Aleksandri tulemised

www.kes-kus.ee 6/2010

Kalle Mälberg

Foto: Wikipedia

PÜHAKU SÄILMED JA AINUS PÕLINE EUROOPA PIIR: Kalle Mälberg juhib tähelepanu, kuidas iga kord on Venemaa enne Eesti ründamist hakanud Aleksander Nevski säilmetega sekeldama.

21. augustil 1997 istusin ma Eesti Vabariigi keskkonnaministri Villu Reiljani nõunikuna Moskvas Vene Föderatsiooni loodusvarade ministri vastas.
Paremat kätt jäid Vene trikoloor ja vasakule Eesti sinimustvalge. Ees ootas kandik vääriskala ja kaaviariga, kristallpokaalid ja higine viin. Vormikas devuška valas välja …
Kirjutati alla Eesti-Vene piiriveekogude lepe. Peipsil ja Lämmijärvel Vasknarvast Salo saareni jäi kehtima Tartu rahu piir. Venemaa sõlmis oma ajaloo teise (!) piirileppe pärast Nõukogude-Soome Saima kanali lepet 1960. aastal.

Kuus korda Aleksandrit

Märgakem, et iga kord, kui on vaja Eestimaale Sarmaatia kombel kallale karata, leiavad Moskoovia poliittehnoloogid üles tatarlaste vasalli Aleksandri säilmed.
1) Suzdali vürstipoeg, Novgorodi vürst Neeva Aleksander, see Nevski hüüdnimega, lõi koos mongoli vibuküttidega tagasi sakslaste katsed vallutada Peipsi idakallast.
2) Sama mees kuulutati pühakuks Ivan Groznõi Eestit laastanud Liivi sõja ajal.
3) Glorifitseeriti Peeter Esimese ajal enne Põhjasõda 1704. aastal just enne Eestimaa vallutamist.
4) Müüdistati filmiks Sergei Eisensteini ja Sergei Prokofjevi poolt 1938. aastal. Järgmisel aastal juhtus Eestiga see, mis juhtus!
5) Stalin asutas suure ilmasõja 1942. aastal, kui karm taplus sakslastega pooleli ja 700 aastat Jäälahingu müüdi sünnist, Aleksander Nevski ordeni.
6) 1962. aastal sooviti Jäälahing teaduslikuks faktiks teha. Eesti keeles anti välja raamat “Peipsi järve mõistatus”. Punalipulise Balti laevastiku hüdroloogiakindrali Georgi Karajevi juhtimisel toodi Lämmijärvele kogu tollase veealuse uurimise arsenal. Sukelduti ja solistati. Süüdistati muda, kõrkjaid, halba ilma ja rahvusvahelist imperialismi, aga Jäälahingust ei leitud jälgegi. Küll aga avastati Peipsi idakaldal hulk rohtunud viikingiaegseid üleveokanaleid (volotsokke).

Kindral Talv

Vesivalda – Valdaid ja Novgorodi – mongolid 1238. aastal vallutada ei suutnud: kindral Talv ja marssal Rasputitsa segasid. Küll aga üritasid rootslased, taanlased ja sakslased koos eestlastest vasallidega Novgorodi jõuda mitmest kaarest, jumala nimega huulil. Mis sest, et teisel pool Peipsit kummardati sama jumalat, ainult puuslikud olid teised. Paavst ise käskis ristisõdijatel “Moosese mõõk vööle panna ja tõmmata selga Issanda turvis”.
Pihkva langes rüütlite kätte pärast 16. septembri lahingut 1241. aastal, kui vojevood Gavrilo oli maha löödud. Possaadnik Tverdilo avas väravad ning kaks rüütelvenda koos kannupoiste ja kohaliku solvunud vürst Vladimiriga said oma valdusse nii Pihkva kui ka Irboska.
Novgorodlased palusid Aleksandril tagasi tulla.
Väike jagelemine päädis Aleksandri saabumisega, kaasas družiina ja stepirahvast vibukütid. Hakatuseks poos Aleksander üles Novgorodi tšuudid (vadjalased), kes olid talle varem vastu hakanud, ning ründas viivitamatult Koporje kindlust Ingerimaal. Sakslastel lasti minna, aga eestlased ja vadjalased poodi üles kui reeturid.
Jõudis järg Pihkvani. Pool aastat olid siin valitsenud Liivimaa rüütlid koos kohalike liitlastega. Külmunud sood sobisid Aleksandri väele hästi. 5. märtsil 1242. aastal aeti vürst Vladimir ja saksa rüütelvennad minema. Kättesattunud lohistati ahelates Novgorodi. Liivimaa riimkroonika ahastab: “…õnnetus, hea maa võideti, aga ei mehitatud piisavalt.”
Märtsi lõpus jõudis Aleksandri vägi Setomaa kaudu Perävalda.

Mooste sild

Teada on, et Aleksander ise, see Nevski ikka, jäi Lämmijärve kaldamaile, aga eelvägi possaadnik Fooma-Domas-Jooma (ilmselt vadjalasest Novgorodi linnapea poeg) ja Kerbet-Terepi juhtimisel rüüstas tänase Ruusa, Räpina ja Mooste ümbrust. Novgorodi eelväe juhtide nimed viitavad soomeugrilastele.
(Rasina ja Mägiotsa vahel on väike Terepi küla ning Võuküla linnuse omanikud olid kuni vene ajani Terepsonid, seal sündis minu vanavanaema Emilie Terepson-Mälberg).
Otsesõnu, vadjalased Novgorodist rüüstasid setode ja perävaldsete ning ugalaste maad. Mooste silla juures (vene keeles tähistab “most” silda), mis tänapäeval asub Tartu-Räpina-Koidula maanteest veidi idas, Lutsu jõel, toimus lahing. Ugalaste peamiselt eestlastest maakaitsevägi jõudis varem kohale ning Joomas tapeti. Novgorodlaste eelvägi sai valusalt nuheldud. Rasinal viibinud piiskop Hermann otsustas Aleksandri väe Mehikoorma (vene keeles Izmen ehk reetmine) juures ära lõigata. Venelased, vadjalased, suzdallased Aleksander ja tema vend Andrei pagesid oma družiina ja tatarlastest vibuküttidega kiiresti üle külmunud Meelva soo koduse idakalda poole.

Ohvriterohke, kuid mitte pöördeline lahing

BBC ajakirjanik David Nicolle on kirjutanud äsja eesti keelde tõlgitud raamatu “Jäälahing 1242” väga heade Angus McBride’i illustratsioonidega. Tartu ülikoolis on Anti Selart kaitsnud doktorikraadi Liivimaa ja Vene poliitilisest ajaloost 13. sajandil. Siinne autor on kirjutanud samal teemal 2004. aastal raamatu “Perävald. Maailm omaette”, milles püüab ajaloo lugusid tõlgendada ajaliselt muutumatute Ahja ja Võhandu jõe, Lämmijärve ja nende rüpes paiknenud müütilise Perävalla loodusolude kaudu ja abil.
Tavaliselt mindi rüüstajatele kätte maksma ikka siis, kui rüüste juba toimunud ja saagiga koormatud põgenev röövel ei saanud väga kiiresti manööverdada. Liiatigi võttis tasujate väe kogumine aega …
Lämmijärve, Peipsi-Pihkva järve kitsas kael on nagu suur salajõgi, millesse voolavad Perävalla saviliiva põndakutelt Haanja ja Otepää kõrgustiku maa-alused veed, mis Ahja ja Võhandu jõgedesse ei mahu – nn siigovitsa. Vesi ei külmu ega sula siin nõnda kui suures järves. Vene ja eesti keeles on järve nimi tähenduslikult sama: “Lämmi” – “Tjoploje”.
Meerapalo ja Mehikoorma vahel läks aprillikuu rabedale Lämmijärve jääle umbes 30–35 Tartu, Viljandi, Otepää rüütelvenda koos 300 eestlasest vasalli ja kannupoisiga. Kohal oli ka Taani kuninga vasalle Põhja-Eestist.
Vastaskaldal, Piirissaare taga madalas roostikus ja külmunud võsas ootas neid 5. aprilli õhtul 1242. aastal umbes 700–800 Novgorodi ja Suzdali maakaitseväelast ning Aleksandri ja tema venna Andrei družiina.
Rüütlid panid oma “seanina” käima ja tungisid venelastest läbi. Ent siis hakkas Vene poole paremalt tiivalt sadama noolterahe ning väikestel karvastel hobustel mongolite- tatarlaste-polovetside vibuküttidest laastatud taanlaste väike salk hakkas taganema. Eestlased panid kodukalda poole jooksu, hästi relvastatud ja taplusele pühendunud rüütlid jäid lõksu.
Langes 20 orduvenda ning kuus võeti vangi (Vene ajaloolase Anatoli Kirpitsnikovi andmetel).
Otsekohe tehti aga rahu ning pantvangid vahetati Meerapalos (vene keeles Miropolje).
Lahing oli tollases mõõdus ohvriterohke, kuid mitte pöördeline. Küll aga status quo’d kehtestav.

Peipsi – eraldusjoon õigeusu ja katoliku maailma vahel

Anti Selart kirjutas oma väitekirjas 2002. aastal: “Jäälahingu tähtsustamine lausa esmajärgulisena maailma ajaloos on puhtideoloogiline ja sellel on vähe ühist ajalooteadusega … Sündmusele annab tähenduse tagantjärele teadmine, et Peipsist sai tänini kestev eraldusjoon õigeusu ja katoliku maailma vahel.”
Lisame, et protestantliku eetika ja suurveneliku ekspansionismi, eriti aga eesti ja vene keelte ning kultuuride vahel.
Nüüdseks on Lämmijärv ka ainus tõsiselt paigasolev Euroopa piir, mis NATO radarite valvata – Omedus, Mehikoormas, Lüübnitsas.

Last but not least

Teatud metallisulamist valmistatud puusliku elik pronksmehe märgiline tähendus on meil selgesti 2007. aasta aprillist meeltes. Sama kergesti vallanduvat massihüsteeriat võib põhjustada ka ühe ammusurnud vürsti säilmetega karbikene Toompeal Neeva Aleksandri katedraalis, otse Eesti parlamendi väravas. Kindralkuberner See ja Teine, ise maetud Pühtitsasse, sättis katedraali otse parlamendi väravatesse, et bütsantsi hingus keerutamata kohale jõuaks. Seda juhul, kui maagaasitoru külge paigaldatud infokandjad ning Mistrali dessantlaevad Läänemerel rahutuks muutuvad.
Mitu võimalust meile on jäänud? Näiteks aastal 2012, kui nõndanimetatud Jäälahingust möödub maagilise numbriga 770 aastat? Infosõjaks aitab ikka!
“Inimesed, olge valvsad!” hüüdis okupeeritud Tšehhi patrioot Julius Fucik oma reportaažis silmusega kaelas.

* * *

Joptvajumatt ja sorok

AJALOO SÜNNITATUD KEEL: Kuidas tekkis vene keelde emaneedus (joptvajumatt) ja millest on tulnud erandlik arvsõna “sorok”? Mälberg tuletab meelde keelemehe ja poliitiku Villem Ernitsa teooriat.

See lugu viib mind nelikümmend aastat tagasi Tartusse, kus legendaarne kaltsudes ja kalossides keelemees Villem Ernits, Eesti Wabariigi põhiseaduse üks autoreid, Asutava Kogu liige, ainsatki teaduskonverentsi vahele jätmata, pajatab meile, koolipoistele, vene keele iseärasustest. Villem Ernits seletas seda nii, et kui 1238. aasta kevadeks oli Batu khaani väed pärast Rjazani, Suzdali ja Moskva hävitamist jõudnud juba üsna Novgorodi lähistele, Vesivalda, ehk tataripäraselt Valdai kõrgustikule, mille veelahkmelt algavad Volga, Väina, Laadoga – kõik suured tasandikujõed, siis mongolid saatsid oma nõia ette, aga see uppus sohu ja suur väepealik ise pidi laukasse ka oma lemmikhobuse jätma (vt V. Jan “Batu khaan” (Seiklusjutte maalt ja merelt)).
Oli alanud kevadine rasputitsa – teedelagunemise aeg.
Batu keeras karulaantest tagasi kodustese lõunasteppidesse, jätkates vallutusi kuni Krakovi ja Viinini. Kuid ega ta sellepärast jätnud rikast vadjalaste ja slaavlaste ning russi viikingite Novgorodi – sinna saatis 1236. aastal mongolite vasall, Suzdali kuulekas vürst Jaroslav Vsevolodovits (ristitult muutus islandi saagades sageli nimetatud Vesivald Vsevolodiks/vt Heimskringla) oma poja Aleksandri, kes juba oli paar aastat tagasi Novgorodis vürst olnud, aga paganausuliste skoromohhide poolt välja aetud.
Siit algab joptvajumatt!
Nimelt oli kohaliku vürsti asi koguda makse ja viia neist osa – kalõmm – kõrgemale valitsejale, seega mongolitele. Maksu kogumine aga käis väikese tatari ratsasalga saatel kaks kord aastas – kevadel talvised karusnahad ja sügisel maa- ja metsaannid.
Juhul kui väikevürstil ei olnud andamit anda või hakkas ta mingit jura ajama, siis oli maksukoguja ehk baskaki (seegi sõna on laiema tähenduse saanud!) lahendus lihtne – maksuvõlglasele anti kolm võimalust:
1. võimalus tasuda nõutud kalõmm
2. võimalus oli lasta oma jalad kukla taha keerata külarahva ees, nii et selgroog pooleks praksatas
3. võimalus oli astuda külarahva silme all sugulisse vahekorda oma emaga!

Valik oli lihtne ja töötas tõrgeteta.

Maks kogutud, keerutasid baskakid ümber väikevürsti, karjudes kurguhäälega “Sorok, Sorok!”, osutades oma meeste peale – ka neile tuli kingitusi teha! Tõepoolest, tavaliselt oligi ratsanikke nelikümmend.
Mongolid ja tatarlased on vene rahvast tõeliselt ja sajandeid alandanud, sellest leiab vene keelest ainet küllaga.
See, kes valitses Vesivalda, valitses kogu viikingiaegset suurt Idateed ehk Austrvegri ja mõistagi ka laia, peamiselt soomeugrilastest elanikkonnaga maad, mida tollal nimetati Gardarikiks, tänast Venemaad.

Kõrvõotsal, Perävallas, 2010