Mitte ainult Läti Henrik

Linda Kaljundi Sirp 22.08.2008

Fotol: Piero Bugiani ja Andris Šnē.

Vestlusring leidis aset TLÜ Keskaja Keskuse korraldatud konverentsil „Henriku Liivimaa kroonika: ajalookirjutus ja ristisõda Läänemere keskaegsel rajamaal” selle aasta 23. mail. Osalesid läti arheoloog Andris Šnē, soome medievist Tuomas M. S. Lehtonen, Soome Kirjanduse Seltsi juhataja, mille egiidi all ilmus Liivimaa kroonika soomekeelne tõlge (2003), eesti ajaloolane Enn Tarvel, kes kahasse Richard Kleisiga on pannud kroonika eesti keelde, ja itaalia latinist Piero Bugiani, kes tõlkis kroonika hiljuti itaalia keelde (2005). Tervislikel põhjustel pidi konverentsil ja ümarlaual osalemisest loobuma kroonika ingliskeelse tõlke (1962, 2003) autor James Brundage, üks Ameerika tänapäeva nimekamaid medieviste, kes saatis aga oma vastused ümarlauale kirjalikult. Vestlusringi juhatas Marek Tamm.



Marek Tamm: Algatuseks küsiksin, millega seletada Henriku Liivimaa kroonika rahvusvahelist menu viimastel aastatel. See on tänaseks tõlgitud üheksasse keelde ja oluline osa tõlgetest on ilmunud just viimasel ajal. Niisiis, miks on Henriku teosest kujunenud ristisõjakroonikate seas tõeline bestseller?



Piero Bugiani: Kui ma Liivimaa kroonika esimest korda kätte võtsin, siis võlus mind lõik, mis kirjeldas Sõjateenistuse vendade marssi läbi lumetormi. Jäine tuul, külmunud näod, dantelikud piinad – vähemalt minu jaoks oli see kõik üsna ebatavaline. See kütkestas mind väga, nagu ka kroonikas kirjeldatud maastik ja kliima: nii üle kallaste tõusvad jõed ja tormine meri kui võluvad Eesti külad. Selle taustal kõneleb ta julmadest röövretkedest, võitlustest, merelahingutest. Kõikjal triumfeerivad toorus, vägivald ja viha. Isegi kristlik piiskop rõõmustab, kui ta vaenlasel pea otsast lõigatakse, ja tänab Jumalat. Henriku tugevus ja nõrkus ühteaegu seisnevad tema napis ja konkreetses stiilis, mis ei spekuleeri ega kahtle mitte kunagi. Jumal on tema poolel – paganad tuleb usku pöörata ja skismaatilised venelased tuua tagasi õigele teele. Meie lugeja ei tunne Põhjalat muidugi kuigivõrd. Läänemere keskaja allikatest on Itaalias ilmunud kolm tõlget: Saxo Grammaticuse „Taanlaste vägiteod”, Breemeni Adama „Hamburgi piiskoppide ajalugu” ja viimasena Henriku kroonika. Uurimuste taset ja uurijate tuju hoiavad kõrgel kaks ajakirja: Res Balticae ja Settentrione. Siiski on Läänemere ajaloo praeguseks enda jaoks avastanud vaid osake haritud Itaalia publikust. Kuid tasapisi on olukord paranemas – või nii me vähemalt loodame.



Marek Tamm: Ent näiteks Prantsusmaal ei ole ühtegi sellist ajakirja, nagu pole ka ilmunud peaaegu ühtegi Läänemere ristisõjakroonika tõlget. Sellel taustal näib vastuvõtt Itaalias suisa suurepärane. Kuidas te seda seletate? Kas see on juhtunud pelgalt tänu teie algatusele või on selle järele nõudlust?



Piero Bugiani: Meil on vedanud. Itaalia suurim ajaleht Corriere della Sierra, pühendas Henriku tõlkele terve lehekülje ja samuti Il Foglio, üks teine päevaleht. Miks täpselt, seda ma ei tea. Näiteks ühe kõige tuntuma keskaegse teksti, Jacobus de Voragine „Legenda aurea” hiljutine väljaanne sellist tähelepanu ei pälvinud. Arvustused ei rõõmustanud mitte ainult kirjastajat – müüdud eksemplaride arv kasvas kohe –, vaid kinnitasid ka minu veendumust, et keskaegsete tekstide järele tuntakse teatud janu, eriti selliste järele, mis on eksootilised nii tavaliste lugejate kui ka uurijate jaoks, kes ei tunne Põhjala ristisõdu.



Marek Tamm: Aga kuidas on lood Lätis? Kas sealgi võib olla tunnistajaks Henriku renessansile?



Andris Šnē: Ma ei ütleks, et Lätis on aset leidmas suisa Henriku renessanss. Ajalooteaduse tippallikas oli see kroonika ikkagi XIX sajandil. Teiselt poolt oleks vale väita, et Henrik ei ole tänapäeval populaarne. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see esimene kroonika Balti ristisõdade kohta. Teiseks käsitleb see väga olulist ajajärku, üleminekut muinasajalt keskajale. Seetõttu on see Läti rahvusliku identiteedi nurgakivi: me oleme alati leinanud taga kroonikas kujutatud muinasaega. Igas kooliõpikus leidub vähemalt paar lõiku Liivimaa kroonikast. Seda on oma huvides ära kasutanud väga erinevad jõud: 1920. ja 1930. aastate rahvuslik, hiljem marksistlik ja praegu isegi tänapäeva ajalookirjutus.



Marek Tamm: Ent millega seletada Henriku teose hiljutist tõlkimist soome keelde? Ja millisena see kroonika ülepea Soomes paistab?



Tuomas M. S. Lehtonen: Ilmselgelt on Soomes pidevalt tuntud huvi Eesti ajaloo vastu. Võiks isegi öelda, et praegu on leidmas aset omamoodi Eesti renessanss, kuna Soome ajaloolased avaldavad järjest raamatuid siinse ajaloo kohta. Viimati näiteks Seppo Zettenberg. Nii et seda peaksingi ma hiljutise tõlke põhjuseks. Tõsi küll, Soome kultuurkapitalile tehti eraannetus, mille tingimuseks oli, et seda raha tuleb kasutada Eesti ajalugu käsitlevate raamatute ja eriti mõningate oluliste tõlgete avaldamiseks. Neist üks oli Henriku ja teine Balthasar Russowi kroonika. Niisiis peitub tõlke taga ka midagi väga konkreetset. Kui aga Henriku kroonika 2003. aastal ilmus, siis avaldasid selle kohta arvustuse kõik suuremad päevalehed. See näitab laialdast huvi. Ent on ka teisi põhjusi ja neist üks olulisemaid on see, et Soome keskaja kohta ei ole ühtegi pikemat jutustavat allikat. Põhimõtteliselt oleme me teie peale lihtsalt kadedad.



Enn Tarvel: Teil pole mingit põhjust meid kadestada! Meil on kroonika, kuid teil on jälle piiskop Henriku surmalaul. Meil pole midagi selletaolist. Ma oletan aga, et tõlgete taga peitub erinevaid põhjusi. Praegu oleme rääkinud isiklikust, akadeemilisest huvist. Ma ei ole professor Brundage’it kohanud, kuid ilmselt pidi ka tema leidma teaduses oma tee ja niši. Ta leidis selle ja saavutas edu. Ent siin, Baltimaadel, näen ma ainult poliitilisi, romantilisi, ideoloogilisi motiive. Henriku taassünd seostub teise rahvusliku ärkamisajaga. Esimesel ärkamisajal, XIX sajandil, kasutasid meie äratajad Henrikut oma rahvusliku tegevuse huvides. Ja sama on toimunud viimasel aastakümnel. Kuid ka 1982. aastal ilmunud väljaannet trükiti 15 000 eksemplari – ja seda ei olnud siiski raamatukauplustes saada. Seda sai osta ainult leti alt. Omaette lugu oli illustratsioonidega. Nende autor ei olnud teksti lugenud, kuid ta delegeeris selle ülesande oma vanimale pojale. Ja poeg ütles: „Isa, kui sa vaid teaksid, mida venelased meiega tegid!” Seega kandis ta vaenlase kuju üle venelastele. Ja nii ta selle ka illustreeris. Ka minu eessõna viimane lause kõlab, et nüüd on kroonika kättesaadav kogu lugevale eesti rahvale, kes võib sealt mineviku kaudu ammutada uhkust, julgust ja jõudu tulevikuks. 1982. aastal said minu kolleegid sellest aru nii, et see oligi minu motiiv. Ma oletan, et Lätis oli Ābrams Feldhūnsi ja Ēvalds Mugurēvičsi tõlkega sama lugu. Väga kiiresti tehti sellest kordustrükk. Selle järele oli nõudlust.



Andris Šnē: Feldhūnsi ja Mugurēvičsi lätikeelne kroonikatõlge, mis avaldati 1993. aastal, oli tõepoolest menukas. Seepärast ilmuski 2002. aastal uustrükk, millele lisati propagandistlikud, väga moodsas stiilis loodud illustratsioonid. Ent 1990. aastatel kasutati kroonikat ja selle tegelasi ka ilukirjanduses: näiteks ilmus kaks romaani Kaupost ja üks semgalite võitlusest ristisõdijate vastu. Ja aastal 2000 valmis ka üks rokk-ooper, „Henriku kroonika”.



James Brundage: Minu arvates tugineb Henriku kroonika menu osalt vahetule huvile autori ja tema jutustuse vastu, osalt ajaloolaste ja sotsiaalteadlaste huvile koloniaalajaloo vastu ning osalt Balti riikidele osaks saanud tähelepanule. Henrik oli teravmeelne jälgija. Tema kroonika on täis detailseid kirjeldusi, mis laseb lugejal esitatud episoode elavalt ette kujutada. Ta käib sõnadega säästlikult ümber: ainult harva kasutab ta kahte sõna seal, kus piisab ühest, ega eksi peaaegu kunagi abstraktsioonide hägusse. Teiseks kujutab see kroonika endast pealtnägija kirjeldust katsest rajada kolooniat alale, mida me võiksime täna nimetada vähem arenenud regiooniks. Tõsiasi, et see eksperiment kujunes märksa edukamaks kui mitmed hilisemad, teeb Henriku Lääne-Euroopa kolonialismi uurijate jaoks erakordselt huvitavaks. Huvi Baltikumi vastu aga põhineb suuresti edul, mille kolm riiki saavutasid enda Venemaa kontrolli alt vabastamisel, sõltumatuse taastamisel ja Euroopa Liiduga liitumisel. Selle kõik on nad saavutanud rahumeelsel teel. Tagasihoidlikult väljendudes on see ebatavaline.



Marek Tamm: Ma arvan, et poliitilise konteksti rõhutamises on oma iva. Isegi seda konverentsi ei oleks saanud korraldada veel kakskümmend aastat tagasi. Uute tõlgete ilmumine seostub kindlasti ka huviga Balti riikide vastu, nende nn tagasipöördumisega Euroopasse. Ent kuna meil on laua ümber istumas mitu tõlkijat, siis küsin järgmisena, millised Henriku stiili ja sõnavara iseärasused teevad tema tõlkimise keeruliseks.



Piero Bugiani: Mul ei olnud kroonikat kuigi raske tõlkida. Henrik ei kasutanud ju klassikalist ladina keelt. Ta õppis seda Segebergi kloostris, mis oli kristluse sillapeaks kõigi nende määratute alade piiril, mida asustasid paganad. Seega pidid tulevased preestrid õppima tundma pigem ladinakeelset piiblit ehk Vulgata’t ja liturgilisi raamatuid kui Ovidiust või Vergiliust. Henriku keel on lakooniline, see on vaid väga harva ilutsev või keeruline, mitte kordagi aga ülemäära lihvitud või peenutsev. See on suisa üllatav, mil määral avaldas Vulgata mõju keskaegsele ladina keelele ning seda mitte ainult otseste, vaid ka kaudsete tsitaatide kaudu – mitmed fraasid, isegi kõige ootamatumates kohtades, laenavad midagi Vulgata’lt. Kuid Lõuna-Euroopas peab Henriku lugejatesse suhtuma muidugi veel erilise tähelepanuga. Läänemere idakaldaga seonduv on ladina-Euroopa ehk Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania jaoks keeruline ja kummaline ka tänapäeval. Geograafiliste koordinaatide andmiseks lisasin oma tõlkele ajaloolise Liivimaa kaardi ja üritasin sissejuhatuses selgitada nii selle konflikti eellugu kui tulemusi ja tagajärgi kohalikele.



Enn Tarvel: Minu tõlkekogemus on väga positiivne. Ma ei ole ladina keeles kuigivõrd vilunud. Tegelikult ei tea ma ladina keelest midagi. Nagu ka inglise keelest. See ongi hea paralleel: ma ei oska seda, ent see kõlab nii tuttavlikult, et ma saan täna siin kõigest aru. Henrikuga oli sama lugu. Ilmselt oli tal vaja varjata oma keelelisi vajakajäämisi ja just selleks ta nõnda ohtralt tsitaate kasutaski. Näiteks oma kirjavahetuses poolakatega kasutan ma samuti valmisvormeleid. Sama tegi ka Henrik. Tervikuna on aga tema tekst arusaadav. Võib-olla ühe või kahe lõigu juures pidin veidike nuputama. Henriku keel ei ole kuigi keeruline. Seda ei kaunista rikkalikud arabeskid nagu näiteks Saxo Grammaticusel. See on tavaline hea keel, mida pole kuigi keeruline tõlkida, nagu Piero juba tunnistas. Minu puhul seisnes peamine probleem selles, kuidas leida adekvaatseid lausekonstruktsioone. Mõningatel juhtudel on see eesti keeles lihtsam kui näiteks saksa keeles.



James Brundage: Peamist raskust kujutas endast Henriku lausete ümbervalamine vormi, mis sobiks inglise süntaksiga. Tema keeruliste põimlausete arusaadavasse ja loetavasse inglise keelde tõlkimine on mitmel juhul suisa võimatu. Seetõttu pidin ma Henriku pikki lauseid sageli lõhkuma kaheks või kolmeks lühemaks lauseks, aga nii, et tähendus ei hägustuks või et ma tema jutustamisstiili ei moonutaks. Või seda ma vähemalt püüdsin. Siiski ei ole pääsu tõsiasja eest, et iga tõlge toob vältimatult kaasa vähemalt mõningase teisendamise. Teine lõpmatuna näiv probleem oli sõnavalik. Sõnad pole ühes keeles kunagi päris sama värvinguga kui teises, eriti juhul, kui need on oma struktuuri ja ajaloo poolest nõnda erinevad nagu inglise ja keskaegne ladina keel. Siin aitasid mind õnneks palju kaks vanemat ja kahtlemata ka targemat kolleegi. Need olid Edgar Nathaniel Johnson, kes juhendas mu magistritööd – see kujutaski endast Liivimaa kroonika tõlke esimest versiooni – ning J. P. Hieronymus, Wisconsini ülikooli keskaja ladina keele professor. Nad mõlemad käisid mu tõlke rida-realt üle ning seeläbi päästsid mu loendamatutest vigadest ja vääratustest. Ükski tõlge ei saa muidugi olla täiuslik. Kuid tänu neile on mu tõlge vähem ebatäiuslik, kui see olnuks igal muul juhul.



Enn Tarvel: Ma oletan, et Henriku kroonika tõlkimisel on valida kahe tee vahel: tõlkida see kas tavalugejate või siis spetsialistide jaoks. Mina valisin viimase tee. Miks? Selleks, et pakkuda eesti publikule kõige adekvaatsemat tõlget. Sõnasõnalist tõlget.



Marek Tamm: Lõpetuseks võiksime pöörduda Henriku väga rikkaliku retseptsiooniloo juurde. Tema kroonika ei ole pelgalt ajalooallikas, vaid Läti, Eesti ja otsapidi isegi Soome ajaloolise identiteedi nurgakivi.



Andris Šnē: XIX sajandil kasutati Henrikut tõesti peamise allikana ja seda mitmetes eri valdkondades. Kuid XX sajandi teisel poolel ja praegugi ei ole Lätis kuigi palju ajaloolasi, kes tegeleksid keskajaga. See on Läti historiograafia eripära. Meil on Henrikut käsitlenud eelkõige arheoloogid. Populaarsemad on olnud kolm teemat. Esiteks ajalooline geograafia – uurijad on üritanud määrata mitmete Henriku kroonikas mainitud linnuste asukohta. Vaidlused, kus üks või teine neist võis paikneda, kestavad siiani. Teine puudutab sotsiaalajalugu ehk XII sajandi lõpu ja XIII sajandi ühiskondlikku korraldust. Selle küsimuse tõstis esile sõdadevahelise aja rahvuslik ajalookirjutus, väites, et latgalite ja semgalite maadel valitsesid kuningad. Hiljem ja teistel põhjustel kõnelesid nõukogude ajaloolased samuti kuningatest, aga nüüd juba feodaalkuningatest – ning samuti käsitlesid latgalite maid kui Venemaa osa. Selle teema üle on arutletud ka viimastel aastatel: milline oli muinasaja poliitiline korraldus ning kas selle juhte tuleks kutsuda vanemateks või kuningateks? Kolmas siiani populaarne teema puudutab Henriku päritolu ja isikut – oli ta sakslane, lätlane või hoopis eestlane? Mõningate uurijate arvates ei ole see oluline, kuid Lätis kestab vaidlus edasi.



Tuomas M. S. Lehtonen: Henriku kroonika kasutamist Soomes määrab esmajoones muidugi tõsiasi, et meil endal keskaegsed allikad peaaegu puuduvad. Soome ja ja Eesti ajaloo kõrvutamise traditsioon on pikk. Soomes seisneb põhiküsimus selles, kas siinne Rootsi kolonisatsioon ja vallutus leidis aset rahumeelsel teel või sarnaneb see Liivi- ja Eestimaal toimunuga. Selle üle on arutletud nii akadeemilisel kui ka populaarsel tasandil. Ent kui me vaatame akadeemilisi ja populaarseid kirjutisi XIX ja XX sajandi vahetusest, aga võib-olla isegi veel 1920. ja 1930. aastatest, siis näeme, et varjatult küsivad need kõik: miks kirjeldatakse Eesti muinasühiskonda märksa enam organiseerituna kui Soomet üheski tema ajalugu käsitlevas allikas? Toona ärritasid Rootsi rahvuslased Soome rahvuslasi osaliselt rassistliku väitega, et soomeugrilastel ei ole mingeid riigiehituslikke oskusi. Seda korrati ikka ja jälle ning see tegi soomlastele haiget. Ning kuna Henrik kõneleb maalinnadest ja vähemalt mingit tüüpi piirkondlikust korraldusest, siis muidugi asusid mõned Soome õpetlased tõlgendama Henriku kroonikat kui tõestust selle kohta, et ka soomeugrilastel oli olemas ühiskondlik kord. Ja väitsid, et see kehtib ka Muinas-Soome kohta. Seega kasutati Henrikut analoogia põhimõttel. Sellele lisaks on laialdast huvi äratanud ka üks Henriku tegelaskuju, Petrus Kaikewaldus de Finlandia. Ta tundub olevat olnud Henriku enese kaaslane ja eestlaste ristija.



Enn Tarvel: Kas Kaikewalde ei tähenda mitte kõikvõimast?



Tuomas M. S. Lehtonen: Tõlgendusi on mitmeid. Kroonika soome tõlkija kasutas nimekuju Pietari Kaukovalta ehk „kaugelt valitseja”. Kui ma olin kümneaastane, siis ma lugesin palju ajaloolisi romaane, nagu ilmselt õige mitmed inimesed, kellest on saanud ajaloolased. Siis lugesin ma ka Kyösti Wilkunat, kes oli muuseas tegev ka poliitikas ja sattus Esimese maailmasõja ajal isegi Vene vanglasse. Tema on kirjutanud Petruse kohta lühijutu, kus kirjeldatakse, mis juhtus Petrusega siis, kui ta naasis pärast eestlaste ristimist oma emamaale. Wilkuna järgi oli Petruse isa Tavastia vanem, keda kutsuti Kaikivaltaks ehk „Kõikvõimsaks”. Petrus on Soome populaarkultuuris oluline kuju, sest ta on esimene soomlane, keda on kirjasõnas mainitud. Niisiis rändavad need paar Henriku rida, kus teda on mainitud, Soomes üha ringi. Ning just selle, eelkõige kohalikust vaatenurgast ja huvidest tõukuva retseptsiooniloo taustal on mul põnev olla tunnistajaks sellele, kui palju laiematki tähelepanu on Henrik viimastel aegadel äratanud. Meil on võimalik pidada mitmepäevane ning kireva ja esindusliku rahvusvahelise esinejaskonnaga konverents, mis on pühendatud ainuüksi Henrikule!