Liina MaldreArtikkel Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 2009-2010
Põhja-Euroopas on paadismatused levinud Soome lääne- ja edelarannikul, Ahvenamaal, Kesk-, Ida- ja Lõuna-Rootsis, Taani saartel ja Jüüti poolsaarel, Norra rannikul, eelkõige Oslo fjordi ümbruses ja piki Norra läänerannikut, aga ka Islandil, Suurbritannias ja Bretagne’i poolsaare lõunaranniku lähedal Île de Groix’ saarel ning Saksamaal Hedeby’s (Haithabu) (Müller-Wille 1974: 187). Paadismatuseid on teada ka Saksamaalt Wismari lähedalt Groß Strömkendorfist, Rügeni saarelt ja Usedomi saarelt (Gerds 2006: 155–156). Tõenäoliselt skandinaavlastele kuuluvaid paadismatuseid on ka slaavi aladel: Plakuni kalmistult Vana Laadoga lähedalt; paatide osi on leitud Dnepri äärest Smolenski lähedalt Gnjozdovo kalmistu põletusmatustest ja Šestovitsast ning Volga äärest Vladimiri kurgaanidest (Duczko 2004: 152).
Klinkerplangutusega paate on matustes kasutatud ilmselt alates 4. sajandist. Rooma rauaaja lõpust ja rahvasterännuajast pärit rohkelt paadineete sisaldavaid matuseid on leitud Kesk-Rootsi idaosast ja Norra rannikult. Vendeliaja esimesest poolest (600–700/750) on teada rohkem paadismatuseid Lõuna- ja Kesk-Rootsist ning Edela-Soomest, samuti mõnest piirkonnast Lääne-Norras ja Inglismaa idaosas (Sutton Hoo). Alates vendeliaja algusest kuni viikingiajani piirdub paadismatustega kalmistute levik ilmselt ainult Upplandiga (Vendel, Valsgärde), vendeliaja hilisemast perioodist (700/750–800) on taolisi matuseid teada Norra lõuna- ja läänerannikult, Tröndelagist ja Nordlandi lõunaosast ranniku lähedalt. Viikingiajal levis paadis matmise komme veelgi: põletusmatuseid on teada Kesk-Rootsi idaosas ja Edela-Soomes, Skandinaavia lõunaosas ja arvukalt Lõuna- ja Lääne-Norras. Laibamatuseid paatides on sellest perioodist teada endiselt Mälari järve ümbrusest, aga ka Taani saartelt ja Schleswigist ning väga arvukalt kogu Norra ranniku ulatuses. Paadismatuseid ei ole siiani leitud Gotlandilt ja Lääne-Rootsist. Viikingiaegseid paadismatuseid on teada ka väljaspool Skandinaaviat – Islandilt, Loode-Inglismaalt ja Prantsusmaa ranniku lähedalt, kuhu paati matmise komme jõudis ilmselt norralaste vahendusel, ning Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, kuhu selline matusekomme levis Skandinaavia idaosast. (Müller-Wille 1974: 197–198)
Kuni Salme I paadi leidmiseni 2008. aastal (Konsa et al. 2009; Peets & Maldre 2010) oli Eestist teada ainult paadineete sisaldavaid matuseid. Paadineete on leitud mõnedest keskmise rauaaja matustest, nagu näiteks Proosa kalmest (Lang 1996: 194), Aseri I kalmest, Rae I
kalmest ja Lagedi XIII kalmest (Jaanits et al. 1982: 270; Lang 1996: 226; Lang 2007: 192). Samuti esineb neid hilisrauaaegsetes kalmetes, näiteks Randvere kalmes, ja väga arvukalt – üle tuhande needi – Viltina kalmes (Kustin 1962: 91). Viltina paadineetide puhul on küll oletatud, et tegemist ei ole paadismatusega, vaid pigem paadi rituaalse matusega, analoogselt kombele jätta vana paat kiviaiale kõdunema või põletada jaanipäeval (Mägi 2007: 63; Mägi 2009: 15). Kalmetest leitud needid ei pruugi aga alati pärineda üldse paatidest, vaid need võivad pärineda koos surnuga põletatud kastidest või kirstudest (Kustin 1962: 91; Mägi 2007: 63).
Salme I paat asetses kirde-edala suunas, tõenäoliselt vööriga kirdesse (Konsa et al. 2009: 54–55). 14C analüüside tulemusel dateerub matusekompleks 7. sajandi lõppu – 8. sajandi algusesse (Konsa et al. 2009: 62; Peets & Maldre 2010: 57). 2008. aasta sügisel, pärast kaevamiste lõppu, leiti esimesest leiukohast mõnikümmend meetrit eemal samuti kraavikaevamise käigus veel esemeid ja luid. 2010. aastal toimunud väljakaevamiste käigus selgus, et seal on tegemist I paadist oluliselt suurema alusega koos inimluustike, esemete ja loomaluudega. Kuna Salme II paadi kaevamised jätkuvad 2011. aastal, siis käsitlen käesolevas artiklis põhiliselt Salme I paadist kogutud arheozooloogilist materjali.
Ülevaade materjalist
Salme I paadi leiuaines sisaldas arvukalt loomaluid. Määratavaid luufragmente oli ligikaudu 700, mis saadi nii paadi säilinud kontuuri seest kui ka kaablikraaviga ning tee-ehitusega lõhutud osast. Kuna väljaspool paati loomaluid ei olnud, samuti ei leitud neid kraaviga lõhutud osa profiilides paadist eemalt, siis võib arvata, et kõik kogutud luud on algselt paiknenud paadi sees. Loomaliikidest on esindatud veis (Bos taurus), lammas (Ovis aries), kits (Capra hircus) ja siga (Sus scrofa domestica), lindudest kaks kulliliiki – kanakull (Accipiter gentilis) ja raudkull (Accipiter nisus). (Allmäe et al., ilmumisel.) Veiste ja lammaste/kitsede luufragmente on arvuliselt enam-vähem võrdselt, sigade ja kullide luid märgatavalt vähem (joonis 1). Loomade tapavanused on määratud epifüüside liitumise (Silver 1969) ning piimahammaste vahetumise ja jäävhammaste lõikumise alusel (Schmid 1972); lammaste ja kitsede luude eristamiseks on kasutatud J. Boessnecki, H. H. Mülleri ja M. Teicherti (1964) poolt koostatud määrajat.
Määratavaid veiseluid on 328 ja need kuuluvad vähemalt kuuele isendile: kahele vasikale, ühele mullikale (vanus alla 7–10 kuu), ühele mullikale või noorele loomale (vanus
alla 3 aasta) ja kahele täiskasvanud loomale (vanus üle 3–3,5 aasta). Mõnedel vasika selgroolülidel on veel õrnalt näha lülikeha ja -kaare luustumise piir, mis näitab, et tegemist on ilmselt esimese elukuu jooksul tapetud loomaga.
Lammaste/kitsede luid on kokku 326 ning need on pärit vähemalt kümnelt isendilt. Vähemalt kahe talle selgroolülide lülikehad ja -kaared on osaliselt liitunud – seega võis nende loomade vanus tapmise hetkel olla 3–6 kuud. Kitsetalle kolju- ja alalõualuud on hammaste järgi otsustades (M1-d lõikuvad) ilmselt alla 6-kuuselt isendilt. Vähemalt kolm isendit on tapetud ligikaudu kümnekuuselt. Üks kodarluu kuulub isendile, kes on olnud vanusevahemikus 10 kuud kuni 3,5 aastat. Kahe looma õlavarreluudel on proksimaalne epifüüs luustunud, seega on need isendid olnud vanemad kui 3,5 aastat. Selgusetuks jäi, mitme isendiga on esindatud lambad ja mitmega kitsed. Esiteks on lammaste ja kitsede luud üldse väga sarnased, teiseks raskendas määramist asjaolu, et valdavalt oli tegemist noorte isendite luudega. Peale juba nimetatud kitsetalle kolju võib materjali hulgas olla ka ühe ligikaudu kümnekuuse kitse jäänuseid. Enamik luid kuulub ilmselt siiski lammastele. Ühel lamba- või kitseroidel on näha paranenud luumurru jälg.
Sealuud (15 fragmenti) on vähemalt kahelt isendilt, kellest üks on olnud alla ja teine üle 3,5 aasta vana. Põrsaste luud puuduvad.
Looma- ja linnuluude paiknemine paadis
Erinevate liikide luude asukohta sai täpsemalt jälgida ainult nende luude puhul, mis leiti paadis in situ (joonis 2). Veiseluud saadi enamikus paadi keskel olnud paekivi ümbrusest ja kivist vööri poole, põhiliselt paadi pakpoordipoolsest poolest. Lammaste-kitsede jäänused olid põhiliselt koondunud paadi ahtripoolsemasse ossa, kuid suuremate või väiksemate kogumitena leidus neid ka paadi kesk- ja vööriosas. Suur osa nende liikide luid saadi kaablikraavi kaevamise ja tee-ehitusega lõhutud osast, mistõttu nende asukoha kohta ei ole mingeid andmeid; siiski võib arvata, et enamik neist on pärit kraaviga lõhutud ahtripoolsest osast. Sealuid on materjalis üldse väga vähe: neli fragmenti saadi laeva keskosast, ülejäänud 11 katket on segatud materjalist – seega võis neid ka ahtriosas mõnevõrra rohkem olla.
Luumaterjali anatoomiline koostis
Loomad ei ole paati asetatud tervelt, vaid tegemist on suuremate või väiksemate lihatükkide jäänustega. Seda tõendavad ka mitmed raiumis- ja lõikamisjälgedega veiste, lammaste/kitsede
ja sigade luud (joonis 3). Kullidel on eemaldatud ainult pea, mingeid muid tükeldamisjälgi nende luustikel ei esine. Veistest on vasikad esindatud kõigi kerepiirkondade luudega, välja arvatud pea ja jäsemete distaalsete osade luud. Noorloomade luid on vähem: kindlasti on materjalis kahe isendi kandluud ja vähemalt ühe isendi sääreluu katke ning ühe isendi õlavarreluu distaalne ots; esindatud on ka mõned selgroolülide fragmendid. Täiskasvanud loomadelt on selgroolülisid, õlavarreluude katkeid, sääre- ja reieluude fragmente ning kaks kandluud.
Lammaste/kitsede luudest saadi vööripoolsest osast pakpoordi lähedalt kahe või kolme noore isendi puusa-, reie- ja sääreluude katkeid, samas olid ka mõned nimmelülide, rinnakuluu ja roiete katked. Kivi ümbruses oli vähemalt ühe talle ja ühe täiskasvanud isendi luid, põhiliselt esijäsemete luud ja selgroolülid (sh. üks kaelalüli katke). Suuremas koguses lammaste-kitsede luid saadi kraaviga lõhutud osa servast. Osa kitsetalle kolju ja alalõualuude fragmente oli paadi lõhkumata osas kraavi läheduses, ülejäänud leiti lõhutud osa teisaldatud pinnasest kogutud materjali hulgast. Kõige tõenäolisemalt kuuluvad need luud ühele isendile. Kui palju veel selle konkreetse talle luid on, jäi selgusetuks: samast piirkonnast saadi arvukalt nende liikide luid, sealhulgas ka talle selgroolülisid ja jäsemete luid, kuid luustikud ei olnud otseselt eristatavad. Ilmselt oli ka tall paadis tükeldatult või oligi sinna pandud ainult pea.
Välja arvatud emise kihv, on kõik sealuud pärit loomade tagaosast, esijäsemete ja telgskeleti luid materjalis ei ole.
Kullide luud paiknesid laeva vööripoolses osas võrdlemisi selgepiiriliste kogumikena. Kanakulli luud olid koos vasika selgroolülidega paadi pakpoordipoolses küljes ja raudkulli luud paadi keskjoone lähedal paadi oletatava tüürpoordi poolses osas. Ka segatud materjali hulgast leitud kanakulli luud on kõige tõenäolisemalt pärit tegelikult sellest piirkonnast, kuid on pinnasetöödega leiukohast teisaldatud enne arheoloogilisi kaevamisi. Valdav osa luumaterjalist on kõikide liikide puhul pärit liharohketest kerepiirkondadest, jäsemete distaalsete osade luud ja peapiirkonna luud (v. a. kitsetalle kolju ja lõualuud ning emise kihv) materjali hulgas puuduvad (joonis 4).
Võrdlus mujal uuritud paadismatustega
Eestist paadismatuseid varem leitud ei ole, seega on ainus võimalus arheozooloogilises materjalis paralleele otsida naabermaade analoogsetest muististest. Peaaegu kõigist Rootsis uuritud Valsgärde (Arwidsson 1942; Arwidsson 1954; Arwidsson 1977, Fridell 1930), Vendeli (Stolpe & Arne 1912), Årby (Arbman 1936a), Alsike Tuna (Arne 1934) ja Gamla
Uppsala (Nordahl 2001; Molnar 2001) vendeli- ja viikingiaegsetes paadismatustes on leitud hobuse- ja koeraluid. Hobused on enamikul juhtudel väljaspool paati tüürpoordi ääres, koerad paadis sees pakpoordi läheduses. Need kaks liiki on esindatud ka mujal uuritud skandinaaviapärastes paadismatustes (sh. ka suuremas koguses paadineete sisaldavad matused ning sõltumata sellest, kas tegemist on põletus- või laibamatusega): Saksamaal Groß Strömkendorfis (Gerds 2006: 155) ja Prantsusmaal Île de Groix’l (Price 1989: 66) koeraluud ning Gnjozdovo kääbastes Venemaal (Duczko 2004: 162–170) hobuseluud (tabel 1).
Rootsis tehtud uuringute alusel on arheozooloogilise materjali osas paadimatustega väga sarnased ka mitmed varasemad põletusmatused, samuti kamberhaudadest saadud luuaines ning neiski on esindatud koerad ja hobused (Lamm 1962: 292–293, tabel lk. 295; Sjösvärd et al. 1983: 140; Arbman 1936b: 89–90). Salme I paadi luuaineses puuduvad nii koerte kui hobuste luud. See on arheozooloogilise materjali liigilises koostises üks põhilisi erinevusi, mis eristab Salmelt leitud kompleksi mujal uuritud paadismatustest. Salme II paadist (samuti NO–SW suunas) on praeguseks leitud vähemalt kahe koera luid: üks koer oli paadi läänepoolses pardas terve luustikuna, teine koer esimesest veidi lõuna pool samas pardas ning temast olid in situ säilinud alalõualuud ja koljufragmendid (joonis 5); ülejäänud osa luustikust on sissekaevega lõhutud ning luud paiknevad laiali. Vähemalt praegustel andmetel ei ole hobuseluid ka Salme II paadis.
Paadismatustest on kõikjal saadud rohkemal või vähemal määral ka teiste loomade luid. Valdavalt on tegemist, nagu Salme paadiski, koduloomade luudega: esindatud on veised, lambad/kitsed ja sead. Need liigid võivad esineda nii tervete luustikena kui ka tükeldatuna, s. t. lihana. Salme I paadi arheozooloogilise materjali anatoomilises koostises võrreldes Rootsi paadismatustega midagi väga erandlikku ei ole, kuid mõnevõrra üllatav on asjaolu, et meie materjalis puuduvad täielikult loomade jäsemete distaalsete osade luud alates randme- ja kannaluude distaalsest reast, samuti peapiirkonna luude väga nõrk esindatus – ainult kitsetalle kolju ja emise kihv. Salme II paadist on praeguseks saadud vähesel määral ka loomade hambaid ja jäsemete distaalsete osade luid, kuid need kõik on pärit kraavide ja sissekaevetega lõhutud piirkondadest. Seega ei ole esialgu veel selge, kas need on paadiga seotud või on tegemist mingi hilisemat päritolu materjaliga.
Väga palju oli loomi Valsgärde VI (Arwidsson 1942: 109–113) ja Valsgärde VIII matuses (Arwidsson 1954: 121) ning Vendeli I, III ja XIV matuses (Stolpe & Arne 1912). Valsgärde VI matuses on nii veised, lambad/kitsed kui ka sead tükeldatult ning paigutatud paadis erinevatesse kohtadesse. Veise- ja lambaluudest oli paadis kõikide kerepiirkondade luid, sealhulgas koljude fragmendid ja jäsemete distaalsete osade luud. Matuses oli ka üks
poolik siga, kellelt oli eemaldatud paremad palad: pea ja osa tagaosast; arvukalt leiti aga jäsemete distaalsete osade luid (Arwidsson 1942: 109–113; Arwidsson 1983: 77). Vendeli III matuses oli enamik loomi tervelt paati asetatud, siiski leidus sealgi ühe noore veise poolik vaagen, reie- ja sääreluu, mis oli kirvega kere küljest eemaldatud, ning noore lamba kolju (Stolpe & Arne 1912: 20). Vendeli XIV matuses olid veise, sea ja lamba jäänused: siga singina (reieluu), veis praena (reieluu) ja lambast pea (Stolpe & Arne 1912: 53, 58).
Tükeldatuna on loomad – veised, lambad ja sead – olnud ka Vana Uppsala paadismatustes. Sealsetel luudel on sageli näha nii lõikamis- kui närimisjälgi, mis näitab, et peiesöömaaja jäänused on paatidesse pandud. Vana Uppsala materjalis on nii loomade koljufragmente kui ka teisi skeletielemente (Molnar 2001: 94). 7. sajandisse dateeritud Rickeby põletusmatuses Rootsis, mis on materjali poolest väga sarnane paadismatustega, on lammaste, veise ja sigade luud laiali üle põlengukihi ning luude järgi otsustades ei olnud põletatud terved loomad. Nende loomade luud on ilmselt pärit lihast, mis on surnule kaasa pandud, või pärinevad need põletamise ajal toimunud rituaalsest söömaajast. Pärast prae või singi söömist visati näritud luud tulle (Sjösvärd et al. 1983: 140). Surnule kaasa pandud liha on ka Spelviki põletusmatuses (Lamm 1962: 293).
Islandilt on teada üks juhtum, kus viikingiaegses matuses on surnule kaasa pandud mõned tükid hobuseliha; esindatud on liharohketest kerepiirkondadest – õlavöötmest ja jäsemetest – pärit luud (Loumand 2006: 131). Liha kaasapanemisele ja loomade tükeldamisele viitab ka araablase Ahmed ibn Fadlani kirjeldus 10. sajandi laevmatusest (põletusmatus), mida ta nägi oma reisil mööda Läänemere–Volga veeteed: “Toodi koer, raiuti pooleks ja heideti laeva. Kõik tema relvad toodi kohale ja asetati mehe kõrvale. Võeti kaks hobust ja jooksutati neid vahule. Siis raiuti hobused mõõkadega tükkideks ja liha heideti laeva. Toodi kaks sarvlooma, mis samuti lihaks raiuti ja laeva heideti. Lõpuks toodi kukk ja kana, tapeti ja jäeti laeva.” (Kovalevskii 1956: 131–132, 141; tõlge – Meri 1976: 212).
Osebergi laevas olnud hobustel, koertel ja härjal olid pead küll eemaldatud, kuid paiknesid siiski laevas (Brøgger et al. 1917: 64, 215). Norrast Tjötta XVI matusest leiti ilma peata lehm või härg, Nesna paadist aga ilma peata hobuseluustik; mõlemad matused on dateeritud 10. sajandisse (Sjøvold 1974: 17, 30). Mitmed ilma peata hobused on teada ka viikingiaegsetest matustest Islandil (Brimnes, Dalvík, Hrifunes) (Lucas & McGovern 2007: 17). Mõnedes Islandi viikingiaegsetes matustes on hobustel pead eemaldatud ning asetatud hobuse jalgade juurde (Loumand 2006: 131). Inglismaal Snape paadi (haud 47) kõrval oli aga ainult hobuse pea (Williams 2006: 134).
Eraldi tähelepanu väärib fakt, et ainsad loomakolju ja alalõualuude fragmendid, mis Salme I paadist leiti, on pärit kitsetallelt – ka Valsgärde VI matuses oli 3–4-nädalase kitsetalle kolju (Arwidsson 1942: 109–113). Lammaste koljusid on leitud rohkem: Vendeli III matuses noore lamba kolju ja XIV matuses lamba kolju (Stolpe & Arne 1912: 20, 58); Gnjozdovo Tsentralnaja grupi ühes kalmes on põletatud paadismatuse kõrval põletamata loomaluid ning raudkatel, mille sees oli jäära sarvedega pea, villa ja mõned esemed (Duczko 2004: 165); Olšanski grupi Olšanski kurgaanis on samuti põletatud paadismatus, mille juures on põletamata lamba pea, linnu luustik ning ürgveise luud (Duczko 2004: 170). Kas kitsetallede ja lammaste koljud on matustes lihana või on neil mingi muu tähendus, on väga raske öelda. Lammaste ja kitsede päid on läbi aegade toiduks kasutatud: nende liikide koljufragmente ja alalõualuid leidub pea kõikide asulate, linnuste ja keskaegsete linnade toidujäätmetest koosnevas luuaineses. Lammaste ja kitsede koljude rituaalsetel eesmärkidel kasutamist on teada Rootsis Apalle varajase pronksiaja asulas, kus lammaste/kitsede lõualuid on pandud hoonete sissepääsude juurde (Jennbert 2004: 161).
Kullidega jahipidamine jõudis Aasia stepialadelt Euroopasse 3.–4. sajandil, esimesed kirjalikud teated sellisest jahipidamisviisist Euroopas on teada 5. sajandist (Prummel 1997: 335). Jahikullidega võib jahti pidada kahel viisil: ühel juhul tõuseb lind kõrgele õhku ning jääb ootama koerte poolt liikuma aetud saaki, teisel juhul kütt kas ratsutab või kõnnib, jahikull käe peal, ja otsib, kas koerte abil või ilma koerata, saaklooma. Viimati kirjeldatud tüüpi jahti peetakse tavaliselt metsastel aladel ning see on ainus meetod kanakullide ja raudkullidega jahipidamiseks (Prummel 1997: 333–334). Kuna emased kana- ja raudkullid on suuremad ja suudavad püüda suuremat saaki kui nende liikide isaslinnud, kasutatakse jahikullidena just emaseid (Prummel 1997: 336).
Rootsi paadismatustest on leitud ka lindude, sealhulgas röövlindude luid. Sageli ei ole need linnud esindatud tervete luustikega, vaid tegemist on üksikute luudega. Kirjanduse põhjal ei ole siiski teada ühtegi juhust, kus röövlindudelt oleks ainult pea eemaldatud. Valsgärde VI matuses oli kanakulli parem tarsus (Arvidsson 1942: 109), Vendeli III matuses saadi vöörist veise pea alt kassikakk (Bubo bubo), jahipistriku (Falco rusticolus) luud olid veidi ahtri poole paadi keskjoone kohal (Stolpe & Arne 1912: 20). Röövlindude luid on saadud ka mitmest Rootsi põletusmatustest: Rickeby’st kassikaku (Bubo bubo), raudkulli (Accipiter nisus), kanakulli (Accipiter gentilis) ja kahe rabapistriku (Falco peregrinus) luid; kanakulli jäänuseid on leitud ka teistest Upplandi ja Södermanlandi põletusmatustest (Sjösvärd et al. 1983: 140–141). Peale kanakulli oli Valsgärde VI matuses veel tedre (Lyrurus tetrix) kaarnaluu ja mõned kaelalülid ning hane (Anser anser dom.) koljuluid, mingi osa
tiivaluudest ning jalaluud. Hani on olnud vana lind ning ilmselt kuuluvad kõik luud ühele linnule (Arwidsson 1942: 109). Vendeli III matusest saadi veel sookure, hane, pardi ja ühe määramatuks jäänud linnu luid (Stolpe & Arne 1912: 20). Rickeby põletusmatuses oli kokku üheksa linnuliigi luid. Peale eespool nimetatud röövlindude olid matuses ühe jala luudega esindatud kana (Gallus gallus dom.) ja teder (Lyrurus tetrix), osaliselt olid esindatud ka kolm hane (Anser anser dom.) ja üks laanepüü (Tetrastes bonasia) (Sjösvärd et al. 1983: 141). Lääne-Eesti ja Saaremaa viikingiaegsetest põletusmatustest linnuluid leitud ei ole. Varasemates matustes vähesel määral linnuluid on, kuid need on kahjuks määramata.
Lõpetuseks
Kuigi Skandinaaviamaades on vendeli- ja viikingiaegseid paadismatuseid teada väga palju, ei ole Salme paadismatused siiski mitte ainult üks uus täpike levikukaardil, vaid tegemist on täiesti erandlike muististega, seda eriti paatidesse maetud inimeste arvu poolest. Salme I paadi arheozooloogilise ainese osas on erinevus mujalt leitud paadismatuste materjaliga väiksem – veiste, lammaste/kitsede ja sigade luud esinevad paadismatustes sageli ning tihti on ka mujal tegemist lihatükkide jäänustega, mitte tervete luustikega. Siiski on üllatav, et Salme materjali hulgas puuduvad täielikult loomade jäsemete distaalsete osade luud alates randme- ja kannaluudest ning peale kitsetalle kolju ei ole seal ka peapiirkonna luid. Seega pärineb enamik luumaterjalist loomade liharohketest kerepiirkondadest. Rootsis uuritud paadismatustest on saadud aga arvukalt ka loomade kämbla- ja pöialuid, varbalülisid ja lõualuude katkeid.
Salme II paadi kaevamised lõpevad eeldatavasti 2011. aastal ning praeguseks ei ole veel teada, missugune on sealse luuainese anatoomiline koostis, kuid 2010. aastal inimluustike juurest leitud loomaluud lubavad oletada enam-vähem samasugust koostist – valdavalt on tegemist liharohkete kerepiirkondade luudega. Kas ja kuidas on paadiga seotud ülemistest segatud kihtidest leitud loomade hambad, kämbla- ja pöialuud ning varbalülid, sellele saan loodetavasti vastata siis, kui ka II paat on läbi kaevatud ja materjal analüüsitud. Mõnevõrra üllatav on seegi, et I paadis ei olnud koeraluid, koer(ad) on aga paadismatustes väga sageli ning ka Salme II paadis on vähemalt kahe, tõenäoliselt isegi kolme koera luud. Praegustel andmetel puuduvad mõlemas paadis hobuseluud, kuna aga II paadi edelapoolne ots on veel läbi kaevamata, siis võib seal teoreetiliselt ka hobune (või hobused) olla: nii Valsgärde kui ka Vendeli paadismatustes olid hobuseluustikud just edelapoolses osas.
Tänuavaldus
Käesolev artikkel on valminud ETF grandi 7880 ja SF teadusteema 0130012s08 toel.
Kasutatud kirjandus
Allmäe, R., Maldre, L., Tomek, T. Ilmumisel. Salme boat-grave – unique burial in northern Europe. Osteological report.
Arbman, H. 1936a. Båtgrav vid Årby gård i Rasbokil socken, Uppland. – Fornvännen. 31, lk. 249–251.
Arbman, H. 1936b. En kammargrav från vikingatiden vid Långtora, Uppland. – Fornvännen. 31, lk. 89–98.
Arne, T. J. 1934. Das Bootgräberfeld von Tuna in Alsike, Uppland. – KVHAA. Stockholm
Arwidsson, G. 1942. Valsgärde 6. Die Gräberfunde von Valsgärde. I. – Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis. 1. Uppsala.
Arwidsson, G. 1954. Valsgärde 8. Die Gräberfunde von Valsgärde. II. – Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis. 4. Uppsala.
Arwidsson, G. 1977. Valsgärde 7. Die Gräberfunde von Valsgärde III. Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis, 5. Uppsala.
Arwidsson, G. 1983. Valsgärde – Lamm, J. P. & Nordström, H.-Å. (eds.). Vendel Period studies. Transactions of the boat-grave symposium in Stockholm, February 2–3, 1981. Museum of National Antiquities, Studies 2. Stockholm, lk. 71–82.
Brøgger, A. V., Falk, Hj., Shetelig, H. 1917. Osebergfundet I. Kristiania.
Boessneck, J., Müller, H. H., Teichert, M. 1964. Osteologische Unterscheidungsmerkmale zwischen Schaf (Ovis aries Linné)und Ziege (Capra hircus Linné). – Kühn-Archiv. 78, lk. 1–129.
Duczko, W. 2004. Viking Rus: studies on the presence of Scandinavians in Eastern Europe. Leiden; Boston.
Fridell, A. 1930. Den första båtgraven vid Valsgärde i Gamla Uppsala socken. – Förnvännen. 25, lk. 217–237.
Gerds, M. 2006. Scandinavian burial rites on the southern Baltic coast. Boat-graves in cemeteries of early medieval trading places. – Andrén, A., Jennbert, K., Raudvere, C. (eds.).
Old Norse Religion in long-term perspectives: origins, changes and interactions: an international conference in Lund, Sweden, June 3–7, 2004. Lund, lk. 153–158.
Graham-Campbell, J., Batey, C. E. 1998. Vikings in Scotland: An Archaeological Survey. Edinburgh.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.
Jennbert, K. 2004. Sheep and goats in Norse paganism. – Frizell, B. S. (ed.). PECUS: Man and animal in antiquity: Proceedings of the conference at the Swedish Institute in Rome, September 9–12, 2002. The Swedish Institute in Rome: Projects and Seminars. 1. Rome, lk. 160–166 (http://www.isvroma.it/public/pecus/jennbert.pdf).
Konsa, M., Allmäe, R., Maldre, L., Vassiljev, J. 2009. Rescue excavations of a Vendel Era boat-grave in Salme, Saaremaa. – Archaeological Fieldworks in Estonia 2008. Tallinn, lk. 53–64.
Kovalevskii 1956. Ковалевский, А. П. Книга Ахмеда Ибн-Фадлана и его путешествие на Волгу. Харьков.
Kustin, A. 1962. Randvere kivikalmistu Saaremaal. – Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline kogumik. II. Toim. H. Moora. Tallinn, lk. 58–130.
Lamm, J. P. 1962. Ett vendeltida gravfynd från Spelvik. – Fornvännen, lk. 277–299.
Lamm, J. P. 2002. Nabberör. – Reallexikon der germanischen Altertumskunde. Herausgegeben von Heinrich Beck, Dieter Geuenich, Heiko Steuer. Begründet von Johannes Hoops. Zweite Auflage. Band 20. De Gruyter, lk. 478–479.
Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. – Muinasaja teadus. 4. Tallinn.
Lang, V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu
Loumand, U. 2006. The horse and its role in Icelandic burial practices, mythology and society. – Andrén, A., Jennbert, K., Raudvere, C. (eds.). Old Norse Religion in long-term perspectives: origins, changes and interactions: an international conference in Lund, Sweden, June 3–7, 2004. Lund, lk. 130–134.
Lucas, G., McGovern, T. 2007. Bloody Slaughter: Ritual Decapitation and Display at the Viking Settlement of Hofstaðir, Iceland. – European Journal of Archaeology. 10, 7, lk. 7–30.
Meri, L. 1976. Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn.
Molnar, P. 2001. Osteologiska analyser. – Nordahl, E. Båtgravar i Gamla Uppsala. Spår av en vikingatida högreståndsmiljö. – Aun. 29. Uppsala, lk. 93–97.
Mägi, M. 2007. Saaremaa muinasaeg 600–1227. – Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Toim. E. Tarvel. Tallinn, lk. 55–76.
Mägi, M. 2009. Saaremaa muinassadamad – Viltina. – Saaremaa Muueum. Kaheaastaraamat 2007–2009. Kuressaare, lk. 3–35.
Müller-Wille, M. 1974. Boat-graves in northern Europe. – The International Journal of Nautical Archeology and Underwater Exploration. 3(2), lk. 187–204.
Nicolaysen, N. 1882. Langskibet Fra Gokstad Ved Sandefjord. The viking ship discovered at Gokstad in Norway. Christiania.
Nordahl, E. 2001. Båtgravar i Gamla Uppsala. Spår av en vikingatida högreståndsmiljö. – Aun, 29. Uppsala.
Peets, J., Maldre, L. 2010. Salme paadijäänused ja luunupud. – Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Toim. Ü. Tamla. Muinasaja Teadus. 21. Tallinn, lk. 47–88.
Price, N. S. 1989. The Vikings in Brittany. Viking Society for Northern Research, University College London.
Prummel, W. 1997. Evidence of Hawking (Falconry) from Bird and Mammal Bones. – International Journal of Osteoarchaeology, 7, lk. 333–338.
Schmid, E. 1972. Atlas of Animal Bones. Amsterdam; London; New-York.
Silver, I. A. 1969. The ageing of domestic animals. – Brothwell, D., Higgs, E. S. (eds.) Science in Archaeology. London, lk. 283–302.
Sjösvärd, L., Vretemark, M., Gustavson, H. 1983. A Wendel warrior from Vallentuna. – Lamm, J. P. & Nordström, H.-Å. (eds.). Vendel Period studies. Transactions of the boat-grave symposium in Stockholm, February 2–3, 1981. Museum of National Antiquities, Studies 2. Stockholm, lk. 133–150.
Sjøvold, T. 1974. The Iron Age Settlement of Arctic Norway. A Study in the Expansion of European Iron Age Culture within the Arctic Circle. II. Late Iron Age (Merovingian and Viking Periods). Tromsø; Oslo; Bergen.
Stolpe, Hj., Arne, T. J. 1912. Graffältet vid Vendel. KVHAA monogr. Stockholm.
Williams, H. 2006. Death and memory in early medieval Britain. Cambridge Studies in Archaeology: Cambridge.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti