Horisont 6/2010
Aivar Kriiska
Tänapäevases võtmes suitsetamise ajalugu algab Uuest Maailmast lähtunud innovatsioonist - tubakasuitsetamisest. Nagu tubakas, pärinevad ka piibud indiaanlastelt. Savipiibud, mille katkeid on jäänud massiliselt uusaegsetesse muististesse, võimaldavad linnades ja linnustes koguni eristada suitsetamise eelseid ja suitsetajate „horisonte”.
On võimalik, et Euraasias manustati psühhotroopseid aineid sissehingatava suitsu näol juba kiviajal. Kindlasti tunti suitsu sissehingamist aga 1. aastatuhandel eKr, mil seda on kirjeldanud mitmed antiikautorid sküütide, traaklaste, germaanlaste ja teiste n-ö barbaarsete rahvaste juures. Ravi otstarbel suitsu hingamist kasutasid ka kreeklased. Seda olevat muu hulgas soovitanud juba kuulsaim kõikidest arstidest, 5.-4. sajandil eKr elanud Hippokrates. Ajaarvamise eelsesse aega ulatub ilmselt ka oopiumi suitsetamise algus Aasias. Sellele vaatamata algab tänapäevases võtmes ja masse hõlmava suitsetamise ajalugu alles Uuest Maailmast lähtunud innovatsioonist - tubakasuitsetamisest.
Tubakasuitsetamise algus Euroopas
Pea kogu Ameerika mandril tuntud ja võimalik, et kiviajast alates kasutatud ja kultiveeritud tubakaga (Nicotiana) tegid eurooplased tutvust kohe Ameerika avastamise alguses. Tubakalehti sai Christoph Kolumbus kingiks juba esimesel kohtumisel indiaanlastega 1492. aasta oktoobris. Sel retkel kohtusid eurooplased ka tubaka suitsu „joovate" indiaanlastega.
15. sajandi lõpul toodi too eksootiline mõnuaine Euroopasse. Enamasti peetakse tubaka ,,maaletoojaks" Kolumbuse esimesel reisil osalenud ja hiljem Kuubas suitsetama õppinud hispaanlast Rodrigo de Jerezt. Uue kombe omandasid toona kiiresti paljud Ameerika vahet seilanud meremehed ja uusasukad. Ajapikku kodunes tubakas Euroopas kõikjal. Tubakasuitsetamise levikut soodustasid mitmed tegurid, nagu meremeeste liikuvus, sõjad, usk taime raviomadustesse, sh võimesse piirata katku levikut, aga ka tubaka kohta ilmunud raamatud ning teave ajakirjanduses jms.
16. sajandi lõpul suitsetati Hispaanias, Hollandis, Inglismaal, Portugalis ja Prantsusmaal ning 17. sajandi alguses ka juba Läänemere piirkonnas. Rootsis, mille koosseisu kuulusid toona ka Eesti põhjapoolsed alad, on tubakat kirjalikes allikates mainitud esmakordselt 16. sajandi lõpus. Üks varasemaid konkreetseid andmeid suitsetamise kohta Rootsi riigis - savipiibud laevameeste varustuses - pärineb 1628. aasta 10. augustil Stockholmis uppunud kuulsalt kuninglikult sõjalaevalt Wasa. Suitsetamist Rootsi riigis hoogustas 1638. aastal Põhja-Ameerikasse Delaware'i rajatud, tõsi küll lühiajaliseks jäänud, Uus-Rootsi koloonia, kust suures koguses tubakat emamaale toodi.
17. sajandi algul levis suitsetamise komme, küllap peamiselt mujalt Euroopast pärit mere- ja kaupmeeste ning palgasõdurite vahendusel, ka Eesti alale. Tallinna nn koloniaalkaupade hulgas on tubakas üles tähendatud juba 1620. aastatel ja eraldi kaubana järgneval kümnendil. Nii kirjalike allikate kui ka savipiibuleidude järgi otsustades muutus suitsetamine siinmail massiliseks siiski alles sajandi teisel poolel.
Arvamusi seinast seina
Suhtumine tubakasuitsetamisse on läbi aegade ulatunud seinast seina. Seda on peetud nii vooruseks kui ka paheks või hoopis praktiliseks arstirohuks. Abi loodeti tubakalt algul mitmete ihu- ja hingehädade vastu. Seda kasutati näiteks hingamisteede- ja nahahaiguste, pea- ja hambavalu, puhituste, aga ka menstruatsioonivalude ja muude haiguste raviks või peeti lausa kogu organismi tervendavaks imerohuks.
Tubaka vastased on aga vihanud seda taime nii paganliku päritolu pärast kui näinud selles mürki moraalile ja tervisele. Erinev on olnud ka valitsejate suhtumine ja sellest lähtuvad seadused. Paljudes kohtades on suitsetamist proovitud reguleerida. Saksa aladel näiteks oli see pikka aega keelatud avalikes kohtades tuleohutuse eesmärgil. Keelust üleastujaid karistati enamasti rahatrahviga. Ekstreemsematel juhtudel, nagu näiteks Türgis ja Venemaal, võis tubakasuitsetamine tuua kaasa isegi hukkamise. Euroopas on üldisem suundumus siiski olnud võimukandjate püüd tubakakaubandust kontrollida ning saada sellest võimalikult suurt tulu riigikassasse, seda isegi siis, kui avalikult kuulutati suitsetamine paheks või isegi keelustati. Ei ole midagi uut siin päikese all.
Piip suus ja kepp käes
Suitsetamise ajaloo uurimisel on kirjalike ülestähenduste kõrval oluliseks allikaks arheoloogilised leiud - savipiibud ja nende katked. Asendamatud on leiud muidugi juhul, kui arhiiviandmed on napid või puuduvad, ent need sobivad ka iseseisvaks uurimisallikaks. Nimelt kasutati kuni sigarite, paberosside ja sigarettide laiema levikuni 19. sajandil suitsetamiseks rohkesti nii orgaanilisest kui ka mineraalsest materjalist piipe. Nagu tubakas, pärinevad ka piibud indiaanlastelt. Paremini on säilinud savist tehtud eksemplarid, mille katkeid on jäänud massiliselt uusaegsetesse muististesse, võimaldades linnades ja linnustes üpris selgesti eristada suitsetamise eelseid ja suitsetajate ,,horisonte". Kõige enam on leitud Eestis valgest kaoliinsavist Lääne- ja Kesk-Euroopas valmistatud piipe ja nende katkeid, mõnevõrra ka teiselaadseid nn Türgi tüüpi piipe, mis on meile jõudnud ilmselt venelaste vahendusel.
Põhjus, miks piibutükke esineb arheoloogilises leiuaineses massiliselt, on kaoliinsavist piipude lühike kasutusaeg. Keskmiseks pruukimiseaks on neile kergesti purunevatele esemetele oletatud kahte nädalat ning esitatud isegi idee, et rikkad inimesed kasutasid savipiipe ühekordselt. Samas näitavad kasutusjäljed, eriti lõike- ja hambajäljed, et osa piipe on olnud kasutusel siiski ka hoomatavalt pikemat aega, kuid kindlasti mitte aastakümneid.
Euroopas hakati Põhja-Ameerika indiaanlaste eeskujul savipiipe valmistama 16. sajandi lõpul, Inglismaal Broseleys ehk juba 1570. aastate keskel. Inglismaalt viidi piipude valmistamise oskus edasi mandrile, ennekõike Madalmaadesse, kus kujunesid välja Mandri-Euroopa põhilised tootmiskeskused, neist märkimisväärsem Gouda linn (vt foto trükinumbris). 18. sajandi keskpaigas elatas end savipiipudest ühel või teisel viisil ligi pool selle linnakese 20 000 elanikust. Vähemal määral tegeleti savipiipude valmistamisega mujalgi, sealhulgas alates 1630. aastatest mitmel pool Saksa aladel. Hollandi meistrid tõid piipude tootmise Rootsi ja peagi kujunesid seal välja oma ettevõtted. Naabermaal Soomes alustas esimene piibutehas tööd 1758. aastal Helsingis.
Piipude tegemiseks kasutati spetsiifilist kaoliinsavi. Kuna sobivat savi leidub üksnes teatud piirkondades, siis põhineb mitmete keskuste toodang eksportsavil. Näiteks Hollandisse veeti piibusavi algul Inglismaalt ja alates 1630. aastatest peamiselt Saksamaalt. Esmalt tehti savipiipe käsitsi, hiljem kasutati kahepoolseid metallvorme. Kõigepealt valmistati pakseneva otsaga rull. Lõplik kuju anti sellele kahepoolses vormis. Eraldi suruti metalltraadiga sisse suitsukanal ja tühjendati kaha. Seejärel piip kuivatati ja põletati. Osa neist ornamenteeriti enne kuivamist ja osa lihviti veel põletuse järel.
Piipude üldkuju on olnud konservatiivne - pika ja peene, isegi kuni 80 cm pikkuse varre otsas paiknes kaha. Kaha suurus ja kuju omavad nii ajalisi kui ka piirkondlikke erijooni. Enamasti on piip või piibukaha valmistatud valgest kaoliinsavist, harvem muudest savidest, esineb ka fajansist piipe. Mõnikord on piipudele tehtud plastilisi kaunistusi, meistrimärke ja pealiskirju. Need paiknevad peamiselt kaha all oleval kannal, kahal või harvem ka varrel. Eriti üldiseks muutusid märgid-kaunistused alates 17. sajandi teisest poolest. Fajansspiipudest osa on maalitud.
Piibud on mitmekülgne ajalooallikas. Olles sageli küllaltki hästi - erandina isegi aasta täpsuseni - dateeritavad, võimaldavad piibud ja nende fragmendid ajandada omakorda teisi leide, kihte ja konstruktsioone. Kuid neid annab kasutada samuti omaaegse kommunikatsiooni ja ühiskonna uurimisel. Savipiibuleiud kannavad endas informatsiooni ka muude minevikus aset leidnud protsesside ja sündmuste kohta. Näiteks kajastub Narvast leitud piibukatkete ajalises/arvulises jaotuses ilmekalt Põhjasõda ja linnakodanike küüditamine Venemaale 1708. aastal (vt graafik trükinumbris). Samaaegset piibuleidude märkimisväärset vähesust on täheldatud ka Soome Turu linna arheoloogilises materjalis, kus seda on samuti seletatud osaliselt sõjategevusest tingitud muutustega, kuid samas ka Rootsi riigi tollipoliitika võimaliku tagajärjega.
On mõneti üllatav, et Eestis on niisugust tänuväärset leiuliiki, mille uurimislugu Lääne-Euroopas ulatub juba 19. sajandi teise poolde, käsitletud harva, ilmunud on üksnes eriuurimused Tallinna ja Narva savipiipudest ning paar aastat tagasi peamiselt Eesti Rahva Muuseumi kogude piipe esitlev Sirje Pallo ja Erki Russowi rohkelt illustreeritud üllitis „Piiburaamat".
Savist piibutobid Eestis 17. sajandil
Nagu öeldud, mainitakse tubakat Eesti kirjalikes allikates 1620. aastatel. Tallinna esimene tubakaga kauplemist reguleeriv korraldus pärineb aastast 1624. Sama vanad kui mitte pisut vanemadki on üksikud piibuleiud Tallinnast, Narvast ja Pärnust. 17. sajandi keskpaigast alates muutus suitsetamine Eesti alal, ennekõike linnades, massiliseks. Tubaka sissevedu suurenes märgatavalt. Tartu Ülikooli ajaloolase dotsent Enn Küngi andmetel kujunes näiteks Narvas algul Lübeckist ja Amsterdamist, hiljem peamiselt Virginiast pärit tubakas toona soola, heeringa ja veini kõrval üheks peamiseks kaubaartikliks, kusjuures tubaka osakaal kasvas pidevalt. Narva tubakakaubandust ilmestab aga muidugi ka illegaalne idaäri, sest oli ju tubaka tarvitamine Venemaal täielikult keelatud ja karistatav kuni Peeter I meelemuutuseni 1697. aastal. Virginia tubakas, mida Põhja-Ameerika uusasukad hakkasid kasvatama sajandi esimesel veerandil ja alates 1616. aastast edukalt Euroopasse eksportisid, muutus 17. sajandi jooksul peamiseks nautimisaineks ilmselt mitte ainult Narvas, vaid kogu Eesti alal. Millal hakati kasvatama oma pinutagust, ei ole veel kaugeltki selge.
Savipiipe on leitud peamiselt linnadest ja linnustest, kuid küllalt sageli on neid tulnud välja ka uusaegsetest külaasemetest ning üksikutel juhtudel isegi kalmetest. Viimastest võib siinkohal mainida tõenäoliselt 1710. aastal katku surnud Vene tragunite ühishauda Tallinna lähedal Pildikülas, kust koos sõdurite muude isiklike esemetega leiti ka lühike kaoliinsavist piip ja pronksist tubakatoos (vt foto trükinumbris).
Piipe on eri autorid kirjeldanud, klassifitseerinud ja dateerinud eri viisil, valdavalt on jaotus lähtunud kaha ja kanna kujust ning kannal ja kahal või varrel olevatest kaunistustest, märkidest ja kirjadest. Just muutused, mis leidsid aset nii kujus kui ka märgistustes koos lühiajalise kasutamisega, võimaldavad savipiipe suhteliselt kergesti dateerida.
17. sajandi savipiibud olid väikese kaksikkoonilise kujuga kaha ja üldiselt lihvimata pinnaga ning kanna all esineb märke üksnes vähestel eksemplaridel (vt foto trükinumbris). Sajandi lõpul hakati valmistama lehtrikujulise kahaga piipe. Piibuvars on enamasti kaunistamata, kuid esineb ka ornamenteeritud eksemplare, sh liilia kujutistega kaunistatud varsi. Enamik Eestist leitud toonaseid piipe on pärit Madalmaadest, kuid samas tuleb arvestada, et sajandi esimesel poolel olid kahe suurema valmistamispiirkonna - Inglismaa ja Hollandi - toodangu erinevused alles kujunemisjärgus, mistõttu on nende piipude valmistamiskoha lokaliseerimine hoomatavalt raskem kui hilisemate piipude puhul.
Piibumood 18. ja 19. sajandil
18. sajandil toimus kaoliinsavist piipudes ridamisi muutusi. Muu hulgas hakati tegema varasemast suuremat piibukaha. Üheks selle muutuse põhjuseks oli tubaka hinna langus, mis tõi kaasa suitsetatava tubaka koguse kasvu. Enamik Eestist leitud piibukahasid kuuluvad nn Hollandi tüüpi, millele on iseloomulik varre suhtes eenduv kaha ja suuava (vt foto trükinumbris). Need erinevad nn Inglise tüüpi piipudest, millele 18. sajandil oli iseloomulik kaha suuava paiknemine samal joonel varrega (vt foto trükinumbris). Kaha on enamasti ovaalse, 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil ka segmendi kujuga. Ovaalse kahaga (vt foto trükinumbris) piip on tavaliselt lihvitud pinnaga ning kanna all, vahel ka kanna külgedel paiknevate märkidega. Kahal esineb mõnikord ka vappe, valitsejate kujutisi ja isegi argielulisi stseene (vt foto trükinumbris). Piibu vars on varasemast üldiselt peenem ja suitsukanal väiksem. Mõnikord on piibuvars olnud kaunistatud. Üpris ühelaadse hambuliste, sõõrikujuliste või nelinurksete jäljendite ridade kõrval esineb muu hulgas ka taimornamenti, riste jms ning pealiskirju. Viimaste hulgas domineerib teave valmistamise kohast (in Gouda) või valmistajast (näiteks Lucas).
Eesti savipiipude enamik on toona jätkuvalt valmistatud Madalmaades, suurem osa ilmselt Goudas. Samas ei saa välistada, et osa Gouda toodangule iseloomulike tunnustega piipe on valmistatud n-ö plagiaadina hoopis mujal. Seegi oli toona üpris laialt praktiseeritav tava. Goudale omase kuju ja isegi markeeringuga piipe on tehtud näiteks mitmel pool Saksamaal ja Poolas. Mõnevõrra on jõudnud Eesti alale savipiipe ka Inglismaalt ja sajandi teisel poolel üksikuid Rootsist. Näiteks Narvast on leitud piibu kaha, mille on 1785. või 1786. aastal valmistanud Stockholmi piibumeister T. L. Ljundgren.
Noorimad seni Eestist leitud kaoliinsavist piipude katked kuuluvad 19. sajandisse. Selliseid püstise kahaga eksemplare, mis võivad olla valmistatud Hollandis või siis jäljendusena Kesk-Euroopas, on kirjeldatud praeguseks Narvast, Tartust ja Tallinnast saadud piibuleidude hulgas, kuid küllap kasutati neid teisteski paikkondades (vt foto trükinumbris).
Nii linnades kui maal tulid 18. ja 19. sajandil kasutusse ka punase või musta põletusjärgse värviga Türgi-päraste piipude savist kahad (vt foto trükinumbris). Need on suuremad kaoliinsavis piipude kahadest ja sageli rikkalikult ornamenteeritud. Niisuguseid piipe on leitud arheoloogilistel väljakaevamisel ja need on jõudnud vanavarakogumiste käigus ka Eesti Rahva Muuseumi. Uurijate tähelepanu alt on need jäänud seni aga peaaegu täiesti kõrvale.
Küsimused, mis tuleb alles tõstatada
Tubakasuitsetamine - üks laiemalt levinud mõnuainete pruukimise viise, mis puudutab kogu inimkonda - on üks osa nii meie tänapäevast kui ka minevikust. Sellessegi ajaloo horisonti tuleb aeg-ajalt pilku heita.
Tubakas, mille võtsid kasutusele ja kultuuristasid Ameerika põlisrahvad veel ajal, kui see jäi rahvapärimusse jumalate kingitusena, levis eurooplaste vahendusel tohutu kiirusega üle kogu maailma. Paari sajandiga õpiti tubakat suitsetama või nuuskama pea kõikjal Euroopas, aga ka Aasias ja Aafrikas. 17. sajandi jooksul kodunes see Eestis. Suitsetamise ajaloo algusest on kirjalikele ülestähendustele lisaks jäänud maapinda arvutul hulgal piibutükke (vt foto trükinumbris). Nii on võimalik ainuüksi piipude järgi eristada kultuurkihi teket suitsetamise eelsel ja järgsel ajal. Kuna piibukahad on kuju ja neil olevate märkide järgi hästi ja kohati isegi kuni aastase täpsuseni dateeritavad, võib piibuleidude järgi ajandada omakorda teisi objekte.
Kuid piibuleiud ei ole üksnes abivahend dateerimisel, vaid kajastavad tohutut muutust inimkäitumises, näitavad kontakte, sotsiaalseid suhteid ja avavad mitmesuguseid muidki ajaloolisi protsesse. Eestis on laiemalt suitsetamise ja kitsamalt savipiipude ajaloo uurimine alles algusjärgus. Uurimused kord sõpruses, kord vihavaenus elanud merekaubandusele orienteeritud Tallinna ja Narva savipiipudest ei anna veel piisavat alust laiemateks üldistusteks. Mis toimus sisemaa linnades ja linnustes? Kuidas jõudis ja juurdus suitsetamine külades? Need küsimused vajavad mitte ainult lahendamist, vaid esmalt tõstatamist. Seniks aga peab leppima võrokeste ütlusega: Paremb üts varblane käen kui kümme aidsaiban.
LOE VEEL
Erki Russow. Tonpfeifen aus Tallinn. - Knasterkopf. Fachzeitschrift für Tonpfeifen und historischen Tabakgenuss, 2005, 18. Helms-Museum. Hamburg, 67-72.
Aivar Kriiska. Narva savipiibud I. - Kriiska, A., Ivask, M., Martsik, K. (Toim). Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi toimetised, 8. Narva: Narva Muuseum 2008, 64-109.
Aivar Kriiska, Enn Küng. Tubakaubandus ja savipiibud Narvas 17.-18. sajandil. - Kriiska, A., Ivask, M., Martsik, K. (Toim). Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi toimetised, 8. Narva: Narva Muuseum 2008, 110-134.
Aivar Kriiska. Tapa tapa tragonisi, teisa tragonisi tuleb veel küll. Horisont 5/1994.
AIVAR KRIISKA (1965) on Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor ning ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja, enam kui 170 teadus- ja populaarteadusliku kirjutise autor või kaasautor. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolase-arheoloogina, täiendanud end arheoloogias Turu ülikoolis ja kaitsnud 2001. aastal Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori kraadi (teemaks kiviaegne asustus ja majandusprotsessid Eesti rannikupiirkondades ja saartel). Teadustöö põhisuunad: jääajajärgse asustuse teke Läänemere piirkonnas, kiviaegne püügimajanduse areng ja varane viljelusmajandus Ida-Baltikumis, Eesti rannikualade ja saarte asustus, keraamika ajalugu ning Eesti kesk- ja uusaegne linnaruum. Ta on läbi viinud arheoloogilisi välitöid Eestis, Soomes, Venemaal ja Lätis. Huvi piipude ja suitsetamise ajaloo vastu on välja kasvanud linnaarheoloogilistest uuringutest.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti