Karlovlane naudib elu laemaalingute all

www.tartupostimees.ee 19.06.2012

Aime Jõgi, reporter

Karlova linnaosa elanik Toomas Liivamägi näitab oma korteri söögituba, mille laes on värvisondaaž. See on tunnistus klassitsistlikus stiilis, suure ovaaliga maalingust.

foto: Sille Annuk

Toomas Liivamägi seisab keset tuba, silmad laes. Ta on nii rõõmus, nagu oleks sealt lae alt ise äsja alla roninud ja kõik need värvilised jooned ja kaared oma käe ja pintsliga tõmmanud.

Siiski on tegu ajalooliste, vähemalt sada aastat vanade laemaalingutega ning pole kahtlust, et just sellepärast Toomas Liivamägi nii õnnelik ongi.

Ta räägib vaimustunult sellest, kuidas ta oma Väike-Tähe tänavas asuva korteri remondiga tuba-toalt muudkui edasi liikus. Ja kuidas siis praeguse kabineti laes olid suured praod, millega ta remonti mitte kartva mehena rinda pistis.

«Puhastasin pahtlilabidaga neid prao ümbrusi,» meenutab Liivamägi. «Lükkasin mõlemalt poolt lahti, vaatan – midagi on! Kraabin siis ettevaatlikumalt edasi ja aina huvitavamaks läheb!»

Toomas Liivamägi jättis töö katki ja mõtles: äkki kutsuks asjatundja. Helistas Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna juhatajale Heli Tuksamile ning küsis, mis nüüd saab.

Dotsent Heli Tuksam ütles, et oi kui põnev, ning lubas, et ta saadab kellegi vaatama. Saatis oma kooli vilistlase, restauraatori-konservaatori Kristiina Ribeluse.

Nurgas kündis mees

Kristiina Ribelus tuli ja jäi seda korterit külastama kuudeks. Tollest laest sai maali ja maalingute restaureerimise eriala 2011. aastal lõpetanud Varje Õunapuu diplomitöö, mida just Kristiina Ribelusel tuli juhendama asuda.

«Me lootsime väga, et säilinud on palju rohkem,» räägib Ribelus, kes on Tartu Kõrgema Kunstikooliga jäänud tihedalt seotuks ka pärast selle lõpetamist. Maalingute värvikihtide alt puhastamist peab ta põnevaks detektiivitööks, kus üks jälg viib teiseni. Või siis loteriimänguks, kus võiduõnn tuleb pileti pealt välja kraapida. Vahel veab, vahel mitte.

«Me ei hakanud taastama selle lae hävinud nurkasid, sest see oleks olnud meelevaldne. Küll aga taastasime raamistuse ja roseti, et mulje jääks terviklik,» selgitab ta.

Toomas Liivamäe kabinetimaalingud on erakordsed selle poolest, et need on suurelt osalt käsitsi maalitud. Eriti omapärane on ühest nurgast välja puhastatud kündva mehe kujutis.

«See on imelik asi jah,» tunnistab Kristiina Ribelus. «Maalinguile pannakse ju ikka midagi peenemat ... Aga siin on selgelt ära tunda hobusega maad kündev inimene.»

Restauraatori-konservaatori silm loeb kündja ümber olevast kahjustada saanud krohvipinnast välja enamatki. «Siin taga on olnud hooned – uksed-aknad on aimatavad, siin katus. Siin kasepuu ja siin tumeda tüvega puu, siin aed – aialipid – ja tee,» kirjeldab Kristiina Ribelus.

Toomas Liivamägi, kes on oma elus tegelnud raamatukogunduse, õppekorralduse, juhtimise ja pedagoogikaga, õpetab praegu Jaan Poska gümnaasiumis Eesti lugu. Tema oskab kõrvale jutustada tausta.

Karlova mõisnik, kelle kunagistes valdustes Väike-Tähe tänav praegu paikneb, asus oma kiiluna Tartu linna sisse ulatuvaid maid kruntima ning seejärel müüma. Kaks nurgapealset krunti ostis endale puiduärimees Mihkel Pärn, kes ehitas esimese üürimaja sinna 1902. aastal ning teise siis, kui oli piisavalt jõukust kogunud, 1909. aastal.

See teine oli iseäranis edev maja, ja sellest jutt käibki.

Torn ja kuppel

Trepifuajee kohal asus torn. Maja tänavapoolsel eenduval osal oli katuseks kuppel ning selle all, nii esimesel kui teisel korrusel, paiknesid valgusküllased saali mõõtu elutoad.

Toomas Liivamägi toob välja vanad ehitusprojektid ning kirjeldab fakte, mida ta on arhiivides nuuskides riburada pidi üles korjanud. Ühel vanal fotol, kuhu ümberkaudsete majade inimesed on millegipärast peale kutsutud, näeb ka tõsise olekuga puiduärimeest Mihkel Pärna ennast, kaabu peas ja vunts nina all.

Tubli ja edasipüüdliku, maalt linna äri ajama tulnud eesti mehe ilumeele kohaselt võis too kündjamotiiv laemaalinguks sobida hästi. Midagi tähtsamat ja ilusamat kui oma maa ning sellest tööga tõusev jõukus ei saa vahest eelmise sajandi alguse inimese meelest üldse olemas ollagi.

«See tüüp oli maalt tulnud, tal oli piisavalt raha, ju tema tahtis seda maastseeni,» arvab ka Liivamägi.

Toomas Liivamägi jutustab oma kodu lugu vabalt ja lõbusalt, märkides, et ega kunstiajaloolased eriti innukalt talle alati kaasa nooguta, aga mis siis. Tegelikult ei tea lõplikku tõde keegi.

Seejärel näitab peremees söögitoa lage, kust restauraatorite hoolsad näpud on ühe «akna» välja puhastanud, aga sellest värvisondaažist paistab  hoopis teise iseloomuga maaling, mis on klassikalisem ja trafaretsem.

Korteri esindusruumi ehk valgusküllase külalistetoa lae krohvikihtide all varjus olevatest võimalikest maalinguist ei tea Toomas Liivamägi esialgu midagi.

Sest Mihkel Pärn ehitas maja vaid kahe, väga esindusliku üürikorteri tarvis, kuid vahepealsetel nõukaaegadel on selles majas paiknenud ka kuus korterit ning just avarad elutoad on olnud vaheseintega tükeldatud. Originaallagedest ei saa eriti palju enam rääkida.

Toomas Liivamägi ütleb, et  igas paigas, kus ta oma elu jooksul on elanud, on ta väikse kodu-uurimise teinud, sest see annab talle enesekindluse ja rahulolutunde.

Väike-Tähe tänava maja ajaloo jälgi hakkas mees ajama sel viisil, et uuris kõigepealt, kas ümbruskonnas võiks olla elanud keegi prominentne isik, kel olnuks oma isikuarhiiv. Ja leidis Herbert Normanni, Eesti meditsiiniajaloolase ja sisearsti, kes ei elanud mitte niisama kuskil naabruses, vaid sellessamas majas ja Liivamäe praeguses korteris.

Kirjandusmuuseumi valduses olevast Herbert Normanni isikuarhiivist ta ka  Väike-Tähe tänava majade ja inimeste kohta käiva teabe avastaski.

Maalingute kogujad

Kristiina Ribeluse sõnul pole kahtlust, et Karlova majades on küllaga väärtuslikke detaile, sealhulgas lae- ja seinamaalinguid, ning ta kutsub inimesi üles just tapeetide ja krohvikihtide alt neid mustreid märkama ja neist teatama tema meiliaadressil ribelus@gmail.com.

Nimelt soovib Karlova selts koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskuse ja Hea Maja poega koguda sel suvel võimalikult palju teavet Karlova  interjöörimaalingute kohta, neid pildistada, mõõta ja üles joonistada.

Kristiina Ribelus ütleb, et nad on valmis inimestele nõu jagama, mida leitud maalinguga ette võtta. Või kui selle korrastamiseks entusiasmi ja vahendeid ei jätku, siis millise värviga katta, et keegi võiks hiljem need soovi korral ikkagi välja puhastada.

Ka ütleb Ribelus, et igal aastal lõpetab Tartu Kõrgemas Kunstikoolis hulk noori restaureerijaid, kes ihkaksid oma diplomitööks mõnd isuäratavat objekti. Miks ei võiks selleks sobida mõni järgmine Karlova seina- või laemaaling.

Kogutud info dokumenteeritud maalingute kohta võiks aga tulevikus olla kättesaadav igaühele. Kui inimene elab näiteks vanas majas, kus ajastu isikupära on kaduma läinud, siis remonti alustades saaks ta ajaloolist mustriraamatut sirvida ja mõelda, mida ja kuidas.

Kristiina Ribelus unistab muidugi sellestki, et kunagi on tallel kogu Tartu ning miks mitte ka Eesti ajaloolised mustrid ja maalermeistrite käekirjad.