. aasta jaanuaris isegi Jämejala haiglas viibinud president Konstantin Pätsi.
1948. aastast aga elas, õigemini varjas end teise korruse vastastoas endine Saksa lendur ja baltisakslane Georg Eduard Rosenthal koos abikaasaga. Et öösiti tehti tihti passikontrolle, tuli mõnda aega pärast seda elada pööningul või kontrolli ajal mitte majas olla. Rosenthal klappis Kassiga hästi ja neist said head sõbrad.
Romantiline põgenemine vangilaagrist
Georg Eduard Rosenthal sündis 25. oktoobril 1922 Tallinnas. Tema ema oli Ungari krahvi tütar, kes oli kodust ära jooksnud, isa sakslane. 1939. aastal lahkus pere Eestist ja asus elama Poola. Georg Eduardist sai Poznani lennukooli õpilane ja hiljem Saksa sõjaväelendur.
Sõja lõpul langes mees Kura all vangi. Õnneks ei viidud teda Siberisse, vaid Tallinna vangilaagrisse, kust ta 1946. aasta suvel jalga lasi. Põgenemine oli üsna romantiline.
Tallinna gümnaasiumi õpilane Lia tundis huvi saksa luuletuste vastu ja vangilaagris töötanud kokk tutvustas teda Eduardiga. Mõni aeg hiljem aitasid nad kahekesi Eduardil põgeneda. Noored armusid ja luulehuvilisest neiust sai Eduardi naine. Esialgu varjas ta end Tohvril, hiljem sattus ühe Kassi tuttava kaudu elama selle majja.
Jossif Stalini surma järel anti Rosenthalile amnestia ja õigus end legaliseerida. Vangi teda ei pandud, sest ta polnud end metsas varjanud ja oli Saksa kodanik.
Õigemini oli ta nimi siis Roostalu. Selle nime oli ta koos abikaasaga välja mõelnud. Vajalikud dokumendid sai ta raha eest ühe napsilembese Haapsalus elanud Vene polkovniku abiga. Legendi järgi oli ta pärit Narvast. Vajalik raha tuli teenida taludes tööd tehes. Vabal ajal õppis Eduard Rosenthal Narva kaarti pähe, juhuks kui keegi peaks temalt selle linna kohta midagi küsima.
Talle anti ajutine elamisluba, mida tuli sageli pikendamas käia. Tolleaegne miilitsaülem Davõdov ei armastanud aga kirjatööd ja nii jäi pikendamine lünklikuks. Pärast legaliseerimist töötas Eduard Roostalu-Rosenthal Viljandi tarbijate kooperatiivis ehitus-majandusosakonna insenerina.
ÜRO peasekretäri sekkumine
1960. aastal sai Eduard Rosenthal õiguse pöörduda tagasi Saksamaale. Tema naisel ja lastel ei lubatud kaasa minna. Saksamaal elav vend saatis palvekirja tolleaegsele ÜRO peasekretärile U. Thantile, kes oli sellel ametikohal aastail 1961—1971.
See aitas ja mehel õnnestus koos perega 1964. aastal Saksamaale sõita. Seal töötas Eduard Rosenthal ehitusinsenerina. Tal küll puudus eriharidus, kuid ta oli iseõppija ja hea taibuga. Georg Eduard Rosenthal suri 25. mail 1998 Düsseldorfi lähedal Hochdahlis.
Üllatav leid
Ly Harjo mäletab, et maalist vanaisaga eriti juttu polnud. Nii vajus see tasapisi unustusse. 1991. aastal viibisid Rosenthalid laulukooriga Eestis. Kohtumisel Ly ja tema emaga küsisid nad, kas nood on maali üles leidnud. See olevat sahvri laes. Sahvriga ühendatud kamorka laest otsijad seda aga ei leidnud. Millegipärast olid nad arvamusel, et tegemist on rullikeeratud lõuendiga. Asi sumbus.
Kui Ly 1994. aastal Rosen-thalidel Düsseldorfi lähedal Hochdahlis külas käis, meenutas vanahärra maali lugu taas. Ly lubas asjaga tegelda. Ent jälle jäi see kuidagi kõrvale.
Tänavu otsustasid Harjod neile kuuluva maja teise korruse ära müüa. 14. juuli hommikul meenus neile maali lugu ja seekord otsustasid nad uurida sahvrit. Kui nad olid sahvri laest pisikese tüki välja saaginud, selgus, et selle teisel küljel oli osa maalist. Edasi tegutsesid Harjod juba ettevaatlikult ja avastasid, et sahvri laeks oligi vineerile kantud kadunud maal. Tükike väga olulist Viljandi ajalugu oli leitud.
Autor tänab abi eest loo kirjutamisel Ly ja Mairi Harjot,
Sulo Rosenthali, Eino Meiesaart ja Ülo Kiilerit.
MARTIN KASS
Sündis 1. jaanuaril 1900 (vana kalendri järgi) Tänassilma vallas Oti külas Vommi talus savitöölise perekonnas. Õppis Oiu vallakoolis, Kolga-Jaani kihelkonnakoolis ja Põltsamaa kõrgemas algkoolis ning läks Vabadussõtta Põltsamaa reaalgümnaasiumist. Vabadussõjas võitles ta lõunarindel nii punavägede kui Landeswehri vastu. Martin Kass suri 11. oktoobril 1984 Viljandis.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti