www.pealinn.ee 08.05.2011
Jüri Kuuskemaa, Oliver Õunmaa
Kuigi 1639. aastaks, kust see pilt pärineb, oli Hansaliit juba oma tähtsuse kaotanud, kehtis Lübecki õigus Tallinnas muudatustega 19. sajandi lõpuni ning mõjutas Eesti seadusi kuni 1940. aastani.
Lübecki õigus andis Tallinnale iseseisvuse ja linn-vabariigi staatuse, seega valitsesid kodanikud ise, mitte mõni aadlik ega kuningas. Ja kui keegi kellelegi Tallinnas liiga tegi, võis kannatanu joosta raekoja platsile ja raesõdurilt kohe abi paluda.
15. mail tähistatakse tavapäraselt Tallinna päeva, sest seitse ja pool sajandit tagasi kinnitati Tallinnale Lübecki õigus, mis märkis Tallinna jõudmist euroopalikku õigus- ja kultuuriruumi.
Linnaelu reguleerimiseks tuli ka keskajal linnas kehtivad reeglid kirja panna. Niisiis koostati linnaõigusi. Üks neist koostati Lübecki linna jaoks, mis asutati 1154. aastal. Lübeckist kujunes mõjukas keskus, mis oli juhtival kohal Läänemere kaubanduse korraldamises ja ühtlasi Hansaliidu pealinn. Lisaks oli Lübecki linnaõigus hästi koostatud ja seetõttu võttis selle üle enamik teisi Hansaliidu linnu.
Hansaliit oli nagu Euroopa Liit, ainult et koosnes linnadest. Liidu 70 linna vahel valitses ringkäendus. Näiteks kui kusagil rööviti ühe liikmeslinna laeva, saatis mõni teine hansalinn oma kaaperlaevad röövleid kinni võtma, vara tagastama ja röövleid karistama. Aeg-ajalt toimus üle-hansaliidulisi päevi, kus liikmeslinnadel oli õigus ka seaduste parendamisel ja arendamisel kaasa rääkida.
Kui Taani kuningas Valdemar II vallutas Eesti aladel 1219. aastal osa maad, andis ta millalgi Lübecki linnaõiguse ka Tallinna elanikele. Dokumenti sellest pole säilinud ja vanim ürik Lübecki õiguse kohta Tallinnas on tema poja Erik Adraraha kinnitus 15. maist 1248. Ajaloolased võtavad mingi sündmuse aluseks esimese dokumentaalse teate. Niisiis tähistataksegi Tallinna päeva 15. mail. Selle dokumendiga kinnitas Erik Tallinnale sama Lübecki õiguse, mille tema isa oli andnud. Vanasti oli kombeks, et kui valitseja vahetus, siis kinnitas iga uus isand senised õigused ja privileegid uuesti, näidates, et ta on nendega nõus. Õigus andis linnale suure iseseisvuse oma asjade otsustamisel, vastutasuks aga nõudis valitseja linnaelanikelt truudusevannet.
Lübecki õigus kui linna põhiseadus
Paljud keskaegsed linnad asusid otseselt valitsejate losside ligiduses, seal valitses autokraatia. Lübecki õigus on aga kodanike endi valitseda oleva linn-vabariigi seadustik. Magistraat juhtis linna, ilma et oleks ühes või teises kohalikus asjas kuninga käest luba küsinud. Keskajal oli iseloomulik linnade püüdlus vabaneda maaisandate eeskoste alt ehk iseseisvuda. Tallinna vapil olid Taani kuninga lõvid, mis jätavad mulje justkui kuninglikust linnast. Tegelikult oli all-linn käsitööliste ja kaupmeeste vabariik, Toompeal aga kehtisid teised seadused – rüütli ehk maaõigus.
Õiguseta linn oli väliskaupmeeste jaoks nagu barbaaria, kus elas seadusteta võsarahvas, kellega on ohtlik suhelda. Lübecki õigus andis linna arengule tohutu hoo ja õiguslikud raamid.
Ühes hilisemas Lübecki õiguse kinnituses on kirjas, et linna tuleb juhtida Lübecki õiguse ja kohaliku tava järgi. Ehk siis Lübecki õigus oli justkui põhiseadus, millega olid kooskõlas kõik linna enda kohalikud kombed ja ka määrused. Tallinna raad ise andis samuti välja rae õigusi ja määrusi, millega linnaelanike õigusi ja kohustusi kindlaks määrata. Tallinna määrustes oli näiteks kirjas, et kui sakslane lööb eestlasel silma välja, siis peab ta kolm korda rohkem trahvi maksma, kui oleks eestlane sakslasel silma välja löönud. See oli nii sellepärast, et sakslased olid linna ülemkiht, kellel oli ka rohkem raha. Eestlastelt polnud suurt midagi võtta ja linn arvestas sellega.
Lübecki õiguses kõik punktid Tallinnale ei sobigi. Näiteks on seal juttu kanalite ehitusest, kuid meil kanaleid ei olnud.
Altkäemaks ka keskajal keelatud
Säilinud on ka 1257. aasta Lübecki linnaõiguse koodeks, seejärel 1282 oma. Viimases on ainult 166 paragrahvi. Kujutage ette – nii vähesega suudeti reguleerida kogu inimestevahelist suhtlust ja elu, äri ja kaubandust. See tähendab, et suur osa linna elust oli siis reguleeritud Lübecki õiguses kirja panemata seatuste alusel. Kokku on Tallinna linnaarhiivis säilinud viis eri aegade Lübecki õiguse väljaannet ehk koodeksit.
Osa Lübecki õigusest oli karistuslik, osa linnaelu reguleeriv. Mõned punktid olid suunatud näiteks korruptsiooni vastu. Linnakodanikel oli keelatud tuua raehärradele tänutäheks asjaajamise eest rohkem kui üks toop veini. Üks Tallinna toop oli võrdne ühe liitri ja 153 milliliitriga. Samuti oli ette nähtud trahv raehärrale, kes vihastades teist sõimas, ja trahvid nn siniste ja punaste vigastuste tekitamiste eest. Sinised karistused tähendasid sinikaid, punane seda, kui keegi lõi teisel vere välja.
Kui keegi kellelegi Tallinnas liiga tegi, võis kannatanu joosta raekoja platsile ja karjuda: «Teotute!» Sellepeale tuli raesõdur, kes päris, milles asi. Kannatanu sai siis sõdurile oma mure ära rääkida. Kui kannatanul olid olemas tunnistajad, kutsus raesõdur kohtufoogti, kes asja lahendamise enda peale võttis. Kui kannatanu osutus valekaebajaks, sai ta ränga trahvi ja temalt võeti eluks ajaks tunnistajaõigus. Inimene kaotas oma reputatsiooni ega saanud kunagi enam kohtus tunnistajana esineda.
Linnaõigus muutus vastavalt aegade muutumistele. Järgmistes koodeksites paragrahvide arv kasvas. 1550. aastal anti välja esimene trükitud linnaõigus, kus oli sees juba 455 paragrahvi.
Õigus mõjutas meid Nõukogude ajani
Lübecki õiguse kõrgaeg langes kokku Hansaliidu kõrgajaga 13. sajandi lõpust 16. sajandi keskpaigani. Tallinna ja Riia kaupmehed nimelt pidasid oma ainuõiguseks kauplemist Venemaaga, see oli nende linnade hansaprivileeg. Kui aga venelased hakkasid Liivi sõja ajal otse sakslaste, inglaste ja hollandlastega kauplema, kaaperdasid Tallinna ja Rootsi laevad vene laevu, võttes nende kaubad ära. See ei meeldinud paljudele linnadele, kes Venemaaga kaubelda tahtsid. Nii siis tuli 1564. aastal Lübecki ja Taani laevastik Tallinna alla, pommitas linna ja röövis paljaks siin sadamas seisnud 30 laeva. Tallinna ja Lübecki sõprus sai läbi ja hansaaeg oli meie jaoks lõppenud.
Lübecki õigus aga kehtis Tallinnas sama kaua, kui siin tegutses raad, ehk 1889. aastani. Seejärel hakkas Tallinnas kehtima Vene linnaseadus. Osa Lübecki õiguse sätteid sulandus Balti eraõigusesse, mis kehtis Eestis 1940. aastani.
Lisaks Lübecki õigusele oli keskaegses Euroopas levinud ka Magdeburgi õigus, mis kehtis paljudes sisemaa linnades, kus merekaubandus puudus. Aga ka hansalinnas Riias.
Tallinna Lübecki õigus andis ka pääsme Euroopa Liitu
1998. aastal korraldas president Lennart Meri Tallinnas linnaõiguste konverentsi, kuhu tuli ka Saksa Liitvabariigi president Roman Herzog. Herzog julgustas meie kodanikke püüdlema Euroopa suunas. «See asjaolu, et Tallinna kodanikel olid juba 1248. aastal samad õigused nagu Lübecki kodanikel, annab praegustele Tallinna ja kogu Eesti Vabariigi kodanikele põhjuse küsida Euroopa Liidult samu õigusi, nagu on praegu Lübecki kodanikel,» leidis liidupresident.
Tänapäevane väljaanne 1282. aasta Lübecki õiguse Tallinna koodeksist.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti