www.eestielu.delfi.ee 17.06.2012
Virve Õunapuu, Hageri muuseumi juhataja
Aastakümneid tagasi kuulsin Raplamaa
haridusosakonna juhataja, lugupeetud õpetaja ja kodu-uurimisele
innustaja, kadunud Heldur Rahuoja suust väidet, mis pikkadeks aastateks
kõrvades kumisema jäi, sest sõnum oli niivõrd erakordne.
Nimelt, et just Hageri kirikumõisas olnud
19.sajandi algul Baltimaade esimene kunstikool, kust said tuule
tiibadesse mitmed Euroopa suurusjärgu kunstnikud. Jutt käib Hageri
kirikuõpetaja David Friedrich Ignatiuse (teenis 1791-1834) pojast Otto
Friedrich Ignatiusest ja tema sõbrast, Nissi pastori pojast Gustav Adolf
Hippiusest, kelle joonistamise ja maalimise õpetajaks oli kunstnik Carl
Sigismund Walther. Walther oli sel ajal Vardi mõisas tuntud
näitekirjaniku August von Kotzebue laste koduõpetajaks. Et Kotzebue
abikaasa ja praostiproua olid õed, oli loomulik, et laste kasvatamisel
kasutati samade õpetatud meeste teeneid.
Hageri kihelkonna eripäraks võib lugeda seda, et teadaolevalt on
Hageri kirik ainuke terves Eestis, kus kirik asub ühes ja kirikumõis
kuue versta kaugusel teises omavalitsuses. Nimelt asub kirik Hageris
Kohila vallas, kirikumõis aga, kus kirikuõpetajad tavaliselt elasid,
Rootsivooril Kirikla külas Kernu vallas. On säilinud ajalooline ürik,
Tallinna komtuur Johann von der Recke kiri kohalikele mõisnikele, et
Hageri kirikule tuleb kinkida maad kirikumõisa ehk pastoraadi
ehitamiseks.
Maad, umbes neli hektarit, mõõdeti kirikumõisale
kolme mõisa maade ristumiskohal igaühelt üks aaker (aaker oli maalapp,
mille üks mees suutis ühe päevaga härjaga üles künda).
Rootsivoori nimi arvatakse olema seotud Karl XII retkega, mil ta oma
teekonnal Pärnust Tallinna pärast Kernu kadaka keerdukeeramist Tohisool
peatuse teinud ning Tohisoo mõisapreilist Gertrud von Wrangellist
Rootsimaa ja Eestimaa kuninganna tahtnud teha, Tallinna peale suundunud.
Märtsikuus, kus lumi veel parajalt sügav, aga kõrgemad kohad juba
lumest paljaks sulanud, külastasid kirikumõisa Hageri muuseumi
eestvedamisel muuseumi töötajad -allkirjutanu, Sigrid Põld ja koguduse
poolt kirikumõisa eluga hästi kursis olev Agu Kaljuste. Silotorni
kivimüüril tervitas meid magusasti päikese käes peesitav rästik, esimene
sel aastal. Territooriumil karuputkede varte vahel ringi jalutades
püüdsime hoomata endiseid aegu ja kohapealseid sündmusi. Leerimaja
söestunud palke uurides tuli välja veel mõnigi palki
graveeritud-lõigatud nimi. Olgu öeldud, et kaks põlenud palgijuppi on
varasematel aastatel jõudnud ka muuseumisse. Leerilaste nimed on
palkidesse lõigatud erinevates kirjades-küll gooti tähtedes, küll
kirillitsas. Lauluisa Kreutzwaldi nime ei ole senini õnnestunud leida,
ehkki me teame, et temagi käis Hageri kirikumõisas leeris.
Kompleks oli kasutusel veel mõnikümmend aastat tagasi, kuid täna on
säilinud peahoone ja leerimaja varemed, karjalaudad, kelder. Muud
kõrvalhooned ja park on hävinud, varemete ümbrus põlispuude all
võsastunud.
Kirikumõis oli nagu mõis ikka, korralik peahoone ja
abihooned, et mõis end ära majandaks. Iluaed, tarbeaed, park. Rehi oli
eemal, tuleohutuse mõttes. Laudad olid ühendatud müüridega, nii et
tekkis kinnine hoov. Vasakpoolses laudas olid lehmad, teine laut oli
tööhobuste tall. Lisaks olid seal nii mõisa kui teenijas-konna sead.
Samas olid ka ait ja kelder.
Teisel pool härrastemaja, mitte
majandushoovis, oli sõiduhobustetall. Ta jäi täpselt muruplatsi äärde,
majaukse ette. Tall ja tõllakuur olid ühe katuse all.
Külarahval
oli täpselt teada, missugune oli kirikumõisa päevareziim, millal tohtis
oma hobusega mõisa akende alt läbi sõita, millal aga pidi valitsema
vaikus ning tuli sõita pikemat teed pidi ümber aia.
Leerimajas
anti õpetust täiskasvanuikka jõudnud noortele. Et laste koolisaatmine
oli kulukas ka teistele ümbruskonna mõisate elanikele, saadeti lapsed
kirikumõisasse kooli, kus siis pastoriproua nendega tegeles. Kost, toit
ja küte tuli ise kaasa võtta.
Kirikumõisa pargi rajamise au
kuulub Ignatiuse väimehele, pastor Carl Johann Kochile, kes asus
Hagerisse teenistusse pärast äia surma ja teenis seal 1835-1864.
Tema istutas tamme talli ette ning rajas aia, kus olid pärnaallee,
lillepeenrad, kiviktaimlad, lehtla peenramaa taga. Ka suur vaher, mis
oma oksi üle maja katuse sirutas, on tema istutatud.
Kochile
järgnesid Hörschelmannid, vennad Alexander ja peale tema surma August,
kes küll peagi Peterburi ära kutsuti. Alexander Hörschelmanni ja tema
abikaasaga on seotud üks kaunis romantiline legend. Nimelt kaotanud noor
pastoriproua laudas õlgede maha viskamise käigus oma abielusõrmuse ära.
Seda otsitud, kuid tagajärjetult. Alles mitme tunni pärast julenud
proua õnnetusest mehele rääkida. Pastor Hörschelmann tõmmanud suure
ärritusega ka oma sõrmuse sõrmest ja visanud vihaga õlgedesse - et kui
pole proual, pole ka tal tarvis. Sõrmus kukkunud kõlisedes täpselt
abikaasa kadunud sõrmuse vastu ja nii nad sealt mõlemad üles leitudki.
Sel lool oli õnnelik lõpp. Kuid mitte pastor Hörschelmannil endal. Tema
nimelt saanud mõnda aega hiljem söögisaali aknal äikesetormi vaadates
piksenoolega pihta, jäänud põdema ning surnud varsti südame seiskumise
tõttu.
Järgneb Thomsonite ajajärk 1892-1941. Elu kirikumõisas
kihas, Thomsonite peres oli palju lapsi, lisaks leerilapsed,
teenijarahvas. Ajad olid vastuolulised ja keerulised. Konstantin
Thomsonit on palju kritiseeritud, eriti 1905.aasta sündmuste valguses.
Samas on võibolla nii mõnegi sündmusega seoses tarvis hinnanguid ümber
vaadata, mitte lasta end kaasa kiskuda nõukogude ajale iseloomulikust
mõtteviisist. Inimeste mälestustes oli tegemist humoorika ja lahke
kirikuõpetajaga, värvikaid lugusid temast mäletab nii mõnigi memm või
taat. Sellest perioodist on olemas saksakeelne perekonna kroonikaraamat,
milles kirjapandule tuginedes toimus ka meie väike retk kirikumõisas.
Konstantin Thomsoni lahkumisel sai tema mantlipärijaks poeg Helmuth
Thomson, kes 1941.aastal Saksamaale lahkus. Viimaseks kirikuõpetajaks,
kes kirikumõisas elanud, oli Albert Soosaar.
Pärast tema
lahkumist jäi mõisa peahoone tühjaks. Kusagile kõrvalhoonesse tehti
kolhoosi kontor. Mõisa söögisaali, ainsasse parketiga saali, pandi aga
kitsed elama. Nagu arvasid mõned eakamad talgulised, on parkett rusude
all veel täiesti olemas, nii nagu ootas oma aega kirikumõisas kasutusel
olnud taldrik, et ükskord Hageri muuseumisse jõuda.
Väljakuulutatud kirikumõisa „Teeme ära!" talgutele 4. mai õhtul tuli
parasjagu nii palju rahvast (46 inimest!), et jagus nii risu korjama,
oksi kandma, lõket tegema kui ka ajalootundi, mille keskmeks olid mõned
Tompsonite perekonna kroonika värvikad lõigud, tagasivaade Baltimaade
esimese kunstikooli aegadesse ning kohalike elanike meenutused. Seekord
ei olnudki peamine mõte kohta kui prillikivi läikima lüüa, vaid temast
rääkida, pilti luua. Teeääred said siiski oksarisust puhtamaks. Koguduse
poolt korraldatud supp ja kringel maitsesid imehästi. Aitäh kõigile,
kes koristamises ja ajalootunnis kaasa lõid, aitäh koguduserahvale.
Heameel on, et rahvas tuli kohale Mõnustest, Kiriklast, Hagerist,
Mäliverest, Lohult, Masti külast, Tallinnast, Kiisalt ja Kohilast.
Juba aastaid tagasi kerkis mitmetes aruteludes esile küsimus
kirikumõisa kui kultuurikolde au sisse tõstmisest, esiletoomisest.
Viimastel aastatel on üldine pilt kohapeal muutunud-mitmed viga saanud
põlispuud on maha võetud, aeg-ajalt võsa võetud, kirikumõisa juurde viiv
tee aga ääristatud noorte alleepuudega. Soovime neile pikka iga!
Mis edasi saab?
Talgute ajal käidi välja mitmeid mõtteid, mis olgu ka siinkohal ära toodud:
-- õunapuuaia korrastamine, puude ja võsa lõikamine,
-- karuputkede vastu tõrjet tegema,
-- võiks rajada kooskäimiskoha - lõkkeplatsi, WC,
-- paigaldada infotahvel ajaloo tutvustamisega,
-- puhastada peahoone keldritepealne, rajada sinna tugev platvorm, puhkeplats teelistele.
-- kirikumõisaga seonduv vääriks eraldi uurimist
Üheskoos jõuab rohkem.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti