www.pealinn.ee 01.05.2011
Oliver Õunmaa
Kõiges on «süüdi» Lenderi maja: selliste lihtsate ja odavate üürimajade ehitamine kasvatas eestlastest majaomanike ja seega ka eesti poliitikutele hädavajalike valijate hulka. Pildil elumaja Tööstuse tänaval.
Kui eestlased pärast 700 aastat esimest korda sakslastelt linna juhtimise üle võtsid, tuli valimisvõidu nimel müüa fiktiivselt oma vara ning viia äriomanikke luksrestoranidesse sööma.
1904. aasta sügisel algas kõva linnavalimiste kihutustöö ning haritud eestlased lootsid saada poliitikas jala ukse vahele. Hääleõigust omasid tol ajal aga vaid mehed, kel oli teatud hariduslik või varaline positsioon. Jõukamad olid aga sakslased. Valida said vähemalt 200-ruutjalase kinnisvara ja vähemalt tuhanderublase varanduse omanikud. Seetõttu müüsid need eestlased, kes omasid suuremaid varandusi, fiktiivselt osa mõnele tuttavale, et ka tema oleks hääleõiguslik. Ka järgmiste valimiste ajal 1908. aastal müüs insener ja siis juba esimeseks eestlasest linnapeaks tõusnud Voldemar Lender oma hoovimaja Peterburi hoiukassa juhatajale Madis Jaaksonile, kes sai tänu sellele Tallinna majaomanikuks ja sõitis siia, et oma hääl eestlaste poolt anda. Teisedki Peterburi eestlased said samadel tingimustel Tallinnas valimas käia.
Tallinna elanikkond kasvas, ja eriti just linna paremat elu otsima kolinud eestlased vajasid tolle aja mõistes korralikke, kuid samas odavaid elamispindu. Niisiis hakkas insener Lender koos kolleegi ja teise hilisema linnapea Anton Uessoniga ehitama elumaju esimese Tallinna tüüpmaja projekti järgi, mida nüüd kutsutaksegi Lenderi majaks. Selliseid maju sai ehitada kiiresti ja odavalt ükskõik millistesse oludesse. Lenderi maju kerkis äärelinnadesse nagu seeni pärast vihma. Niimoodi said Kalamaja, osa Kadri- orust jt agulid oma tänapäevase ilme, paljud veidi jõukust kogunud eestlased aga majaomanikeks. Lender teenis Uessoniga tüüpmajade vorpimise eest kenakese summa, samas aitas see kaasa eestlastest valijate hulga kasvule.
Eestlasi tuli veenda
Kuigi suurem Lenderi majade buum seisis 1904. aastal veel ees, oli eesti soost majaperemehi juba kenake hulk, mis sest, et suurem osa nende majadest asus agulites, mitte kesklinnas. Sellistest meestest koguti kokku mõned erksamad ja targemad, kes pidid teiste seas propagandat tegema ja selgitama, et ka eestlased võivad linnategelasteks saada. Paljud eestlastest majaomanikud pooldasid sakslasi, sest need olid juhtimises kogenumad, targemad ja härrasmehed. Teisi eestlasi ei usaldatud, seetõttu oli palju jooksmist ja vaevanägemist, et nende meelt muuta.
Kõige tähtsam selgitustöö tegija oli toidupoodnik Ihermann. Kui mujal tol ajal järjekordi ei tuntud, siis tema poe ukse juures oli eriti maitsvate ja hästi lõhnavate leibade pärast alati saba. Ihermann oli eestlaste seas väga hinnatud ning ta suutis eriti hästi ära rääkida väikesi agulikaupmehi, kes talle alt üles vaatasid. Kui teised mõnest eesti kaupmehest jagu ei saanud, kutsuti alati Ihermann appi. Ümber sõrme keeramine sündis siis koos kostitamisega isegi luksrestoranides Kuld Lõwi ja Du Nord. Ihermannil läks äri küll hästi, kuid ei saanud lubada, et tema vaid oma kuludega kallites restoranides «valijatega kohtumas» käib. Seetõttu asutasid eesti poliitikud ühiskassa.
Venelased võetakse kampa
Samas tegi Tallinna õllevabriku omanik Pfaff oma tööstuse ruumides Viru tänaval õlleõhtut korraldades vastupropagandat. Kihutuskõnedes selgitati, et tuleb valida sakslasi, sest eestlastel ei ole nii palju kinnisvara, neil on ainult haridus ja tühi sumadan. Kui asjad linnas viltu lähevad, siis võivad eestlased kaduda, sest neil pole siin vara ja järelikult ka huvi linna eest seista. Kes aga lahendaks sel juhul linna mured?
Eestlastest valijate arv siiski kasvas ja varsti ei suutnud ükski erakorter nende jaoks peetud selgituskoosolekuid ära mahutada. Nii hakati valimiskoosolekuid pidama Estonia saalis. Iga koosoleku jaoks tuli eraldi luba nõuda. Õnneks oli kuberner Bellegarde mõistlik mees, kes tavaliselt loa ka andis.
Esimese suure koosoleku eel kardeti, et see kisub tuliseks, sest ikka leidus valijate seas neid, kes eestlasi ei toetanud. Pealootus pandi Konstantin Pätsile kui osavale kõnemehele. Pärast kogelevat algust voolama hakanud kõnele järgnes tormiline aplaus ja jalgade trampimine. «Seekord on ka kõik kõhklejad meie poolt!» ütles Voldemar Lender.
Nõupidamisi peeti ka Lenderite kodus. Oldi kahevahel, kas eestlased üksi suudavad oma kavatsusi ellu viia. Sakslasi oli rohkem, kui saksameelsed eestlased kaasa arvata. Kõhklejatele ei saanud siiski kindel olla. Seepärast oli soovitav luua eesti-vene blokk. Venelased ei sallinud sakslasi ja kui neile oleks lubatud üks linnanõuniku koht, oleks vene majaperemeeste hääled olnud kindlustatud.
Linnapeana nähti kõige meelsamini Konstantin Pätsi, kuid ta keeldus, arvates, et ka Tallinnas peab eestlastel olema oma hääletoru, s.t ajaleht Teataja. Linnapeana poleks tal olnud nii vabad käed kui toimetajana.
Seejärel pakuti kohta advokaat Jaan Poskale. Poska abikaasa oli aga sellele vastu – pere ju suur ning linnapea palk vaid 400 rubla pluss esinduskulud. Ka on linnapea amet valitav ja kui nelja aasta pärast poleks meest uuesti valitud, oleks pere puha näljas olnud, sest advokaadi teenustest huvitatud kliendid oleks selle aja peale kaotsi läinud.
Siis tuldi mõttele panna linnapeaks esialgu mõni venelane, tema kinnitaks kuberner jalamaid. Talurahvakomissar Erast Hiatsintov tundus sobivat, ning tal endal polnud ka selle vastu midagi.
Valimised võitiski eesti-vene blokk, mis tähendas, et linnavalitsuse liikmetest oli kaks kolmandikku sellest blokist ja Hiatsintov sai linnapeaks.
Nüüd tuli leida kaks eestlasest linnanõunikku vastukaaluks ühele sakslasele ja teisele saksameelsele lätlasele. Esimeseks linnanõunikuks sai Päts, kuid teise leidmisega tekkis taas raskusi. Ükski haritud ja vähegi nimekam eestlane ei soovinud loobuda linnateenistuse nimel neljaks aastaks oma tulusast ametikohast.
Tempel igale gaasiarvele
Niisiis käidi peale Lenderile. Põhjuseks toodi, et kõik linnavalitsuse liikmed on juriidilise haridusega, tarvis oleks ka inseneri. Linnas oli ju gaasivabrik ja kavas ehitada elektrijaam. Voldemarile ja tema naisele Elfriidele see rõõmu ei valmistanud, sest see tähendas loobumist tulusast ametist Dvigateli tehases, mille direktor insener Lenderit väga hoidis. Ka Lenderite sugulased olid väga vastu ning Voldemari esimene vastus oli eitav. Eestlased käisid aga nagu uni peale.
Lõpuks lahendas olukorra Dvigateli poolakast direktor Ksiezo-Polski, kes tegi ettepaneku, et Lender jääb vabrikusse pooleks päevaks, kella 6-12, ning saab pool palka sealt. Pool päeva oleks Lender aga linnavalitsuses, kus tööpäev algab nagunii kella ühe ajal päeval. Sealtki saaks ta pool palka. Lenderi hoole alla jäi ainult gaasivabrik. Linnaelanikke oli toona 60 000, nende gaasiarveid veelgi rohkem ja igal neist pidi seisma Lenderi allkiri. Otsustati, et allkirja võib asendada Lenderi templiga, ja Elfriide, kes parasjagu kodus tööta oli, sai arvete tembeldamise igava ameti endale.
Hiatsintov oli iseenesest tore inimene. Teati, et ta on linnapea, kuid eestlastega see teda lähemalt tuttavaks ei teinud. Kõik piirdus tutvumisvisiitidega linnavalitsuse liikmete juurde. Eks ta jõudis ametis olla ka vaid aasta. Peremeheks olid linnas nüüd siiski eestlased. Sakslastele see ei meeldinud ja nii mõnigi ametnik lahkus oma kohalt. Loomulikult täideti vabanenud kohad eestlastega.
Eestlased tahtsid hääle eest sugulastele töökohti
Linnavalitsuse koosolekud toimusid kaks korda nädalas, volikogu omad kord või kaks kuus. Suurem osa uusi linnaisasid olid noored, 28-35-aastased inimesed, kes end täie tõsidusega uuele tööle pühendasid. Osa valijaid, eriti väiksema intelligentsiga majaomanikke olid kindlad, et kuna nemad endale linnaisad valisid, siis peavad need nüüd samuti alati vastu tulema. Linnavalitsuse poole pöörduti nõudmistega anda enesele või mõnele sugulasele linna töökoht. Ja kui nõudmine täitmata jäi, tõusis sellest suur kära ja võis kindel olla, et üks valija on nüüd vähem. Osa valijaid leidis, et ta peab nüüd iga kell valitu jutule pääsema. Sakslasi ja venelasi samas eestlased ei tülitatud. Eriline kartus valitses neil just saksa härrade suhtes, kelle jutule minna ei julgetud ning kelle tuppa astuti vaid viimases hädas. Kuid valitud eestlastele valija armu ei andnud. Kord nõudnud üks majaomanik isegi pühapäeva hommikul kell kuus linnanõunik Lenderiga kokkusaamist. Lenderi teenija keeldus peremeest üles ajamast. «Mis kord see selline on!» põrutanud majaomanik seepeale. «Kui mina tema valisin, peab ta olema kättesaadav. Mine aja Lender üles!»
Sakslaste nurjunud vasturünnak
1905. aastal puhkes Peterburis ülestõus, mis laienes ka Tallinna. Tsaarivalitsus vangistas paljud Tallinna eestlastest linnavalitsuse liikmed, kahtlustades neid revolutsioonilises tegevuses. Sakslased kasutasid kohe võimalust ja hakkasid koguma allkirju, et linnavalitsus on mässuline ning selle asemel tuleks ametisse ennistada sakslastest linnavalitsus. Allkirju oli juba saja ringis, teiste seas ka mõnelt eestlaselt. Kui allkirjade koguja jõudis Narva maanteele, võttis üks sealne elanik Lindemann kõikide allkirjadega palvekirja ning tegi näo, et läheb teise tuppa alla kirjutama. Köögis andis ta nimekirja seal oodanud kaupmees Ihermannile, kes tagauksest lahkus ja palvekirja oma koju aeda maha mattis. Kui kirja kadumisest tekkinud kära vaibus, viis Ihermann kirja nüüd juba esimeseks eestlasest linnapeaks saanud Lenderi kätte.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti