Kirjutas Tanel Ots
Harju Elu 23 jaanuar 2009
Pärast seda, kui Tõdval 2007.aasta suvel tuli päevavalgele tuhandeaastane, Läänemere idakalda suurim metallurgiakompleks, tõuseb taas vajadus Eesti ajalooõpikutesse paranduste sisseviimiseks.
Tõdva kant on lausa täis pikitud muinasaega meenutavate paikade tähiseid, millelt loeme: kultusekivi, kivikalme, kalmistu, pelgupaik, lahingupaik, asulakoht...
Esimese Tõdva mõisa kohta on ajalooallikates märge aastast 1333, arheoloogidel on teada koht, kus veel 16.sajandil asus siinne kristlik kabel.
Hiljuti leidsin rootsiaegselt kaardilt kinnitust kohalikule legendile, et Järve oja peal olevat kunagi veski seisnud. Meie kodukoht võib saada sajandite kui mitte aastatuhandete jagu vanust juurde, kui suudame vastata küsimusele, kas siinsamas asus ka muistne hiiepaik.
Tõdva pudelikael
Saku valla idaservas, Hageri, Jüri ja Keila kihelkonnapiiride ristumiskoha lähedal asuv Tõdva küla on väga vana. Lennart Meri laseb oma "Hõbevalges" Eesti mehel araablasest maadeuurija Idrisele öelda, et Naissaare all laevalt maha astudes tuleb Hanilasse saamiseks asuda maanteele, mis "hoiab üle Tõdva koolme". Tõesti, ühel pool Pirita jõe madalad kaldad ning Sausti soo, teisel pool Männiku raba ja kilomeetrite viisi üleujutatud alasid jätab võimaluse lõunasse saada vaid Tõdvalt kulgevat iidset rannamoodustist mööda, sest ületada tuleb ka Vääna jõgi.
See oli tuhat aastat tagasi peamine tee tänase Tallinna alt Viljandi ja Pärnu suunas liikumiseks ning sama ahelikku pidi kulgeb ka praegune Viljandi maantee. Mitmeid kilomeetreid looklev vana rannamoodustis on hästi vaadeldav alates rahvasuus kanakuutideks ristitud Metsaveere uuselamurajoonist, üle Sausti-Nõmme ja Lokuti Tõdvale. Sealt edasi pöörab seljandik edelasse ning peitub metsadevaiba alla.
Just selle mäeaheliku selga pidi liikudes leiame vasakult ja paremalt kõige vanemat ja põnevamat ajalugu. Kõik on tihedasti koos, sest elutegevuseks kõlbas soode vahel kohati üsna kitsas ala.
Meie enda mõõk
Idrise uurimustöö jäi 12. sajandi keskpaika. Selleks ajaks oli sajandi võrra või rohkemgi töötanud Tõdval metallurgiakompleks, kaubandusele orienteeritud tööstus, terve väli sadade rauasulatusahjude ja järeltöötluseks mõeldud sepaääsidega. Nii kinnitab Tõdval kaks suve kaevanud arheoloog Mauri Kiudsoo. Siin sai kohalikust soomaagist rahvusvahelises kaubanduses konkureeriv separaud.
Kui meie esiisade majanduslikku edukust võrrelda kauba vastu saadud hõbeda hulgaga, siis seda on Eesti aladelt leitud rohkem, kui kõigist Läänemere äärsetest maadest kokku. Kõige tihedam leiuala on Harjumaa piirkond Pirita ja Keila jõe, kui tollaste veeteede lähistel. Rikkust ei toonud mitte ainult seni tuntud artiklite nagu karusnahkade, orjade, tervavilja ja vaha müümine, vaid ennekõike raud. Igal juhul kinnitab muistse metallitööstuse leidmine oletusi, et eestlased on rauasulatusega tegelenud juba enne võõraste vallutajate tulekut.
Mõõk, kui raua sümbol läks siis enne välja, kui vallutajaga koos tagasi tuli. Seda on arheoloogia viimasel ajal järjest kindlamalt väitnud, et ristiusku ei saanud meile keegi tule ja mõõgaga tuua, sest see uus usk oli siin juba mitmeid põlvkondi enne vallutajate tulekut moodsa ja euroopaliku kultuurina kohal ning üheaegselt hõbeaaretega ka rahumeelselt vastu võetud. Nüüd aga võime "tule ja mõõga" kujundit murendada veel teise spekulatsiooniga, kui kujutame verise vallutaja kätte siinse soolauka päritoluga mõõga, mille sepp tema kodumaal, kuid eestimaisest toormest valmis tagus.
Kohustuslik pühapaik
Sageli tuleb hiie aset otsida keskaegsete pühakodade alt. Siin on ilmselt teisiti. Kuni reformatsiooniajani seisnud Tõdva kabelist jäävad teised muinasusundi objektid kaugele. Kabeli kohale ehitati küll 200 aastat tagasi Hageri kihelkonna esimene vennastekoguduse palvemaja, kuid selle järglased koliti hiljem lõuna poole, kus seisab ka mullu 120. aastapäeva tähistanud palvekoda.
Hiiepaiga otsingul jääb silma kõigile kohalikele tuntud Animägi, vaid 250 meetrit eemal rauasulatusväljast, kõrge metsaga kaetud küngas, mis asub kolme tee - Viljandi maantee, Kiisa ja Saku tee vahel. Mõnesaja meetri kaugusele jääb teisi üksikmälestistena arvele võetud kultusekive.
Kui lugeda kõrvale Ahto Kaasiku artiklit "Ajaloolised looduslikud pühapaigad" 2007.a ilmunud kogumikust, siis annavad päris mitmed välimäärajad tunnistust, et Animäe puhul võib olla tegemist muistse hiiega. Esiteks oli hiis reeglina ajaloolise asustuse läheduses, see punkt on täidetud. Teiseks on öeldud, et enamus hiitest asub kõrgematel kohtadel. Siin tuleb tõdeda, et kunagise mere kaldajoone tõttu on Tõdva kandis tegemist Põhja-Eesti kohta tavatult kuplilise maastikuga. Olen kokku lugenud kümme sobivat küngast, kõige tuntum ja silmapaistvam on Jõulumägi, Lokuti vastas üle maantee, kavandatava hipodroomi aladel.
Küll aga räägib Animäe kasuks kolmas tunnus, hiis kui kogukondlik pühapaik. Kõik kohalikud mäletavad selle mäe jalamil peetud kolhoosiaegseid pidusid, ka lava ja tantsuplatsi. Seal on külalisesinemisi pidanud isegi Rakvere teater, kes kasutas lavataguse ruumina vana heinaküüni. Vanemad mäletavad, et küla jaanituld peeti seal ka enne viimast sõda. Kogukonna kooskäimise traditsioon võib aga olla sajanditevanune. Religiooni vallas on ikka nii, et välised kombed püsivad veel mitu inimpõlve pärast sisulise tähenduse ununemist.
Ohvriallikas elus
Järgmiseks tunnusena tuleb aga otsida veekogu, mis reeglina peab hiiekompleksis olema. Just selle puudumine oli minu jaoks kõige suuremaks mureks. Seda seni, kuni mulle jutustati Animäest paarisaja meetri kaugusel sunud "silmaallikast". Kiirustasin siinkandis kuuekümnendatel maaparandustöid teinud Valter Grünbergi jutule, kes mäletas, et Animäest idas oli tegu ühe allika kuivaks muutumisega.
Vanemad inimesed tulid aga töö ajal kõnelema, et seal olevat käidud vanasti tervist nõutamas. Allika "kuivendamistööde" käigus tuli päevavalgele vanu münte, mis kindlasti viitab ohverdamisele.
Täna on allika kohal sügavad kraavid. Üks kraav ronib üles mäkke, kus pealtnäha midagi kuivendada ei ole, kuid ta kannab endas vulisevat tervisevett alla orgu. See vool ei katke ka talvel, ei muutu ühegi riigikorra ajal ega solvu tuhandete "kraaniveemugavuse" pärast möödaruttajate peale. Ta jõuab ära oodata selle, kes taas kord võtab ette teekonna allikale.
Viimaseks viiteks muistsele pühapaigale on aga nimi ise. Animägi võib tulla nimest Anni mägi. Anni kui ohvri toomine on meie maarahva kultuses kesksel kohal.
Murelikuks teeb rahvaluulelise ja etnoloogilise pärimuse puudumine, vähemat seni ei ole pealiskaudne otsimine tulemusi andnud. Samas võib oletada, et usuline järjepidevus on siin nõrgenenud varem kui mujal. Eriti kui arvesse võtta, et majanduliku õitsengu aegadel ja välise heaolu keskel on inimese vajadus vaimsete väärtuste järele alati vähenenud. Nii on see olnud kõikidel aastatuhandetel ja kõigil mandritel ning võis kaasas käia ka Tõdva edukatel rauasajanditel.
19.sajandist on teada, et kui Saku peremehed said teistest pisut varem talud päriseks ja õlletehasele toorainet müües kukrud pungi, siis oli neil selle võrra vähem ka kirikusse asja. Sarnane võõrdumine võib olla toimunud silmapaistvalt eduka rahva juures tsüklitena lausa tuhande aasta lõikes.
On tore alustada aastat rõõmsa teadmisega, et seekord ei pea me rääkima muistsest pühapaigast seoses pealetungiva karjääri, arendustegevuse ega spordirajatisega. Kundas, Palukülas ja paljudes paikades on läinud teisiti. Meil kõigil on võimalik rikkamaks saada selle läbi, et õpime tundma oma esivanemate eluolu ja uskumisi ning sellekaudu leiame ka iseennast. Saku valla tunnuslause on: "Läbi rohelise akna". Ehk pakub hiiepaiga tundmaõppimine ning selle teadlik hoidmine rohelisele aknale ühe vägeva vaate lisaks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti