www.parnupostimees.ee 20.10.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Kesise kvaliteediga ühendusteele vaatamata käidi Doberani rannas ja kohvikus (pildil tagaplaanil) isegi sõiduautodega. Rahakam seltskond võis endale grüünesse sõitmiseks hõlpsasti auto tellida.
Foto: Olaf Esna erakogu
Pärnu linn hakkas 1927. aastal taotlema riigilt Doberani parki ja supelranda oma valdusesse. Linnale tuldi vastu ja nii saigi Pärnu 1928. aastal 12,7 hektarit maad koos metsaga 99 aastaks tasuta rendile.
Doberani ehitati kohvik ja aktiivne suvituselu läks käima. Linna ja Doberani, millest 1936. aastal sai Audru vallavalitsuse taotlusel Valgerand, kurseerisid R. Stryki mootorpaadid.
Paadile auk põhja
Pärnu supelusalmanakis kirjutatakse, et peale alalise ühenduse mootorpaadiga pääses Doberani ka autodel.
1932. aastal üritas Tõstamaa bussiliini pidaja Voldemar Pavelson Pärnu ja Doberani vahet bussi sõitma panna.
Alates 16. juulist hakkas buss Endla juurest suvitajatega Doberani sõitma kell 8, 12 ja 17.30. Doberanist naasis buss kell 10, 14 ja 22.30. Niimoodi kurseeriti äripäeviti.
Pühapäeviti lubati vahetpidamata bussiühendust 8–23. Pilet maksis 35 senti. Äripäeviti sai edasi-tagasipileti 60 sendiga. Mootorpaadiga sõites oli üks ots 40 senti ja edasi-tagasi võis ära käia 65 sendi eest.
Nagu piletihindade võrdlusest nähtub, pidi uus tulija pildile saamiseks pakkuma odavamaid pileteid.
Konkurentsist veel nii palju, et sama aasta juuli lõpus puuriti Stryki mootorpaadile kai ääres auk põhja ja see uppus. Oktoobri algul puuriti jahtklubi juures Stryki paadi põhja koguni kaks ava. Ajalehes arvati, et need puurimised olid mõne konkurendi kättemaks.
Doberani bussiliini kestuse ja edukuse kohta andmed puuduvad. Järgnevatel aastatel seda eksperimenti ei korratud.
Bussiühenduse taastamine
Alles 1936. aastal kerkis päevakorrale probleem, et sõit meritsi Valgeranda oli mõnele inimesele vastuvõtmatu või ei talunud nad merd hoopis. Seepärast tõstatas linnavalitsus bussiühenduse sisseseadmise mõtte ja pöördus teedeministeeriumi poole palvega avada Pärnu–Valgeranna vahel bussiliin ja anda see linna kätte.
Teedeministeerium jättis linna palve rahuldamata ja andis liiniloa hoopis täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemannile, sest neil oli selleks eesõigus. Ainuke tingimus oli, et täisühing pidi sõiduplaani linnaga kooskõlastama. Täisühing viivitas sõiduplaani esitamisega, ehkki linn seda korduvalt küsis. Kuna linn üritas bussiliini taas oma kätte saada, tõi täisühing lõpuks oma sõiduplaani. Selle järgi oldi nõus tegema äripäeviti üks reis ja pühapäeviti kolm reisi.
Sõidupilet Audruni oleks maksnud 35 senti, Valgerannani 50 ja edasi-tagasi 70 senti. Linnavalitsus kaalus tingimusi ja kooskõlastas ühe otsa pileti hinnaga 40 senti ja edasi-tagasi 60 senti.
Ühendus Valgerannaga algas 28. juunil. Buss väljus supelasutuse eest äripäeviti kell 10.30, pühapäeviti 9.30, 11.30 ja 13.30. Tagasi tuli buss Valgeranna kohviku juurest äripäeviti kell 14.45, pühapäeviti 10.30, 12.30 ja 17.
Bussiliiniga oli probleeme, sest maantee Audru mõisast Valgerannani oli väga viletsas seisus. 5. juulil puhkes Valgerannas suur skandaal, sest kui buss hakkas väljuma, oli bussijuht niivõrd purjus, et rahvas keeldus temaga sõitmast. Õnneks oli Valgerannas juhuslikult keegi teine autojuht, kes bussi rahvaga koos linna tõi.
1936. aastal lõppes bussiühendus Valgerannaga augusti viimastel päevadel sõitjate puudumise, halva tee ja lagunenud sillatruupide tõttu. Aasta lõpukuudel hakkas maavalitsus teed korrastama ja andis A. Vaimeli kätte teele kruusa veo ja laialilaotamise. Novembris palgati teetöödele umbes 25 töölist ja oma võimeid näitas uus Ameerikast saabunud Caterpilleri teehöövel.
Bussiühendus Valgerannaga toimis ka 1937., 1938. ja 1939. aastal. Iseäralik juhtum aastal 1939 oli see, et 16. juulil ei lasknud vennad Peeter ja Konstantin Sepp (Suur-Jõe 16) keset maanteed jalgratastel sõites Valgeranna bussi mööda ning takistasid sihilikult liiklust. Politsei võttis vennakesed vastutusele.
1940. aastal algas bussiühendus Valgerannaga jälle 1. juunil ja lõppes tavakohaselt 1. septembril. Maanoorte päeval, 9. juunil oli peale tavaplaani väljumiste lisaühendus Audruga alates kella 12st väljumisega puuturult vastavalt vajadusele vahetpidamata.
21. juulil oli Pärnu töölisühingu ja spordiühing Tervise spordipeo puhul jällegi pidev lisaühendus väljasõiduga Endla teatri juurest.
Juhan Tamme meenutustel pandi Valgeranna liinile, kui oli rohkem reisijaid, vahel mitu lisabussi. Ükskord toonud ta Valgerannast korraga ära üle 90 inimese.
Bussiga Jõõpresse
Nii mõnelgi praegusel linnalähiliinil on juured minevikus. Näiteks Pärnu–Lavassaare bussiliini eelkäijast Pärnu–Jõõpre liini kohta on esimesed andmed 1938. aastast. Täisühingu Pavelson, Pass ja Kiidemann prooviliin alustas sõitmist äripäeviti 23. mail. Sõiduplaani kohaselt väljus buss puuturult kell 16.
1939. aastal lagas sellel liinil ühenduse pidamine 2. mail väljasõiduga Lavassaare külast kell 7. Pärnust lahkus buss endiselt kell 16. Sügisel kustutas teedeministeerium Pärnu-Sauga-Jõõpre liini bussiliinide võrgust, sest bensiini ja autokummide saamine oli sõja tõttu raskendatud.
1940. aasta kevadel pöördusid endise Jõõpre valla elanikud teedeministeeriumi poole ja taotlesid Pärnu-Jõõpre bussiliini taasavamist. Poolt oli ka Pärnu maavalitsus, vaid bussiomanikud ei võtnud vedu, põhjendades isegi olemasolevate liinide sulgemist või ühenduskordade vähenemist rehvide defitsiidiga.
Leiti sedagi, et Jõõpre liinil on vähe reisijaid, sest turbatöölised eelistasid Pärnu-Lavassaare raudteed. Teedeministeeriumi lõplik otsus pole teada.
Autobussid juhuvedudel
Läinud sajandi 30. aastate teisel poolel oli bussifirmadel sõidukeid juba nii palju, et neid jätkus juhuvedudeks. Ürituste korraldajal tuli omanikuga kokku leppida ja buss ootas kokku lepitud ajal ja kohas sõitjaid.
Näiteks ristipäeval, 26. mail 1938 ootas buss puuturul inimesi, kes soovisid sõita Uruste kirikusse. Väljumisajad olid kell 9, 11.30 ja 16.30. Tagasi toodi kell 15 ja 20. Pilet maksis 50 senti, edasi-tagasisõit 80 senti.
Uduvere apostliku-õigeusu kiriku pidustustele 3. juulil 1938 sõitis buss Issandamuutmise kiriku juurest kell 8 ja 10.
Ristipäeval, 18. mail 1939 toimetas buss huvilisi taas Uruste kiriku juurde, kuid pilet oli läinud kallimaks ja maksis 60 senti, edasi-tagasi sõidutati krooniga.
Audru kihelkonna langenud kangelaste mälestussamba avamise puhul 2. juulil 1939 oli Pärnu ja Audru vahel erakorraline bussiühendus väljumisega puuturult kell 9.30, 11.30, 13.30 ja 18.30.
23. juulil 1939 oli Potsepal metsapidu. Tänapäeval teatakse seda kohta rohkem kruusakarjääri ja lasketiiru järgi, vanasti peeti seal pidusid. Puuturult väljus buss kell 13.30 ja tõi rahva tagasi kell 19 ja 21. Üks ots maksis 70 senti, edasi-tagasi 120 senti.
Uruste kiriku nõukogu korraldas 26. mail 1940 Uruste aasal välipeo. Majandusühisuse juurest pääses sinna bussiga kell 10.30. Urustegi oli omal ajal kuum väljasõidukoht.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti