Rahapuudus laseb muinsustel tühjalt seistes laguneda

www.postimees.ee 30.10.2010

Narva raekoda.

Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Vahur Koorits

Kõigi lagunevate muinsuskaitsealuste ehitiste kordategemiseks oleks tarvis miljardeid kroone, ent ka siis jääb õhku rippuma küsimus, mis neist edasi saab.

Patarei vangla asub Tallinna kesklinna lähedal mere kaldal, ent ometi ei ole sellele pärast vangide ümberkolimist suudetud uut otstarvet leida. Endine merekindlus lihtsalt laguneb.

Patarei arendamisega tegelev Andrus Villem lausus, et erinevaid investeerimishuvilisi käib Patareis kogu aeg, ent kõigile saab komistuskiviks raha. Patarei renoveerimine läheks maksma ligi 1,5 miljardit krooni, ainuüksi tänapäevaste kommunikatsioonide rajamisele kuluks sadu miljoneid kroone.

Ent maha tuleks võtta ka kogu krohv, et hallitus majast välja saada, ning lisaks peab tegema kõikvõimalikke muid töid. Jupikaupa pole Patareid võimalik Villemi sõnul renoveerida. Maja tuleb ühe hooga korda teha ja seejärel saab sinna rajada väga erinevaid asju – hotellidest kunstigaleriideni. Ruumi on seal palju.

Patareist vasakut kätt asub vana Lennusadam, millel on läinud hästi – selle sajandivanuseid betoonkupleid juba restaureeritakse. Patareist kesklinna poole jääb aga linnahall, mille probleemid on samad mis Patareil – asukoht on hea, aga maja restaureerimine oleks väga kallis ja seetõttu on majanduslikult tasuvat plaani raske teha. Nii hoone tühjalt seisabki.

Lagunevad ka Narva linna bastionid. Narva muuseumi direktor Andres Toode lausus, et bastionide korrastamise hinnanguline maksumus võib olla 200 miljonit krooni, aga täpset summat on raske ennustada, sest enamasti kipuvad restaureerimised arvatust kallimaks minema.

200 miljoniga peaks korda saama kolm kõige kehvemas seisus bastioni. «Ülejäänute olukord on enam-vähem korralik, ent nende hooldamiseks peab ka korralikult raha olema,» lausus Toode. Tema sõnul on probleemiks, et pärast pikemat lärmi leitakse enamasti raha restaureerimiseks, ent seejärel hoolduseks enam mitte.

«Tegelikult peaks igal aastal paar miljonit krooni hooldusele kulutama, puhastama bastione taimedest, vuuke üle käima jne,» lausus Toode, kelle sõnul lagunevad Nõukogude ajal restaureeritud bastionid nüüd tasapisi jälle.

Toodet paneb muretsema ka Narva vana raekoda. See ehitati küll 1960. aastatel uuesti üles, raekoda köetakse ja seal on valvur. Ent enamasti seisab maja tühjalt ning vaid vahel harva toimub seal midagi.

Seetõttu pole tema arvates ka Narva sõjaeelse vanalinna ülesehitamisest mõtet rääkida. «Kui me ei suuda seda ühte maja ära kasutada, siis miks me neid juurde ehitama peaksime? Maja säilib, kui sellele leitakse funktsioon, see on ajalooliste hoonete pikaealisuse saladus,» lausus Toode.

Heaks näiteks Narva linnast on tema sõnul aga Kreenholmi manufaktuur, kus tootmine on peaaegu lõppenud. Ent vähemalt on omanikel plaan seal kinnisvara arendama hakata ning töö käib. Praegu näiteks puhastatakse tehasehooneid Nõukogude ajal ehitatud sobimatutest lisanditest, mistõttu Kreenholmi olukord pigem isegi paraneb.

Omaette valuküsimuseks on kirikud, mis on ka tihti muinsuskaitse all, ent mida kogudused ise ei suuda korras hoida. Kirikuskäijate arv on kahanenud ning maakohtades jääb üldse rahvast vähemaks.

Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu lausus, et tegemist on üleeuroopalise probleemiga ning kirikutele üritatakse leida muud otstarvet seltsimajade või teiste selliste kohtadena. Raha leidmiseks soovitas ta aga abi otsida Euroopa struktuurifondidest, kust toetust on saanud juba mitu kirikut.

Ka paljud mõisad seisavad tühjalt ja lagunevad, sest jällegi pole kellelgi ideed, mida nendega peale hakata. Uustalu ütles, et tal on valus vaadata näiteks oma lapsepõlvekodu lähedal asuva Neeruti mõisa lagunemist. See kuulub eraomanikule, kes on küll uksed-aknad laudadega kinni löönud, ent see on ka kõik.

Uustalu sõnul müüdi 1990. aastatel palju mälestisi ärimeestele, kes lootsid neid edasi müües teha head äri. «Selle tulemusena on meil väga palju mälestiste omanikke, kes hankisid hoone selleks, et see hiljem suurema raha eest edasi müüa, mõtlemata sellele, et vahepeal tuleb neid ka korras hoida ja see pole sugugi odav,» tõdes Uustalu.

Valgamaal Karula vallas asub Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone, mis on samuti kaitse all, ent seisab tühjalt. Karula vallavanem Rain Ruusa lausus, et vabrikul on uksed-aknad laudadega kinni löödud ning hoone enam eriti ei lagune.

Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone kuulub eraomanikule, kellel on sellega olnud erinevaid, peamiselt turismiga seostuvaid plaane, ent jõutud kuhugi pole. Vallal aga omaniku aitamiseks jaksu ei jagu – neile kuulub Kaagjärve mõisakompleks, mille korrashoidmine nõuab vallalt omajagu jõupingutusi.

Kaitsealused mälestised

• Eestis on 1265 ajaloomälestist, 6623 arheoloogiamälestist, 5250 arhitektuurimälestist, 13 883 kunstimälestist, 12 muinsuskaitseala ja 87 tehnikamälestist. Lisaks on 42 veealust mälestist.

• Ainuüksi Harjumaal on 5317 mälestist. Kõige vähem ehk 701 mälestist asub Hiiumaal.

• Muinsuskaitse aluste hoonete renoveerimine nõuab palju raha. 2003. aastal alustati pühakodade riikliku programmiga, mis valdavalt puudutas kirikuid. Hinnati, et pühakodade renoveerimine läheks maksma 700 miljonit tollastes ehitushindades.

• Mälestiste omanikud on aastatel 1996–2010 taotlenud riigilt raha 8,6 miljardit krooni. Riik on muinsuskaitseametile andnud samal ajal kõigiks kuludeks kokku pool miljardit krooni.

• Lisaks eraldab riik kultuuripärandiks olevatele ehitistele üsna suure summa ka otse kultuuriministeeriumi ja kohalike omavalitsuste kaudu.

Allikas: muinsuskaitseamet

VIDEO: Põllult leiti 500 aasta vanune ehetest koosnev aare

www.jt.ee 28.10.2010

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.


«Tüüpiline Järvamaa leid!» sõnas Eesti aardeid uurinud arheoloog Mauri Kiudsoo üleeile Öötla küla põllul, kus kaevati välja ligi poole tuhande aasta vanune ehetest koosnev aare.

Esmaspäeval kammis Kareda valla Öötla küla mees Aivar Piirsalu metallidetektoriga täiesti tavalist põldu. Ta oli sealt kunagi küll mõne mündi leidnud, kuid ei midagi erilist. «Kui mööda kombainiratta jälge astudes hakkas detektor äkitselt märku andma, et midagi olulist on maa sees, arvasingi, et küllap see on mõni metallikolakas,» selgitas ta.

Piirsalu kaevas augu ja umbes 35–40 sentimeetri sügavuselt vaatasid talle vastu rohekad kettad. «Arvasin, et see on plekk, aga kui tuli see hõbedast asi (krõll – toim), sain aru, et midagi on muud, ja teatasin sellest muinsuskaitsele,» selgitas ta.

Juba üleeile seisid labidate, kellude, harjade ja mõõteriistadega varustatud spetsialistid põllul ning nelja tunniga paljastus maapõue peidetud saladus.
Ettevaatlikult kaevati Eesti aardeid uurinud arheoloogi Mauri Kiudsoo juhatusel umbes 40 sentimeetri sügavune auk, mille põhjas puhastati lõpuks harjaga välja üheksa käelabasuurust ornamentidega rinnalehte, mida naised kandsid kaelas.


Lisaks tuli ilmsiks viis krõlli, üksikuid helmeid ja ülekullatud hõberipatseid, mis olid kaelakee osad. Ehete alt paistsid puust anuma põhja jäänused.

Arheoloog peab Järvamaa aaret hindamatuks

www.postimees.ee 29.10.2010

Selle nädala alguses Järvamaalt Öötla küla põllult välja tulnud ehteaare on arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul hindamatu väärtusega.

Kiudsoo, kelle juhatusel aare välja kaevati, rääkis, et leitud väärtasjad on Eesti soost ehtemeistrite valmistatud, vahendab ERR Uudised.

Arheoloogi sõnul tuleb aare kiiresti konserveerida, kuna vastasel juhul hävib see paari aastaga, ning seejärel antakse see leidja soovil Paide muuseumile.

Kuna seaduse järgi on ausal leidjal õigus saada leiutasu leitu poole väärtuse ulatuses, siis nüüd kutsub arheoloogiamälestiste nõukogu kokku ekspertnõukogu, kes teeb akti, kui palju värske leid väärt on.

Kiudsoo tõi välja, et mõned aastad tagasi maksti Saaremaalt aarde leidnud inimesele isegi pool miljonit krooni.

Äri- ja eluhoone Suur-Karja 2

www.upc.ee

Olen avastatud, et kinnisvaraportaalid on samuti hääd infoallikad ajaloohuvilisele.
Kui mõni ajalooline hoone/korter müügis siis selle ajalugu ka ära tuuakse kuna see
on lisaväärtus kinnisvarale.

Tallinna vanalinna südames, suurepärases asukohas Raekoja platsi vahetus läheduses ja Vana turuplatsi kõrval paikneb üks vanalinna huvitavamaid hooneid. Asukoha esinduslikkust rõhutab veel seegi, et lähiümbruses on end sisse seadnud mitmed välisesindused (saatkond, suursaadiku residents, kultuurikeskus). Lisaväärtust annavad hoonest avanevad vaated Vanale turule, Suur-Karja tänavale, Niguliste kirikule.

Kinnistu on olnud hoonestatud juba alates 13 sajandist ja läbi ajaloo on selle omanike hulka kuulunud lisaks väärikatele kaupmeestele tervelt kolm Tallinna raehärrat, üks bürgermeister ja üks Narva raehärra.

Nüüd on see ajalooline hoone värskelt restaureeritud. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid (mille hulgas on väga haruldasi Tallinnas ainulaadseid) ning konstruktsioonid, milledel on ajaloolist ja esteetilist väärtust. Kogu majavaldust hõlmav põhjalik restaureerimine kestis Muinsuskaitse Ameti juhtimisel ja suunamisel peaaegu viis aastat. Käesoleva aasta alguses tunnustati tehtud tööd tiitliga Parim restaureeritud hoone Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal aastal 2008.

Nüüd ootab see hoolikalt taastatud maja väärikaid üürnikke.


Hoone ajaloost (kasutatud ajaloolase Jüri Kuuskemaa koostatud ülevaadet)

Seistes tänaval Suur-Karja 2 suhteliselt lihtsa kolmeosalise fassaadi ees, ei oska aimatagi, kui mahukas ja romantiline hoonetiibade ning ruumide labürint jääb selle käändude taha, väheldase ebakorrapärase õue ümber. Rääkimata vaimustavavatest vaadetest, mis mitmesse suunda avanevatest akendest nähtavad.

Väga toekad ja arhailised on parempoolse majaosa alla jäävad keldrid, niisamuti anfilaadselt tänavast eemalduvad ruumid põhikorrustel. Neljast kolm keldrit on võlvitud. Eriti atraktiivne on tänavapoolseim, võimsa keskposti ja nelja võlvikuga kelder.



Majavalduses on sajandite jooksul liitunud eriaegsed hooneosad, konstruktsioonid, ruumid ja ehised, mis esindavad gootikat, renessanssi, barokki ja klassitsismi. Kinnistu on üle elanud nii õitsenguid kui mõõnu sünkroonselt linna käekäiguga, kuid on alati kuulunud linna eliidi, kaupmeeskonna esindajatele. Nende hulgas on olnud raehärrasid ja bürgermeistreid eriti mainekatest suguvõsadest.

Ei tohiks olla kahtlust, et Vana turuga, kus enne tulekahju 1288. aastal paiknes esimene raekoda, külgnev krunt oli hoonestatud juba XIII sajandil. Kahjuks ei mäleta säilinud Taani-aegsed ürikud kinnistu valdajaid nimepidi. Esimene omanik, kelle nimi on talletatud, oli Thidericus Lange aastal 1360.

Aastatel 1396 kuni 1468 oli kinnistu Lore'de suguvõsa omanduses. Sellel ajal sai elamu toredasti välja ehitatud, nn diele-dornse süsteemis kaheruumilise põhiplaaniga kaupmehe-elamuks.

Tänava poole jäi kogu maja laiuses avar ja kõrge eeskoda (diele), mille algsetest konstruktsioonidest on paremas taganurgas säilinud tahulise nurgasambaga mantelkorstna jalg, kus asus maja köök; vasakus nurgas on korruseid sidunud müüritrepp; vasakus seinas murenenud teravkaarne portaal pääsuks poeruumi keskmise fassaadilõigu taga. Diele taga paikneb algne peretuba (dornse; lad. dormire - magama), mille paremal seinal on toredatele gooti raidkonsoolidele tuginev arkaad.







Järgneva rohkem kui 200 aasta jooksul oli majavaldusel mitmeid omanikke, kes seda võimaluste kohaselt ka remontisid ja renoveerisid. Näiteks aastatel 1606 kuni 1622 omanikuks olnud Simon Korffmaker lisanud peahoone dornsele ehk peretoale kunstipärased aknasambad, mis algselt pidid olema ka värvilise viimistlusega.

1673 aastal pandi majavaldus oksjonile ja kohtufoogt loovutas selle kaupmees Dirick Witte´le, kes pärines nimekast raesuguvõsast ja sai isegi 1681 raehärraks. Tema võttis käsile äsjaomandatud majavalduse korrastamise Tallinnas ajakohase, barokse moejoone kohaselt. Fassaadil võime näha „oinasarv"-müüriankruid toona uuendatud puidust vahelagede kinnitamiseks. Usutavasti võlviti siis osa keldreid, mis olid varem talalagedega, tehti uusi müüritreppe ja siseportaale, loobuti fassaadide saehambulisest viilulisusest ning ehitati välja praeguseni säilinud kõrge kaheastmeline mansardkatus.

Dirick Witte ettevõtmistest on kõige kunstipärasemana säilinud uuendused teise korruse vanas peretoas: lehtmaalingutega talalagi ning üliharuldase maalingu katkendid ühel seinal. Maaling jäljendab äärepitsidega drapeeringut, millel on lilli ja küllusesarved.






18. sajandil esilekerkinud uuest raesuguvõsast pärit Berend Nottbeck sai kinnistu omanikuks 1784 aastal. Taas toimus ulatuslikum moderniseerimine, seekord juba kooskõlas päevakorda kerkinud klassitsistliku arhitektuuri kaanonitega. Kuna kaubandus polnud enam nii intensiivne kui Rootsi võimu ajal, asuti seniseid aida- ja salveruume ümber ehitama eluruumideks, mida sai kasutada väljaüürimiseks. Taas tuli asendada pehkinud vahelagesid. Muudeti ruumide kõrgustki, mis omakorda tingis ka fassaadide uue kujunduse. Kivist piiretega kaubaluuke ja tuulutusavasid asendasid kuueruudulised, korrapäraselt paigutatud aknad. Osa teise korruse tänavapoolseid ruume kujundati anfilaadseteks eluruumideks. Need said klassitsistlikus stiilis stukkrosetid ja hammaskarniisid, kõrged, lakkvärvidega kaetud tiibuksed, aknaraamid ja seinapaneelid, uued parketilaadsed põrandad. XIX sajandist pärineb peente treitud balustritega peatrepp.



Hilisemad ümberehitused ei rikastanud enam majavaldust, puudutades vaid sisemist plaanilahendust, põhiliselt uute vaheseinte lisamise näol. Nõukogude ajal paiknes siin linna sanitaar-epidemioloogia jaam, kust kodanikud võisid teenusena tellida abi hiirte ja rottide hävitamiseks, mida nimetati „deratiseerimine".

Fassaadide ilme on tänini peaaegu muutumatult samasugune, nagu see oli juba 200 aastat tagasi.

Ajalooliste stiilide väärtustamine 20. sajandi viimasel veerandil on võimaldanud juba nõukogude perioodi lõpul toimunud korrastustöödel avada mõningaid stiilseid detaile ja konstruktsioone peahoone fassaadil, eeskojas, esimese ja teise korruse peretubades.

Ent kogu majavaldust hõlmav metamorfoos, mis vääristas hoonestust keldritest kuni kuni katusealuste toolvärkideni, on toimunud alles viimastel aastatel. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus jälgiti muinsuskaitse ettekirjutusi. Säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid ning konstruktsioonid, millel on ajaloolist ja esteetilist väärtust.

Hoone on restaureeritud silmas pidades selle kasutust esindushoonena. Esimese korruse ruumid jätkavad oma traditsioonilist kasutusviisi kauplustena ja seal asuvad mitmed kvaliteetkaupu pakkuvad poed. Ülejäänud korruseid saab kasutada esinduslike vastuvõturuumidena, kontorite aga ka korteritena. Keldrikorruse ruumid on restaureeritud silmas pidades, et seal võiks asuda eksklusiivne vinoteek, šokolaadikohvik vms tegevus.

Armeeniast leiti 5900 aasta vanune seelik

www.postimees.ee 27.10.2010

Areni-1 koobas, kust arheoloogid on leidnud mitmeid märkimisväärseid asju

Foto: Scanpix

Armeenia arheoloogid avastasid seeliku, mis nende andmetel on umbes 5900 aastat vana.

Jerevanis asuva arheoloogia ja etnograafia instituudi juhi Pavel Avetisiani sõnul avastati seelikujäänus Kagu-Armeenias Areni-1 koopas toimuva väljakaevamise käigus, edastab Huffington Post.

Tegemist oli pilliroomaterjalist rõiva fragmendiga.

Avetisian lisas, et see võib olla maailma vanim taimmaterjalist riie.

Selle aasta alguses avastati samas paigast 5500 aasta vanune jalats. Selle puhul on tegemist maailma vanima nahast valmistatud jalanõuga.

Areni-1 koopa väljakaevamistel osalenud arheoloog Boris Gasparian lisas, et selles kunagises inimasumis leidus ka 5900 aasta vanune mumifitseeritud kits.

See kitsemuumia on Egiptusest leitud loomamuumiatest umbes 1000 aastat vanem.

Areni-1 on leitud jälgi nii pronksi- kui ka vaseajastu inimasustustest. Kõige tähelepanuväärsemaks peetakse kolme vaseajastu urnimatust. Igas urnis oli inimkolju. Need koljud kuulusid noortele vanuses 9 – 16 eluaastat. Ühe kolju sisepinnalt avastati hästi säilinud ajukude.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Blasius Hogreve mälestusmärk Tallinnas Marta tn.

Kõnnin sellest ristist peaaegu iga päev mööda ja kui pilk sellele satub siis olen mõelnud, et tegemist vana mälestusmärgiga ( meenutab kangesti Viimse Reliikvia filmist tuntud Pirita kloostri juures olevat risti )kuid ei teadnud keda või mida see tähistab.

Nüüd siis tuli meelde ja leidsin ta kultuurimälestiste nimekirjast, kui Eesti vanim algupärasel asukohal olev monument.

Asukoht: Harju maakond, Tallinna linn, Kesklinna linnaosa, Marta tn 6a

Liik: Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui silmapaistev kultuurilootähis XVI sajandist - Tallinna vanim avalikus linnaruumis algses asupaigas paiknev, ajaloolist sündmuspaika tähistav üksikisikule püstitatud mälestusmärk Liivi sõja aastatest; renessansiaja esinduslikemaid monumente Eestis.
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1964 - vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 40, aastast 1986 – Tallinna kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 714

J. Kivimäe. Lahing Jeruusalemma mäe taga anno 1560 (Tallinna Mustpead. Tallinn, 1999): Blasius Hogreve mälestusmärk. Üksikuna ja unustatuna seisab see mälestusmärk tänini seal, kuhu ta kunagi püstitati. Kui tallinlased seda tunnevad, siis enamasti Marta tänava risti nime all. Nelinurksest kivist postamendil asuv u. 2, 8 meetri kõrgune ja 1, 5 meetri laiune paekivist rist Marta tänaval on pühendatud Tallinna kodanikule ja suurkaupmehele Blasius Hogrevele (ka Hoegreve, Hochgreve), kes hukkus siin 1560. aasta septembris. Risti esiplaanil, mis asub Tallinna poole, on taas kujutatud krutsifiksi. Ristipuu all vasakul põlvitab ja palvetab habemik pikkade juustega raudrõivais mees. Ristipuu all maas on sõjamehe kiiver ja kaks ristatud luud. Ristist paremal leidub raidkirjas sama alamsaksakeelne piiblisalm, mis Lutke van Oyteni mälestusmärgil. Risti tagumise poole ülaosas paikneb alamsaksakeelne tekst, mis tõlkes on järgmine: „Aastal 1560, 11. septembril on siin härra Blasius Hochgreve venelaste poolt armutult maha löödud. Jumal olgu talle armuline ning andku talle viimsel päeval rõõmsat ülestõusmist igavesele elule. Aamen.
Blasius Hogreve oli Liivimaa sõja eelõhtul Tallinna üks tuntumaid ja jõukamaid kaupmehi. Üks varasemaid teateid tema kohta pärineb Mustpeade 1538. aasta vastlajootudest, kus ta oli trummilööjaks. 1545. aasta oktoobris võeti ta Tallinna kodanikuks. Suurkaupmehe Hogreve äritehingud ulatusid Amsterdamist kuni Novgorodini. Venelaste kallaletung Liivimaale ja Narva ning Tartu langemine vaenlase kätte lõhkusid lõplikult seni käibinud hansakaubanduse süsteemi. Mitmed Tallinna suurkaupmehed ja Blasius Hogreve nende hulgas asusid juba 1558. aasta suvel tegema ettevalmistusi kaaperlaevade saatmiseks Soome lahele, et kimbutada venelasi. Hogreve varustas oma kuludega ühe kaaperlaeva. Tema eestvõtmisel valmistuti tõsiselt Tallinna kaaperlaevade hulljulgeks ekspeditsiooniks, et vallutada tagasi Narva. 1560. aasta aprilli lõpul andis selleks loa ka ordumeister Kettler, kuid Narva-retkest ei saanud siiski asja. On võimalik, et sõjakalt meelestatud Blasius Hogreve oli ka 1560. aasta septembris lahingu üks eestvõitjaid, kuid see jäi tema viimseks lahinguks kodulinna kaitsel.
H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 145: Selle seni anonüümseks jäänud kunstniku looming on probleemiderohke ja liiga suure tähtsusega Eesti raidkivikunsti ajaloos, et ilma sügavama uurimise või õnneliku arhiivileiuta lõplikku otsust langetada. Ilmselt on meister seotud veel mitme suure raidkivitööga, mis valmisid pärast Liivi sõja lõppu. Need on suured memoriaaltahvlid ja ristid, mis püstitati Tallinnas 1560. aasta 11. septembri lahingus langenud nimekate kodanike mälestuseks otse lahingupaikadele... Ka kolmandal mälestuskivil oli samasugune kujutis ja sama salm ülestõusmisest, ainult selle vahega, et põlvitav meesfiguur kandis lahinguriietust – raudrüüd. Tekst kivi teisel küljel väidab, et kivi on püstitatud kodanik Blasius Hochgreve mälestuseks, kes langes 11. septembril 1560. Kivi asetseb tänaseni Marta tänaval oma esialgsel kohal. Need kolm monumenti on küllalt olulisteks mälestusmärkideks Tallinna ajaloos, nii renessansiajastu sisulise olemuse kui ka väliste kunstivormide seisukohalt.
R. Patzner. Kolm vanemat Tallinna mälestussammast. Päevaleht, 4. detsember 1938: ... 11. septembril 1560 varahommikul – nii kirjutab kronist Russow – tallinlased, nii aadlimehed kui lihtsad kodanikud, nii raehärrad ja „bürgerid“ kui k lihtsad mehed, kes hobustega, kes jalgsi, läksid linnaväravast välja, et vastu panna venelastele – sissetungijatele. Tallinlaste üksmeel ja raudne tahe venelasi tagasi lüüa, viis nad võidule... Mainitud päeval – 11. septembril 1560 – tekkis Pärnu maantee ümbruses kokkupõrge tallinlaste ja venelaste vahel. Lahinguväljal jättis oma elu väga palju Ivan Julma sõdureid. Ellujäänud põgenesid Paide suunas ja sealt edasi. Kallaletung oli likvideeritud. Vanatallinlased vaatasid tänutunde ja uhkusega nende peale, kes nii julgelt ja kiirelt olid toonud rahu kodulinnale... Kolm mälestussammast Pärnu maantee ümbruses on säilinud meie päevini ja kõnelevad meile kangelastest, kes siin on langenud – ühest raehärrast, ühest „bürgerist“ ja kümnest mustapea-vennast. Need kolm vanimat Tallinna mälestussammast on muinsuskaitse all... Teine ausammas, mis on püstitatud ühele isikule, varjab end Marta tänaval nr. 4. See sammas kujutab postamendil seisvat risti. Lõuna poole pööratud ristiküljel võib lugeda: „Anno 1560, den 11 Septembris ys allhier herr Blasius Hochgreve vom Rüssen erbarmerlich“. Eestikeelses tõlkes umbes: „1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra Blasius Hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. Olgu Jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval.“ Huvitav on, et Hochgreve oli omal ajal tuntud salakauba-ärimees. Tema salakaubavedu Soome lõi tol ajal laineid. Ta kuulsus kaaskodanike hulgas ei olnud hea. Ainult sellepärast, et ka tema oli langenud lahingus Ivan Julma sõdurite vastu, unustati see, mis varem oli ja püstitati ka temale kirjeldatud ausammas...
Sisestatud: 02.03.2008. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise kirjeldus

materjal ja tehnika: paas, raidtehnika

autor, valmistamise koht, dateering: tundmatu Tallinna kiviraidur, 16. saj. II pool (1580. aastad?); sokkel 19. sajandi lõpp

mõõtmed: risti kõrgus soklilt 223 cm; risti laius 155 cm; risti paksus 14 cm, sokkel 277 x 277 cm, kõrgus ca 129 cm; sokli pealisplaat 285 x 285 cm

märgid ja inskriptsioonid (märgid, signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimistähised, jms.): risti esi-küljel reljeefsed krutsifiks ja põlvitav raudrüüs mehefiguur peast võetud kiivriga; vasakul vaevalt märgatav vapp, mille kohal vaimulik salm: „Ick vet, dat...“ (Nottbeck- Neumanni andmeil: Ick wet dat myn vorloser levat und he wert my hyrnamalt ut der erden uperwecker (tõlge: ma tean, et minu lunastaja elab ja tema äratab mind üles veel kord maa peal). Risti tagaküljel (Marta tänava poolsel küljel) tugevasti kulunud tekst (Nottbeck-Neumanni andmed): Anno 1560, den 11 Septembris ys allhier herr Blasius Hochgreve vom Rüssen erbarmerlick erslagen Gott sy eme gnedich und vorlene em am jüngsten dage eyne vrobege uperstandinge thom ewigen levende. Amen“ (tõlge: 1560. aastal, 11. septembril, tapeti sellel kohal härra Blasius Hochgreve venelaste poolt halastamata kombel. Olgu Jumal temale armuline ja andku temale pattude andeksandmist viimsel päeval. Amen)

eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid, jms.): risti kohati mördiga parandatud; pind mure-nenud, kirjed ja kujutised väga tugevasti kulunud; tugev pinnakahjustus tekkis risti liivapritsiga puhastamise tõttu 1984.

täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid, jms.): 11. septembril 1560 toimus Tallinna eeslinnas Pärnu maantee ääres kokkupõrge tallinlaste ja venelaste vahel, kus sai surma mitmeid Tallinna koda-nikke ja Mustpeade vennaskonda kuuluvaid isikuid. Langenute mälestuseks asetati eri kohtadesse lahingu-väljal kolm mälestussammast. Kaks neist on hilisema ehitustegevuse käigus kõrvaldatud, kolmas – Blasius Hochgreve mälestuseks püstitatud rist on tänini säilinud algsel asukohal. Maatüki Blasius Hochgreve mälestusmärgiga 66 ruutsülla suuruses kinkis kaup-mees Edgar Höppner 1898. aastal Tallinna linnale. Monumendi sokkel ümberehitatud tõenäoliselt 19 sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Mälestusmärgi konserveeris AS KAR-Grupp 2002. Paigaldatud selgitav alumiiniumsulamist infoplaat. tellitud Monumendi haljasala hooldus- ja haljastusprojekt, mis tellitud Kesklinna Valitsuse poolt 2002. aastal, on siiani teostamata
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Mälestise kirjeldus

Ristilöödu ja donaatori reljeefkujutistega monumentaalne paekivirist massiivsel soklil.
Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Liik: Üldseisukord ja hooldusaste

Rahuldav. Mälestise ümbrus heakorrastamata. Vajalik mälestise ümbruse hooldamine ja väärikas kujundamine.

Sisestatud: 25.11.2006. Inspektor: kunstiajaloolane, Sirje Simson

Kuidas kaupmees Trummer kiriku kiuste Estonia seltsi rajas

www.pealinn.ee 18.10.2010 Josef Kats

Fotol: Helilooja Raimond Valgre 1930. aastatel Estonia valges saalis lõõgastumas.

Kaupmees Johannes Trummeri meeleolu oli sünge nagu oktoobrikuine ilm: tal ei õnnestunud järjekordselt Kaarli kiriku vaimulikku veenda.

Seekord ei piirdunud vaimulik üksnes vihjega, et repertuaar, mida Trummeri kaaslased panevad ette kirikukooris esitada, on liiga ilmalik, vaid näitas talle lihtsalt ust.

Mõttesse vajunud Trummer jõudis Heinaturule, läks läbi Harju väravate ja jõudis vanalinna. Ta üritas olukorrast väljapääsu leida.

Õiged inimesed kohtadele

Missugused mõtted täpselt Johannes Trummeri peas 1865. aasta sügisel keerlesid, võib üksnes ette kujutada. Kindlalt saab öelda üht: 7. (vana kalendri järgi 20.) oktoobril võtsid tema ja ta mõttekaaslased, kes kaupmehe korterisse kogunesid, vastu otsuse luua ise muusika- ja draamaühing.

Selle tuumiku moodustasid mõned Revalia liikmed (see selts oli Kaarli kiriku juures loodud kaks aastat varem), kes ei pidanud võimalikuks eranditult vaid kirikukoraalide õppimist ja esitamist. Mõtet toetasid mõned eestimeelselt häälestatud baltisakslased.

Kuna seltskond ei tundnud end saksameelses Revelis piisavalt kindlalt, otsustasid selle loojad end «kindlustada». Nad valisid juhatusse «õigete» perekonnanimedega inimesed, näiteks Trummeri, kes alguses võttis enesele esimehe kohustused, andes need peagi üle vaestele mõeldud Toomkooli eestseisjale Treule.

Auesimehe koha sai magistraadi ja kubermangukohtu advokaat Roman von Antropoff – teadaolevatel andmetel saksastunud venelane.

Uus selts vajas sobivat nime. Niisugust, mis rõhutaks asutajate rahvust ja sobiks samal ajal «internatsionaalsele» juhatusele.

Kompromiss leiti tänu ladina keelele. Seltsi teisel koosolekul, mis toimus 10. oktoobril, hääletas suurem osa 40 kohalolijast variandi «Esthonia» poolt.

Esialgu oli seltsi töökeeleks saksa keel – selles koostati protokolle ja peeti kuluaarivestlusi. Konkurendid Revalia seltsist panid seda pahaks – nagu ka seda, et väidetavalt tegelesid seltsi liikmed vähem muusa austamise ja rohkem õlle, sigarettide ja kaar- dimänguga.

Jutud juttudeks, see kriitika ei olnud paikapidav. Juba 1871. aastal esitas Estonia Tallinnas oma esimese eestikeelse lavastuse. Kaks aastat varem, 1869, sõitis kümme seltsi liiget raehärra Oskar Artur Riismanni finantsabi toel Tartusse, esimesele üle-eestilisele laulupeole. Seal said nad koguni kooride arvestuses esikoha.

1896. aastal korraldas Estonia koos Lootuse Seltsiga Tallinnas VI üle-eestilise laulupeo. Neliteist aastat hiljem korraldas Estonia oma jõududega VII laulupeo.

Raehärra Riismanni helde annetus oli pigem erand kui reegel. Suurem osa Estonia Seltsi sõpradest polnud sugugi rikkad inimesed: kaupmehed, rätsepad, teenijad, rae väikeametnikud. Seepärast oli Estonia suurim probleem kaua aega oma ruumide puudumine. Kohtuti aina erakorterites.

Alles 1901. aasta lõpus sai selts lõpuks oma ruumid, mis sobisid ka kontsertide ja etenduste korraldamiseks. See hoone asus seal, kus praegu on Rävala puiestee kaubamajatagused parkimiskohad: sõjajärgsed ümberehitused on kohta tundmatuseni muutnud.

Algusest peale oli selge, et see hoone on vaid ajutine võimalus. Linnalt paluti 1902. aastal maad, et hakata ise ehitama, kuid palvet ei vaadatud läbigi.

Aga nagu öeldakse, kui õnne pole, tuleb appi õnnetus. Sama aasta sügisel põles Saksa teater Laial tänaval. Linnavalitsus eraldas baltisakslastele kohe hoone ehituseks maad Uuel turul.

Eestlaste ja venelaste ühisotsus

1903. aastal pöördus Estonia linnaisade poole uue taotlusega. Seekord taotlus rahuldati: järgmiseks aastaks olid määratud linnaduuma valimised ja linnahärrade hulka kuuluvad sakslased tahtsid eestlaste poolehoidu võita.

Kaks aastat hiljem, kui munitsipaalvalimised oli võitnud eesti-vene blokk, võtsid kõik eesti seltsid vastu otsuse ühendada oma jõud ja ehitada ühine hoone. Et mitte ühtegi seltsi solvata, anti hoonele täiesti neutraalne nimi: Reveli Eesti Teater ja Rahvamaja.

See nimetus ei pidanud aga kaua vastu: kui 1908. aastal kuulutati välja hoone projektide konkurss, kirjutas igatahes vähemalt eesti ajakirjandus üksmeelselt «uuest Estonia majast».

6. septembril 1906 muutus Estonia draamatrupp professionaalseks – nüüdsest oli vaja 11 näitlejale palka maksta.

13 aastat hiljem, Vabadussõja ajal, asutas selts Tallinnas kõrgema muusikakooli, praeguse muusikaakadeemia eelkäija. Toetajaid oli vähe seegi kord, toime pidi tulema seltsiliikmete annetustega

Puiestee, mis Estonia juurde viib, sai oma praeguse nime 1923. aastal.

Nõukogude võim lõpetas Estonia Seltsi tegevuse, see taaselustati alles aastal 1990.

Kõik sai aga alguse tänu Tallinna kaupmehe Johannes Trummeri ja tema mõttekaaslaste kangekaelsele sihikindlusele 145 aastat tagasi.

Vanad roomlased kogusid klaasmaterjali

www.postimees.ee 25.10.2010

Vana-Rooma klaasnõud

Foto: wikipedia.org

Tänapäeval on roheline mõtteviis ning asjade korjamine ja taaskasutamine väga populaarsed.

Arheoloogide sõnul ei ole klaasi kogumine ja taaskasutamine 21. sajandi elustiil, vaid seda harrastasid juba vanad roomlased, kirjutab Discovery News.

Arheoloogide sõnul kogusid roomlased 3. – 4. sajandil pKr suures koguses klaasmaterjali. Nende eesmärgiks ei olnud keskkonnasõbralikkus, vaid see, et Rooma impeeriumi põhjaaladel nappis klaasi.

«Leitud klaasesemete analüüs näitas, et rooma valitsusajal Briti saartele jõudnud klaas valmistati ümbertöödeldud vanast klaasist,» selgitas Sheffieldi ülikooli ajaloolane Caroline Jackson.

Klaasi hakati valmistama Mesopotaamias 2500 eKr, kust see levis Egiptusesse ning sealt edasi Süüriasse ja Palestiinasse. Roomlased hakkasid samuti klaasipuhumisega tegelema ning see levis kogu Rooma impeeriumis, muutudes tavaliseks igapäevaelu osaks.

Klaasil võib olla mitmeid erinevaid värve, sõltuvalt selle toormaterjalis sisalduvatest ainetest.

Klaasi põhiaineks oli liiv. Näiteks liivast, milles oli rauda, saadi sinakasrohelist klaasi, rauda ja väävlit sisaldavast liivast saadi pruunikat klaasi.

Roomlased suutsid valmistada erinevat värvi ja ka värvitut klaasi. See saadi, kui lisati ainet, mis neutraliseeris toormaterjali kemikaalid.

«Rooma perioodil oli selleks aineks kas antimon või mangaan,» selgitas Jackson.

Värvitu klaas oli Vana-Roomas kõige hinnalisem. Rooma ajaloolane Plinius kirjutas, et keiser Nero (37 – 68 pKr) maksis 6000 sestertsi (umbes 2,7 miljonit krooni) kahe läbipaistva tavasuuruses klaastassi eest.

Rooma klaasitööstus peidab siiani mitmeid saladusi. Siiani ei ole täpselt teada, kus asus klaasivalmistamise keskus ning kuidas klaasitootmine organiseeritud oli.

«Plinius oletas, et eksklusiivset värvitut klaasi toodeti Itaalias, kuid tootmiskeskus võis olla hoopis tänapäeva Reini jõe äärsetel aladel,» selgitasid arheoloogid.

Teadlased uurisid oma oletuste tõestamiseks Briti saartelt leitud Rooma perioodi värvitut klaasi spektroskoopiatehnika ICP-AES abil. Analüüsiti 128 Briti saartel 19 paigast leitud klaasnõu koostist.

46 juhtumil oli kasutatud värvitu klaasi saamiseks antimoni, 13 juhul mangaani ja 69 juhul mõlemat ainet.

Teadlaste kinnitusel on antimoni ja mangaani koos esinemine viide, et kasutati taaskogutud klaasi, mida ümber töödeldi. Ümbertöötlemisele läksid väga erinevad katki läinud klaasnõud.

Analüüs kinnitas tsentraliseeritud klaasitootmise teooriat, kuid paik vajab veel kindlaks tegemist.

Toimetas Inna-Katrin Hein

VIDEO: Sagalassos - hellenistlik antiiklinn Türgis

Sagalassose taasavastas maadeavastaja ja rändur Paul Lucas, kes reisis Türki tollase Prantsuse kuninga Louise XIV käsul. Aasta siis oli 1706. 1824 aastal külastas varemeid Briti kaplan ja antikvaar Ismiiris Francis Vyvyan Jago Arundell (1780 - 1846), kes avastas varemetest ka linnanime. Alles aastal 1985 alustas Briti-Belgia arheoloogia meeskond linna kaardistamist ning alates 1990 aastast on Salagassosest saanud Leuveni Katoliikliku ülikooli peamine väljakaevamiste projekt.

Alguses tundus piirkond lihtsalt kivihunnikuna kuid mida aeg edasi seda hämmastavam ja kaunim hellenistlik linn tõuseb esile sellest kivihunnikust.

Minu blogis on vist ka uudis selle kohta, et varemetest leiti 4-5 m. kõrgune Hadrianuse skulptuur.

Kahjuks on video küll prantsuse keeles kuid pilt korvab selle, et tekstist suurt midagi aru ei saa.


SAGALASSOS,la cité oubliée 1/5
Uploaded by grandeetoile. - Technology reviews and science news videos.


SAGALASSOS,la cité oubliée 2/5
Uploaded by grandeetoile. - Explore more science and tech videos.


SAGALASSOS,la cité oubliée 3/5
Uploaded by grandeetoile. - Videos of the latest science discoveries and tech.


SAGALASSOS,la citée oubliée 4 5
Uploaded by grandeetoile. - Technology reviews and science news videos.


SAGALASSOS,la cité oubliée 5 5
Uploaded by grandeetoile. - Explore more science and tech videos.

Kuidas Pärnusse lennuvälja ehitati ja lennundust elustati

www.parnupostimees.ee 20.10.2010

Pärnu lennujaama praegune reisiterminal ja jaamahoone.

Foto: Urmas Luik

Lennuvälja puudumisel maanduti Pärnus plaažile.

Foto: Olaf Esna erakogu

Lennuvälja mullatöödeks toodi Tallinnast vagonetid ja kilomeeter rööpaid.

Foto: Olaf Esna erakogu

Olaf Esna, bibliofiil

Iga kord liftiga sõites tuleb meelde, et õhusõit on ajavõit, nagu vanasti oli kirjutatud tikutoosile. Paraku on pärnakatest ja pärnumaalastest ainukesed ajavõitjad kihnlased, kui nad kuidagi teistmoodi liikuma ei pääse. Aga see on juba meretagune asi.

Järgnev lugu on pikk ja pidevalt ennast kordav. See on lugu Tallinna sakste enamasti täitmata jäänud lubadustest ja pärnakate helesinistest unistustest, et kohe pärast seda, kui Sauga mõisa põllud tasaseks rullitakse, hakkavad sellele maandunud lennukitest linna ning supelranna poole valguma suvitajate hordid.

Eesti reisilennunduse algus

Varsti pärast Vabadussõja lõppu hakkasid reisilennukid üle Pärnu lendama. Lennufirma Aeronaut esimene postilennuk asus Tallinnast Riia poole teele 29. juulil 1921. Esimesel kuul lennati 17 korda ja toimetati kohale 38 reisijat ja koer. Tallinnast sai Riiga lennata igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Riiast tagasi pääses esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti.

16. mail 1924 avas Aeronaut lennuliini Tallinn-Riia-Memel-Königsberg sagedusega üks lend päevas. See firma lõpetas oma tegevuse 1927. aastal. 1928. aastal hakkas Tallinna ja Riia vahel lennuühendust pidama Nõukogude Liidu – Saksamaa ühisfirma Deruluft.

1929. aastal tundis Deruluft huvi meie ilusa suvituslinna vastu, millest tema lennumasinad üle põristasid. Kahe pealinna vahel lendasid Derulufti lennukid 1. maist 1. novembrini. 29. aprillil käis firma esindaja Konstantin Kursmann Pärnu linnavalitsusega läbi rääkimas siia lennuvälja asutamise üle.

Lepiti kokku, et linn annab firmale viieks aastaks tasuta kasutada umbes 27 vakamaad maad Kambi mõisast. See oli Sauga mõisa karjamõis.

Linn lubas oma kanda võtta lennuplatsi esmase korrastamise ja drenaaþitööd 500 krooni eest. Ühendustee korraldamise, telefoniliini vedamise kulud ja valvuripalga lubas firma võtta enda peale.

Lennuväli pidi valmima juba 1. juuniks. Lennukid oleksid Pärnus maandunud kell 10 ja kell 13.15. Tallinna sõit maksnuks ligemale 15 krooni.

Pärnule kui kuurortlinnale oleks selline lennuühendus marjaks kulunud, nagu kirjutas ajakirjanik (Pärnumaa 30.04.1929). Selle ilusa plaani elluviimisest ei õnnestunud leida jälgegi.

Uus kosilane

Majanduskriisi aastatel oli huvi Pärnu lennuvälja vastu olematu. 1932. aastal huvitus taevaalusest Via Balticast aga Poolas siiani tegutsev lennufirma LOT. 10. juunil 1932 väisasid Pärnut firma esindajad koos Eesti teedeministeeriumi töötaja insener Elbrechtiga ja otsisid kohti, kus lennukid võiksid maanduda.

Pärnu maavalitsuse teedeosakonna juhataja Landiga sõideti Iklani välja, kuid poolakate suurtele ja rasketele lennukitele sobivaid väljakuid ei leitud (Pärnu Päevaleht 11. ja 12.06.1932).

18. augustil 1932 lendas LOTi lennuk esimest korda marsruudil Tallinn-Riia-Vilnius-Varssavi. Kuni 1936. aastani toimusid lennud kolm korda nädalas, hiljem iga päev (T. Kitvel, J. Tilk ”Eesti lennukroonika”. Tln, 2003).

Nüüd lendasid üle Pärnu juba kahe firma lennukid. Linnavalitsus arvas, et siiski peaks Kambi mõisa põllule lennuvälja ehitamist jätkama ja kasutama selleks tööks hädaabitööde raha. Suurt kulu see ei nõudvat ja juba 1933. aasta suvel võiksid siia lennukid maanduda, kui vaid jagub sõitjaid (PPL 3.09.1932).

Töö algab

1933. aasta algul astuti lennuvälja asjus konkreetseid samme. 4. veebruaril käisid linnapea abi Mardi ja linnaarhitekt Siinmaa Kambi mõisa maadel lennuväljale kohta valimas. Ühemootorilistele lennukitele oli vaja 600x600meetrist platsi ja kahemootorilistele veel 200 meetrit pikemat-laiemat. Osa Kambi mõisa karjamaast leitigi neile tingimustele vastavat (PPL 5.02.1933). Maapind vajas tasandamist, mõni kraav tuli täis ajada, ümber maandumisplatsi kraavid kaevata. Aerodroomi ehitamine arvati maksma minevat kolm miljonit senti ja need tööd loodeti teha töötute kätega (PPL 7.02.1933).

17. veebruaril otsustas linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul eraldada Kambi karjamõisa maadest 800x800meetrise platsi lennuväljaks (Vaba Maa Pärnu väljaanne 17.02.1933).

Eesti õhukaitse staap saatis 21. veebruaril lendurleitnant Holti Pärnu lennuvälja asukohta hindama (VMPv 16.02.1933). Seejärel võisid töötud alustada ümber platsi kraavi kaevamisega hädaabitööde krediidi arvel. Paraku pandi need tööd teedeministeeriumi korraldusel seisma, sest lennuvälja plaan polnud veel kinnitatud (VMPv 11.04.1933).

1934. aasta suveks jõutigi lennuvälja ümbritseva kraaviga ühele poole, kuid maapinna tasandamiseks ja drenaaþi ehitamiseks arvati vaja minevat veel umbes kolm miljonit senti. Alles pärast neid töid olnuks võimalik raskete reisilennukite maandumine ja õhkutõus (PPL 19.06.1934). Üldse kaevati ümber tulevase lennuvälja 336 meetrit kraavi, Sauga jõeni 341 meetrit äravoolukraavi ja Audru jõeni süvendati ning kaevati kraavi 1464 meetrit. Nendeks töödeks kulutati 2437.08 krooni, sellest 489.19 krooni linnakassast (VMPv 15.11.1934).

Muud tööd lennuväljal venisid, sest teedeministeerium ei kinnitanud projekti ja esitas selle suhtes liiga suuri nõudmisi. Seoses ministeeriumis toimunud muudatustega loodeti lennuvälja asjus surnud punktist siiski edasi nihkuda (PPL 2.07.1934).

Pärnu soovid

Sellel ajal tegeles eralennundusega Eesti õhu- ja gaasikaitse liit. Liidu initsiatiivil hakati kodumaal ehitama õppelennukeid ja korraldama lendurite ettevalmistamiseks kursusi. Deviis kõlas: kogu rahvas lendama!

Liit avaldas survet teedeministeeriumile, et see hakkaks põhjalikult lennuväljade võrku arendama. Selgitati, et kõigepealt tuleb välja ehitada Pärnu lennuväli, kuna üle linna kulgeb kaks rahvusvahelist lennuliini ja oleks tarvis vahemaandumisvälja. Selleks vajaliku angaari peaks ehitama kohalik õhuasjanduse ühing koostöös linnavalitsusega. Lennukitel Eestisse jõudnud välismaalased tundsid huvi samal viisil nii Pärnusse kui Narva-Jõesuhu pääsemise vastu (PPL 31.07.1934).

Pärnu õhuasjanduse ühing registreeriti juba 30. juunil 1931.

Nüüd esitas Pärnu linnavalitsus teedeministeeriumile lennuvälja plaani koos tööde eelarvega. Sooviti, et ministeerium eraldaks raha suvisteks töödeks - maapinna tasandamiseks, mida polnud võimalik teha talvel hädaabitööde korras. Loodeti, et ministeerium leiab lennuvälja ehitamise tarviliku olevat ja otsustab kiiresti jaatavalt (VMPv 8.08.1934).

Teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektorile saadetud kirjas sooviti, et Pärnu saab linnast ülelendavate välismaa lennuliinide vahepeatuseks niipea, kui Kambi mõisa maale ehitatav lennuväli valmib. Riigilt küsiti lennuvälja ja angaari ehituseks toetust 55 000 krooni kolme aasta peale. Veel leiti, et edaspidi tuleks suviti sisse seada lennuühendus Stockholmiga. Muid erisoove Pärnul ei olnudki (PPL 10.08.1934).

Teedeministeerium eraldaski 5000 krooni lisaraha lennuvälja ehitustööde jätkamiseks. Raha plaaniti kulutada lennuraja tasandamiseks (PPL 6.09.1934).

Paraku vähendati 1934/1935. aasta talveks hädaabitöödeks ette nähtud raha ja teedeministeeriumi ettepanekul lükati kõik lennuväljade ehitamise kavad ning rahastamise skeemid määramata ajaks edasi (VMPv 20.10.1934).

Aasta lõpul muututi vähe heldemaks ja lubati jälle, et riikliku toetusega tehakse kevadel lennuväli korda ja siis võib seda juba suvel kasutama hakata (VMPv 15.11.1934).

Lennuväli vahetab kohta

Lennuvälja asukoha suhtes hakkasid puhuma uued tuuled. Pärnu linnapea Oskar Kask käis Tallinnas lennuvälja asjus lobitööd tegemas. Seal selgus, et Pärnu lennuväli kuulub esimeses järjekorras ehitamisele, aga mitte enam Kambi mõisa maadele (PPL 1.04.1935). Algasid linnalähedasema asukoha otsingud (VMPv 10.04.1935).

Linnavalitsus otsustas Kambi mõisa maadest eraldatud lapikese tagasi põllumajanduslikuks kasutuseks anda ja lennuväljaks ehitada osa Sauga mõisa maast Jänesselja karjamõisa poolsest küljest. See koht oli linnale lähemal ja ehitustööd odavamad. Kambi mõisas tehtugi polnud asjata, sest põllumaa vajanuks nagunii kraavitamist (VMPv 29.04.1935).

1935. aasta suvel teatas teedeministeeriumi lennundusinspektor, et on väljavaateid saada Pärnu ja Tallinna vahel lennuühendus, kui vaid Pärnus leitakse sobiv koht lennukite maandumiseks. Ettepanekut kaalus Pärnu õhuasjanduse ühing linnavalitsusega. Kõne all oli lennukite maandumine plaaþil, kuid seda ei peetud sobivaks heitlike tuuleolude tõttu. Maandumiskoha puudumisel jäigi sel aastal lennuühendus ära (PPL 29.06.1935).

9. oktoobril 1935 valisid teedeministeeriumi lennuasjanduse insener Hansen, linnapea abi Mardi ja linnaarhitekt Siinmaa Pärnu lennuväljale koha Sauga mõisa põldudel, mis jäid Sauga ja Pärli mõisa vahele palvemaja pargi taha.

Algul plaaniti juurdepääs rajada kas Tallinna maanteelt või Voorimehe tänavalt. Kui varem nõudis ministeerium, et lennuvälja läbimõõt peaks olema vähemalt kilomeeter, siis pärast sellest nõudest taganemist saadi välja valida eelnimetatud asukoht.

Uue asukoha plaane ja tööde eelarvet nõuti linnalt juba kiirkorras (VMPv 9.10.1935).

Teedeministeerium koos lennundusest huvitatutega kaalus tõsiselt sisemaa lennunduse probleeme. Eelisjärjekorda tõusis Tallinna ja Pärnu vahelise suvise lennuliikluse loomine. Teisel kohal oli samasugune ühendus Narva-Jõesuu ja Kuressaarega.

Peaaegu kindel oli ühenduseks reisilennuki ostmine, kui leitakse umbes 80 000 krooni vaba raha. Kavakohaselt oleks lennuk teinud ühe reisi päevas ja üheotsapilet maksnuks üle 20 krooni.

Välismaa suvitajad oleksid ilmselt viietunnise rongisõidu asemel eelistanud tunduvalt kallimat, kuid ainult poolteisetunnist õhusõitu.

Pärnu häda oli endiselt lennuvälja puudumine. Kambi mõisa põldudel tehtu oli lennuväljale tühja läinud, sest asus linnast kaugel ja ehitustööd oleksid kujunenud väga kalliks. Sauga mõisa maast mõõdetud väljal ei saadud töid alustada, kuna puudus projekt (PPL 3.12.1935).

Pärnakaid lohutati järjekordselt sellega, et lennuvälja ehitavad ühiselt valmis riik ja linn pärast Tallinna lennuväljal tööde lõpetamist (PPL 6.12.1935).

Nagu tuli toores puus

Lennuvälja plaani koostamiseks ja muudeks eeltöödeks määras linn 50 krooni (VMPv 15.01.1936). Linna maamõõtja Paas pani kokku lennuvälja alusdokumendid. Teedeministeerium lubas jälle olla linnale abiks ehitamisel (PPL 5.02.1936).

Lubati küll, aga suvi läbi midagi ei tehtud. Alles sügisel ärkas ministeerium ja hakkas linnalt uurima, kas lennuväljale pääsemiseks tuleb ehitada teid või tänavaid. Päriti, kuidas Pärnu kavatseb lennuvälja tasandada ja kraavitada, kas mullatööd tehakse inimjõul või masinatega. Taheti teada, kas linnal jätkub selleks tööjõudu, -riistu ja masinaid. Linn pidi koostama mullatööde eelarve. Kõik andmed tuli esitada kibekiiresti ehk 2. oktoobriks (VMPv 29.09.1936).

Riigi lisaeelarvega nähti rahvamajanduse elustamise fondi kaudu ette 200 000 krooni lennuliinide korraldamiseks. Majandusministri selgitusel pidi Pärnu saama lähitulevikus lennuühenduse (PPL 24.10.1936).

Linnavalitsus koostas lennuvälja ehitamise eelarve ja selle järgi oleks kulunud 70 000 krooni (PPL 26.10.1936).

9. novembril tuli Pärnusse kaks inseneri Tallinnast lennuvälja ehitust ette valmistama. Tähistati lennuvälja lõplikud piirid ja kooskõlastati tööde järjekord. Suurim töö oli maapinna tasandamine, mida oli võimalik teha talvekuudel. Töövahendid pidi muretsema linnavalitsus. Sisemaalendudega oli plaanis alustada juba 1937. aasta mais (PPL 7.11.1936).

11. novembril saadeti Tallinnast Pärnu kohale Tallinna õhuasjanduse ühingu lennuk, mis tiirutas tulevase lennuvälja kohal ja püüdis õhuvaatluse teel kindlaks määrata selle igakülgset sobivust (PPL 14.11.1936).

Uuel aastal teatas teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektuur linnavalitsusele, et Sauga mõisa põldudest võetakse lennuvälja alla 27 hektarit.

25. märtsil teatati samast inspektuurist Pärnu raele, et 1937/38. aasta eelarves on Pärnu lennuvälja ehitamiseks ette nähtud 35 000 krooni. Paluti alustada eeltöödega ja esitada inspektuurile kinnitada lennuvälja plaanid ja eelarve (VMPv 25.03.1937).

Mais lendasid kavandatava lennuvälja kohal ainult linnud. Juuni algul tuli Pärnusse ministeeriumist järjekordselt insener Hansen ja tutvus linnanõunik Priit Suvega lennuvälja alla võetavate põldudega. 200 vakamaa suuruse lennuvälja asemel oldi nüüd nõus vaid 30 vakamaaga. Ehitusega taheti alustada kibekiiresti, et objekt saaks juba augustiks valmis.

Juttu tehti ka Sauga mõisa hoonete korrastamisest, sest nüüd oli kavas ühendus lennuväljaga selle mõisa territooriumi kaudu.

Hansen leppis kokku lootsitornis asuva Tartu ülikooli ilmajaama töötajaga, kes lennuvälja valmides pidi hakkama edastama sinna telefonitsi ilmastikuandmeid, mida õhusõidukid vajasid enne maandumist ja õhkutõusmist (VMPv 7.06.1937).

Lõpuks teatas ministeerium linnavalitsusele, et lennuväli ehitatakse riikliku tööna, ja läkitas Pärnu 5000 krooni. Nüüd võis linn palgata tööbörsi kaudu mullatöölised (VMPv 8.06.1937).

Töö läks käima

Mehed võtsid labidad pihku küll, aga juba 17. juunil käis linnapea juures mullatööliste delegatsioon ja nõudis palgatõusu. Delegaadid selgitasid, et suurt füüsilist pingutust nõudvat tööd tasustatakse ainult 100-120 sendiga, hoolimata pikast tööpäevast. Tõusnud elukalliduse puhul olevat pereinimesel selle rahaga raske toime tulla.

Linnapea helistas teedeministeeriumi lennuasjanduse inspektorile ja informeeris tööliste nõudmistest.

Tallinnast lubati tõsta ehitustööliste päevapalka 160 sendini. Töörahvas oli sellise tasuga rahul.

Nüüd oli ehitajail tuli takus, sest sel aastal taheti ehitada veel kerghoone reisijatele varjualuseks. Angaar ja muud vajalikud ehitised kavandati 1938. aastaks (VMPv 18.06.1937).

Juulis oli lennuväljal maapinna tasandamisel ametis üle 100 töölise. Nende töö kergendamiseks toodi Tallinnast kohale kümme vagonetti ja kilomeeter rööpaid nende alla (PPL 7.07.1937).

Augustis planeeris pinnast 110 töölist ja rehkendati, et neile jätkub tegevust veel kaheks kuuks. Sel aastal oli kavas ehitada valmis juurdepääsutee (PPL 5.08.1937).

Kuu lõpus pandi tööd kaheks nädalaks hoopis seisma, sest paksemalt mullakihilt mindi üle kergemale pinnasele ja uute töönormide väljatöötamine võttis aega. Tööpere saadeti vahepeal põllutööle (PPL 25.08.1937).

Hilissuvel otsis linnavalitsus vähempakkumisel, see tähendab kõige odavamat kuue hektari lennuvälja üleskündjat (VMPv 1.09.1937).

Ligi pool aastat mütati auga mõisa põldudel. Paraku jäid pinnase rullimine ja heinaseemne külvamine hilise aja tõttu tegemata ning lükkusid 1938. aasta kevadesse. Lennuvälja rajamiseks jõuti kulutada ligi kolm miljonit senti.

Arvati, et see summa suureneb, kui selgub, et lennuväli vajab drenaaži. Esialgu piirduti lennuvälja servas asuvate suurte kraavidega (VMPv 24.11.1937). Tundub küll, et siin oli tegemist kilplaste lähisugulastega.

1938. aastaks oli teedeministeeriumi eelarve kavas Pärnu lennuvälja ehitustöödeks 10 000 krooni (VMPv 24.01.1938).

Linna lambafarmi plaan

Linnavalitsuse tarkpead haudusid välja plaani: kevadel külvatakse lennuväljale heinaseeme ja kui see hästi kasvama läheb, on seda vaja suve jooksul mitu korda niita, mis maksab kena kopika. Muretseme parem Sauga mõisa karja lambaid, kes nosivad lennuvälja puhtaks ega lase väärt ninaesisel raisku minna. Ega lennukid sega lambaid ja vastupidi (PPL 22.04.1938).

Kahjuks polnud võimalik kevadel heinaseemet külvata ega saanudki lambafarmist asja.

12. mail tutvusid Pärnus lennuvälja ehitustöödega lennuasjanduse inspektuuri insener Koiva ja riigikontrolli esindaja ning tunnistasid tehtud tööd vastuvõetavaks (PPL 14.05.1938). 14. mail toodi Tallinnast kohale pinnaserullid ja neid vedav traktor.

Mai lõpuks jõuti ühele poole lennuvälja randaalimisega ja seejärel algas rullimine (PPL 2.06.1938). Üle kuu kulus pinnase tihendamisele ja see töö lõppes juuli algul. Augustis pidi algama lennuvälja süvendamine, kuid ei selgu, mida see endast oleks kujutanud. Taas lubati lennuvälja valmimist järgmisel aastal (PPL 1.07.1938).

Igatahes midagi lennuväljal looditi, sest tööline Anna Liiva lõi parema jala vastu loodimisvaia ja varvas sai kergelt vigastada (PPL 31.08.1938).

Ministeeriumi maaisu kasvab, volikogu morn

1939. aastal teatas teedeministeeriumi õhusõiduosakond Pärnu linnavalitsusele, et seoses areneva lennuliikluse, vast asutatud Eesti Lennuliinide ASi Ago poolt Tallinna-Stockholmi lennuliini ekspluatatsiooni võtmise ja selle liini kavatsetud pikendamisega Pärnuni oleks tarvis Pärnu lennuvälja maa-ala laiendada, sest olemasoleval kitsal ribal olevat reisilennukite maandumine ja õhkutõusmine võimatu.

Vaja läheks 800 meetri pikkust lennurada, millest 1939. aastal tuleb välja ehitada juba 600 meetrit.

Linnavalitsuselt paluti korraldust ja abi, et linnavolikogu lubaks lennuvälja laiendamiseks anda tasuta kasutada veel 44,5 hektarit või kui see osutub võimatuks, siis vähemalt 9,8 hektarit.

Ühtlasi paluti, et volikogu muudaks oma 13. oktoobri 1937 otsuse seda osa, millega riigile loovutatava maa-ala kasutamisõigus piiritleti 50 aastaga, muutes selle tähtajatuks. Ehk ajani, kuni seda maa-ala üldse lennuväljana kasutatakse.

Nimelt oli riigikontrollil seisukoht, et riigi rahaga ei või võõral maal, mille suhtes riigi kasutusõigus on ajaliselt piiratud, teha lennuvälja ehitustöid ega püstitada hooneid.

Loomulikult rõhutati taas, et suvituslinn Pärnu peaks olema igati huvitatud lennuliikluse kui turistide ja suvitajate enim kasutatava liiklusviisi kohapealsest arengust (PPL 11.03.1939).

Nüüd oli linnavalitsuse kord kukalt sügada. Sauga mõisal oli 207 hektarit põllumaad. Kui varem loovutatud 28 hektari kõrval anda ära veel 44,5 hektarit, kaotaks linn umbes 73 hektarit Sauga mõisa parematest põldudest. Järele jääks 134 hektarit ja see tähendaks lõppu mõisa majapidamisele.

Isegi kui kompromissina loovutada 9,8 hektarit, oleks see tuntav kaotus mõisale. Mõisa majandushooned asusid kõik jõe ühel kaldal ja järelejääv põllumaa ei võimaldaks neid otstarbekalt ekspluateerida. Pealegi oli Sauga linna mõisatest kõige paremini juhitud ja tulutoovam.

Linnavolikogu arutas, kas oleks võimalik 9,8 hektarit maad ära anda. Otsusele ei jõutud ja küsimus võeti päevakorrast maha.

28. märtsil maandus Pärnu lennuväljale teedeministeeriumi õhusõiduosakonna kahemootoriline neljakohaline lennuk ES-AXY lendur Ilvese juhtimisel koos insener Koivaga.

Järjekordselt oli kõne all angaari ja teenindushoone ehitamine, kuid seekord kõik ühe katuse alla. Hoone taheti ehitada valmis eelseisvaks suveks, et ometi saaks avada Pärnu ja Tallinna vahel lennuühenduse. Pärnakatele määriti mett mokale ja nende lennuvälja kiideti paremaks kui pealinna oma, ainult vähemalt kümme hektarit maad oleks juurde vaja (PPL 29.03.1939).

5. mail 1939 oli linnavolikogu päevakorras uuesti linnavalitsuse ettepanek anda teedeministeeriumile tasuta 50 aastaks kasutada 38,4 hektarit Sauga mõisa maad. Volikogu jah-sõna jäi ütlemata, teema arutamine lükati edasi, et asja veel kord kaaluda ja teedeministeeriumiga läbirääkimisi pidada (PPL 7.05.1939).

Linnavolikogu ilmselt alla ei andnudki. Tema eest lahendasid probleemi omal kombel Molotov ja Ribbentrop. Tsiviillennundus ja tema areng langesid päevakorrast. Teedeministeerium loobus Sauga lennuvälja väljaehituskava lõpuleviimisest ega taotlenud enam lisamaatükki.

Ministeeriumile valmistas nüüd ainsana peavalu, et linnavolikogu oli 1937. aastal lubanud 28,576 hektarit maad riigile tasuta 50 aastaks kasutamiseks. See polnud vastuvõetav ja nüüd paluti pikendust 99 aasta peale (PPL 10.02.1940).

Paraku ei õnnestunud leida märki, kuidas volikogu küsimuse otsustas, kuid 1940. aasta 17. juuni Narva diktaadiga lahendati probleem hoobilt.

Nõukogude luure oli juba pikemat aega hoidnud lennuvälja ümber askeldamisel silma peal. Oli ju Pärnu linnavolikogu liige Maksim Unt 1932. aastast alates olnud Nõukogude saatkonna informaator ja tõenäoliselt eriteenistuse usaldusisik (”Sõja ja rahu vahel” II, 2010).

Punakotkad tulid ja hõivasid nii Sauga mõisa kui selle põllud, ehitasid sõjaväe lennuvälja, mille kõrval lubati hiljem hingitseda tsiviillennuväljal.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aastatel pole Pärnu lennuväljaga toimunu eest põhjust vist kellegi rinda teenetemärgiga ehtida.

Egiptuses paljastus järjekordne hauakamber

www.postimees.ee 22.10.2010

Egiptusest leiti preestri hauakamber

Foto: Scanpix

Egiptuse arheoloogid avastasid järjekordse hauakambri.

Leid tehti kuulsate Giza püramiidide lähistel asuvast iidsest nekropolist, kirjutab Huffington Post.

Egiptuse peaarheoloogi Zahi Hawassi sõnul on tegemist 4500 aasta vanuse hauakambriga.

Hawass jätkas, et hauakambri seintel olevad joonised ja kirjutised paljastasid, et see matmispaik kuulus preester Rudj-ka`le, kes oli vaarao Chephreni kultuse juht.

Chephren lasi rajada suuruselt teise Giza püramiidi.

Arheoloogide sõnul on preestri hauakamber umbes rongivaguni suurune. Selle seinad on kaetud maalingute ja tekstiga. Osa värve on väga hästi säilinud. Piltidel on kujutatud üsna palju lilli ja linde.

Hauakambrist avastati ka rida võltsuksi. Ühe ukse kohal on joonis, mis kujutab kahte isikut ohvriandide laua taga teineteise vastas istumas.

Hawassi sõnul näitavad joonised ja kirjutised, et tegemist oli Vana-Egiptuses tähtsa isikuga.

Haud pärineb viienda dünastia ajast, 2465 – 2323 eKr. Vaarao Chephren suri varem, millalgi 2494 eKr, kuid vaaraokultus jätkus ka pärast tema surma.

Hawassi kinnitusel on hauakamber hästi säilinud, hoolimata sellest, et varasemal ajal on sinna sisse murtud ja seda röövitud. Arvatavasti tehti seda juba 19. sajandil.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Peruu pealinnast leiti 1600 aasta vanused muumiad

www.postimees.ee 21.10.2010

Limast leiti 1600 aasta vanused muumiad

Foto: Scanpix

Arheoloogid leidsid Peruu pealinnas Limas väljakaevamisi tehes neli 1600 aasta vanust muumiat.

Muumiad avastati Lima Mirafloresi piirkonnast inkade-eelsest Huaca Pucllana asualalt majajäänuses olevast krüptist, kirjutab AFP.

Arvatakse, et maja ja matmispaik kuulusid ühele wari hõimu juhile.

«Nädal tagasi avastasime matmispaigale viitavaid esemeid. Siis aga ilmus päevavalgele hästi säilinud muumia. See on juht, kellega koos maeti veel kolm inimest. Tegemist võib olla lastega, kes ohvriks toodi,» lausus arheoloog Gladys Paz.

Hauapanustena oli lisatud vaipu, keraamikat, punutud korve ja maisitõlvikuid.

Peruu pealinna Lima aladel elas 100 – 650 pKr niinimetatud lima hõim. See hõim vallutati wari hõimu poolt, kes lima hõimu elukohast oma matmispaiga tegi.

Wari hõim oli piirkonnas domineeriv 500 – 1000 pKr.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Šveitsist leiti 5000 aasta vanune uks

www.postimees.ee 21.10.2010

Šveitsist leiti 5000 aasta vanune uks

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Šveitsist Zürichist ukse, mis võib Euroopast avastatud ustest üks vanemaid olla.

Arheoloog Niels Bleicheri sõnul on see uks umbes 5000 aastat vana, kirjutab cbsnews.com

Ta lisas, et paplipuust iidne uks on hästi säilinud ning elegantse disainiga. Samuti on alles ukse hinged.

Bleichri kinnitusel näitas puuringide uurimine, et see uks võidi valmistada millalgi 3063. aastal eKr. See oli aeg, mil Briti saartel hakati rajama kuulsat megaliitehitist Stonehenge`i.

«See uks on haruldane selle poolest, kuidas plangud on kokku pandud,» jätkas arheoloog.

Arheoloogi sõnul pani Alpide karm kliima varajasi inimesi endale kindlaid ja tugevaid maju rajama.

«Zürichi järvelt puhuv kõle tuul sundis tugevaid puidust maju rajama. See uks võis kuuluda mõne vaimaja juurde. Vaimaju rajati tihtipeale järvedele või nende lähedale,» lausus Bleicher.

Šveitsist on varem ka sarnaseid uksi leitud. Samalaadne avastus tehti Zürichi lähedal asuvas Pfaeffikonis. Kolmas uks leiti juba aga 19. sajandil ja see arvatakse olevat vanim, pärinedes 3700. aastast eKr.

Zürichis tehakse arheoloogilisi väljakaevamisi paigas, kuhu tahetakse rajada uus maa-alune autoparkla. Arheoloogid on seni paigast leidnud jälgi vähemalt viie neoliitikumiaegse küla kohta. Need pärinevad ajavahemikust 2500 – 3700 eKr.

Lisaks uksele on tähelepanuväärseteks leidudeks ka tänapäeva Itaalia alal valmistatud ränikivist pistoda ja keerulise disainiga jahivibu.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Titicaca järve äärest avastati geoglüüfid

www.postimees.ee 18.10.2010

Titicaca järve äärest avastati geoglüüfid

Foto: scribd.com

Itaalia Torino polütehnilise ülikooli teadlane avastas Peruust Titicaca järve äärest suurel hulgal geoglüüfe, mis kujutavad linde, madusid ja veel mitmeid loomi.


Füüsik Amelia Carolina Sparavigna kasutas Titicaca järve äärse uurimiseks nii Google`i satelliitkaarte kui ka astronoomilist pilditöötlemisprogrammi AstroFracTool, kirjutab Discovery News.

Sparavigna uuris 1200 ruutkilomeetri suurust ala.

Uurija arvates rajasid need geoglüüfid Andides elanud hõimud.

«Selles piirkonnas terrasspõllud ning nende vahele rajatud kanalid. Need maapinnapildid kujunesid põllumajanduse käigus, aidates kaasa taimede paremale kasvule,» selgitas Sparavigna.

Satelliitpiltidelt paljastus, et järve ääres olevatest kujunditest ainult osa oli loodud taimekasvatust silmas pidades, teine osa on lihtsalt linde ja loomi kujutavad geoglüüfid.

Sparavigna arvates oli neil geoglüüfidel peale praktilise väärtuse ka sümboliline tähendus.

«Need on üsna keerukad kujundid ja need ühendavad endas nii kohalike hõimude kosmoloogilist arusaama, ühiskonnakorraldust, mõõdusüsteemi kui ka kunsti,» nentis uurija.

Lõuna-Ameerika on oma geoglüüfide, geomeetriliste joonte ja kujutiste poolest tuntud.

Kõige tuntumad geoglüüfid on Peruu lõunarannikul asuvad Nasca jooned. Samuti leidub geoglüüfe Boliivias ja Brasiilias.

«Andides ja Amazonase piirkonnas elanud kogukonnad jäädvustasid struktuure ja looduse esteetikat läbi maapinnajooniste, põllumajanduse ja igapäevaelu tegevuse,» lausus antropoloog Clark Erickson.

Erickson lisas, et need kogukonnad rajasid põlde, teid, kanaleid, templeid, tseremoniaalkeskusi ja elupiirkondi. Maapinda muudeti näiteks muldvallide ja geoglüüfide abil.

Peruu kultuuriväärtuste kaitse ameti esindaja sõnul võidakse need Titicaca järve äärsed leiud kultuuripärandiks kuulutada.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Linnavapiga kivi pakkus suure mõistatuse

www.tartupostimees.ee 18.10.2010

Rahumäe kalmistu vastas üle Jaama tänava laiub suur maakivi, millel on Tartu vapi lihtsustatud kujutis. Tõenäoliselt on tegu linna maavalduste piiri tähisega, kuid mis ajast ja kust see pärit, on teadmata.

Foto: Kristjan Teedema

Jüri Saar, reporter

Kõigile vaadata oskajaile ammu näha, aga ometi vääriliselt avastamata on üks suur maakivi, millele on keegi kunagi toksinud Tartu vapilt tuttavad võtme ja mõõga. Kes ja millal ning miks, pakub peamurdmist.

Umbes meetrise läbimõõduga maakivimürakas seisab Rahumäe kalmistust üle tee haljasalal, kus Nõlvaku kandi rahvas oma koeri jalutamas käib. Sealsamas lähedal on bussipeatus, suure Tartu kaardiga puhketasku. Kivist mööda viib rohukamarasse sõtkutud rada.

Nägijaid pidi olema palju, aga ometi oli kivi tähelepanuta, kuniks ARC Projekti arhitekt Udo Tiirmaa kivi märkas ja leiust Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhti Romeo Metsallikut teavitas.

Ilmselt piirikivi

«Sellest kivist ei olnud midagi teada,» nentis Metsallik. Ta on sestpeale jõudumööda proovinud kivi mõistatust lahendada, aga oletusest, et tegu peaks olema linna maavalduse piiri märkiva piirikiviga, pole ta kaugemale jõudnud. Et tegu peaks olema piirikiviga, näivad kinnitavat kivisse raiutud ristkujutised. Omaette küsimus on, mida märgib number 33. Mõõk ja võti on umbes 40 sentimeetrit kõrged, kujutis on võrdlemisi lihtsustatud.

Asja ajab segasemaks, et kivi praegune asukoht jääb Tartu vanadest piiridest kaugele. Nii näiteks on piir 1792. aasta kaardil Jaamamõisa oja juures, see on enam kui poolteist kilomeetrit kivi praegusest asukohast eemal. Linna piiri on aegade jooksul nihutatud, võib-olla ka seda kivi.

Udo Tiirmaa näitab piirikivi hüpoteesile kinnituse otsimiseks sedasama kaarti ja osutab, et linnapiiri tähiseid oli kasutusel kolm: kupits, kivi ja ristikivi.

Kui ammu võiks see kujutis kivil olla ja ega ometi ole tegu tänapäeva tudengite vembuga, käis uurimas Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud, skulptor Kalev Nõmmela.

«Arvan, et viimasel ajal ei ole see tehtud, värskeid raiumise jälgi ei ole. Praegu kiviraidurid nii ka ei raiu,» oli tema sõnum. Kalev Nõmmela täpsustas, et tänapäeval tehakse esmalt pind siledaks, siis raiutakse tähed.
Nõmmela julgeb kinnitada, et kujutis on kivile jõudnud enne nõukogude aega, aga kui palju enne, selle arvamiseks pidepunkte pole.
Miks seda kivi varem märgatud pole, on omaette suur küsimärk.

Kes tegi?

Tiirmaa ütleb, et üsna ilmselt on kivi lähiminevikus liigutatud, see nähtub sellest, kuidas kivi sammaldunud on. Piirikivid olid tavaliselt kümmekond sentimeetrit maapinnast üle, see kivi on aga suurelt jaolt maapinnast väljas.

Metsallik on jõudnud asja arutada linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pooliga, kes juhatas vägesid, kui kõnealust paika mitu head aastat tagasi korrastati, kuid palju targemaks ei saanud.

Pool rääkis, et see maalapp oli võsastunud ja betooniprügi täis. 2004. aastal võeti võsa maha, kiviprügi kuhjati kokku ja maeti pinnase alla. Maakivid jäid pinnale. Võtme ja mõõgaga kivi ei näinud siis keegi.

Pool ütles, et kui see kujutis oleks olnud nähtaval nagu praegu, oleks keegi kindlasti sellele tähelepanu juhtinud.

Oletus on, et võib-olla pöörati kivi paari aasta eest gaasitorustiku ehituse aegu.

Metsallik ütles, et asjasse võiks selgust saada, kui objektil töötanud masinajuhiga rääkida saaks, kuid paraku ei ole teada, kes ta on.

Salla kunagise poehoone pööning peitis aastakümnete vanust varandust

www.virumaateataja.ee 17.10.2010

Hando Kuntro leidis Salla seltsimaja pööningult sinna seitse aastakümmet tagasi peidetud väärtuslikud asjad.

Foto: Erakogu

Eva Klaas, reporter

Salla külaelu edendaja Hando Kuntro leidis hiljuti kunagise kauplusehoone ja tulevase seltsimaja pööningult sinna seitsekümmend aastat tagasi peidetud hinnalised esemed.

Hoones töötas kauplus juba sõjaeelse Eesti vabariigi ajal, samas majas paiknesid ka eluruumid.
Nõukogude võimu tulles peitis majaelanik hoonesse ära hinnalised esemed: kaks kuldkella, hõbelusikad ja paar ilusat sõrmust.


Hando Kuntro ütles, et kui peitja järeltulijad pärast küüditatuna Siberis veedetud aastaid Eestisse said naasta, käisid nad joonistatud plaani järgi varandust otsimas, kuid ei leidnud ning väärtuslike esemete olemasolu vajus unustuse hõlma.


Kuntro sõnul tegi ta ühel septembrilõpu päeval seltsimajas tööd, kui otsustas äkki, midagi mõtlemata, pööningukorrusele pilgu heita.


“Miski lihtsalt sundis mind sinna minema. Ja ma tõin varanduse pööningult ära, ilma et oleks teadnud sellest seal. Mul polnud mõtteski seda otsida,” jutustas Kuntro õnnelikust juhusest. Hinnalised esemed olid peidus katuse ääre all ning kaetud õhukese mulla- ja saepurukihiga. Asjad olid pakitud lastekleidi ja pitseeritud ajalehepaberi sisse.


“Ajaleht oli Rahva Hääl, mille ilmumisaeg oli 1940. a september, seega täpselt seitsekümmend aastat tagasi,” märkis Kunt­ro, lisades, et leht on rari­teetne, sest väljaanne oli alles ilmuma hakanud ning seda müüdi tookord veel sentide, mitte kopikate eest.


“Kui kella tööle panin, käis see sekundi pealt õigesti, nagu polekski aastakümneid vahepeal olnud.”
Hando Kuntro tagastas hinnalised esemed need kunagi ära peitnud mehe tütrele, nüüd kõrges eas prouale. “Eelkõige on neil asjadel väga oluline perekondlik väärtus,” sõnas ta.


Nõukogude ajal paiknesid hoones peale kaupluse Salla kooli töökoja ruumid, nii-öelda pööningukorrus oli just puidutöö päralt. “Rahvast käis palju, lapsed jooksid edasi-tagasi, aga hinnalised esemed ei sattunud kellegi kätesse,” kõneles Salla külaelu edendaja.


Eesti vabariigi taastamise järgsetel aastatel pood suleti, mõnda aega kasutati hoonet veel elumajana, kuid juba aastaid tagasi jäi maja päris tühjaks.


MTÜ Salla Seltsimaja ja kohalik rahvas näeb ajaloolist hoonet tulevikus kooskäimiskohana.Kevadel üleeestilisel talgupäeval puhastati tulevane seltsimaja ja selle ümbrus kõikvõimalikust sodist ja võsast.
Praeguseks on LEADER programmi toel alustatud hoone juurde külaplatsi rajamist. Seltsimaja ümbrus siluti ning rajati sinna sissesõiduteed, samuti paigaldati elektrikaablid ning drenaažid vee ärajuhtimiseks. Talgukorras külvati külaplatsile muru ning istutati kuusehekk.

Tallinna käsitöötsunftide laekad

Anne Golovkova, Tallinna Linnamuuseumi Aastaraamat 1992, lk.26-35

Tallinna Linnamuuseumile kuulub Eesti suurim käsitöötsunftide laegaste kogu - 37 laegast. Teisel kohal on Eesti Rahva Muuseumi kollektsioon - 32 laegast. Mõned laekad on veel Tallinna Linnaarhiivis ja teistes muuseumides.

1920. aasta seisuste kaotamise seadusega likvideeriti Eesti gildid ja nende vara anti üle riigile. Gildide ja tsunftide vallasvara, milledest ühe osa moodustasid laekad koos oma väärtusliku sisuga, paigutati hoiule Kadrioru lossi. Gildide ja tsunftide arhiivimaterjalid, mis seisid laegastes, anti 1928. aastal üle Tallinna Linnaarhiivile. Ülejäänud esemed koos laegastega anti 1932. aastal Eesti Kunstimuuseumile. 1944. aastal deponeeris EKM laekad ja esemed Tallinna Linnamuuseumile, kellele hiljem need aktiga üle anti ( 1957. a. ja 1958. a. aktid ).

Linnaarhiivilt sai TLM 5 käsitöötsunftide laegast, neist 2 olid eksponeeritud TLM-i esimesel näitusel Raekojas 1940. aastal.



Suurem osa TLM-ile kuuluvatest laegastest on dateeritud. See võimaldab materjali süstematiseerida ning jälgida kohaliku tislerikäsitöö arengut 17. saj. keskelt kuni 20. saj. alguseni. Kirkute ja ühiskondlike hoonte mööblit telliti tunnustatud meistritelt, kuid laegast õppis valmistama iga tislerisell. 1513. a. ja 1651. a. skraade järgi oli laegas laua ja lauamängu kõrval üks nõutavamaid sellitöid tislerimeistriks saamisel.

Täpseimaid nõudeid laeka mõõtude või väljanägemise kohta skraades ei esine. Sellid, kes rändasid kaugetes paikades, tõid kaasa uuemaid töövõtteid ning värskemat moejoont. 17. sajandil olid kasutusel juba mööblijooniste albumid, kuid nende mõjust võis tõsisemalt rääkida alles alates 18. saj. lõpust.

Konservatiivsem vanameister võis aga kasutada oma noorpõlveaegset meelisdekoori, ka tema töö leidis nõudmist. Millega muidu võiks seletada, et mõnede stiililt täiesti erinevatele laegastele on märgitud üks ja sama aastaarv. Käsitöötsunftide laegas täitis rahakassa ning dokumentidehoidla funktsiooni. Oma rahalegas oli ka igal sellide korporatsioonil. Meistrite laegastes hoiti tsunfti hõbekarikaid, vask -ja tinanõusid ning teisi esemeid, millel oli teatud tähendus tsunftikoosolekute rituaalis. Koosolekud pidid toimuma avatud laeka ees, sellest on tingitud laeka sisekaane kaunistamine. Tsunftilaegastel on harilikult kaks või kolm erinevate võtmetega lukku; üks mees ei tohtinud laegast avada. Kui varandus ühte laekasse enam ära ei mahtunud, telliti lisaks uus laegas. Vanu laekaid parandati vastavalt oma ajastu võimalustele ja maitsele.



Vanemaks laekatüübiks 17. saj. võib pidada seda millel lukk asetseb esiseinas siseküljel ja tsunftivapp on sisekaanel. Kunstipäraselt on teostatud tsunftivapp tislerite laeka (1640. a.) sisekaanel. Ovaalne pahkmikstiilis nikerdatud raamistus ümbritseb inkrusteeritud vappi ning on omakorda ümbritsetud profiilraamistusega. Vapi must põhi on tehtud värvitud pirnipuust, mis asendas harilikult väärtuslikku eebenipuud. Inkrusteeritud vappe võime näha veel parkalite 1643. a. ja puutreialite 1653. a. laegastel.

17. saj. korpusmööbli valmistamisel oli levinud raami ja täidisega konstruktsioon. Laekaid valmistati siiski täislaudadest, mis olid omavahel tappseostega ühendatud. Profiilliistudest raamistused, mis täitsid dekoratiivset osa, liimiti välisseinte ja kaane peale. Kaaneraamistuse täidiseks on sageli lükkelaud, mille all peitud lukuauk. Baroki arenguga muutuvad profiilid keerukamaks, luues rikkaliku valgusvarju mängu.

Profileeritud raamistusega ja nikerdustega on kaunistatud rätsepate tsunfti laegas ja Kanuti gildi hõbedalaegas (esialgselt kuulunud parkalite tsunftile). Mõlemad pärinevad 1667. aastast. Kanuti gildi laeka pahkmikstiilis ornament on küllaltki sarnane Tallinna Raekoja Raesaali karniiside ornamentaalsete motiividega. Raesaali põhjaosa puitpaneelide autoriks on teatavasti E. Thiele, Tallinna 17. saj. silmapaistvaim kujur. Rätsepate tsunfti laeka polükroonsed nikerdused, eriti nn. värvilise kulla kasutamine, meenutavad veelgi enam raesaali nikerdusi. Kõrgreljeefis putode pead laekal sarnanevad raesaali paneelidel ja konsoolidel kujutatud peakestega. Võib oletada, et mõlema laeka autorid olid E. Thiele õpilased.

Kuni 1637. a. kuulusid maalrid tisleritega ühte tsunfti. Pärast lahkuminekut tekkisid tülid tsunftivahelise tööjaotuse pärast. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et meister, kes oskab enam, kui tema eriala nõuab, võib oma oskusi ise kasutada, kuid keelatud oli neid teistele õpetada. Raske on öelda, kas 1660. aastail mõni tisler veel maalis keskaegse traditsiooni kohaselt omatehtud mööblitükke. Sellest aastakümnest pärinevad kahe laeka maalingud.

Kübraseppade laeka välispind on üleni kaetud maalitud lilledega, lilled ümbritsevad ka sisekaanel olevat tsunftivappi. Laegas ei ole dateeritud, kuid on teada, et kübarseppade tsunft asutati Tallinnas 1663. aastal.

Kooreparkalite laeka siseküljelt võib lugeda aastaarvu 1667 ning annetaja nime "Jürgen Krauss". Teksti alla on maalitud kaks vappi hoidvat toredat sulgkübaraga ning lokitud parukaga meesfiguuri. Loomade kujutised laeka välisseintel, mis on peaaegu kulunud, näivad sisekaane maalingutest tunduvalt vanemad. Sepistatud raudvitsad laeka välisseintel ja nurkadel, sepishingede arhailine kuju ning renessansliku lukupleki kontuurid esiküljel lubavad arvata, et laegas pärineb 16. sajandist või 17. sajandi algusest. Huvitav on märkida, et ametlike andmete järgi moodustati kooreparkalite tsunft Tallinnas alles 18. sajandil.

Mõnede 17. saj. laegaste peamiseks kaunistuseks on kunstsepised. Lukusseppade meistrite laeka elegantsed kohrutatud võtmekilbid ja perforeeritud hinged sisekaanel on renessansile iseloomuliku kujuga. Stiliseeritud fantastilised figuurid on kujutatud sama tsunfti sellide laeka käepidemeplaadil. Kaanel oleva neljakandilise käepidemega laekad on ilmselt vanemad, kui need, mille ovaalsed käepidemed on kinnitatud otsakülgedele. Käepidemeplaatide dekoor on tavaliselt sama, mis laeka hingedelgi.



Sepishingede kuju muutust võime jälgida 17. sajandi mitme aastakümne jooksul. Geomeetrilised või grotesksed renessansimotiivid on levinud sajandi keskel, hiljem tulevad nende asemele naturalistlikult kujutatud baroksed lilled. Puntsiga löödud joondekoor asendub reljeefse kohrutusega. Sisekaane kujundamisel on sepishingede kõrval tähtis osa dekoratiivse plaadiga kaetud lukul.

Baroksete kunstsepistega sadulseppade laekal, mis valmistati 1696. aastal, on välispind kaunistatud intarsiaga, s.o. mitmevärvilistest vineeritükikestest mosaiigiga. Vineersaag leiutati Saksamaal 16. saj., renessansiajastul. Renessansi ornamentikat on kasutatud ka laeka dekooris. Töö ei ole eriti puhtalt tehtud, kuid pidulikku üldmuljet see ei riku.

Intarsia on iseloomulikum 18. sajandile. Selles tehnikas on kaunistatud parkalite 1734. a., parkalite sellide 1786. a., tõldseppade 1797. a. laekad. Ornamenti kasutatakse nüüd tagasihoidlikumalt, rohkem hinnatakse puidu looduslikku ilu. Laegaste vineerimine nõudis varjatud nurgaseotiste kasutamist, lahtisi tappe 18. saj. laegastel enam ei näe.

Koos rokokoo stiiliga tulevad sajandi keskel moodi hiina kunsti motiivid, Hiina templit meenutava vaseseppade laeka seintel on inkrusteeritud idamaine ornament.
Rokokoole iseloomuliku kontuuriga kaane täidis ning klassitsistlikud nurgasambad on vaseseppade 1779. aastast pärineval laekal. Sagedamini avaldub rokokoo mõju metallosade kujunduses. Hõbetatud valgevasest on valmistatud köösnerisellide 1768. a. laeka käepidemed ja võtmekilbid. Metallfurnituuris rokokoovorme kohtame isegi 19. saj. alguses. Varaklassitsistliku lõvijalgadega toolitegijate laeka rokokoostiilis võtmekilbile on graveeritud aastaarv 1803.

18. saj. on väga levinud valgevasest detailid, kuid sepisrauda nad täielikult ei asenda. Uudiseks on väikesed poolovaalsed siledad käepidemed, mis on šarniiride abil lukuplaadiga ühendatud.

Hinged on 18. saj. laegastel lühikesed, peene perforeeritud ja kohrutatud ornamendiga. Piklikud ümara paisutusega lukud asenduvad väiksemate neljakandiliste lukkudega. Sisselõigatud lukud paiknevad esiseinal kahe -või kolmekaupa. Uuemat tüüpi lukke pandi täiendavalt vanadele laegastele või asendati rikkiläinud lukk uuega.

19. saj. laegaste kujundamisel sisekaanele erilist tähelepanu ei pööratud. Kasutati juba vabrikulukke, hinged valmistati valtsitud rauast. Väliskujunduses näeme kõiki stiililisi muutusi, mis on iseloomulikud 19. saj. mööblikunstile.

Tisleri meistritööna valmistas J. Schönfeld 1813. aastal tislerite tsunfti laeka. Üks laeka iseärasusi on see, et kaas ei avane nagu harilikult hingedel, vaid on kinnitatud nelja sambakese külge, mille baasid fikseeritakse avamisel laeka ülaserva kõrgusel. Laegas on tehtud mahagonipuust, sambakesed eebenipuust, kõik pinnad on poleeritud, sambakestel on kullatud kapiteelid. J. Schönfeld demonstreerib oma meistrioskusi ning omaaegset moejoont, mil valitsevaks stiiliks oli ampiir.



Tallinna linnaarhiivis säilitatakse 19. saj. tislerite meistritööde kavandeid. Meistritööna valmistati kirjutuslaudu, büroosid, kappe, peegleid. Laekaid jooniste hulgas ei ole. Vaevalt keegi peale tsunftide neid veel telliski.
Nagu joonistest näha võib, läheneb sajandi teisel aastakümnel ampiir juba biidermeierile, mis valitses 1830.-1840. aastail. Sajandi teise poole joonistes on ülekaalus uusrokokoo, millele oli vahel juurde kombineeritud teiste stiilide elemente ( näit. klassitsistlikke või gooti sambakesi). Sellise ampiir-biidermeieri näiteks võib nimetada parkalite uut laegast korintose nurgasambakestega ja biidermeierile iseloomulike võtmekilpidega.

Pidulik on 1862. aasta pagarite tsunfti laegas, mille kumerad seinad meenutavad rokokoo kummutit. Puudub vaid selle stiili habras elegants. Tundub, et siin taotleti esinduslikku pompoossust, seda muljet rõhutavad keerulise kujuga kaas ja nikerduste küllus.

Väga lihtne ja lakooniline on eelmistega võrreldes gildi kassalaeka kujundus. Vabrikus valmistatud metallosad ei mõju siin võõrkehadena. Laegas on tehtud 1882. aastal, kui moes olid mitmesugused ajaloolised stiilid.

Lihtsaid laekaid on 19. sajandist säilinud rohkem kui kaunistatud laekaid. Nende põhiväärtus seisneb korralikus käsitöös, mis on meie tehnikaajastul päris haruldaseks saanud. Tõenäoliselt moodustasid varasematelgi sajanditel kunstipäraselt kaunistatud laekad väiksema osa kogu laegaste toodangust. Ent neid hoiti suurema hoolega.

Suhtumist minevikupärandisse 19. saj. lõpul iseloomustab lihunike 1895. a. laeka dekoreerimisviis. See siledate seinte ja karniisidega laegas meenutab kohvrit. Püstkandid ja nurgad on rautatud 17. saj. kunstsepistega. Laeka ukse kohalt otsaseinal on sepisplaadid läbi lõigatud. Põhimõte on umbes sama, mis tänapäevalgi, kui lõigatakse katki vanaema käsitööpitsid, et need uue kleidi külge panna.

Lõpetuseks võiks tuua paar näidet vanade laegaste n.ö. restaureerimisest 19. saj. teisel poolel.

Köösnerite sellide 1768. a. laeka uued hinged vastavad vanade hingede kontuuridele, mis on säilinud sisekaanele kleebitud paberil. Ornamentki võib olla endine, kuid see on siledale plaadile graveeritud. 1980. aasta restaureerimisel TLM-is selgus, et hinged on tehtud elektrolüütilise rauaga kaetud vasest. Mingi menetluse abil on ornamendi põhi muudetud tumesiniseks.

Arvatavasti on sama tehnoloogiat kasutatud lukkseppaade sellide 17. saj. laeka uute hingede valmistamisel. Ornament on laenatud sama laeka käepidemeplaadilt ja lukusseppade meistrite laeka hingedelt. Sel ajal peeti juba vajalikuks vanade vormide jäljendamist, kuid mitte omaaegsete töövõtete rakendamist.
*************************************************************************************

Kokkuvõtteks peab ütlema, et vaadeldud materjal kuulub ajajärku tsunftikorra kõrgperrioodist kuni selle lagunemiseni seoses tööstusliku tootmise tekkimisega. Keskaegsete kutsealade diferentseerimine 18. sajandil puudutab ka tislerikäsitööd. Kõigepealt kaotavad tislerid maalimisõiguse. 18. sajandiks taotlevad puunikerdajad vabakutselise kujuri õigused. Sellest ajast muutub laegaste valmistamine puht tisleritööks, mille kvaliteet eelmise sajandiga võrreldes on tunduvalt tõusnud. Kasutusele võetakse mitmesuguseid keerulisi töövõtteid.

Laitmatu teostus on eesmärgiks ka 19. saj. meistritele, kuid nüüd ei ole nad enam tsunftikorra piiramiste kammitsais. Avanesid võimalused kunstkäsitöö arenguks. Nagu teada, suutis tislerikäsitöö Eestis küllaltki kaua vabrikutööstusega konkureerida. Esemete moodsa dekooriga kaunistamise kõrval eksisteeris 19. saj. teine. lihtsam suund, milles võib leida tulevase funktsionalismi jooni.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Riigi Teataja 1920, II. - Nr. 129/130 ja nr. 215/216.
2. Riigi Teataja 1932. - Nr. 12.
3. Tallinna raekoja restaureeritud alumistes ruumides väljapandud arhivaalide ja muuseumiesemete nimestik. - Tln., 1940.
4. S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und Barocks in Estland. - Dorpat 1943. - Lk. 10.
5. F. Hellwag. Die Geschichte des Deutschen Tischkerhand-werks. - Berlin, 1924. - Lk. 466, 215.
6. TLA F 190-2, nr. 77 ja nr. 78.
7. S. Karling. Ibid., lk. 12.
8. TAL F. 120 - 568, F. 190-2, nr. 76 (31).