www.ekspress.ee 18.03.2011
Pekka Erelt
Foto: Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
Eesti Ajalooarhiivist avastati osa Lennusadama vesilennukite angaaride originaaljooniseid, mida oli otsitud juba 50 aastat.
Vesilennukite angaarid Tallinna Lennusadamas kuuluvad läinud sajandi silmapaistvaimate ehitiste hulka Eestis. Möödunud aasta kevadel algas angaaride rekonstrueerimine Meremuuseumi näitusehooneks, mis peaks valmima tänavu suvel.
Juba palju aastakümneid tagasi hakati otsima angaaride omaaegseid jooniseid, et saada aimu, kuidas täpselt need keerukad ehitised aastatel 1916–17 püsti pandi. Paraku selgus, et angaarid ehitanud Taani firma Christiani & Nielseni arhiiv hävis 1943. aastal tulekahjus. Jooniseid polnud ka mujal Taanis ega Venemaa arhiivides. Leningradist leiti vaid angaaride arhitektuurivõistluse võidutöö, asendiplaanid ja vaated. Paraku tähtsaim osa, ehitusjoonised, jäi endiselt kadunuks.
Suur oli aga üllatus, kui osa materjale tuli hiljuti päevavalgele siinsamas Tartus, Eesti Ajalooarhiivis. Nende avastamise au kuulub Tallinna kultuuriväärtuste ameti peaspetsialistile Oliver Orrole.
Kuidas küll ta nõela heinakuhjast üles leidis? “Juhuslikult,” vastab Orro lühidalt. Tema tähelepanu köitis fond, mille säilikute pealkirjadest oli näha, et need sisaldavad Tallinna Vanasadama ja Admiraliteedi basseini materjale. Eriti paelusid Orrot dokumendid Reheküla sadama kohta. “Oletasin, et see peab olema Rohuküla. Oligi.” Orro sõitis Tartusse ja tellis toimiku välja. Seal oli igasuguseid materjale läbisegi ajavahemikust 1870 kuni isegi 1920. aastate alguseni välja. Kusjuures enne Orrot polnud keegi nendega tutvunud. Neid eri insenerehitiste projekte lehitsedes tabas tema silm äkki ühel joonisel tuttavaid kupleid. Orro oli avastanud arvutused angaaride betoonkonstruktsiooni ja vundamendi kohta. Täpsemini tugevusarvutused, milleta poleks niisuguseid kupleid ehitada saadud.
“Kui Orro helistas ja oma leiust rääkis, tõusid mul ihukarvad püsti. Olime seda otsinud 50 aastat. Seni oli meil vaid venekeelne lepingu koopia,” räägib Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi professor Karl Õiger, kes on ühtlasi angaaride renoveerimisprojekti üks autoreid.
Õigeri sõnul ei muutnud tugevusarvutuste leidmine nende töös midagi, sest projekt põhines tänapäeva tasemel tehtud arvutustele, kus arvestati paljude teguritega, mida tollal veel ei teatud. “Ajaloo mõttes on see aga väga tähtis leid. Võib öelda, et need arvutused tegi tolle aja kohta väga hea insener.” Ega kehv saanudki olla, sest Õigeri sõnul on vesilennukite angaarid üldse esimene suur koorikkonstruktsioon maailmas.
Angaaride tugevusarvutused pole aga ainuke avastus, mille Orro Tartus tegi. Suurt rõõmu tunneb ta ka selle üle, et arhiivist tuli välja Rohuküla sadama veehoidla projekt. Selgus, et ka selle vägagi novaatorliku ja tänaseni säilinud betoonehitise tegi Taani firma Christiani & Nielsen.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti