www.parnupostimees.ee 06.10.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Liinibussid Pärnu puuturul. Kuigi praegune bussijaam on veidi nihkes, pole see asukohta aastate jooksul eriti muutnud.
Foto: Olaf Esna erakogu
Pärnu - Kilingi-Nõmme bussiühendus puudutas eluliselt ka Kilingi-Nõmme raudteejaama.
Foto: Olaf Esna erakogu
Eelmistes kirjutistes on sõidetud bussiga Tõstamaale, Tõhelasse, Lihulasse, Pärnu-Jaagupisse, Vändrasse, Torisse, Iklasse. Seekord veerevad bussirattad Kilingi-Nõmme ja selle naabervaldadesse.
Esimene märk sellest, et Uulus keeras juht bussi nina vasakule, pärineb 1926. aastast. Nimelt sõitis buss neli korda nädalas Pärnust Urissaarde. Väljasõit oli Pärnust Vee 2. Pilet Uulu (15 kilomeetrit) maksis 75 marka, Ristikülla (34 km) 100 marka, Laiksaarde (46 km) 200 marka ja Urissaarde (57 km) 225 marka. Liinipidaja kohta praegu andmeid ei ole. Ilmselt polnud see ettevõtmine kasumlik, sest järgnevatel aastatel on Pärnu maavalitsuse soovitavate bussiliinide hulgas ikka vaba Pärnu–Tõitoja–Urissaare.
Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse rahval oli veres ammune harjumus kasutada maakonnalinnas käimiseks reisirongi, sest kitsarööpmeline ühendus Pärnu ja Valga vahel algas juba 1896. aastal. Raudtee rajas Juurdeveo Raudtee Selts. Sellest lähtuvalt oli veeremil tähed JVRS, mille mulgi taat dešifreeris kui Jalgsi Võid Rutem Saada.
Veel 1930. aastal kurdeti ajalehes, et pole bussiliini võtjat. Postivalitsusele olnuks meelepärane, kui avataks bussiliin Kilingi-Nõmme, Pati, Jäärja, Veelikse ja Talli (Tali) vahel. Postivalitsus oli omalt poolt nõus maksma liinipidajale postiveo eest 7,5 senti liinikilomeetri eest. Teedeministeerium toetas samuti postivalitsust ja palus Pärnu maavalitsusel see bussiliin välja anda. 1930. aastal aga liinipidajat ei leitud.
Liinipidaja leitakse
Alles 1931. aastal palus Kilingi-Nõmme elanik Vladimir (Voldemar) Allikivi (5.02.1905 – 29.01.1989) teedeministeeriumilt luba avada bussiliin Pärnu ja Tali vahel. Vahepeatustena plaaniti Kulge, Kalita, Kilingi-Nõmme, Lodja, Tõitoja ja Uulu. Nii maa- kui postivalitsus hääletasid mõlema käega liiniloa poolt.
Autobuss alustas Talilt Saarde majandusühisuse abikaupluse juurest väljasõiduga 9. juunil 1931 kell 8.50. Pärnusse jõuti 11.55 ja tagasisõitu alustati 17.30.
Allikivi taotles teisegi liiniloa kehtivusega 15. maist 15 oktoobrini. See oli segaveo bussiliin Urissaarest Tõitojale, kus võis ümber istuda Pärnu–Tali bussile, ja buss sõitis iga päev. Paraku võttis bussi käimapanek aega ja esimene reis tehti alles 5. septembril.
Hilissügisel teeolud halvenesid ja Allikivi palus maavalitsuselt luba katkestada ühendusepidamine Tali ja Kilingi-Nõmme vahel. Maavalitsus tuli palvele vastu ja nüüd sõitis buss äripäeviti Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahet. Urissaarest Tõitojale sai bussiga kolmel korral nädalas.
Kokkupõrge leivavedajaga
1932. aasta kevadel jättis teedeministeerium Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali bussiliini loa välja andmata, sest bussiühendus tekitavat konkurentsi raudteele ja röövivat sellelt hulga sõitjaid. Rahvas aga nurises, sest Talilt Kilingi-Nõmme pääsemisega oli raskusi.
Kohalikest omavalitsustest reageeris esimesena Uulu vallavalitsus ja taotles liini taasrakendamist. Tali vallavolikogu oli hoopis suslameeste poolt ja leidis, et buss on raudteele siiski konkurent. Ajalehes kirjutati, et konkurendid on hoopis veoautod, mis vedasid kaupa ja inimesigi.
1932. aasta novembris sõitis 14 inimest bussiga Kilingi-Nõmmest Pärnusse liinipidaja Allikivi laulatusele.
Tagasisõidul tuli bussile Waldhofi kohal vastu valel teepoolel liikunud leivaveovanker. Sõidukid põrkasid kokku, buss paiskus kraavi, leivavedaja lendas pukist kus see ja teine. Pulmalised pääsesid kriimustuste ja klaasikildudest põhjustatud üleriiete rebenditega.
1932. aasta lõpul tegi teedeministeerium maavalitsusele teatavaks vabad autobussiliinid Pärnumaal ja soovis nende load välja anda 1. aprillil 1933. Vabade liinide hulgas olid Kilingi-Nõmme–Häädemeeste, Kilingi-Nõmme–Pati–Jäärja–Kiisa, Kilingi-Nõmme–Veelikse–Tali, Kilingi-Nõmme–Väikeküla ja Kilingi-Nõmme–Suur-Kõpu. Ministeerium soovis leida neile rentnikud.
Maarahvas jäi peale
1933. aasta veebruaris pidas postivalitsus endiselt soovitavaks, et Pärnu, Kilingi-Nõmme ja Tali vahel kurseeriks autobuss, ja teada oli koguni kolm liiniloa taotlejat.
Bussiliini taasavamine sõltus teedeministeeriumist. Viimasena mainitu pöördus maavalitsuse poole ja tahtis teada, miks ikkagi see liin on vajalik. Maavalitsus tegi pealinna sakstele selgeks, et raudtee ei lahenda kõikide elanike probleeme, sest see oli Talist 15–20 kilomeetri kaugusel.
Lõpuks jäi maarahvas peale ja korrapärane igapäevane bussiliiklus taastus 1933. aasta 11. mail. Talilt väljus buss kell 6.15 ja Urissaarest 6.30. Tagasisõit Pärnust algas kell 16.30. Liinipidaja oli endiselt Allikivi.
29. detsembri õhtul sõitis Pärnu–Tali buss, mida roolis E. Tohv, lumetormis Asuja talu kohal kraavi ja sai väiksemaid vigastusi. Inimesed pääsesid ehmatusega. Bussi tõmbasid kohalikud elanikud kraavist välja järgmisel päeval.
1934. aastal üritas teedeministeerium käima panna rida Kilingi-Nõmmest lähtuvaid bussiliine, aga edutult. Allikivil pikendati Pärnu–Kilingi-Nõmme–Urissaare liini lepingut 1937. aasta 1. aprillini. 1934. aastal algas Pärnu–Tali ja Pärnu–Urissaare vahel regulaarne ühendus 2. aprillil.
1935. aasta talvel teeolude tõttu Urissaare liinil autobuss ei sõitnud ja liiklus taastus alles 16. märtsil. 5. aprillil Talilt väljunud buss Pärnu ei jõudnudki, sest maantee oli kohati muutunud läbimatuks. Eriti olid maanteed lõhkunud metsaveoautod.
Samuti oli sadanud niipalju värsket lund, et Kilingi-Nõmmes toodi uuesti lagedale reed ja saanid. Bussid jäetigi aia äärde ja jälle hakati sõitma 14. aprillil. Ometi ei saanud bussiliiklus pikalt rahulikult toimuda, sest teedeministeerium polnud jätnud jonni ja võttis taas nõuks sulgeda 15. maist Pärnu–Tali bussiliini.
Arusaamatused liiniga
Tali vallavolikogu seisis kindlameelselt Pärnu–Tali liini sulgemise vastu, sest vallarahvas oleks taas kaotanud ühenduse välisilmaga. Võitis loomulikult ministeerium, ainult elanikele pandi käima autobuss Talilt Kilingi-Nõmme, kus tuli ümber istuda rongile. Liinipidaja oli Pärnu autoühing Olev.
Sellegi liiniga oli arusaamatusi. 7. jaanuarist 1936 pandi buss seisma ja edaspidi taheti sel liinil üldse lõpetada liiklus mittetasuvuse pärast. Tali volikogu asus märtsis seisukohale, et bussisõit peab jätkuma, sest see oli neile ainus ajakohane ühendus muu maailmaga. Ühtlasi nõuti bussiliini avamist Urissaarest üle Tali ja Tõitoja Pärnusse.
16. mail alustas Urissaare–Pärnu buss sõitmist Tali vallamaja kaudu. Kilingi-Nõmme raudteejaama ja Tali vaheline buss alustas kurseerimist 18. mail kell 20.30 väljumisega Kilingi-Nõmme raudteejaamast. Piletihind Urissaare–Pärnu liinil jäi endiseks, kuigi Tali kaudu sõites oli tee umbes 14 kilomeetri võrra pikem.
Buss jälle kraavis
13. juunil 1936 veeres Urissaare–Pärnu liinibuss, mille roolis oli E. Tohv, Laiksaare vallamaja lähedal 14 inimesega kraavi. Sillatruubist üle sõites murdus esivedru ja see vigastas roolimehhanismi. Pärast 11meetrist pidurdamist oli buss kraavis.
Kõige raskemini sai vigastada Marie Närep (66), kellel murdus rangluu, ja ta toimetati Pärnu haiglasse ravile. Ülejäänud sõitjaid tohterdati bussi esmaabikarbist. Pärnust sõitis kohale dr J. Perker. Juhuslikult oli bussis kohalik konstaabel Ausmaa, kelle kinnitusel oli tegemist puhtakujulise õnnetusega, ja seepärast ei algatanud politsei kriminaalasja.
1937. aasta lehtedes pole nendest bussiliinidest sõnagi.
Uus buss Pärnu–Tali liinile
31. jaanuaril 1938 sõlmis Pärnu autoühingu Olev järglane Pärnu transpordiühing teedeministeeriumiga lepingu uue autobussiliini avamiseks. Teedeministeerium tunnistas Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali ühenduse vajalikkust, kuigi see liin kulges endiselt paralleelselt raudteega. Endiselt jäi sõitma Pärnu–Urissaare buss.
Kohe saatis Jäärja vallavalitsus Pärnu ajutisele maavalitsusele palve, et buss hakkaks kevadel sõitma Jäärja–Veelikse kaudu ja peatus oleks Saarde majandusühisuse abikaupluse juures.
Tali volikogu ei vaielnud naabrimeestele vastu, aga taotles, et buss sõidaks teist teeharu. Tuuliku asunduse elanikud pöördusid samuti teedeministeeriumi poole sooviga pikendada Pärnu–Urissaare liini Massiaru–Kaubaoru–Tuuliku teed pidi Tuulikuni.
Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali buss alustas 15. veebruaril väljasõiduga kell 16.30 Pärnust. Tali vallamaja juurest alustas buss teekonda Pärnu 6.15 ja Kilingi-Nõmmest 7.10. Pikalt seda lõbu ei olnud, sest 21. märtsist sõitis buss ainult Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahet kuni teeolude paranemiseni. Tali rahvas astus ikka, kand ja varvas.
1938. aasta kevadel ehitas Pärnu transpordiühing oma töökojas uue bussi Pärnu-Tali liini tarvis.
Juuli viimasel ja augusti kõikidel pühapäevadel tõid bussid Talilt ja Urissaarest hommikuti inimesi Pärnusse hariliku sõiduplaani kohaselt. Ainult õhtune väljasõit Pärnust oli viis tundi hilisem ehk 21.30 ja sõitjaid ei võetud peale puuturult, vaid rannasalongi juurest.
Maaliinide bussidele määrati Riia maanteel järgmised peatuskohad: Raeküla koolimaja kohal, Papiniidu jaama kohal, Karjamaa tänava nurgal, Liiva tänaval, Possieti tänaval, Kalevi tänaval Brackmanni tänava nurgal, postkontori kohal, Vilmsi tänaval Põhja tänava kohal.
Augustis põhjustas Hommiku ja Pika tänava nurgal seisnud Pärnu–Tali buss takso ja jalgratturi kokkupõrke.
Uued liinid ja bensiini kokkuhoid
15. detsembril 1938 oli Tali volikogus jälle arutusel Pärnu–Tali bussiliini küsimus, sest järjekordselt oli kavas see sulgeda. Volikogu leidis, et bussiliini kaotamine pidurdaks tunduvalt valla majanduslikku ja kultuurilist arengut, ning avaldas otsustavat protesti sellise plaani vastu.
1939. aastal rakendas Pärnu transpordiühing kaks uut bussiliini: Pärnu–Kikepera–Kilingi-Nõmme–Tõlla–Kanaküla, kus liiklus toimus igal esmas-, kolma-, nelja- ja laupäeval, ja Ristiküla–Tõitoja–Kilingi-Nõmme, kus buss sõitis teisipäeviti ja reedeti.
1939. aasta 1. novembrist hakkasid nii Pärnu–Kanaküla kui Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali–Reinu talu bussid bensiini kokkuhoiu pärast sõitma kolm korda nädalas.
Detsembri algul soovis liinipidaja bussisõitjate vähesuse tõttu liini seisma panna, kuid maanteede valitsus tahtis, et buss sõidaks vähemalt jõuludeni. 21. detsembril katkes ühendus läbipääsmatute teeolude tõttu.
1. aprillist 1940 läksid Pärnu transpordiühingu liinid, st Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali, Pärnu–Urissaare ja Pärnu–Kikepera AS Sidele. Liiklus Pärnu–Tali vahel algas 23. aprillil.
Mais otsustas teedeministeeriumi liikluskomitee, et seda liini lubatakse edasi tegutseda katseliinina sõidusagedusega kuni kuus korda nädalas. Kanaküla–Kilingi-Nõmme–Kikepera–Pärnu liini lühendati Pärnu–Kikeperani sõidusagedusega kuni kuus korda nädalas. Pärnu–Urissaare võeti siiski liinide võrku. Pärnu–Kikepera alustas 17. mail väljasõiduga Pärnust kell 17.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti