Kas saarlased nägid Kaali meteoriidi langemist?

www.meiemaa.ee 03.10.2011

2005. aastal avati Kaali külastuskeskus.

Foto: Irina Mägi

Kaali meteoriidikraatrid on kahtlemata Eesti tähtsaim loodusmälestis. Igal aastal külastab kraatreid kümneid tuhandeid inimesi ja pea kõigi esimeseks küsimuseks on: “Kuna toimus meie planeedi ja sellele langenud kosmosekeha kokkupõrge? Kas inimene võis olla selle tunnistajaks või mitte?”

25. ja 26. augustil toimus Saaremaal Kaalis rahvusvaheline geoparkidele pühendatud teaduskonverents koos ekskursiooniga kraatriväljale ja seetõttu on põhjust seda probleemi ka ajaleheveergudel valgustada.


Pärast Lennart Meri raamatute “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem”
(1983) ilmumist hakkas üsna laialt levima versioon Kaali meteoriidi langemisest eestimaalaste silmade all, mis kajastus nende mütoloogias. Väideti, et Kaali katastroof peegeldub ka põhjamaade mütoloogias ja folklooris – “Kalevalas” ja “Eddas”. Taevast tulnud tulekera kukkumisega püüdsid mõned arheoloogid isegi seostada Asva ja Ridala maalinnuste põlemist.


Meri oletas, et kreeklane Pytheas võis käia umbes 325. aastal e.m.a. Briti saartele tehtud reisil ka Saaremaal, mille ta samastas saladusliku Thulega, millest Meri leidis nime ka oma tütrele. Lisaks nägi Meri Kaalis Tacituse kirjeldatud germaani jumalanna Nerthuse kultusepaika. Enamik inimesi on tänini veendunud, et Kaali katastroof jättis saare elanike mällu tohutu mulje.

Oletati, et maa rappus nagu pärast tuumapommi plahvatust ja lööklaine purustas puid ja lähedal asuvaid eluasemeid, metsa kohale tõusis kõrge ja kohutav, pikkamisi haihtuv tolmu- ja suitsusammas, süttis mets ja raba.

Kahjuks on selliste müütidega kaasa läinud isegi mõned tõsiteadlased
Näiteks on mitmed meie noored uurijad Siim Veski eestvõtmisel avaldanud hulga artikleid hiiglaslikust looduskatastroofist Saaremaal 800-400 aastat enne Kristust ja seda ka soliidsetes rahvusvahelistes ajakirjades.

Nad on võrrelnud Kaali meteoriidi langemist Hiroshima tuumapommi plahvatusega, samas unustades, et Hiroshima pomm lõhati suuremate purustuste tekitamiseks õhus, Kaali meteoriit tungis aga maasse, kus valdav osa tema energiast kulus kraatri ja selle ringvalli moodustumisele. Lisaks oli Kaali meteoriit üsna tilluke ja poleks suurt pahandust kuidagi saanud tekitada.


Kaali kraatrite meteoriitse päritolu tõestaja Ivan Reinvaldi arvates oli peakraatri kujundanud taevakeha mass vaid 20-80 tonni ja tema läbimõõt alla 3 meetri. Seega on Kaali meteoriidi mass võrreldav Namiibias rahulikult maapinnal lebava Hoba meteoriidiga (pikkus 2,7 m, kõrgus maapinnalt 0,9 m ja mass ligikaudu 70 tonni).

Kas saarlased nägid Kaali meteoriidi langemist? Kõige suuremaks (umbes 450 tonni) hindas meteoriiti vene teadlane Grigori Pokrovski, kuid selgi juhul oleks maasse tormanud meteoriidi läbimõõt vaid 4,8 meetrit. Kui muistne Saaremaa olnuks isegi tihedasti asustatud, poleks valdav osa saarlasi meteoriidi langemist märganudki ja lugenuks seda tavaliseks äikese kärgatuseks.
Lennart Meri väsimatu oponent professor Herbert Ligi näitas, et Kaali sündmus pole jätnud jälgi isegi ümberkaudsete külade toponüümikasse.

Müüdid on kaunid, kuid teaduslikud faktid on müütidest olulisemad
1979. aastal puuriti läbi Kaali järviku setted, milliste uurimise alusel tegi Helgi Kessel järelduse, et kraatrid tekkisid arvatavasti Kesk-Holotseeni lõpul subboreaalsel kliimastaadiumil vähemalt 3500 aastat tagasi. Kaali järviku setete täiendav uurimine palünoloogia ja radiosüsiniku meetoditega lubas Leili Saarse töörühmal 1991. aastal oletada meteoriidi langemist ligikaudu 4000 aastat tagasi.

Kuid seegi tulemus on vaidlustatav, sest järviku põhjasetete vanus võib olla meteoriidi langemisest oluliselt noorem ja pealegi ei pruugitud analüüsida kraatri vanimaid setteid. Küll aga ei saa kraatrid olla vanemad Kaali piirkonna üle merepinna kerkimisest, kuivõrd nii kraatrites kui ka kraatri-vallidel puuduvad meresetted ja meremurrutuse jäljed. Seega ei saa Kaali kraatrid olla oluliselt vanemad kui 8000 aastat.


Lisaks meteoriitidele langeb maapinnale tohututes kogustes peamiselt magnetiidist
koosnevat meteoriitset ja meteoorset tolmu. Kaali meteoriidi teel langes pihustunud
rauaosakesi näiteks Reo ja Ilpla ümbrusse, kus nad mattusid meresetete alla. Kaalis paiskus plahvatuse tulemusena õhku lisaks rauapeenesele ka rohkesti ülessulanud maist silikaatset ainet, millest osa aurustus, osa liitus meteoriitraua hõõguvpunaste osakestega, osa aga moodustas klaasjaid tektiidilaadseid mikroimpaktiite, mis langesid merre ja ümbritsevatesse soodesse ning järvedesse.

Selliseid silikaatseid kerakesi on leitud mitmetest Saaremaa soodest (Pelisoost, Pitkasoost ja Piila rabast) ning koguni Hiiumaalt (Kõivasoost). Mikroimpaktiite
sisaldavat turbakihti on lihtne dateerida nii palünoloogilise kui ka radiosüsiniku
meetodiga. Kõigist soodest on saadud sama tulemus – 7500-7600 14C aastat, mis ongi Kaali kraatrite tõenäoline vanus.


Kuid igal juhul ei saa kraatrid olla nooremad kui 5000 aastat, mida kinnitavad põhjasetete dateeringud ja luminestsentsanalüüs. Kuid lohutuseks võib öelda, et ka 7500 aastat tagasi olid saarel inimesed, kes võisid taevas tulekera näha.

Lugejate kurvastuseks pean ma purustama veel mitu teistki müüti
Läti Hendriku Liivimaa kroonikas kirjutatakse: “…Virumaal, kus oli mägi ja see üpris
ilus mets, milles rahva jutustuste järgi olevat sündinud saarlaste suurjumal, keda Taarapitaks hüütakse ja kust paigast see Saaremaale olevat lennanud…”


See viitaks nagu meteoriidi langemisele idast, Pandivere kõrgustikult. Oletavad ju mõned,et vadjalasedki olevat on nime saanud sealt suunast langenud vaialaadse boliidi järgi (vaialased-vadjalased). Kuid lihtne füüsika seadus ütleb, et peost
lendu lastud veeristest lendab suurim kõige kaugemale. Ja kui vaadata Kaali kraatrite levikupilti, siis jäävad väikekraatrid peakraatrist lõuna-kagusse ja küllap meteoriit sealt langeski.


Palju on räägitud Kaali järvest kui pühast järvest ja muistsest ohvripaigast. Kuid sedagi pole uuringud kinnitanud. Kuid hoolimata mõnede müütide kadumisest on Kaali kraatrid erakordse tähtsusega loodusmälestised. Nad olid esimesed
meteoriitse materjaliga tõestatud kraatrid Euroopas.


Viimastel aastatel on Kaali kraatriteväljal tehtud palju ehitus- ja korrastustöid. Peakraatri juurde on tehtud vaateplatvorm, avatud on Kaali trahter ja välikohvik, 2005. aastal avatud Kaali külastuskeskuses on meteoriitika- ja kivimuuseum,
konverentsisaal, suveniiride müügipunkt, töötajate kabinetid ning hotell. Kaali ootab külastajaid!

Lugu ilmus 21. septembril Stockholmi Eesti päevalehes.

Anto Raukas,
Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni esimees aastail 1981 – 2010