www.meiemaa.ee 25.05.2011
Foto: Korilase päevasaak.
Samal teemal: Detektoristide sära ja vari (1.), MM. 17.05.2011 Jätkame teisipäeval alustatud sissevaadet metallidetektorismi, mille on oma harrastuseks valinud päris suur hulk inimesi erinevates riikides.
Allpool mõned allakirjutanu poolt kohati läbi huumoriprisma pakutavad liigitused, mis aitavad kodanikel ära tunda, millist tüüpi dektijaga on tegu ja mis on tema tegevuse tõenäoline eesmärk. Samas pakutud määratlused konkreetsete detektoristide osas kohati kattuvad ja segunevad.
Korilane
Kohta ei vali. Valdavalt algaja dektija oma esimese odavamat tüüpi lihtsa detektoriga. Lööb labida pinnasesse iga piiksu peale ning korjab valimatult kõike ettejuhtuvat. Enamasti on õhtuks kogutud ämbritäis mitmesugust olmerämpsu, nagu õllepurgi niblakad, pudelikorgid, hõbepaberitükid, roostes naelad jmt. Õnnelik ka siis, kui leidude hulgas on mõni kehtiv münt.
Kui seda tüüpi dektija kõik leiud ilusasti prügikasti viib, on ta omamoodi ümbruse rämpsust puhastaja. Negatiivse momendina võib tekkida rohkelt inetuid auke, kui väljalõigatud mätast ilusasti tagasi ei panda ja/või kaevatud pinnast ei tasandata.
Mündijulle
Seda tüüpi dektija on endale muretsenud juba keerulisema ja kallima detektori, millega on võimalik signaali põhjal ära määrata, millega oletatavasti on tegu. Hoiab sellistest kohtadest eemale, kus ümbrus on olmerämpsust risustatud. Eelistab otsingukohana vanu heinamaid ja põlde, kuhu aja jooksul võib olla münte pudenenud. Korjab üles ka muid huvitavaid väiksemaid esemeid, nagu nööbid, pandlad jmt. Enamasti tunneb suhteliselt hästi erinevate müntide ajalugu.
Rannanuuskur
Tegutseb enamasti liivarandades, kus otsib rannas käinute poolt liiva või (madalasse) vette kaotatud esemeid. Leidudeks enamasti kaotatud mündid, sõrmused, kellad jmt. Välismaal suuremates randades võib sellise dektija päevasaak kujuneda suuremaks kui mõne töömehe päevapalk. Seepärast valitseb seal ka tugev omavaheline armutu konkurents, sest mõnele võib see olla peamine sissetulekuallikas. Meie randades on see rohkem üks mereäärses looduses jalutamise vorme.
Militaararheoloog
Arheoloogiaga ei ole siin nimetusest hoolimata suurt pistmist, kuigi huviks on enamasti militaarajalugu. Tegutseb endistel lahingukohtadel ning üldiselt tunneb küllaltki hästi erinevate relvade osi ja lõhkekehi. Kui teised juba mainitud dektijad tegutsevad n-ö labidatera sügavusel (detektor võib mündi avastada tavaliselt kuni vaid 30 cm sügavuseni), siis militaararheoloog kaevab tihti end kaeviku või punkri põhjani, sest enamik teda huvitavaid leide asub peamiselt seal.
Just mõningad seda tüüpi detektoristid on kaevamiskohtadesse jätnud vedelema pinnasest välja tulnud lõhkekehi, millest ei ole teavitanud päästeametit. See muidugi ei tähenda, et enamik militaararheolooge oleksid vastutustundetud.
Kasu tervisele ja abi kaaskodanikele
Tervise seisukohast on hobidetektorism kindlasti parem tegevus kui kusagil suitsuses baaris alkoholi manustamine. Värske õhk ja mõõdukas füüsiline koormus ning keskendumine otsingutegevusele võimaldab taastuda töönädalast ja eemalduda muremõtetest. Detektori helisignaali paremaks kuulmiseks kannavad detektoristid sageli kõrvaklappe, et välise müra tõttu ei jääks mõni nõrgem signaal kuulmata ja oleks paremini kuulda signaalide erinevusi.
Ei tea kuidas mujal, aga vähemalt Eesti Detektoristide Klubi (kel on liikmeid üle Eesti) poole on kaaskodanikud pöördunud üsna sageli. Enamasti on need palved kadunud asjad üles otsida. Olgu siis selleks mingi metsatöömasina osa, mulla alla mattunud kaevuluugi asukoht või kartulivõtu käigus põllule kaotatud sõrmus.
Eelmisel kuul pöördus klubiüritusel detektoristide poole naisterahvas, kelle maadel Koimlas kunagi avastati mingid lõhkekehad (jutu järgi lennukipommid) ning ta ei olnud kindel, kas see ohtlik kraam sealt omal ajal ka minema viidi. Seepärast ei olnud võimalik alustada planeeritud ehitustegevusega.
Selgus, et kardetud lõhkekehi siiski ei olnud ja läheduses olid vaid lennuki pardakahuri hülsid. Siiski parem karta kui kahetseda. Detektorist ei ole päästeameti demineerija, kuid kogenud detektorist võib kindlaks teha, kas pinnases leidub metallist esemeid ning nende esemete võimaliku suuruse ja koguse. Vajadusel on siis võimalik kohale kutsuda demineerijad, kes ohtliku kraamiga edasi tegelevad, nagu seadus ette näeb.
Otsitud on ka maasse rammitud metalltorudest piiriposte, mis mingil põhjusel on mujale “ujunud” ega asu seal, kus omanik neid teadis olevat.
Kuigi detektorist talvel n-ö puhkab, siis ka sel ajal on temalt abi saadud. Autojuht, kes olude sunnil pidi paljaste kätega kapoti all toimetama, ei märganud, kuidas külmast “peenemaks tõmbunud” ja õlist libedalt sõrmelt kadus kuldklotser ning avastas selle kadumise alles kodus. Kuna remondiaegne peatuskoht oli enam-vähem teada, siis leiti kaotatud hinnaline asi lumest üles.
Lõpetuseks
Detektoriste võib kõige enam kohata välitöödel, kas kevadel või sügisel. Põhjuseks on see, et detektoriga otsimisel peab otsingupead ehk pooli viibutama võimalikult pinna lähedal. Pikk rohi ja muu taoline ei võimalda sellist tegevust. See on ka põhjus, miks eelistatakse põlde ja heinamaid, sest kusagil võsas on taoline tegevus väga piiratud võimalustega.
Kuna huvitavaid leide ei teki juurde nagu seeni sügisel ning detektori otsingusügavus on piiratud, siis pakuvad huvi just põllud, kui adrasahk on keeranud üles pinnase, kuhu detektor “nägema” ei ulatu.
Ka võib täheldada, et hobidetektorismi vaimustuse tippaeg jääb paari aasta taha, mil meedias avaldatu põhjal võis sellest järeldada kerget lisateenistust. Pole välistatud, et nii mõnegi töötu ajas kaasa kodust põllule, et “mis sa siin passid, kui teised leitud aarete eest miljoneid saavad!”.
Kuna detektoreid on kasutatud otsinguteks juba taasiseseisvumisest peale, siis mingi aarde leidmise võimalus väheneb iga aastaga. Ja peab ka arvestama, et kui hobidetektoristi varustus maksab ca 1000 eurot, millele lisandub veel transpordikulu jmt, kas ollakse nõus selle harrastuse ca kaheeurose päevatasuga, kui arvestada antiigipoes müüdavate müntide väärtusega? Sageli ületab muu metallkraam (kui viitsite selle kokku korjata ja metalli kokkuostu viia) leitud mündi hinna ning haruldased ei ole juhused, kus peale olmerämpsu muud ei leiagi.
Hobid enamasti ei toogi raha sisse, vaid nõuavad väljaminekuid, mida vaid väga suure vedamise korral võite tagasi saada. Lihtsam ja mugavam võimalus on osta lotopilet.
Seepärast on ka palju neid, kes nüüdseks on oma detektori maha müünud. Põhjuseks on olnud nii oma kogemus leitava suhtes kui ka regulatsioonid, millega on vaja arvestada.
Käesolev artikkel ei ole mõeldud hobidetektorismi propageerimiseks, vaid üritab üldsusele anda mingi ülevaate, mida see hobi endast kujutab. Selge on see, et teatud vastuolu detektoristide ja arheoloogide vahel on juba sisse programmeeritud, sest ühed sooviksid võimalikult rohkem huvitavaid asju leida (mille hulgas võib olla ka kultuuriväärtusega leide), teised aga sooviksid jätta need esialgu puutumata. Viimast just seepärast, et põhjalik uurimine nõuab aega ja pärast leiu väljavõtmist põhitöö sellega alles algab. Samuti sooviksid detektoristid leide ka endale jätta. Selles osas on uue seadusemuudatuse kohaselt olemas ka võimalus.
Kes soovib vastavate õigusaktide ja teemaga pikemalt tutvuda, siis interneti kaudu on alltoodud linkide abil võimalik oma huvi rahuldada. Kogu artikkel ei ole ühe või teise poole ametlik seisukoht ega visioon, vaid loo autori enda isiklikud kogemused ja tähelepanekud suhtlemisel arheoloogide, muinsuskaitsjate ning detektoristidega.
Teemaga seonduv info internetis
1. Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/121032011004
2. Kuidas teatada arheoloogilisest leiust
http://www.muinas.ee/sinule/huvilisele/leiuteade
3. Detektoristide koolitusest ning koostööst muinsuskaitse ja arheoloogidega
http://edk.pro-forums.com/forum79.php
4. Militaararheoloogia
http://www.militaar.net/phpBB2/viewforum.php?f=53
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti