Pantvangidena Venemaale

www.ekspress.ee 23.04.2011

Pekka Erelt

Süütud ohvrid: Kui pereisa Nikolai Päts Tallinnas oli, võeti tema pere kommunist Jaan Anvelti käsul pantvangi ja viidi Venemaale. (Eesti Filmiarhiiv)

Eesti ajaloo ilmselt suurim pantvangi­tragöödia toimus 1919. aastal. Ainuüksi president Pätsi vennale läks see maksma kahe tütre elu.

Kui punavägi 1919. aasta jaanuaris Eestis taganema löödi, viisid nad pantvangidena kaasa hulga inimesi. Jõhkra aktsiooni kavandas Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt. Juba 3. detsembril 1918 oli ta välja andnud dekreedi, milles kästi “valgekaartlaste perekonnad pantvangidena vahi alla võtta”. Suur osa pantvangidest vabanes Narvas, Pihkvas või Petrogradis, kuid umbes 50 inimest ootas ees ligi aasta vintsutusi Venemaal.

Oli neidki, kes Venemaale ei jõudnud, seitsme Kiiu ja Kolga vallast pärit mehe elutee lõppes Kohtla jaama juures. Ka Rakvere lähedal Palermo metsas hukati 16 pantvangi.

8. jaanuaril 1919 saabus peaminister Konstantin Pätsile ähvardav telegramm. “Iga kommunisti eest, keda teie puutuda julgete, vastutavad pantvangid oma peadega. Esimesteks langevad Karl Luts, Otto ja Olimpija Mägi, vangistatud ohvitserid ja teisi pantvangisid.” Saatjaks oli Anvelt, kes tegi ühtlasi ettepaneku hakata vange vahetama. Pätsil ei jäänud muud üle kui nõustuda.

Venelastega õnnestus esialgsele kokkuleppele jõuda alles septembris. Läbirääkimised jätkusid veel novembris ning 2. detsembril teatasid venelased: “Vangid saadeti teele Pihkva poole.” Vahetamine ise sai teoks 4. detsembril 1919.

Minister pantvangiks

Pantvange võeti ka Petrogradis. Jõululaupäeval 1918 vahistati seal Karl Luts, kes oli nimetatud Eesti Ajutise Valitsuse haridusministriks. Kui Luts vanglasse toimetati, kuulis ta saksakeelseid käsklusi! “Vangid ja vahisõdurid alustasid peagi juttu ja nüüd selgus, et vahtkonna sõdurid olid Austria sõjavangid, kes tšekas olid omale teenistuse leidnud. Neid hinnati seal sellepärast, et nende käest veel polnud vange tee peal ära jooksnud.”

Nädalaga koguti vanglas kokku tosin pantvangi ning saadeti Luugasse, kus asus Eestist väljalöödud Töörahva Kommuuni “oma” vangilaager. Eestlased pandi elama mõisa härrastemajja, ent elu oli kaugel mõisalikust – näljapajukil pantvangid saadeti Luuga jaama vaguneid laadima. Mitmed ei pidanud vastu ja surid.

Kui Loodearmee alustas pealetungi Petrogradile, viidi Luts ja teised pantvangid Staraja Russasse. Leiba anti seal nii vähe, et isegi lõikamisest tekkinud raasukesed loeti üle. Portsjonite jagamisel püüti olla võimalikult õiglased. “Üksikud tükid kaaluti omatehtud kaalul üheraskusteks, kuid siis pandi nad veelgi ritta ja igaüks sai omale numbri peale. Algas loterii.”

Luts pääses tagasi Eestisse pärast vangide vahetust detsembris 1919.

Isa, venna ja mehe eest pantvangiks

Narva-Jõesuu kooliõpetaja Olga Kesk vahistati lähedaste “pattude” pärast. Tema isa oli majaomanik, mees Eesti mereväe ohvitser ja vend kindral Aleksander Tõnissoni autojuht. Olga viidi Narva Joa vangimajja. “Väga palju oli seal maainimesi, nii mehi kui ka naisi. Oli ühest perest mõnel juhul isegi kaks ja kolm inimest. Kokku 54 vangi,” meenutas Kesk hiljem.

“Närvid olid alati pingul, iial ei võinud teada, millal mahalaskmisele viiakse. Meie meesvangid käisid iga päev auke kaevamas.” Saatanlik loterii kestis kümme päeva. Kommunistid olid teada saanud, et Eesti väed arreteerivad kommunistide naisi. “See meid päästiski. Meid jäeti pantvangideks – igaks juhuks.”

Eestlased viidi edasi Petrogradi. Seal õnnestus Olgal ühendust saada oma tädipojaga, kes hakkas neiule toidupakke saatma.

Veebruari keskel 1919 saabus vanglasse kõrge külaline – Grigori Zinovjev, kes jagas Punaarmee aastapäeva puhul vahialustele paberosse ja saia. Olga suutis äratada Zinovjevi tähelepanu ning talle oma loo ära rääkida. “Zinovjev käskis seepeale omale meie asja lähemalt ettekanda – ja sellega andsin õieti esimese tõuke oma vabanemisele.”

Nii läkski. “Õhtul aga enne 1. märtsi toodi mulle käsk, et olen vabastatud.” Tädipoeg soovitas Olgal ja teistel vabastatutel linnast kohe lahkuda, ehkki vabastamisel kohustati neid linna jääma. Rongi ja seejärel hobustega õnnestus neil mereni jõuda. “Üle merejää liikusime Narva-Jõesuu suunas, kuhu oli 20–25 km. Teel vahistati meid eesti sõdurite poolt ja nende kaitse all pääsesime lõpuks koju tagasi!”

Perekond Pätsi kannatused

Jaanuaris 1919 võeti Võrus pantvangi Konstantin Pätsi venna Nikolai perekond. Kõigepealt viidi kaasa pereema Ludmilla ühes vanema tütre Liidiaga. 10-,8- ja 3aastased lapsed jäeti omapead koju, ent peagi viidi ära nemadki. Algul taheti lapsi inimkilbina rünnakul Eesti vägede vastu kasutada, õnneks sellest loobuti. Kui rinne lähenes, saadeti pantvangid Venemaale, Pihkvasse.

Pärast kuu aega kestnud nälgimist Pihkvas pandi Pätsi pere loomavagunisse ja sõidutati Luugasse. Kui seal küsiti kommuuni ühe juhi Johannes Käsperti käest, mida vangidega teha, vastas too: “Minu pärast tehke nad kas või vorstiks!” Vorstiks kedagi siiski ei tehtud, küll aga saadeti perekond Luuga vangilaagrisse.

Hirmsaim läbielamine emale oli aga see, kui kolm väiksemat last saadeti ära Petrogradi. Ludmilla imestas hiljem, kuidas nad näljahädas linnas üldse ellu jäid. Aga kaks vanemat last toitsid oma kolmeaastast õde oma niigi pisikesest pajukist! Õnneks toodi lapsed ema juurde tagasi.

Detsembri algul pandi Pätside pere rongile ja algas kojusõit. Kolmeaastase Ludmilla seisukord oli juba kriitiline, ta oli kaetud näljapaisetega. Aga ainsana neljast lapsest elas ta kõik raskused üle. Vanim tütar Liidia jäi haigena maha Pihkvasse ja suri mõni päev hiljem. Ka tütar Nelli tervis ei pidanud vastu, ta suri Eestis. Poeg Feodor kaotas mõistuse. Ja see on vaid ühe perekonna lugu paljudest.

Kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.