Teet Reier
Äripäev 02.06.2008
Kauni kivimustriga kelder Muhumaal Igakülas. Teised talukompleksi hooned on lagunenud, keldri saaks veel päästa.
Uhke kaheosaline kelder Muhumaal Pallasmaa külas Matsi talus on valminud aastal 1924.
Tänapäevane maakelder Raplas. Ka siin on keldri fassaadiga kõvasti vaeva nähtud ja erisuguseid ladumistehnikaid kasutatud.
Kelder on olnud meie taluarhitektuuri lahutamatu osa vähemalt viimased poolteist sajandit. Tema tähtsus on küll taandunud, kuid uhkeid kivikeldreid võib veel vähemalt silmailukski leida paljudest Eestimaa paikadest.
Maakeldritest kirjutama õhutas mind kaks asja: esiteks olen näinud paljusid mahajäetud ja unustusse vajunud talukohti, kus hoonetest alles veel kas vundament või siis natuke pehkinud palke. Võlvitud kivikelder aga püsib täies hiilguses. Teiseks aga üks täiesti moodsa eramu aeda püstitatud kelder Raplas.
Maakeldrid on huvitavad ka selle poolest, et tihti on võimalus neid kivimüüritisse raiutud aastaarvude järgi dateerida.
Kuna kelder oli üks taluõue noorematest hoonetest, mille nägu ehk siis sissekäik vaatas tavaliselt maja poole, peeti oluliseks sellele näole ka kena välimus anda.
Uhked Muhu keldrid
Nii kasutati sissekäigu viimistlemiseks Mandri-Eesti põhiliselt maakive ja tellised, vahel ka paekive, Saaremaal ning Muhus aga dolomiiti. Eriti uhked ja imetlemist väärt on Muhu tumehalli graniidi ja heleda dolomiidiga viimistletud maakeldrid.
Viimaseid võib tihti leida ka kodumaisest taluarhitektuurist rääkivate raamatute piltidelt. Kevadine inventuur nende piltide jälgedes näitas, et suurem jagu Muhu maakeldreid on veel alles, vaid üks Koguva lähedal Igakülas seisab nukralt kesk muude taluhoonete varemeid ja ootab oma saatust. Uhke dolomiidist kroon võlvilt alla tõugatud ja aastanumber kivil tuhmunud.
Keldrile uus otstarve
Kui keegi saab maakodu või taluhoonete ostuga kaasa veel ka korraliku maakeldri, tasub mõelda sellele, et ehk annab kunagist kartulite ja juurikate hoiupaika ära kasutada mõnel teisel viisil.
Miks mitte teha sellest väike kodune veinikelder või siis suuremate ruumide puhul meeldivalt jahe suvine istumiskoht, kuhu keskpäevase päikese eest põgeneda.
Samas saab keldripealsest kujundada kena ja pilkupüüdva haljasala, olgu siis kiviktaimla või siis suvi läbi õitseva lillevaliku abil.
Ja miks mitte ehitada keldripealsele terrass, kus suvel kena õues einestada või hommikukohvi juua.
Võimalusi on palju, tuleb vaid sobivaim leida.
Saaremaal olid keldri asemel ka tuhlistoad
Allikas: Tamara Habicht "Rahvapärane arhitektuur", 1977
Veel eelmise sajandi kuuekümnendatel võis Lääne-Saaremaalt leida 19. sajandi algusest säilinud omapäraseid kartulihoidlaid - tuhlistube.
Need olid ehitatud eraldi hoonetena. Sama katuse all kartulitoaga oli vahel mõni teine kõrvalhoone. Kartulitoas oli tavaliselt ahi, mida talvel köeti, et kartulid ära ei külmuks. Samasuguseid kartulihoidlaid tunti ka Põhja-Lätis.
Säilituskoha vajaduse tõi kartulikasvatus
Allikas: Karl Tihase "Eesti talurahvaarhitektuur", 2007
Keldrid tulid koos kartulikasvatusega 18. ja 19. sajandi vahetusel, kuid laiemalt hakkasid need levima alles 19. sajandi keskel. Varem hoiti naereid, kaalikaid ja alguses ka kartuleid maasse kaevatud aukudes.
Keldri ehitamiseks valiti õuel kuivem ja kõrgem koht. Keldriruum ehitati poolest saadik maa sisse ning peale kuhjati mullakiht. See tagas soojusisolatsiooni. Kaitseks päikese eest istutati tihti keldri juurde puid ja põõsaid.
Kasutati kohalikku kivi
Vanimate keldrite seinad on enamasti küll kohalikest pae- või maakividest laotud, kuid lagi tehti palkidest, mis maa sees kiiresti kõdunesid ning seetõttu tuli neid tihti vahetada. Seepärast püüti ka keldri lagi ehitada kivist, kasutades kaarvõlvi.
Võlvide ehitus nõudis aga tugevamat sideainet, mistõttu said need laialdasemalt levima hakata alles 19. sajandi viimastel aastakümnetel, kui maaehitistes hakati ulatuslikumalt kasutama lubja-liiva mörti.
Keldriruumi ees oli tavalisest väiksem ruum: esik, mis oli mõeldud kaitseks talvekülma eest. Esiku välisuks tehti hästi tihe ning vooderdati väljastpoolt laudadega.
Esikust viis väike uks keldriruumi, kus hoiti talvel kartuleid ja muud juurvilja. Siia pandi talveks ka kapsatünn ning soojematel aastaaegadel õlleankrud. Keldriruum asetses harilikult esiku põrandast madalamal, mistõttu keldris ukse ees olid astmed. Mõnikord paigutati astmestik ka esikusse.
Kelder seisis tavaliselt eraldi ehitisena. Lõuna-Eestis ehitati mõnikord keldri peale kivist või puust ait, nn keldripealik.
Vahel oli keldri peale ehitatud ainult mõne seinapalgi kõrgune ruum, mida nimetati keldrilakaks.
Kujundus oli oluline
Väljast oli keldrile ehitatud ainult esisein, milleks kasutati raud- või paekive. Mõnikord tehti keldriukse ümbrus telliskividest. Kuna keldri esikülg avanes enamasti taluõuele, pöörati selle kujundusele üsna suurt tähelepanu. Tihti pandi ukseava silluseks ühest tükist väljaraiutud kivi, millele oli antud lihtne, kuid jõuline dekoratiivne vorm. Sellesse raiuti tavaliselt ka keldri ehitamise aasta.
Eriti huvitavad olid keldrid Muhus ja Saaremaal, kus nende esisein oli enamasti üles laotud tahutud dolomiidist. Muhus kasutati ka huvitavat kombinatsiooni tumedamast raudkivist ja heledast dolomiidist.
Uhkeid keldreid ehitati möödunud sajandi alul
Teet Reier
Esimene suuremate ja uhkemate maakeldrite ehitusaeg jäi eelmise sajandi algusesse.
Paljud mitmelöövilised keldrid kannavad ehitusaastat 1913 ehk siis on valminud just vahetult enne Esimest ilmasõda.
Teine suure suurem keldriehitusbuum on olnud aga Eesti Vabariigi alguses, vahemikus 1920-1930. Pärast teist suurt sõda ja nõukogude võimu tulekut enam traditsioonilisi maakeldreid peaaegu ei ehitatud.
Küll on vanu keldreid viimasel kümnendil taastatud ja lisandunud on uusigi.
Fotod: Andras Kralla, Teet Reier
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti