www.meiemaa.ee 17.05.2011
Foto: Roland Koit Harjumaa leiupaigas
Ei ole teada, kas kellelgi on täpset ülevaadet, kui palju on maailmas igasuguseid hobisid. Oleks ka väga raske ülesanne neid kõiki üles tähendada, sest kuigi on palju tuntud hobisid, võib olla veel rohkem tundmatuid hobisid. Mõnedki neist võivad kõrvaltvaatajale tunduda “kiiksuga” tegevusena.
Hobidetektorism on siiski üks neist, mille on oma hobiks valinud päris suur hulk inimesi erinevates riikides. Täpsem oleks küll öelda metallidetektorism, sest on olemas veel palju muid detektoreid ja mõnedes keeltes seda hobi nii nimetataksegi – metallidetektorism.
Piiksuga hobi
Taolise hobiga on hakatud tegelema väga erinevatel põhjustel: kes ajaloohuvist, kes tehnikahuvist, kes arsti soovitatud kepikõnni asemel eelistas huvitavamat tegevust, mis eeldab värskes õhus liikumist ja piisavalt füüsilist koormust või siis niisama põnevuse otsijad ja adrenaliinisõltlased – äkki leiab midagi põnevat!
Detektoristide endi seas kasutatakse hobitegevust sageli tuletatud sõnaga “dektimine”, mis on lühem ja suupärasem kui detektoriga otsimine. Sealt omakorda siis detektoristi asemel ka sõna “dektija”.
Nagu eeltoodust võis juba välja lugeda, on selle hobi sisu metallesemete otsimine, milleks kasutatakse teatud tüüpi metallidetektorit. Metalli avastades annab detektor tema kasutajale metalli tuvastamisest teada helisignaaliga. Kallimatel detektoritel on olemas ka väike LCD paneel nagu sülearvutitel, aga tunduvalt väiksem. N-ö heli ja pildi kaudu saab detektorist määrata leitud oletatava metalli oletatava koostise. Nii näiteks võib kogenum detektorist sageli ilma signaali põhjustajat välja kaevamata määrata, kas tegu on raua või mingi värvilise metalli või nende sulamiga. Samuti objekti suuruse. Ja just sageli, kuid mitte alati. Põhjus on selles, et metalli ümbritsev oksiidikiht, avastatud objekti kuju ja paigutus pinnases võivad detektorit signaali tõlgendusel eksitada. Samuti reageerib detektori otsingupea teatud mineraalisisaldusega kivimitele.
Seega mida väiksemate võimalustega (odavamad) on detektorid ja mida vähem on dektijal kogemusi, seda rohkem tuleb labidas ja käed mullaseks teha.
Vääritimõistmine
Meedias on sageli kajastatud arheoloogide ja muinsuskaitsjate muresid teemal, et mõni detektorist on kasutanud detektorit (ja labidat) keelatud eesmärkidel. Tõenäoliselt on seepärast ka osale kodanikele jäänud mulje, nagu oleks detektori omamine ja kasutamine keelatud.
Näitena võiks tuua ühe juhtumi, kus ühel detektoristide ühisüritusel üritas mingite meedias avaldatud artiklite põhjal asjast valesti aru saanud valvas kodanik rikkuda teise kodaniku (detektorist) vara (detektorit). Asja lahendamiseks tuli pöörduda politsei poole.
Politsei tuligi, tegi vajaliku kontrolli ja järelepärimised ning dektijate üritus võis jätkuda. Ja kui asjast vääriti aru saanud kodanik raius nagu rauda, et tegu on seaduserikkumisega ning käitus agressiivselt, tuli politseinikul teha talle hoiatus igati seaduslikult tegutsevate kaaskodanike häirimise pärast.
Kuid vastavate teadmisteta detektorist võib arvata, et otsida võib igal pool, kus aga huvitav tundub. Ja kui selline „noor aardekütt“ läheb kusagile muinsuskaitsealale dektima, on pahandust palju ka siis, kui pahandusetekitajat ennast teolt ei tabata. Vääritimõistmisena ei saa muidugi käsitleda teadlikku seaduserikkumist.
Regulatsioonid
Metallidetektorite ostmine, omamine ja kasutamine ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Igaüks võib osta täiesti vabalt ja legaalselt, vastavalt oma rahalistele võimalustele detektoreid nii palju kui soovib. Samuti ei ole ühegi seadusega keelatud metallidetektori kasutamine. Küll on aga mitmeid õigusakte, mis puudutavad detektoriga tehtavat otsingutegevust kas otseselt või kaudselt.
Üks otseselt hobiga seonduv ning vastava õigusaktiga paika pandud regulatsioon on näiteks see, et ilma muinsuskaitseameti loata on keelatud detektoriga otsida kultuuriväärtusega leide, tegutseda detektoriga muinsuskaitsealadel ja nende kaitsevööndites.
Seega, kui te eelnevalt teate, et kusagil on suure tõenäosusega mingi kultuuriväärtuse tunnustega leid, siis selle otsimiseks peab teil olema muinsuskaitseameti luba.
Kindlasti peab iga detektorist enne otsingule siirdumist veenduma, et otsinguks planeeritud koht ei ole muinsuskaitseala ega selle kaitsevööndis ning saama maaomanikult loa.
Kuid ka millegi muu otsimisel võite sattuda kultuuriväärtuse tunnustega leiule, sellisel juhul tuleb sellest kohe teavitada muinsuskaitseametit. Reaalelus on aga seni raske olnud tagada, et muinsuskaitseinspektor oleks kättesaadav ka nädalavahetustel ja õhtuti, sest vähemalt esialgu sellist n-ö valveinspektori telefoni sisse seatud ei ole.
Küll aga on muinsuskaitseameti koduleheküljel olemas internetipõhine võimalus teavitada leiust ja edastada ka muud kaasnevat infot. Kaugema unistusena oleks igas maakonnas tööl arheoloogiaharidusega inspektor. Mitte et keegi vastu oleks, kuid paraku kõik maksab ning raha selleks ei tule mujalt, kui meie endi ehk maksumaksjate taskust.
Lisaks mitmesugustele õigusaktidele on detektoristide ühendustes sisse seatud oma n-ö aukoodeksid. Mõned väljavõtted neist:
- otsingutegevusel tuleb arvestada kaaskodanike õigusi ja üldist head tava
- kõik kaevatud augud tuleb enda järel kinni ajada
- käitu loodussõbralikult ja ära risusta ümbruskonda
- tundmatu kahtlase eseme leidmisel lõpeta kaevamine ning jätka alles koostöös laialdasemate teadmistega isikuga.
Millest sellised nõuded?
Juba vanasti teati, et “ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada”. Kui iga detektorist oleks arheoloogi haridusega, siis oleks asi lihtsam. Probleem ei ole selles, et keegi midagi leiab (ja leida võib ka ilma detektorit kasutamata). Tore, kui leiab! Ja seni pinnases olnud kultuuriväärtus hakkab rikastama meie teadmisi ning säilitatakse tuleviku jaoks selle säilimist soodustavas keskkonnas. Eriti kui tegu on põlluga, mida küntakse ja väetatakse ning metallile kahjulikult mõjuv keskkond metallist kultuuriväärtuse lõpuks hävitab.
Probleemi tekitab aga see, kui võimaliku kultuuriväärtusega leidu ei tunta ära ja/või rikutakse leiu kontekst. Et selles teemas orienteeruda, tuleb end harida. Ja ega siis arheoloogid jahi metallesemeid. Nii näiteks võib mingitel keraamikakildudel olla palju suurem väärtus kui leitud müntidel, mille kättesaamiseks pinnas läbi kaevatakse. Samuti ei oma arheoloogide jaoks mingi ese ilma leiukontekstita suuremat väärtust. Nii nagu mingi perekonnareliikvia suurim väärtus ei ole enamasti selle asja kaubanduslik maksumus, vaid see, kuidas see on peres liikunud edasi põlvest põlve, kandes edasi järjepidevust ning mälestusi esivanematest.
Selles osas on asi selge, et kui leitud vallasasja omanikku on võimalik kindlaks teha, siis ei kuulu ka kultuuriväärtusega vallasasi mainitud seaduse regulatsiooni alla.
Keerulisem on aga ära tunda leitud eseme ajaloolist, arheoloogilist jmt väärtust. Siin saab lahenduseks olla vaid vastavate teadmiste olemasolu. Sellest on ka dektijate teadlikum osa juba ammu aru saanud. Ka koostöövajadusest muinsuskaitsjatega.
Näiteks 2008. aasta talvel otsustas osa kogemustega seadusekuulekaid detektoriste organiseeruda ning asuda tegema koostööd muinsuskaitseameti ja arheoloogidega. Selleks moodustati Eesti Detektoristide Klubi (EDK), kus üheks eesmärgiks on klubi liikmete hobidetektorismiga seonduvate teadmiste tõstmine.
Nüüdseks on mainitud klubi ja muinsuskaitseameti koostöös läbi viidud mitmeid koolitusi, viimati käesoleva aasta kevadel. Ja kindlasti on teadmised üks tegureist, mis on aidanud hobidetektoristil ära tunda leitud esemete arheoloogilist väärtust.
Näiteks on vastavate teadmiste puudumisel raske ära tunda ca 3000 aasta vanust pronksist õlgkirvest, mis asjatundmatu poolt võiks vabalt ka metalli kokkuostu rännata.
“Arheoloogilised välitööd Eestis 2009” lk 193 võib lugeda, et tänu EDK liikmete Peeter Tiisma poolt Pärnumaalt Reiult ja Kaarel Tamme poolt Jõgevamaalt Kaareverest üle antud leidudele on Eestis nüüd kokku leitud seitse haruldast pronksiaegset õlgkirvest. Mõlemad mehed ja ka EDK tervikuna on leidnud tunnustamist muinsuskaitseameti poolt.
Sama väljaande lk 186 on mainitud EDK liikme Marko Taimre poolt üle antud Koongast leitud omaaegse Rooma imperaatori Marcus Opellius Macrinuse aegne münt.
Lisaks on veel mitmeid haruldasi leide, mille täpsem uurimine ja dateerimine alles käib. Nii leidis Saaremaalt pärit EDK liige Roland Koit selle aasta suurel reedel Harjumaalt Keila vallast ühe Rooma impeeriumi aegse mündi ja aardeleiu, mis sisaldas 12.–13. sajandist pärit pronksist ehtekomplekti, mille kaevas välja muinsuskaitseameti poolt kohale saadetud arheoloog.
Seega on mitmed detektoristid, sõltumata nende kuulumisest või mittekuulumisest mingisse detektoristide ühendusse, leidnud ja üle andnud meie kultuuriajalugu rikastavaid leide.
Värskemalt on lugejail tõenäoliselt meeles meedia vahendatud Raasiku aardeleid, mis sisaldas endas haruldasi münte.
Kindel on see, et vastavate teadmiste omandamine ja seadusekuulekas käitumine näitab, et hobidetektoristid valdavas osas ei ole mingid kurjategijad, keda tuleks püsside ja koertega taga ajada ning suhtuda sellesse mujal maailmas väga levinud hobisse kui mis tahes muusse hobisse, kus tuleb arvestada hobi puudutavate regulatsioonidega.
Nagu mõne salaküti tegu ei laiene kõigile jahimeestele ega roolijoodikute teod kõigile autojuhtidele, nii ei saa mõne detektoristi väära käitumise põhjal teha üldistusi valdava enamuse hobidetektoristide kohta.
Meelis Pupart
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti