Teet Korsten
Arheoloog Sven Udami sõnul sarnanes Edise kindlusetorn, mille asemel ta
fotol seisab, väga tollase Tallinna vanalinna arhitektuuriga.Sihtasutus Edise Linnus on teinud algust viieteistkümnendast sajandist pärit Edise linnuse arheoloogiliste ja arhiivsete uurimistöödega.
Aivo Raud, kes on ligi poole omaaegse Edise mõisa südamest omandanud firmade omanik, ütles, et tema lõppeesmärk on tekitada seal, kus praegu teostatakse arheoloogilisi kaevamisi, haljastatud ja korrastatud ala, kus asub restaureeritud ja konserveeritud Edise linnus.
Turistimagnet
Tööde praeguse etapi ehk arheoloogiliste uuringute eesmärk on välja selgitada, mis ruumid olid linnusetornis ja milline on linnusekompleksi põhiplaan. Kompleksi ei kaevata täies ulatuses välja, vaid tehakse vundamentide järgi selgeks ruumide asukohad. Pärast mõne ruumi avastamist tehakse sinna šurf ja kaevatakse see välja – nagu on talitatud juba torni osas.
“Tänaseks oleme saanud teada, et väravatorni keldrikorrus on säilinud peaaegu täies kõrguses, selle võlvid paraku mitte. Pool keldrikorrust on tühjaks kaevatud ja kaevatakse ülejäänud poolt. Oleme ka tõestanud, et väravatorni ees asus vallikraav,” ütles Raud.
Esemelised leiud pole nii ulatuslikud – kaevamise käigus on leitud XIX sajandist pärit taldrikutükke, 100aastaseid pudeleid, 150aastane mundrinööp ja üks musketikuul vanemast ajast. Raua sõnul pole siiani leidnud kinnitust pärimus, et Edise linnuse juurest kulges salakäik – Jõhvi kindluskiriku ja/või Järve kindluselamuni.
Arheoloogilistele uuringutele järgnevad arhiivi omad ja neid aluseks võttes koostatakse restaureerimise kontseptsioon. Edasi valmib kompleksi väljaarendamise kava. Raua sõnul näeb ta linnusekompleksi ühendatud funktsioonina – et see oleks turistidele ja külalistele põnev ning et seal asuksid ka eri ettevõtete kontorid.
Praeguse Ida-Virumaa alal asunud kaitserajatistest üht olulisemat, Edise linnust, mainiti esmakordselt 1477. aastal ja oma senise tähtsuse kaotas ta pärast Liivi sõda (1558-1583).
Nagu Pika jala torn
Linnuse kohta on praeguseks teada, et tegu oli kindlustatud mõisaelamuga, millel olid tugevate müüridega 4korruseline kindlusetorn ja hoone, mis nurkapidi ühtis nimetatud torniga. Praeguseni on säilinud kindlusetorni vundament ja kuigipalju ka esimese korruse müüritisest.
Arheoloog Sven Udami sõnul sarnanes kindlusetorn väga tollase Tallinna vanalinna arhitektuuriga.
“Arvatavasti on olnud üheks selle eeskujuks Pika jala väravatorn. Tornil olid kahel pool väravad, millest pääses nii hobuse kui hobuvankriga läbi sõitma. Kui Tallinnas oli tegu osaga linnamüürist, siis Edisel pääses torniväravast mõisa siseõue. Millisel määral mõisa siseõu oli kindlustatud, pole veel teada. Loodetavasti selgub see uuringute lõpuks,” ütles Udam.
Väravatorni maapinnast veidi kõrgemad varemed olid näha veel 1940. aastate lõpuni, mil needki maapinnaga tasandati. Udami sõnul avanes pilk praegu lahti kaevatud vundamendile viimati XV-XVI sajandil.
Linnuse lagunedes kasutati ülalt langenud suuremaid kive mõisa uuemate hoonete – tallide, lautade, uue peahoone ehitamiseks, väiksem pudi jäi aga varingukihti, mis tõstis pinnast peaaegu paar meetrit.
Ajaloolane Vallo Reimaa, kes on uurinud Edise linnuse lugu, nimetas seda äsja Põhjarannikule antud intervjuus maakonna üheks põnevamaks ajaloo-objektiks, mille saladused alles ootavad avastajaid.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti