www.postimees.ee 12.07.2012Muistsel Maidla kivikalmel Raplamaal käib praegu tihe sõelumine. Seda sõna otseses mõttes, sest matmispaiga ja selle ümbruse muld tuleb läbi sõeluda, et leida esemeid, mis võiksid olla vahelüliks 5.–6. ja 10.–12. sajandi leidudele.
Maidla muistsel kalmel on tegelikult arheoloogilisi kaevamisi tehtud juba 1983. aastast. Kuigi need kestsid toona 1990ndateni, töötati ikkagi kiirustades, kuna sovhoos surus tagant – vaja oli põllumeestele tüütu arheoloogiaga kiiresti ühele poole saada, et siis ala põllumaaks teha.
Suuremad leiud, näiteks odaotsad, ehted, kirved ja tervemad inimluud kühveldati välja, kuid üht-teist jäi mullahunnikutesse. Hunnikud jäid aga sinna, kuhu need kokku visati, sest sovhoos lõpetas tegevuse ja põldu kunagisele hauaplatsile ei rajatudki. Nii need hunnikud seisid kuni eelmise aastani.
Praegu käib alal taas kibe kaevamine ja mulla sõelumine. «Otsustasime hakata endist kaevandite ala korrastama – sõelume läbi mullahunnikud ja veame kokku kive, mis kalmest välja tulid,» seletab töid juhtiv Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel.
«Peenikest leiumaterjali on palju, sest omal ajal me sõelu ei kasutanud.»
Toona tegutseti vaid väikeste kühvlitega ja seda raskendas ka vihmane ilm, mis muutis mulla poriseks. Praegu on tööalal keset lagedat välja üles seatud viis sõela, mille alla on kuhjunud sipelgapesa meenutavad mullahunnikud. Töö on rutiinne: viskad mulla sõelale, raputad seda, kuni peenem puru alla pudeneb, ning hakkad kivide ja prahi seast inimtekkelisi jäänuseid otsima.
Luutükkidel on sooned
Tööle rakendatakse ka Postimehe ajakirjanik ja autojuht, vaid fotograafi käed jäävad puhtaks. Esialgu on raske vahet teha, kas järjekordne hall tükk on tavaline paekivi või inimluu, kuid juba paar-kolm mullahunnikut targemana oskame jälgida, et luutükkidel on sooned sees ja nende toon on veidi heledam. Luutükke tuleb maa seest välja päris palju ja need kogutakse kõik kokku.
«Põlenud luudega tehakse kindlaks matuste arv, meeste-naiste arv ja nende iga,» selgitab Mandel. Välja on tulnud ka koerte luid, kes on peremeeste ja -naistega hauda kaasa pandud.
Mandelil on abiks kohalik mees Ilmar Jõesoo – tänu talle siin omal ajal üldse põllumaa ettevalmistused lõpetati ja arheoloogilisi väljakaevamisi alustati. Tal on leidudele silma, on ta ju leidnud Eesti suurima aardeleiu, koguni kaks savipotitäit hõbemünte, ja hoolimata kõrgest vanusest seletab silm tal siiani hästi.
«Näe, siin on üks,» ütleb Jõesoo ja osutab mullahunnikule sõela all. Ta tõstab üles väikese rõnga. Tegemist on keti lüliga, mis sõelast läbi kukkus ja oleks kogenematul kindlasti märkamata jäänud. Eks neid rõngaid ole leitud päris palju, kuid iga leid on oluline.
Mandeli sõnul on sel suvel välja tulnud mitmesuguseid huvitavaid naastukesi, nuppe, neete, helmeid, ehtekette, käevõru katkend ja muudki. «Ainulaadne on üks piklik sarvest ese, millel ornament peal ja kahes otsas augud. Me ei teagi, milleks seda kasutati,» räägib ta. «Välja tuli ka üks hõbesõrmus, sellist on varem leitud vaid Läänemaalt.»
Sõelumisel märkan veel üht ketirõngast, siis jälle pikalt ei midagi, seejärel väikest pronksist spiraali. Tekib hasart – võtaks ikka ühe hunniku veel, äkki leiab midagi huvitavat. Tänu arheoloogiatudeng Kristin Otti valvsale silmale läheb leiukarpi ka kolmest ja poolest lülist koosnev ketijupp. Mulle meenutas see mullane tükk pigem kivi.
Lisaks Ottile on kaevamistel praegu veel kolm vabatahtlikku, kes oma puhkust just sel viisil veedavad. Sõpruskond, kes sageli koos kaevamas käib. Näiteks Urmas Härm on Mandeli väljakaevamistel osalenud juba alates 1976. aastast, kui ta oli 14-aastane.
«Nii ta on, et olen sellele seltskonnale truuks jäänud,» sõnab mees, kes on nüüd Maidlas mulda sõelunud paar päeva. «Pikemat puhkust pole, aga vabadel päevadel saab tulla.»
Kaevamine on mehe sõnul puhkuse eest ning põletav päike ja tüütud sääsed käivad lihtsalt asja juurde.
Parajasti sõelumisega tegelev Heikki Pauts räägib, et on Maidlas kaevanud algusest peale. 1984. aastal oli ta veel koolipoiss. Toona oli pind nii rikkalik, et kümne minutiga saadi selline kogus leide, milleks praegu kulub päev.
«Minu jaoks on need nagu lapsepõlverajad,» lausub ta. «Ikka tahad vana sõpru näha ja meeldivalt puhkust veeta.»
Kui kalmest on ka varem üle käidud, siis miks ikka seda uuesti teha? Mandeli sõnul ulatus kalmistu kasutamise aeg põhiliselt 10.–12. sajandini, kuid seda kasutati ka 5.–6. sajandini. «Siin on puudu üks periood,» räägib ta. «Meil pole 8. ja 9. sajandi leide.»
Küsimusi, millele loodetakse kaevamistega vastuseid leida, on palju. Miks kasutati kalmistut just 5.–6. sajandini ja siis jälle alates 10. sajandist? Kuhu matsid inimesed vahepeal? Kas nad olid selleks perioodiks lahkunud? Kuidas nad samasse kohta jälle matma hakkasid?
Sakslaste abi
Mandel seletab, et vahepeal uuriti Läänemaal Uuglas kohta, kus kivikalmete juurde oli maetud põletatult ilma kivikatteta matuseid. Nii tekkis mõte uurida ka Maidla kivikalme ümbrust. Mullu käisid sakslased ümbruse georadariga üle ja tuvastasid maapinnas objekte, mida võiks välja kaevata.
«Tänavu üritame neid huvitavaid piirkondi kaevata,» lisab Mandel. «Kui ümbruskonnast midagi põnevat leiame, siis kaevame, kuni kaks kätt rinnale pannakse.»
Kaevajad elavad väljakaevamiskohast sadakonna meetri kaugusel sissevajunud talu kõrval telkides. «Pakuti võimalust ka lauda otsas elada, aga ega me mingid lehmad ole,» naerab Mandel. Üles on pandud väliköök ja -dušš, veetud elekter ning arvutitega pääseb ka internetti.
Pautsi sõnul oli telgis nädalavahetusel päris karm – hommikul kallas äikesevihma ja maa ujus. «Mõtlesime, et lööb kuhugi sisse, aga telk oli õnneks madal,» räägib ta. «Koormakatte kile oli peal ja telki vett sisse ei tulnud.»
Kui ilm on hea, kestavad tööpäevad seitsme-kaheksani õhtul. «Aga kui sajab, siis tegeleme kaunite kunstidega,» lisab Mandel.
Pikaajaline projekt
• Maidla kalme on ajaloomuuseumi üks pikimaid, suurimaid ja tähtsamaid arheoloogilisi projekte.
• Projekti raames tehakse tihedat koostööd ka Saksamaa teadurite ja arheoloogidega.
• Maidla matmispaiga leiud moodustavad olulise osa muuseumi arheoloogilisest kogust.
• Arheoloogia on ajaloomuuseumis oluline valdkond – viimati avati allveearheoloogiale pühendatud näitus «Vettpidavad allikad. Keskaegne leid Tallinna lahest». Tegemist on sukelduja leitud reisikastiga, mis pärineb 13. sajandi lõpust ja kuulus kaupmehele. Näitus on avatud Tallinnas asuvas Suurgildi hoones veebruarini.
Allikas: Eesti Ajaloomuuseum
VIDEO: Maidla väljakaevamised
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti