Nõmme Sõnumid 22.06.2012Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane
Vabaduse pst 88 maja ehitamisel tekkis üksjagu sekeldusi. Foto: Oliver Orro erakogu
Vabaduse puiesteel seisab suhteliselt õnnetus olukorras uhke hilisjuugendlik villa, mõjudes aga just sel moel - poollagunenuna - samas ka väga romantilisena. Esmapilgul tahaks selle maja tsaariaega, umbes 1910. aastasse dateerida, aga Nõmme ajaloo tundjad hakkaks kohe vastu vaidlema: siis polnud Vabaduse puiesteedki veel õieti olemas ja siia kanti ei ehitatud peaaegu mitte midagi.
Arhiivitoimikud kinnitavadki, et maja valmis tegelikult alles 1929.-1930. aasta paiku. Juugendlik arhitektuurikeel, segatuna moodi tulnud art deco elementidega, püsis Nõmmel üsna kaua, moodsa arhitektuuri tulek võttis aega, paljude tellijate maitse lihtsalt oli pigem alalhoidlik. Selle hoone ehitamisel juhtus aga suur pahandus. Nimelt esitas nurgakrundi rentnik proua Karoline Paju Nõmme toonastele linnavõimudele 1929 taotluse maja ehitamiseks koos igati korrektse ehitusprojektiga, mille oli koostanud Nõmmel palju projekteerinud ehitustehnik Arnold Grünberg, kellest meil varem selles artiklitesarjas on ka korduvalt juttu olnud. Projekti järgi oli kavas ehitada lihtne ühekorruseline katusekorrusega hoone. Süües kasvas isu, samal aastal sai kinnitatud juba uhkema, kahekorruselise maja projekt koos abihoonega, ikka Grünbergilt. 1930. aasta kevadel avastas Nõmme peaarhitekt Friedrich Wendach aga, et tegelikult ehitatakse siia midagi sootuks kolmandat, projektile mitte vastavat. Lisaks oli ühe abihoone asemel kerkinud krundile ka teine - teenijatemaja -, mille kohta polnud üldse ühtegi ametlikku joonist. Ehitustehnik Grünberg kinnitas, et temaga ei ole muudatuste asjus nõu peetud ega temalt autorijärelevalvet tellitud. Wendach käskis seepeale ehituse seisma panna, aga jonnakas proua Paju ehitas ikka edasi.
Nüüd pöördus Nõmme linnavalitsus politsei poole. Konstaabel käis kohal ja proua Pajule koostati vägev protokoll ja määrati trahv, ühtlasi kinnitas politseinik kirjas linnavalitsusele, et ehitusprotsess kuni uute korraldusteni edasi ei lähe: tema silme all on kõik ehitajad objektilt lahkunud. Olukorda komplitseeris veelgi see, et vahepeal oli proua Paju sattunud ka rahalistesse raskustesse, mistõttu ta esitas Nõmme linnavalitsusele veidra taotluse: võtku need tema kinnistult ära märge, et maja veel valmis ehitamata, st pigistatagu silm kinni ja tunnistatagu poolvalmis hoone ametlikult vastuvõetavaks, see aitavat teda laenu saamisel. Valmimata ja projektist mööda ehitatud hoonet pank nähtavasti lihtsalt ei aktsepteerinud laenu tagatisena. Samas tunnistas proua Paju ausalt, et laenuraha on tal vaja sama maja lõpuni ehitamiseks, muidu jäävat see aastateks pooleliolevana mädanema.
Sellist tõendit ta linnalt muidugi ei saanud. Kuidagi jõuti aga siiski kokkuleppele ning arhitekt Wendach joonistas ise maja ja abihoone projekti valmis, märkides sealjuures (rõhutamaks, tema ei ole autor), et projekt on tehtud «valmis toorehituse järele». 1931. aasta hindamislehe järgi oli hoone valmis ja selles elasid Axel ja Karoline Paju, kellel oli kuus tuba, kokku 81 m², ning lisaks kasutas veel kolme tuba üürnikuna härra Hugo Salasoo. Hoovimajas oli majahoidja Eduard Preibachi korter. Majas olevat olnud keskküte. Nii suure hoone ülalpidamine käis perekonnale aga ilmselt üle jõu ja 1937 müüdi see edasi Arnold Michelsonile.
Nõukogude ajal natsionaliseeritud maja jagati väiksemateks korteriteks, nagu Nõmme villadega ikka kippus juhtuma, nii ei olnud enam ka üht selget peremeest, kes maja eest oleks hoolt kandnud. Interjöörides on siiani säilinud tolle perioodi kommunaalkorterite hingust, seetõttu on just siin majas filmitud ka telesarja «ENSV». See-eest on terviklikult korda tehtud tilluke hoovimaja, mis kuulub nüüd sootuks teistele omanikele, kes on oma toreda tegevuse eest mõni aeg tagasi ka linnalt restaureerimispreemia saanud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti