Risto Berendson
Arheoloogiliste välitööde lõppedes võttis Postimees kokku Eestis tänavu toimunud olulisemad väljakaevamised ja ajaloolised leiud.
Salme
Eestis sajandi leiuks tituleeritud Salme kahest viikingilaevast kaevati tänavu välja suurem. Kui esimeses, kümnekonna meetrit pikas viikingilaevas leiti paar aastat tagasi seitsme sõjamehe surnukehad, siis tänavuses, vähemalt 17 meetrit pikas laevas olid minimaalselt 36 sõjamehe maised jäänused.
«Ma olen oma elus juhtinud üle saja ekspeditsiooni, kuid selle aasta Salme oli neist ülekaalukalt kõige rängem,» ütleb väljakaevamisi juhtinud ajalooprofessor Jüri Peets. 36 sõjameest oli laeva põhja teineteise otsa asetatud nelja kuni kuue ruutmeetri suurusele alale.
«Nende luustike lahtiharutamine ja sobitamine oli ikka ränkraske töö,» ütleb Peets. Kiiruga laeva maetud sõdalaste juurest tulid välja 40 mõõga katked (paljud neist uhkete ornamentidega), 300 mängunuppu ja kuus täringut, ent mitte ühtegi lihtsate sõdurite relvana tuntud oda või kirvest. Seetõttu on vägagi tõenäoline, et laeva maetud mehed olid üliku staatuses.
Peetsi sõnul olid suuremast laevast leitud tapetud asetatud nelja kihti. «Alumine kiht mehi oli risti laeva kaartega, et nad tasandaks selle pinna ära,» ütleb Peets. «Kuid nendegi juures oli rohkelt pronksist pidemetega mõõku, mis näitab, et nad ei olnud niisama mehed, vaid midagi enamat.»
Mis konflikt täpselt põhjustas sajandeid tagasi Salmel nende rohkem kui 40 skandinaavia sugemetega uhke sõjamehe surma, jääbki ilmselt teadmata. Arvestades, et tapetutel olid kaasas jahikullid ja koerad, siis on võimalik, et saatuslikuks saanud mereretk Saaremaale oli osalt võetud ette meelelahutuse eesmärgil. Peetsi sõnul on nüüd võimalik DNA uuringute kaudu selgitada, kas maetud olid ühest klannist ja kaudselt sugulased.
Tõenäoliselt piirdubki Salme leiukoht nende kahe laevaga. «Me tegime Salmel ka proovikaevandeid, et näha, kas seal võib veel mõni laev olla, kuid ei leidnud midagi. Nii et pigem seal rohkem laevu ei ole,» ütleb Peets.
Jägala
Laiaulatuslikud arheoloogilised välitööd toimusid arheoloogide Eesti ühe suurima linnuse lähiümbruses. Väljakaevamiste käigus uuriti enam kui 1700 m² suurusel alal muistseid põllujäänuseid ja lisaks avastati ning kaevati veel mitut kivi- ja rauaaegset asulakohta. Muistsed asustusjäljed on piirkonnas säilinud erakordselt hästi, kuna need on juba minevikus mattunud kaitsvate luiteliivade alla. Ilmselt on siin mängus inimkäsi: liigne põlluharimine, mis metsade kaitseta põllud ja külad tuiskliivade meelevalda jättis nii et need ajapikku liivaluidete alla mattusid.
«Teadsime juba varem, et linnuse hoov oli niimoodi liiva alla mattunud, ent sel aastal saime kinnituse, et see katastroof polnud lokaalne, vaid sama moodi on luidestunud ka ümbruskonna iidsed põllud ja külad,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska.
Lisateadmisi saadi ka piirkonna kiviaegsest asustusest. 1920. aastatel kruusa kaevandamisel juhuslikult välja tulnud põdrakolju jälgi ajades leiti linnuse juurest umbes 8 meetri sügavusel kruusast mingist vete poolt laiali uhutud asulakohast pärit kiviaegseid leide: tulekivist ja kvartsist esemeid, mis geoloogiliste kihistuste loogikat arvestades peaksid olema vanemad kui 7000 aastat eKr.
Päästekaevamistega avati aga ulatuslikult asulakohta, milles rannasiirdekronoloogia järgi on elatud umbes 3900 aastat eKr. Sealt puhastati osaliselt välja Eestis haruldase kiviaegse elamu jäänused. Rikkalik oli ka leiuaines: tuhanded savinõukillud, kvartsist ja tulekivist esemed, paar nooleotsa ja üks merevaikehe.
Humala
Aprillikuu tõi üllatuse Harjumaalt Humalast, kui Roland Koit leidis söötis põllult metalliotsijaga pronksist vöökatkeid ja noatupe ning teatas sellest muinsuskaitseametile. Arheoloog Aivar Kriiska teostatud väljakaevamiste käigus ilmus päevavalgele peitleid, mis on kasetohtu mässituna maapinda asetatud tõenäoliselt 13. sajandi esimesel veerandil.
«Kokku oli seal oma paar kilo pronksi, sealhulgas imeline ristripatsite ja kuljustega kee, pronksspiraalidest valmistatud vöö, kaks noatuppe ja hoburaudsõlg,» ütles Kriiska.
Mihkli kirik
Pärnumaal keskaegse Mihkli kiriku võlvidepealse puhastamisel leiti kirikusse veetud mullakihist inimluid. «Esines põhiliselt väiksemaid luid, koljusid ja suuremaid jalaluid sinna ei veetud,» ütleb arheoloog Ain Mäesalu.
Miks võeti kiriku kõrvalt mulda koos matustest pärinevate luudega ja veeti võlvide peale, pole teada. Mulla seest tuli välja ka panuseid – sõrmus, noad, pannal ja mitu hõbemünti. Üheks huvitavaimaks leiuks nimetab Mäesalu siiski 16. sajandist pärit raamatukaane kaunistusi. «Ühe maakiriku kohta on see ääretult huvitav,» ütleb arheoloog.
Lisaks leidudele tõid väljakaevamised selgust ka kiriku ajalukku. Võlvikandades kaevamisel selgus, et algselt oli Mihkli kirik ehitatud ilma võlvideta, lihtsalt nelja põhimüüri ja talalaega hoonena. Kohati paljastus ka kiriku siseseinte algset krohvipinda. Kiriku läänemüüri nurkadest leitud talaaugud näitavad, et tõenäoliselt oli seal välisrõdu. «See kõik võib olla tõendus, et muuhulgas oli kirik kasutusel ka kaitseehitisena,» ütleb Mäesalu.
Eesti Kunstiakadeemia krunt paljastab eeslinna kujunemise
Tallinnas kunstiakadeemia krundil tänavu kuni novembri lõpuni toimuvad väljakaevamised on Eesti ühed ulatuslikumad – 1200 ruutmeetrisel krundil ja kolme meetri sügavuselt, ja annavad ülevaate eeslinna asustuse kujunemisest. «Meil on just praegu seal välja tulemas keskaegse hoone kontuurid,» ütleb arheoloog Ulla Kadakas.
Linnale omaselt on leide väljakaevamisel küll palju, ent markantsemad neist ilmselt varasest keskajast pärit täring ja väiksem pistoda. «Pistoda on unikaalne selles mõttes, et see polnud lahinguväljale mõeldud taparelv, vaid pigem kurjategija tööriist,» räägib Kadakas. Kas kurjategija kasutas seda kellegi vigastamiseks või siis inimeste röövimisel hirmutamiseks, jääb üle muidugi vaid oletada.
Kaupmehekirst Tallinna lahest
Hobisukeldumisega tegelev mees leidis tänavu suvel Tallinna lahest umbes seitsme meetri sügavuselt mees 13. sajandi kaupmehe kirstu. Umbes meetri pikkuses kastis oli kokku üle 200 hõbemündi, mis Eesti Ajaloomuuseumi teaduri Ivar Leimuse määrangu kohaselt on pärit 13. sajandist.
Lisaks leiti põhi ülespoole merepõhjas kivide vahel lebanud männipuust kirstust Läänemerel unikaalsed messingist kaalud, tinast rosetimärki kandvate kaaluvihtide komplekt – arheoloog Maili Roio sõnul on tina säilimine arheoloogilises materjalis täiesti haruldane –, nahast noatuped ja rihmajäänused, noapead jne. Maili Roio sõnul muudab merepõhjast päevavalgele toodud leiu unikaalseks selle terviklikkus ja ainukordsus ning see, et kõik esemed on hästi säilinud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti