www.parnupostimees.ee 11.05.2011
Elmar Joosep, lähiajaloo uurija
Möödunud sajandi alguse Pärnu elektrijaam oli Uduverele eeskujuks.
Foto: Olaf Esna erakogu
Elekter oli Eesti külas 100 aastat tagasi erakordne. Elektrita Eesti küla 100 aastat hiljem on harukordne. Kui nüüd juhtubki mõni koht elektrita olema, on põhjus tõsine: paik on tihedamast asustusest kaugel, perspektiivitu ja hääbuv, sinna elektriliini tõmbamine on liiga kallis. Ent sageli selliseski kohas elekter ikkagi on: on ju võimalik käitada mootorjõujaam või tuulegeneraator või seada katusele päikesepatareid.
2007 tähistasime Pärnus elektrijaama 100. aastapäeva. See oli Eesti esimene linnaelektrijaam üldse. Järgnesid Tartu 1910 ja Tallinn 1913. Esimesed generaatorid käivitusid Eestis siiski juba 1880ndail. Andmeid varaseima elektrivalguse katselise kasutamise kohta Kreenholmi vabrikuis on aastast 1882.
Seega võeti elektrienergia siin kasutusele umbes samal ajal ja Eesti sammus samas tempos kui muu arenenud maailm. Iseseisvaks saanud Eesti edendas maa elektrifitseerimist jõudsalt.
Georg Hanseni ettevõtmine
Eesti rahvusliku jõukomitee andmeil töötas Pärnumaal 1939. aastal elektrijaam Pärnus, Sindis, Lavassaares, Vändras, Audrus, Toris, Päriveres ja Uduveres. Kahe viimasena mainitu käivitajaks olid Hansenid.
Uduverele andis elektri 1864 Enge vallas sündinud Georg Hansen. Tema isa Juhan oli Pööravere mõisa Liiva kõrtsi rentnik. 1876 asusid Georgi vanemad Are valda ostetud Pärivere tallu. Siin nägi Juhan uusi võimalusi. Kõrtsimehe amet oli üht-teist sisse toonud. Laenanud lisa, ostis ta Sauga jõel Pärivere vesi- ja tuuleveski. Idapoolsetest Tori kandi rabadest alguse saanud jõgi oli veerikas. Mölder pani veskis rakkesse ka poisikesest poja Georgi.
Varsti pärast abiellumist Are valla Tiksu talu tütre Mari Tiidermanniga võttis Georg isalt veskipidamise üle. 1892 ehitas ta väikese vesiveski ümber auru- ja veejõul töötavaks jahuveskiks, mida hiljem vastavalt aja nõudeile mitmeti täiendas. Varsti pani ta Päriveres käima villaveski talupoegadele vajalike lambavilla puhastamis-, kraasimis- ja värvimisseadmetega. Samal ajal võttis ta käsile põllumajanduse.
Päriveres pani elektrigeneraatori käima Georgi poeg Johan.
1910 sai Georg Hansen osta Uduveres Peedu talust maad. Pärnust läbi Rapla Tallinna viiv tee hargneb Uduvere kiriku lähedal. Teede hargnemiskoht oli tollal asula tekkeks hädavajalik tingimus. Siin oli see paik, kus Hansen võttis suurema ehitamise ette.
Ajal, kui Georg Hansen Uduverre asus, oli Enge põllumeeste seltsil seal juba hoone püsti. Seltsimaja ehitamist oli Hansen toetanud aineliselt veel siis, kui tegutses Päriveres.
Nähtavasti oligi üks põhjusi Uduvere valimisel veski asukohaks seltsimaja, mis kiriku ja kihelkonnakooli kõrval oli kerkinud alevikku kujundavasse keskusse. Pole välistatud, et tema oligi mees, kes valis seltsimaja püstitamiseks Uduvere teeristi. Alguse oli ju seltsi mõte saanud Engest ja suurem osa seltsi algatajaidki elas Enges. Miks ei ehitatud seltsimaja sinna, kus vallamaja juba oli ja seltsielu saanud selle baasil hoo sisse?
Ehk nägi Hansen teeristil nii seltsimajale kui enda ettevõttele ja alevikulegi õiget kohta? Seltsimaja juurde ostetud kahest vakamaast talle esialgu veski püstitamiseks piisas ja järgmisel aastal ettevõte käivitus.
Uduveres puudus jõgi ega olnud veejõudu, tuli muretseda jõuallikas. Tollal asendas kõigepealt viljapeksmisel hobujõudu aurumasin. Rehepeksumasina käitamiseks kasutati ratastel isesõitjat. Ent selle võimsus oli väike. Hansen muretses ettevõttele puugaasimootori võimsusega 50 hobujõudu.
Gaasimootori valik oli põhjendatud, selle käitamiseks sai kasutada saeveski jäätmeid. Saeraami alt tulnud pinnad tükeldati ja pilluti gaasigeneraatorisse, kus utmisega saadi mootorikütus – puugaas.
Ühesilindrilise jõumasina hooratta läbimõõt oli neli meetrit, pool ratast pöörles põrandasüvendis. Mootor vedas käima nii jahu- kui saeveski. Mootor oli ettevõtte süda, mille kilomeetrite taha kostev tümpsumine sai aleviku sümboliks–tunnustuseks. Mootori paukudega oli seotud kogu ümbruskaudne elu.
Käitises töötas paarkümmend inimest. Igaühel oli üleval pidada (sageli lasterikas) pere. Seega toitis ettevõte vahetult vähemalt poolt Uduvere elanikest. Kaudselt tõi Hanseni ettevõte elu aleviku kolme kauplusesse ja andis tööd käsitöölistele. Nii võib kinnitada, et Uduvere alevik tekkis ühe ettevõtliku mehe, Georg Hanseni tööstusettevõtte ümber.
Elektri jõudmine Uduverre
Uduvere sai elektri 1918, kui gaasimootoriga ühendati 3,5-kilovatise võimsusega generaator. See andis 220voldist alalisvoolu. Alalisvoolu puudus on teada, pinget ei saa transformeerida ja madalpingeliste ülekandeliinide pikkus on piiratud. Uduvere elektrijaam ei suutnud anda elektrit kolmest kilomeetrist palju kaugemale. Ent sellest Hansenile algul piisas.
Ilmselt oli vooluliigi valikul määrav traditsioon: elektrienergia lapsepõlv oli ju alalisvoolune, maakonnalinnas Pärnus tootis kogu linna varustav elektrijaam alalisvoolu, kuigi alalisvoolumasinad on pea kaks korda kallimad vahelduvvoolu omadest ja ülekandekaugus piiratud. Siiski on alalisvoolul eelis: seda on võimalik akudes salvestada. Pärnu elektrijaama keldrikorrus oli täis suuri akuvanne, mis aitasid jaamal õhtust ja hommikust tippkoormust ületada.
Voolu andis Uduvere elektrijaam ka Jaagupile ja Eerma ning Valistre külale. See oli ajal, kui valdav osa Eestist pidi petroolilambiga läbi ajama ja naftat pumbati maailmas peamiselt õlilampide tarvis. Esmalt kasutati elektrit vaid valgustuseks. Toas sai vahetada tahmava lambi elektripirni vastu ja lauta polnud vaja minna kandelaterna tuhmi vabiseva leegi valgel. Esimesi tarbijaid oli maakodus elektritriikraud, mis vahetas välja söeküttel, tuppa suitsu ja vingu ajava riistapuu.
Kuigi ettevõte andis voolu üksnes pimedal ajal, tõi elekter maaellu suurt kergendust.
Vool oli olemas pühapäevahommikulgi, kui kiriku kroonlühtrites pidid põlema elektriküünlad. See aeg sobis pükste triikimiseks, et need oleksid valmis õhtul seltsimajas tulevaks peoks. Enne sõda jõuti Uduveres veel käima panna kaks mehhaniseeritud puutöökoda – Jaansoni ja Jantsoni oma, kus töötasid elektrimootoriga ketassaed ja höövlimasinad. See nõudis varasemast suuremat jõujaama ja Hansen vahetaski generaatori tunduvalt võimsamate vastu välja.
Uduvere vilka elu hääbumine
Eesti annekteerimise järel 1940 ettevõte riigistati. Omanik jäi seda siiski riigipalgalisena juhtima, see oli tavaline. Vene võimu pooldajate seas pea puudusid ettevõtte juhtimiseks võimelised isikud.
Erandlikum on, et Hanseni peret Vene võim ei represseerinud. Ent siingi tundub olevat seletus. Hanseni suhtumine töölistesse oli äärmiselt soosiv. Suur osa neist ehitas endale Uduverre maja. Selline tööliste tasustamine ja samal ajal tööstuse laiendamine oli võimalik ainult laenude abil. Tundub, et kohalik hoiupank, kuhu kokkuhoidlikud taluperemehed, ametnikud ja käsitöölised kandsid oma sääste, oli Hanseni erapank, kust tema võttis raha, et seda kasutada enda ja oma töötajate heaks.
Suvesõjas 1941 põletasid hävituspataljonlased suure osa Uduverest maha. Tuhastus Hanseni ettevõtegi. Elekter Uduverest siiski ei kadunud. Varsti pandi aleviku kõrval Karjalaute talu laudas käima diiselmootoriga generaator. Liinid olid alles ja peagi valgustasid ümbruskonda jälle elektrilambid, ammu enne seda, kui siia toodi kõrgepingeliiniga elekter Ida-Eesti hiidjõujaamadest.
Ent vilgas elu, nagu oli olnud siis, kui töötas veski ja tegutseti ühes Eesti suuremas seltsimajas, ei taastunud Uduveres kunagi. Millegipärast nimetati Jaagupist Uduverre viiv teegi Kergu maanteeks, kuigi rahvas tunneb teed ikkagi Uduvere teena.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti