www.parnupostimees.ee 28.06.2012Olaf Esna, bibliofiil
Fotod: Olaf Esna erakogust
Panku, mille nimes sõna ”Eesti”, on olnud mitu: Eesti Laenu Pank,
Eesti-Prantsuse Pank, Eesti Kommerts Pank, Eesti Meripank, Eesti
Maapank, aga ainsaks tähtpangaks kujunes Eesti Pank, mis asutati samuti
aktsiapangana.
Eesti Panga põhikirja kinnitas Ajutine Valitsus 24. veebruaril 1919 ja
tegevust alustas pank sama aasta 5. mail. Panga funktsioonide hulka
kuulusid rahvamajanduse rahastamise kõrval emissioonikeskuseks olemine
ja raharingluse korraldamine. Rahatähtede väljalaskmine oli Eesti Panga
ainuõigus. Pangal oli õigus osta ja müüa kulda ning muid väärismetalle,
välisraha ja -veksleid, tšekke ja transferte, osta ja müüa veksleid
tähtajaga kuni kuus kuud ja anda laene kuni kuuekuise tähtajaga.
Põhikirja järgi oli panga tegevusväli üpris lai, aga pärast tegevuse alustamist ei peetud sellest kinni panga juhtimisel ega tehingute puhul. Juba 1921. aasta aruandest selgus, et pank oli laenude kindlustamiseks võtnud kolme miljardi marga eest niinimetatud liikuvat varandust, see tähendab masinaid ja igasugust sisseseadet, kuigi tagatiseks võis võtta ainult kaupa. Samuti oli võetud tagatiseks üle miljardi eest kinnisvaraobligatsioone.
Maa oli sõja, inflatsiooni ja revolutsiooni tagajärjel rahast puhtaks tehtud, aga seda oli majanduse taastamiseks ning ülesehitamiseks kõigepealt tarvis.
Alles jäänud suured tehased andsid põhjust optimistlikeks väljavaadeteks, aga nendegi taaskäivitamiseks oli vaja raha. Laenu küsisid laevandus, kaubandus, ehitus, omavalitsused. Kõiki neid püüdis rahuldada Eesti Pank. Hiljem selgus, et Eesti Pank oli rahastanud kõige nõrgemaid alasid ja kandis suurt kahju. Riigikassa päästmiseks oli pank sunnitud müüma kulda ja metsa.
Pangareform
Samal ajal 1927. aasta rahareformiga viidi ellu Eesti Panga reform. Uus põhikiri hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928.
1922 sai Pärnu omale Eesti Panga osakonna. Selleks otstarbeks võeti üle tsaariaegne rentei Kuninga 5. Esimene juhataja oli Mihkel Kangro. 15. novembril 1922 võttis juhataja kohustused üle Tartu ülikooli juures kaubandusosakonna lõpetanud Richard Lippus ja Kangrost sai tema asetäitja. 30. jaanuaril 1924 suri Lippus tuberkuloosi ja Kangro tõusis taas osakonnajuhatajaks.
Pärnu osakond töötas samuti nagu tavaline aktsiapank: ”Võtab raha hoiule ja annab laenusid. Ostab kulda ja hõbedat. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Toimetab rahasaatmist Venemaale. Müüb Eesti Hüpoteegi Seltsi kulla alusel põhinevaid kaheksaprotsendilisi pantkirju. Müüb ja ostab EV 1920. a. võidulaenu piletisi. Toimetab kõiksugu pangaoperatsioone.” (Lilulii nr 1, 1924)
Pangareformiga muudeti pank nüüdisaegseks emissioonipangaks ja tõeliseks aktsiapangaks valitsuse aktsiate müügi teel. Põhikirja järgi oli põhikapitali suurus viis miljonit krooni, mis jagunes 100 000 aktsiaks nimiväärtusega à 50 krooni. 1933. aasta aruande järgi oli pangal 979 eraaktsionäri 30 342 aktsiaga, ülejäänud aktsiad kuulusid Eesti Vabariigi valitsusele. Eraaktsionäridest oli kümne aktsia omanikke 570.
1932. aastal maksti aktsionäridele 400 000kroonisest puhaskasust kaheksa protsenti dividende.
Eesti Pank oli kohustatud haldama tasuta kõiki valitsuse arveid. Samal ajal oli valitsusel kohustus hoida kõik riigi ja riigiasutuste arved Eesti Pangas.
Pangal oli keelatud kaubelda ja osaleda ettevõtluses, maksta kasvikut hoiustelt, anda laene omavalitsustele ja kinnisvara kindlustusel. 18. novembril 1931 anti Eesti Pangale valuuta ostu-müügi ainuõigus. Sellest ajast võis Eestis teha valuutatehinguid ainult Eesti Panga loal. Sellega kujunes Eesti Pank kogu Eesti väliskaubanduse ja muude majanduslike välisvahekordade korraldajaks ja nende edukuse eest vastutajaks.
Kuni reformini oli Eesti Pank kõige suurem kommertspank, mille laenud olid vahepeal kaks korda suuremad ja hoiusummad kolm korda suuremad kõikide kommertspankade omadest.
Pärast reformi kadus võistlus hoiuste alal, kuid jäi aktiivsete operatsioonide osas. Eesti Panga krediit oli endiselt kõige odavam ja erapankadest pidid laenama need, kes Eesti Pangast mingil põhjusel laenu ei saanud.
Pank, millest lahti ei saadud
2. jaanuaril 1928 alustas Pärnu osakonna juures riigi hoiukassa osakond. Riigi hoiukassa asutamise tingis asjaolu, et Eesti Pangal polnud reformi järel õigust maksta hoiustele kasvikut. Riigi hoiukassa hoiuste kasutamine riigi väljaminekuteks oli keelatud.
1929. aasta oktoobris müüs valitsus Eesti Pangale 36 251 krooni eest Kuninga 5 hoone ja krundi. 1. märtsil 1933 asus Eesti Panga Pärnu osakonna abijuhatajana tööle varem Tallinnas peapangas töötanud Karl Silbergleich.
Pärast Eesti annekteerimist allkirjastati Tallinnas 10. oktoobril 1940 väärtuste ja varade üleandmise ning vastuvõtmise akt. NSV Liidu riigipank võttis üle kõik Eesti Panga nõuded ja kohustused.
Paraku oli nõukogude võim huvitatud eelkõige nõuete ülevõtmisest. Kohustuste ülevõtmine oli kas minimaalne või puudus üldse. Natsionaliseerimise tulemusena tühistati paljud kohustused, külmutati või muudeti muul viisil olematuks. 1941. aasta augustis evakueeriti NSV Liidu riigipanga Eesti vabariiklik kontor Moskvasse. Eesti Panka täielikult kaotada ei õnnestunud.
Ersatspank
8. juulil 1941 taaselustati Eesti Panga Pärnu osakond. Paraku oli
panga kassa, niisamuti linna oma, tühi. Raha oli vaja, kuid sakslastelt
seda laenata ei tahetud. Lahendus oli maksustamine.
Vene maksuseadustiku alusel töötati välja ajutine maksustamiskorraldus ja kehtestati see linnapea määrusega. Eesti Panga Pärnu osakonda hakkas laekuma raha, mille väljamakseid kontrollis linnavalitsus panganduskomitee kaudu.
Kui Tallinnas alustas 28. augustil 1941 samuti tühja kassaga Eesti Panga peakontor, sai pealinn esimese rahavaru Pärnu osakonnast, kuhu oli laekunud arvestatavaid summasid.
Päriselt siiski Eesti keskpanka ei taastatud, sest nüüd oli tegemist ainult omavalitsusi ja muid asutusi teenindava ning Saksa võimude korraldusel rahakäivet tehniliselt korraldava pangaga.
Järgneva on kirja pannud Pärnumaa juurtega Paul Virak (1888–1947) Rootsis pagulaslaagris 1945: ”19. detsembril 1942 korraldas pank, nagu varematel aastatel, oma ametnikele jõulupuu. Koos panga juhataja dir R-iga ilmus jõulupuule üks võõras härra, kelles tundsin ära endise Tartu panga ametniku, kes 1939 lahkus koos sakslastega Eestist. Dir R. (nüüd surnud) teatas: ”Mul on au teile teatavaks teha hea uudis: 1. jaanuarist alustab tegevust uus pank, kuna Eesti Pank kuulub likvideerimisele.”
Nüüd astus üles too võõras härra ja luges paberilt puudulikus eesti keeles, et tema on uue, asutatava panga direktor /Skribanowitz/ ja Eesti Pank kuulub sulgemisele, sest pole mõeldav, et pank tegutseb ilma põhikapitalita. Uus pank hakkab tegutsema samades ruumides ja sama koosseisuga.
”Kindralkomissar hr Litzmann pani minule südamele eriti isalikult hoolitseda ametnike eest ja seda tahan mina ausasti täita,” ütles uus juhataja. Uue panga nimeks oli Gemeinschaftsbank, Eesti Peapank. Selline uudis rikkus meie jõulutuju, seda päeva nimetati Eesti Panga vägivaldseks matusepäevaks. Mõni päev hiljem jagati ametnikele ankeetlehed täitmiseks, osa otsustas protestiks uude Saksa panka teenistusse mitte minna ja viis lehed tühjalt tagasi.”
Võõrad pangad
30. detsembril 1942 saadeti Eestis laiali ligi 2000 kirja tekstiga: ”Olude sunnil Eesti Pank Tallinnas lõpetab oma tegevuse ja annab oma klientuuri üle uuele Gemeinschaftspangale ehk Eesti Peapangale. Uus pank avab uksed 1. jaanuaril 1943. Pank saab töötama end Eesti Panga ruumes, vilunud end Eesti Panga ametnikega.”
Eesti Pank ja tema osakonnad tegelesid veel pool aastat omavalitsusasutuste finantsoperatsioonidega. Seejärel läksid need üle panga baasil loodud finantspeakassale, mille filiaalid olid maakondades ja Narvas.
Idaalade riigikomissari algatusel laienes 1943 veel teisegi Riias asunud peapanga Notenbank in Ostland tegevus, mille tegevusalad olid emissioon ja maksude kasseerimine.
Pärnus olid nii finantskassa (Finanzkassa) kui Idaala Notenbank Kuninga 5 kunagise Eesti Panga Pärnu osakonna ruumides.
Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aasta sügisel hakkas uuesti tegutsema NSV Liidu pangandussüsteem.
Põhikirja järgi oli panga tegevusväli üpris lai, aga pärast tegevuse alustamist ei peetud sellest kinni panga juhtimisel ega tehingute puhul. Juba 1921. aasta aruandest selgus, et pank oli laenude kindlustamiseks võtnud kolme miljardi marga eest niinimetatud liikuvat varandust, see tähendab masinaid ja igasugust sisseseadet, kuigi tagatiseks võis võtta ainult kaupa. Samuti oli võetud tagatiseks üle miljardi eest kinnisvaraobligatsioone.
Maa oli sõja, inflatsiooni ja revolutsiooni tagajärjel rahast puhtaks tehtud, aga seda oli majanduse taastamiseks ning ülesehitamiseks kõigepealt tarvis.
Alles jäänud suured tehased andsid põhjust optimistlikeks väljavaadeteks, aga nendegi taaskäivitamiseks oli vaja raha. Laenu küsisid laevandus, kaubandus, ehitus, omavalitsused. Kõiki neid püüdis rahuldada Eesti Pank. Hiljem selgus, et Eesti Pank oli rahastanud kõige nõrgemaid alasid ja kandis suurt kahju. Riigikassa päästmiseks oli pank sunnitud müüma kulda ja metsa.
Pangareform
Samal ajal 1927. aasta rahareformiga viidi ellu Eesti Panga reform. Uus põhikiri hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928.
1922 sai Pärnu omale Eesti Panga osakonna. Selleks otstarbeks võeti üle tsaariaegne rentei Kuninga 5. Esimene juhataja oli Mihkel Kangro. 15. novembril 1922 võttis juhataja kohustused üle Tartu ülikooli juures kaubandusosakonna lõpetanud Richard Lippus ja Kangrost sai tema asetäitja. 30. jaanuaril 1924 suri Lippus tuberkuloosi ja Kangro tõusis taas osakonnajuhatajaks.
Pärnu osakond töötas samuti nagu tavaline aktsiapank: ”Võtab raha hoiule ja annab laenusid. Ostab kulda ja hõbedat. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Toimetab rahasaatmist Venemaale. Müüb Eesti Hüpoteegi Seltsi kulla alusel põhinevaid kaheksaprotsendilisi pantkirju. Müüb ja ostab EV 1920. a. võidulaenu piletisi. Toimetab kõiksugu pangaoperatsioone.” (Lilulii nr 1, 1924)
Pangareformiga muudeti pank nüüdisaegseks emissioonipangaks ja tõeliseks aktsiapangaks valitsuse aktsiate müügi teel. Põhikirja järgi oli põhikapitali suurus viis miljonit krooni, mis jagunes 100 000 aktsiaks nimiväärtusega à 50 krooni. 1933. aasta aruande järgi oli pangal 979 eraaktsionäri 30 342 aktsiaga, ülejäänud aktsiad kuulusid Eesti Vabariigi valitsusele. Eraaktsionäridest oli kümne aktsia omanikke 570.
1932. aastal maksti aktsionäridele 400 000kroonisest puhaskasust kaheksa protsenti dividende.
Eesti Pank oli kohustatud haldama tasuta kõiki valitsuse arveid. Samal ajal oli valitsusel kohustus hoida kõik riigi ja riigiasutuste arved Eesti Pangas.
Pangal oli keelatud kaubelda ja osaleda ettevõtluses, maksta kasvikut hoiustelt, anda laene omavalitsustele ja kinnisvara kindlustusel. 18. novembril 1931 anti Eesti Pangale valuuta ostu-müügi ainuõigus. Sellest ajast võis Eestis teha valuutatehinguid ainult Eesti Panga loal. Sellega kujunes Eesti Pank kogu Eesti väliskaubanduse ja muude majanduslike välisvahekordade korraldajaks ja nende edukuse eest vastutajaks.
Kuni reformini oli Eesti Pank kõige suurem kommertspank, mille laenud olid vahepeal kaks korda suuremad ja hoiusummad kolm korda suuremad kõikide kommertspankade omadest.
Pärast reformi kadus võistlus hoiuste alal, kuid jäi aktiivsete operatsioonide osas. Eesti Panga krediit oli endiselt kõige odavam ja erapankadest pidid laenama need, kes Eesti Pangast mingil põhjusel laenu ei saanud.
Pank, millest lahti ei saadud
2. jaanuaril 1928 alustas Pärnu osakonna juures riigi hoiukassa osakond. Riigi hoiukassa asutamise tingis asjaolu, et Eesti Pangal polnud reformi järel õigust maksta hoiustele kasvikut. Riigi hoiukassa hoiuste kasutamine riigi väljaminekuteks oli keelatud.
1929. aasta oktoobris müüs valitsus Eesti Pangale 36 251 krooni eest Kuninga 5 hoone ja krundi. 1. märtsil 1933 asus Eesti Panga Pärnu osakonna abijuhatajana tööle varem Tallinnas peapangas töötanud Karl Silbergleich.
Pärast Eesti annekteerimist allkirjastati Tallinnas 10. oktoobril 1940 väärtuste ja varade üleandmise ning vastuvõtmise akt. NSV Liidu riigipank võttis üle kõik Eesti Panga nõuded ja kohustused.
Paraku oli nõukogude võim huvitatud eelkõige nõuete ülevõtmisest. Kohustuste ülevõtmine oli kas minimaalne või puudus üldse. Natsionaliseerimise tulemusena tühistati paljud kohustused, külmutati või muudeti muul viisil olematuks. 1941. aasta augustis evakueeriti NSV Liidu riigipanga Eesti vabariiklik kontor Moskvasse. Eesti Panka täielikult kaotada ei õnnestunud.
Ersatspank
8. juulil 1941 taaselustati Eesti Panga Pärnu osakond. Paraku oli
panga kassa, niisamuti linna oma, tühi. Raha oli vaja, kuid sakslastelt
seda laenata ei tahetud. Lahendus oli maksustamine.Vene maksuseadustiku alusel töötati välja ajutine maksustamiskorraldus ja kehtestati see linnapea määrusega. Eesti Panga Pärnu osakonda hakkas laekuma raha, mille väljamakseid kontrollis linnavalitsus panganduskomitee kaudu.
Kui Tallinnas alustas 28. augustil 1941 samuti tühja kassaga Eesti Panga peakontor, sai pealinn esimese rahavaru Pärnu osakonnast, kuhu oli laekunud arvestatavaid summasid.
Päriselt siiski Eesti keskpanka ei taastatud, sest nüüd oli tegemist ainult omavalitsusi ja muid asutusi teenindava ning Saksa võimude korraldusel rahakäivet tehniliselt korraldava pangaga.
Järgneva on kirja pannud Pärnumaa juurtega Paul Virak (1888–1947) Rootsis pagulaslaagris 1945: ”19. detsembril 1942 korraldas pank, nagu varematel aastatel, oma ametnikele jõulupuu. Koos panga juhataja dir R-iga ilmus jõulupuule üks võõras härra, kelles tundsin ära endise Tartu panga ametniku, kes 1939 lahkus koos sakslastega Eestist. Dir R. (nüüd surnud) teatas: ”Mul on au teile teatavaks teha hea uudis: 1. jaanuarist alustab tegevust uus pank, kuna Eesti Pank kuulub likvideerimisele.”
Nüüd astus üles too võõras härra ja luges paberilt puudulikus eesti keeles, et tema on uue, asutatava panga direktor /Skribanowitz/ ja Eesti Pank kuulub sulgemisele, sest pole mõeldav, et pank tegutseb ilma põhikapitalita. Uus pank hakkab tegutsema samades ruumides ja sama koosseisuga.
”Kindralkomissar hr Litzmann pani minule südamele eriti isalikult hoolitseda ametnike eest ja seda tahan mina ausasti täita,” ütles uus juhataja. Uue panga nimeks oli Gemeinschaftsbank, Eesti Peapank. Selline uudis rikkus meie jõulutuju, seda päeva nimetati Eesti Panga vägivaldseks matusepäevaks. Mõni päev hiljem jagati ametnikele ankeetlehed täitmiseks, osa otsustas protestiks uude Saksa panka teenistusse mitte minna ja viis lehed tühjalt tagasi.”
Võõrad pangad
30. detsembril 1942 saadeti Eestis laiali ligi 2000 kirja tekstiga: ”Olude sunnil Eesti Pank Tallinnas lõpetab oma tegevuse ja annab oma klientuuri üle uuele Gemeinschaftspangale ehk Eesti Peapangale. Uus pank avab uksed 1. jaanuaril 1943. Pank saab töötama end Eesti Panga ruumes, vilunud end Eesti Panga ametnikega.”
Eesti Pank ja tema osakonnad tegelesid veel pool aastat omavalitsusasutuste finantsoperatsioonidega. Seejärel läksid need üle panga baasil loodud finantspeakassale, mille filiaalid olid maakondades ja Narvas.
Idaalade riigikomissari algatusel laienes 1943 veel teisegi Riias asunud peapanga Notenbank in Ostland tegevus, mille tegevusalad olid emissioon ja maksude kasseerimine.
Pärnus olid nii finantskassa (Finanzkassa) kui Idaala Notenbank Kuninga 5 kunagise Eesti Panga Pärnu osakonna ruumides.
Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aasta sügisel hakkas uuesti tegutsema NSV Liidu pangandussüsteem.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti