Horisont 5/2010
Vello Mäss
Leedu mereväe sünniloosse süüvides tuleb tunnistada, et annab otsida teist nii keerulise saatusega sõjalaeva kui ennesõjaaegse Leedu esimese presidendi Antanas Smetona nimeline alus.
Tegemist on 1917. aastal Saksamaal ehitatud M klassi miinitraaleriga M-59, mis 1927. aastal Leedu Vabariigile müüdi. Endiste omanike käes sai laev teenida kahe, algselt keiserliku mereväe (sks Kaiserliche Marine), 1919. aastast alates aga Weimari vabariigi (sks Reichsmarine) sõjalipu all.
Uute omanike valduses kandis miinitraaler algselt Leedu Vabariigi riigilippu. 1935. aasta 1. septembril, mil moodustati Leedu merevägi, heiskas alus õppeotstarbelise sõjalaevana ning vabariigi esimese presidendi esindusalusena Prezidentas Smetona nime all Leedu mereväelipu.
Õnne ei jätkunud kauaks
1940. aasta juunis võttis laeva üle nõukogude võim, nimetas aluse ümber Pirmūnaseks ja heiskas masti NSV Liidu riigilipu. Sama aasta augustis läks laev Koralli nime all üle NKVD Baltikumi piirivalveringkonna teenistusse ning hakkas sõitma piirivalvelaeva rohelise lipu all. Aasta hiljem, 1941. aasta augustis, kui oli vallandunud sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, läks Korall üle Punalipulise Balti laevastiku koosseisu miinitraalerina T-76 ja hakkas mastis kandma sõjalaevastiku lippu. Juba septembris sai T-76 tagasi nime Korall ja teenis nii kuni augustini 1944, mil nimetati ümber miinitraaleriks T-33. Pardanumbri muutumisele vaatamata tunti seda endist Leedu sõjalaeva ikka Korallina.
1945. aasta 11. jaanuari varahommikul väljus Helsingi sadamast kahe miinitraaleri, Koralli ja Ordžonikidze pukseeritav ujuvkraana. Kavalkaad võttis kolme valvelaeva saatel kursi üle Soome lahe Tallinnale. Kusagil lahe keskosas ootas neid Saksa allveelaev U-745 komandör Wilhelm von Trotha juhtimisel. Saksa alus laskis kell 11.25 Koralli suunas välja torpeedo, mis tabas märki. Vägev plahvatus uputas 62 meetri pikkuse ja 7 meetri laiuse aluse kohe, surma sai 28 meremeest. Allveelaev kraanale ja Ordžonikidzele uut rünnakut ei teinud, vaid kadus vaikselt meresügavusse. Vene merevägi sel sõja lõpuaastal Saksa allveelaeva tegevust siinsel merealal ei kahtlustanud ning pani Koralli huku hulkuva meremiini süüks.
Prezidentas Smetona otsingud
Leedu meremuuseumi palvel proovis Eesti uurimislaev Mare mitmel aastal Koralli vrakki leida, kuid sattus korduvalt mitmele kõrvalisele vrakile.
2009. aasta suvel püüdsid leedulased ise neile tähtsa laeva vrakki leida. Tallinna saabus uurimisrühm Klaipeda ülikooli rektori Vladas Žulkuse juhtimisel ning merele mindi Leedu mereväe moodsa sõjalaevaga Jotvingis. Konsultandina paluti ekspeditsioonist osa võtma ka käesoleva loo autor. Ülikooli sonar töötas väsimatult kaks päeva ja ühe öö ning pingsalt ekraani jälgivail meestel tuli üksteist välja vahetada. Koralli eeldataval hukukohal edu siiski ei saavutatud ja otsingud lõpetati.
2010. aasta 1. augustil tähistas Leedu Vabariik oma mereväe 75. aastapäeva. Pidustuste naelaks oli kavandatud Prezidentas Smetona leid, sest tunnetuslikult peavad leedulased seda laeva riigi iseseisvuse sümboliks. Tähtsa sündmuse väärikaks tähistamiseks kutsus Leedu meremuuseum Klaipėdasse Eesti kolleegid koos näitusega „Lippude lehvides mere põhja", mis teatavasti kujutab enesest kollektsiooni Eesti merealal 155 aasta jooksul hukkunud kaheksa riigi tuntumaist laevadest, teiste hulgas endine Prezidentas Smetona, mille vrakk oli näituse koostamise hetkel veel leidmata.
Moraalne kohustus hinges, jätkasid eestlased kõikvõimalikke infokilde kogunuina käesoleva aasta varakevadel tööd. Algset otsinguala laiendati Helsingi poole ning pühapäeval, 16. mail leitigi vrakk, mille sonarikujutis viitas ühemõtteliselt sõjalaevale.
Kindluse mõttes kutsuti järgnevale inspektsiooniretkele kaasa head koostööpartnerid firmast Tuukritööde OÜ ning kontrolliti leidu nende moodsama sonari abil. Suurema eraldusvõimega aparaat tabas vraki juures ainult Smetonale iseloomulikke konstruktsioonilisi iseärasusi, mida võrreldi sõjalaeva jooniste ning Leedu meremuuseumis asuva mudeli fotodega. Asjatundjad lugesid sonaripiltidelt välja, et torpeedo plahvatus oli rebinud laeva küljest selle vööriosa kümne meetri pikkuselt, täävist kuni komandosillani.
Eestlastel langes otsekui kivi südamelt. Korralikult raamitud fotod sõjalaeva vraki sonarikujutisega nii Leedu mereväele kui meremuuseumile olid väärikaks juubelikingituseks.
Samm edasi vrakiuuringu teel
Meri hoiab saladusi kiivalt. Kui inimese viibimine avakosmoses ei üllata enam kedagi, siis maailmamere põhja, Mariaani süvikusse, on laskunud ainult kaks meest ning sedagi üksnes kahekümneks minutiks. Käesoleval ajal pole ühelgi riigil mehitatud sukelaparaati, millega seda eksperimenti korrata.
Lihtsad ei ole ka vrakiuuringud. Juba saja meetri piirimail lebavate vrakkide uurimine eeldab head tehnikat, piisavalt aega ning suuri kogemusi, ootamatuid eksimusi tuleb ette ikka ja jälle. Üks selliseid näiteid on ka Horisondi eelmises numbris avaldatud lugu Saksa allveelaevast U-26. Ehkki uurijad said vrakist erakordselt hea sonaripildi ning korralikud ringskaneeriva sonari kujutised, jäi submariini visuaalne vaatlus halva veealuse nähtavuse tõttu tegemata. Esialgset materjali uuris Esimese maailmasõja aegsete allveelaevade Saksa ekspert Oliver Loerscher, kes U-26 versiooni reservatsioonideta pooldas. Juulikuu alguspäevade vaiksete mereilmade ajal lasksid Tuukritööde OÜ mehed vrakile teistkordselt allveeroboti ja said sealt täiendavat infot. Robotiga komandotorni üle vaadates nähti selle küljel laeva pardanumbrit Štša-322. U-26 versioon lendas uppi! Tegemist on hoopis Vene X-seeria Štšuka klassi allveelaevaga, mis ööl vastu 12. oktoobrit 1941. aastal Soome lahel, seniteadmata kohas, arvatavalt miinil hukkus.
Oliver Loerscheri arvates ei ole tähenda uued arengud vraki uurimisel suurt õnnetust, sest uudis, mis on halb Saksa uurijaile, peaks olema hea venelastele. Peame sellega leppima meiegi, sest merendusajaloo üks poolik lehekülg on eestlaste töö kaudu saanud olulist täiendust.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, Horisondi põlisautor. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli ja mitu mereteemalist raamatut. Mare kaptenina osalenud mitmetel vrakiotsingutel. Tänavu kevadel leidis koos Mare meeskonnaga Saksa allveelaeva U-26 vraki, millest kirjutas eelmises Horisondis. Juulis pälvis suurt meediatähelepanu, kui pakkus välja hüpoteesi, et Juminda lähistelt on ehk õnnestunud leida allveelaeva Kalev vrakk.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti