Tõnu Kann, reporter
Pärnu Pühavaimu tänav on pärit keskajast, kuid 17. sajandil linnaruumi laiendamisega tublisti pikemaks ehitatud ja Ringi tänavast Esplanaadini pikendatud 19. sajandil, kui lammutati Rootsi-aegne kindlustusvöö.
Oma nime sai see tänav lõunapoolses otsas asunud Pühavaimu kiriku järgi, nagu naabertänav Nikolai nimetati seal asunud püha Nikolause kirikust ja Hospidali tänav samas tegutsenud vaestemajast ja haiglast lähtudes.
Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on kirjutanud, et tänavat olevat nimetatud ka Sepa tänavaks seal seisnud linna sepikoja järgi.
Teisedki Pühavaimuga rööbiti kulgevad Pärnu vanalinna tänavad, nagu Vee, Nikolai ja Hospidali, jagunevad kahte ossa. Jõepoolsed tänavaosad on pärit keskajast, aga Uue ja Rüütli tänava vaheliselt alalt mere poole kulgevad tänavalõigud on rajatud 17. sajandil. Pühavaimu pikenes Ringi tänavast mere poole veel hiljem, pärast Rootsi-aegse kindlustuse lammutamist, millega tehti algust 1860. aastatel.
Pühavaimu on Pärnu üks huvitamaid tänavaid selles mõttes, et siit leiame kaks meie linna kõige ilusamat barokset ehitist. Need on küljetsi kokku ehitatud ja sama aadressi kandvad hooned Pühavaimu 8. Samuti on selle tänavaga seotud mõistatuslik Steineri aed, millega varasemad omanikud ega hiljem linnavõimgi pole ligemale kolm sajandit õigupoolest midagi tarka osanud ette võtta.
Steineri aed
Pühavaimu 8 asub keskaegsel tänavaalal, kuid hooned on hiljem kerkinud.
Jõepoolse maja lasi ehitada Samuel Christian Heno 17. sajandi teisel poolel. Heno oli ametilt apteeker, aga Pärnus sedavõrd edukas, et kogus varanduse ja tõusis linna bürgermeistriks.
Teise, merepoolse maja lasi 1674. aastal püstitada juristiametit pidanud Franz Carl Steiner, kes ühtlasi valiti üheks raehärradest ja hiljem koguni Pärnu justiitsbürgermeistriks sai. Steinerile kuulus majaesine hoonestamata linnakvartalgi, kuhu ta kujundas midagi pargilaadset, mida me nüüd Steineri aiana tunneme ja mida jätkuvalt linnarahva eest taba ja lehmaketiga lukus hoitakse.
Mõne aasta eest sai aed täiesti uue kujunduse, mille autoriteks arhitektid Villem Tomiste ja Veronika Valk. Kahjuks on sinna paigaldatud aiakujunduselemendid ja inventar taas käest lastud ning juba – mis põhjusel küll? – keskajast hoonestamata kvartal seisab enamiku ajast inimtühja, mahajäetu ja kasutuna.
Saatus ei olnud ka Steineri vastu heatahtlik.
Aldur Vunk kirjutab raamatus “Pärnu vanadel fotodel” loo, kus Tartust Pärnusse toodud ülikooli esimesel promoveerimispeol 1699. aastal solvab Steiner vastse teoloogiadoktori Claus Mobergi prouat, küsides tollelt pilkavalt, kas koos mehega sai doktorikraadi tema süles olev koerakegi. Just sellest saanud alguse ülikooli ja linna vaheline vimm, mis lõpuks pöördus ainuisikuliselt Steineri vastu. “Tartu ülikooli ajaloo” I osas iseloomustatakse Steinerit üsna ülikoolivaenuliku mehena. Aga riigi patrioot oli ta küll.
Ülikooliga vägikaigast vedades tõusis Steiner Pärnu justiitsbürgermeistriks, kuid otsustas 1704. aastal astuda hoopis sõjaväeteenistusse, kus ta aga surmatõppe haigestus.
Kui Steiner suri, läks maja koos aiaga Lübecki kaupmehesellile Peter Bergile, kes suri lastetuna 1739. aastal. Tema lese Agatha Bremeri kosis 1741. aastal Hans Dietrich Schmidt.
Kaks maja ehitati kokku
Schmidt oli edukas kaupmees ja ostis kompanii HDS omanikuna hiljem üles kõrval asuva Heno majagi. Sellest, kuidas kaks maja ümberehituste käigus liideti, on juttu Leele Välja Pärnu arhitektuuri tutvustavas raamatus “Jalutaja teejuht”.
“1877. aastal, järjekordsete ümberehituste käigus, liideti hooned üheks ning rajati nendevahelise liitva hooneosa ette võidukaart meenutav portikus ja selle kõrvale väike frontooniga portaal,” kirjutab Välja. “1907. aastal tehti järgmine silmatorkav lisandus: hoone sai valumetalliga kaunistatud betoonkonsoolrõdu, peaportaal aga uue metallist varikatuse koos sepistatud laternatega.”
HDSi kasutuses olid majad 1940. aastani, kui firma oma tegevuse Pärnus lõpetas. Maailmasõja ajal oli hoone politsei käsutuses ja pärast sai nii majade kui Steineri aia omanikuks linn.
1975. aastal kannatas Heno maja kahjutules, mille järel aastatel 1978–1981 restaureeriti mõlemad hooned arhitekt Rein Raie projekti järgi.
Värav reisis Tallinna
Pühavaimu 8 portaali juurde kuulub 19. sajandist pärit sepisvärav. 1978. aasta suvel kadus tänavapildist üks värava pooltest. Sellest on 1979. aasta Pärnu Kommunistis kirjutanud ajakirjanik Helga Koger.
“Möödunud aasta suvel kadus üks väravapool ootamatult,” märgib Koger. “Alles mitu kuud hiljem leidis Eesti riikliku kunstiinstituudi õppejõud Tõnu Lauk kadumaläinud väravapoole Tallinnast.”
Värav oli paigaldatud Tallinna Dominiiklaste kloostri õuele ühe korteri sissepääsu ette. Toimetus hakkas asja uurima, kuni kultuurimälestiste kaitse inspektsiooni juurde moodustati asja uurimiseks erikomisjon.
Pärnu ajaloolise sepisväravaga end kindlustanud korteriomanik väitis end ostnud värava teadmisega, et see on pärit kuskilt Pärnu-Jaagupist, pole kaitse all ega kuulu riigile.
Nüüdki, 32 aastat hiljem, mäletab Koger seda lugu hästi. Ta ütles, et miilitsa abiga saadi rändama läinud värav Tallinnast kätte ja asetati restaureerimise käigus oma vanale kohale tagasi. Seal on see praegugi.
Barbaruse tänav
Nõukogulastele Pühavaimu tänava nimi ei meeldinud ja see asendati 1946. aastal hukkunud ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Barbaruse omaga. See sündis 1948. aastal.
Barbarus (maakeeli barbar) oli Johannes Varese kunstnikunimi, mille all ta avaldas luulet. Vares-Barbarus töötas Pärnus ligi kaks aastakümmet arstina, teda tunti edeva boheemlase, samal ajal üsna tubli arstina.
Mingil põhjusel läks Vares-Barbarus kaasa 1940. aasta juunipöörajatega ja tõusis Nõukogude Eesti etteotsa, omamata küll sellist võimu, nagu oli kommunistliku partei või NKVD kohalikel liidritel.
Vares-Barbaruse surma üle lasub kahtluse vari: ühe versiooni kohaselt sooritas mees enesetapu, teise järgi tapsid ta NKVD-lased, kuna ta oli kaotanud partei silmis usalduse.
Luuletajana loetakse Vares-Barbarust Eesti modernistliku luule silmapaistvaks esindajaks. Barbaruse nime kandis Pühavaimu tänav 1989. aasta 22. märtsini.
Jochmanni erakool
Pühavaimu tänaval on märkimisväärsed Pulsi õlletehase punastest tellistest hooned.
Arhitektuurilises mõttes väärib tähelepanu Vanalinna põhikooli 20. sajandi algul kerkinud võimla Pühavaimu ja Lõuna tänava nurgal. Võimla on ehitatud 17. sajandi lõpul (või 18. sajandi algul?) valminud püssirohukeldri peale. Viimasena mainitu kõrgete võlvide all asus pikka aega Pärnu maa-arhiiv.
Tänava lõpetab Esplanaadi ja Pühavaimu nurgal asuv Jochmanni erakooli hoone. Kool asus seal aastail 1873–1917.
Carl Gustav Jochmann (1789–1830) on saksa keeleruumis väga kõrgelt hinnatud kirjamees ja mõtleja, kelle loomingut ja kirjavahetust jätkuvalt trükitakse. Sündinud oli ta Pärnus ja lapsepõlve esimesed aastadki siin veetnud. Kui ta suri, palus ta oma südame matta Riiga. Nii tehtigi.
Pärnule eraldas Jochmann 15 000 hõberubla, asutamaks erakool, kus rüütelkonnast ja kirikust sõltumatut haridust antaks Eesti talurahva lastele. Kulus 43 aastat, enne kui kool avati. Tänapäeval tähistab seda sündmust tahvel Pühavaimu 26 seinal.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti