Virumaa Teataja 07.08.2007
Andres Pulver, toimetaja
Ivo Schenkenberg on paljudele eestlastele tuttav eelkõige filmi “Viimne reliikvia” kaudu Peeter Jakobi kehastuses. Ajaloolise isikuna ei olnud ta ilmselt sugugi nii halb ja paheline, nagu Bornhöhe ja filmimehed on teda paista lasknud.
Foto: Eesti Rahvusringhääling
Tänases loos ei tule juttu Kartaago väejuhist Hannibalist ega Puškini vaarisast ja omaaegsest Tallinna ülemkomandandist Ibrahim Hannibalist, vaid Eestimaa Hannibalist Ivo Schenkenbergist ja tema sõjasalgast, keda omal ajal Hannibali rahvaks kutsuti.
Ivo Schenkenberg on erinevalt mitmest teisest “Viimse reliikvia” kaudu kõigile tuntuks saanud tegelasest ajalooline kuju, kes ilmselt polnud sugugi nii halb ja paheline, nagu Bornhöhe ja filmimehed on teda paista lasknud.
Talupoegadest tuletõrjujad
Ajalooraamatutest leiame Ivo Schenkenbergi seiklemas 1577. aastal Tallinnas, mil ta oli 400mehelise talupoegade ratsasalga eesotsas all-linna venelaste rünnakute eest kaitsmas.
Balthasar Russowi “Liivimaa kroonikast” võib lugeda: “Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud.”
Linna piiramisel laskis raad elanikel mitmesuguseid tuleohutusalaseid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta ning moodustas ka erilise tulekustutusvahtkonna, kuhu kuulusid peaasjalikult Schenkenbergi mehed.
Osas allikais on Schenkenbergile omistatud isegi au olla nii Tallinna kui Eesti esimene tulevalvepealik, kuid tegelikult olid sellised ametimehed Tallinnas juba mõnikümmend aastat varem tegutsenud.
Hannibal sündis kadedusest
Russow kirjutab, et talupojad ei ihanud muud, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada, kus nad sageli võitjaiks jäid.
Kadedusest Schenkenbergi suure sõjaõnne vastu hakati teda ennast Hannibaliks ning tema sõjasalka Hannibali rahvaks kutsuma. Venelased olid Hannibali ja tema rahva vastu eriti vaenu ja vimma täis ning tegid erilisi jõupingutusi Schenkenbergi tabamiseks, kuid Tallinna piiramine lõppes peagi, sest Vene väed olid sunnitud taanduma.
Tatarlaste jälil Rakveresse
Kaks aastat hiljem, 1579. aasta suvel, suundus Hannibali rahvas koos palgasõdurite ja mõisameestega puhastama Harjumaad seal märatsevatest tatarlastest, kes põgenesid Rakvere linnusesse. Rootsi väed taganesid, kuid Schenkenberg otsustas oma väesalgaga paigale jääda ning tatarlastega ise arved klaarida.
Hannibal taipas, et tema jõududest linnuse alistamiseks ei piisa, ja otsustas vaenlase lossimüüride vahelt välja meelitada, kuid tema vend Christoffer pidas sellist taktikat arguseks ja tormas koos mõne mehega linnuse peale.
Hulljulgetele meestele järgnesid teisedki ning Hannibali rahval õnnestus 27. juulil 1579 kaks korda Rakvere linnuse väravatest sisse tungida ning üle 50 vaenlase tappa. Venelased ja tatarlased imestasid käputäie meeste hulljulguse üle ja olid kindlad, et kusagil lähedal seisab suurem vaenuvägi.
Hannibali hukk
Teise rünnaku ajal võeti aga üks Schenkenbergi mees vangi ja saadi tema käest teada, et mingit varuväge polegi olemas. Seepeale tungisid venelased ja tatarlased linnusest välja ja piirasid Hannibali rahva ümber. Osal talupoegadest õnnestus põgeneda, Christoffer Schenkenberg langes vapras võitluses, Ivo võeti aga koos 59 kaaslasega vangi.
Mõned vangid poodi kohe üles, osa pandi vangi, kust nad aga imekombel pääsesid ja Tallinnasse põgenesid. Rõõm Ivo Schenkenbergi vangistamise üle oli venelaste leeris piiritu ning seda sündmust tähistati nagu mõne väga kõrgest soost üliku vangistamist.
Peagi viidi Eestimaa Hannibal koos 30 kaaslasega Pihkvasse tsaari enda palge ette. Ivo pakkus enda vabastamise eest kolme bojaari vabastamist, kuid tsaar ei võtnud pakkumist vastu ja laskis ta koos kaaslastega sealsamas Pihkvas hukata, ise kuuldavasti seda verist vaatemängu nautides.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti