sunnuntai 30. lokakuuta 2011
Kui vana on Kiltsi mõis? Arheoloogilised uuringud Kiltsis 2001- 2010
Tõnno Jonuks
Vanimate arheoloogiliste leidudena on Kiltsi mõisast teada 1930-ndate lõpul -
1940-ndate algul “tütarlaste tualeti settekaevu kaevamisel” leitud üks või kaks
luustikku, millega koos olevat leitud ka mõõk. Kohal olid käinud arheoloogid
Tartu Ülikoolist ja võtnud mõõga endaga kaasa. Mõõga praegune asukoht on
aga kahjuks teadmata. Ehkki me ei tea leitud mõõga saatusest rohkemat, on meil Kiltsi mõisa ja linnuse kohta teada kivisse raiutud aastaarv -praeguse mõisa fassaadiviilule kirjutatud rajamisaeg 1292. Kuigi nii vana aastaarv on vaidlustatud ning üldiselt tunnistatud fantaasiaks, on praegu nähaoleva mõisa peahoone eellaseks
olnud kindlustatud mõisahoone ja vasallilinnuse iga märksa pikem kui 1784. aastal
alustatud härrastehoone, mida enamasti Kiltsi all silmas peetakse. Kuid kui pikk? Ehkki varasemate mõisa renoveerimistööde käigus on saanud teaduslikult
hävitada enamik ladestunud kultuurkihist, on mõistetavatel põhjustel suurem osa leiumaterjalist pärit hilisematest perioodidest - alustades 16. saj. kui ilmselt kindluse kõrgajaga ja lõpetades 17. saj. kindlustatud mõisahoonega, mis on tootnud enamiku leidudest – ohtralt klaas- ning savinõukilde. Siiski on Kiltsist leitud ka midagi märksa varasemat - esmapilgul mõttetu ja igav potikild, mis leiti loodenurga ruumist, kunagisest mõisa köögist, oli õnneks säilinud servana, mis lubas savinõu killu dateerida 13. saj. lõppu -14. saj. päris algusesse (tüüp 3:2 (Tvauri 2000:100 -101) (RM.../A127:10)). Kahjuks on aga tegemist ainsa nii eaka leiuga, samuti ei anna meile kahjuks midagi juurde tema leiukoht - nimelt tuli potikild välja 18. sajandi lõpu ehitusprahi seest. Ehkki me ei oska veel täpselt hinnata,mida see potikild seal tegi, annab ta märku sellest, et praeguse mõisasüdame ala oli tõesti 13. sajandil juba asustatud, nagu väidab kahtlasevõitu Arndti kroonika. Siinkohal tuleb kindlasti rõhutada, et 13. sajandi leiud ning Arndti dateering ei ole ilmselt omavahel üldse seotud. Arndt konstrueeris ilmselt Kiltsi rajamise 13. s lõpukümnendil niisamuti
nagu paljude teiste väikelinnuste ja mõisate osas. Samas on aga enamik keskaegseid
linnuseid ja mõisaid rajatud just hilisrauaaegsete või varakeskaegsete asulate asemele või nende vahetusse lähedusse. Seega võib oletada, et ka Kiltsi mõisasüdame kohal oli 13-14. saj. Kas küla või jõukas talu, mille asemele kujunes hiljem mõis. Siiski ei tea me sellest perioodist kuigipalju rohkemat. Järgnevate ehitustegevuste käigus on ümber keeratud pinnast nii rohkelt, et toonaseid ehitusjäänuseid ega ka mitte kultuurkihti enam säilinud või vähemalt avastatud ei ole. Meie teadmised sellest, mis praeguse hoone kohal toimund on, paranevad aga aja kulgedes ning nii võime me
näha varaseimat säilinud etappi Kiltsist praeguse hoone lääneosas. On tõenäoline,
et hoone varaseima osa moodustas kolmekorruseline kivihoone, mille esimese korruse ruumideks olid Luukamber, maapinna tasemel avanenud uksega kelder ning väikese ukseavaga latriin. Kõik selle hoonekavatise I korruse ruumide võlvid on ka säilinud, mis teeb neist vanimad ruumid üldse kogu Kiltsi mõisas. Võimalik, et selle hoone lääneküljel oli juba algkavatise järgi puitpalissaadiga hoov, kus olid puithooned nii elamiseks kui mitmesugustel muudel otstarvetel.
Ehkki kivihooned, olgugi vaid kolmekorruselised, olid keskajal uhked ja efektsed rajatised, seda eriti Maarjamaal, kuhu kivihoonete rajamiskunst jõudiski alles 13.saj. keskpaigus, ei olnud need siinses kliimas elamiseks sobivad – ruumid olid külmad ja niisked ning märksa mugavam, odavam ja ilmselt ka tervislikum oli elada palkhoones. Samas oli kivihooneid vaja nii kaitseks kui tõenäoliselt ka laoruumideks. Just viimast eesmärki võikski omistada üksikule keldriruumile varaseima kivihoone keskel.
Sarnaseid keskaegseid kindlustusi on teada teisigi, näiteks Toolse ordulinnuse
varaseim etapp, kus samuti oli kolmeruumiline ja tõenäoliselt 3-korruseline kivihoone ehitatud esimeses järgus poolsaare idaküljele, vastu sadamat, ning ilmselt oli poolsaare lõpp eraldatud ülejäänud poolsaarest puitpalissaadi vm kergema kindlustusega. Ka Kiltsit võime tema asukoha tõttu võrrelda mõningal määral poolsaarega - Kiltsi kivihoone on rajatud üsna kitsale ja piklikule saviseljandikule,
mille kolmel küljel on kas allikad või jõgi. Nii lõikas ka siin piklik kivihoone läbi ainsa kerge juurdepääsuga tee, moodustades selle taha ideaalset kaitset pakkuva ala.
Siiski jääb selle hoone rajamisaeg veel selgusetuks. On vaevalt usutav, et seda võiks seostada mainitud väikese potikilluga. Märksa tõenäolisem on, et esialgne kivihoone valmis sajand hiljem - 14. saj. II poolel või 15. sajandi algul, analoogselt teistele samalaadsetele näidetele (Toolse).
Järgneva paari sajandiga sai aga Kiltsi kivihoone sarnase mahu, nagu me oleme praegu harjunud teda nägema, ehkki ruumijaotus on sellel olnud selgelt erinevam.
Esimese järgu laiendusena valmis pikendus algse hoone lääneküljele, mis oli jagatud kaheks. Põhjapoolsem pool jagunes omakorda kaheks piklikuks ruumiks ning hooneosa kagunurgas paiknes hüpokaustahi, millega köeti vähemalt teist korrust. Seega pidi ka see hoone osa olema mitmekordne, kus esimese korruse munakivisillutisega ruumid olid ilmselt majandus- ja laoruumid ning teine korrus oli eluruumideks. Kahjuks oli aga leiumaterjal kultuurkihist üsnagi napp, mis ei võimaldanud ruumide täpsemat funktsiooni rekonstrueerida ning loomulikult ei tea me midagi II ja võimalikust III korrusest.
Mitmeid küsimusi on ka laienduse lõunapoolse osaga. Suur ja mahukas kelder on oma praegused võlvid saanud alles 1780. aastatel, ehkki seinad, või vähemalt nende alumised kihid kuuluvad keskaega. Keskaega kuuluvad kindlasti ka lõunaseina laskeavad ning tõenäoline kamin ruumi edelanurgas, mis ilmselt rootsi-aegse mõisa ajal laoti kinni. Sellesse ruumi on olnud kaks sissepääsu - madal ja praeguseks säilinud uks põhjaseinas, mis viib põhjapoolse osa võlvide alla ning keerdtrepp keset suurt ruumi. Küll aga jääb vastuseta küsimus, kas tegemist oli algselt katustatud hooneosaga või hoopis lahtise õuelaadse paigaga. Viimasele osutab nii ruumi suurus,
mida on raske võlvida kui ka keset ruumi paiknenud keerdtrepp, mis sarnastel
väikelinnustel nt Saksamaal on olnud just hoovis. Keskaegne hoonekavatis on ulatunud ka edasi lääne poole ning senisega seob seda kitsas, teravakaareline uks.
Kahjuks oli aga seda hooneosa väga raske uurida, sest keskaegne kultuurkiht ulatus väga sügavale ning keset hoonet on kõrgele vundeeritud 1780. aastate müürid, mille alla arheoloogidel ei lubatud kaevata. Siiski on teada, et keskaegne kultuurkiht sinna on ulatunud ning ka keskaegsed müürid on ala ümbritsenud.
Hoolimata uuritud ala suhtelisest väiksusest seal, tundub, et tegemist on olnud ühe suure ruumiga, mille puhul on ilmselt mõeldamatu, et see oli katustatud. Nii võime oletada, et ka seal paiknes pealt lahtine hoov, millesse aga ei toonud ükski värav. Ja selles valguses muutub mõistetavaks ka Renneri kroonika kirjeldus 1558. aastast, mille järgi olevat toimunud lahing Kiltsi mõisa all, kuid kuna linnusesse ei olnud võimalik viia hobuseid, langesid need vene vägede saagiks. Enamasti on seda tõlgendatud kui vihjet, nagu puudunuks Kiltsis müüriga piiratud hoov. Praegu tundub
aga, et hoov on Kiltsi linnusel olnud, kuid seda on kasutatud pigem laopaigana ning suurt väravat sellesse ei olegi tulnud, mille kaudu oleks olnud võimalik tuua sisse ka näiteks hobuseid. Ühelt poolt tundub ju väravata hoov olema mõttetu, samas aga arvestades väikest linnust ja selle tagasihoidlikku kaitsevõimet oli märksa kergem kaitsta, ehk isegi II korruse tasapinnal olnud sissepääsu, mitte aga suurt ja hoovi avatud väravat. Samas aga oli müüriga piiratud õu sobilik nii kauba ladustamiseks kui ka inimeste kaitseks väiksema piiramise korral. Ja siinkohal tuleb mainida veel ühte olulist puudujääki meie teadmistes - hoolimata sellest, et arheoloogiliste kaevamiste
käigus on lahti võetud peaaegu terve hoone perimeeter ei ole siiani leitud mingeid jälgi algsest sissepääsust linnusesse. See viib mõttele, et kunagine sissepääs võiski paikneda II korrusel ja ehk isegi üsna samal kohal, kus praegune peatrepp II korrusele, seega siis algse hoonekavatise sees.
Kui seni oleme oma rekonstrueerimiskatsel liikunud algsest tuumikhoonest lääne poole, siis vähemalt enne Liivi sõda on algse hoone kagu- ja kirdenurka rajatud kaks ümartorni, pakkumaks täiendavat kaitset ida poolt, kus paiknes ainus kergesti läbitav ligipääs. Nagu varemgi, nii on ka hilisemate ehitusetappide puhul väga raske pakkuda välja dateeringuid. Väga tõenäoliselt kuuluvad tornid linnuse idaküljel, ning vähemalt osaliselt laiendused lääne suunas 16. saj. I poolde, mil Kiltsi kuulus Gilsenite suguvõsale. Liivi sõda, mil Kiltsit valitsesid endiselt veel Gilsenid mõjus linnusele ilmselt hävitavalt. Kroonikaist on küll teada vaid üks lahing Kiltsi all, lisaks ka Hupelilit tuntud kirjeldus, mille käigus leiti 18.saj. lõpul Kiltsist kinnimüüritud ruum naiste ja laste luukeredega ja mida seostati Liivi sõja aegse piiramisega. Kuid arheoloogilised andmed näitavad, et 16. saj. Lõpul - 17.saj. algul on hoones toimunud
niivõrd mahukad ümberehitustööd, et üldist tausta arvestades said need kõne alla tulla vaid tõsiselt amortiseerunud hoone puhul. Nii võimegi oletada, et kas Liivi sõja või ka sellele järgnenud rahutute kümnendite jooksul sai Kiltsi linnus niivõrd tõsiselt kannatada, et jäi mõneks ajaks lausa varemetesse.Kui elu Eestis taas mõnevõrra rahulikumaks ja jõukamaks muutus 17. saj. I poolel või keskpaigas, hakati korrastama mitmeid varemeis olnud mõisu. Me ei tea, kas Kiltsi oli vahepeal püsivalt asustatud või mitte. Väga võimalik, et amortiseerunud linnusemüüride vahele oli kohendatud
mõni elukõlbulik ruumike, millele viitavad mõned veidravõitu tegevusjäljed (näiteks kunagise keerdtrepi sisse tehtud tulekolle, kus on küpsetatud kala. Samuti on üritatud hakata parandama praeguse suure keldri kivisillutist, mis on üles võetud ning kivid laotud kõrvale hunnikusse).
Tõenäoliselt 17. saj. keskel on Kiltsis toimunud mahukad ümberehitustööd. Näib, et kogu rajatise kõige haavatavam osa - kunagine linnuse tuumik pääses Liivi sõjast suhteliselt kergesti. Igatahes ei ole selles osas jälgitavad hilisemad lammutused ja ümberehitused. Samuti ei ole neis ruumides säilinud keskaegset kultuurkihti, mis taas osutab, et ruumid on olnud pidevas kasutamises (ja neid on aeg-ajalt puhastatud). Seevastu kogu läänepoolsem osa on põhjalikult ümber ehitatud. Kogu linnuse läänepoolsema tõenäolise hoovi müürid on maha lammutatud ja kasutatud uue müüri taldmikuks. Samuti on maha lammutatud keerdtrepp ja kinni laotud kamin tõenäolises keskmises hoovis. Selle käigus on tekkinud kõikjale lääne poolsele hooneosale keskaegse kultuurkihi peale ca 50 cm paksune varingu- ja ehitusrämpsu kiht, mis eristab keskaega selgelt hilisemast. Nende tööde käigus kaotas linnus ilmselt oma kindluse funktsiooni ja ilme ning sellest tehti ümber (kindlustatud?) mõis. Hoone lääneotsa liideti juurde uus, kolmeruumiline tiib. Võimalik, et selle lõunapoolseima ruumi all oli eraldi väike ruum allika kohal. Mahalammutatud ning taas üles ehitatud müüride vahele hoone keskosas kerkis nüüd ilmselt avar saal, mille keskel oli tõenäoliselt suur kahhelahi. Idapoolsem kavatis jäi suures osas samaks - kaks pikliku
keldrit jäid endiselt kasutusele, kuid võib arvata, et hüpokaustahi oli selleks ajaks
amortiseerunud.
Täiesti erakordne leid saadi põhjapoolsemast kitsast koridorist, mille kitsad keskaegsed seinad olid 17.saj. krohvitud. Krohvi ühelt alalt leiti mitmeid sirgeldusi ning ka kolm konkreetsemat kujutist, mis olid värske krohvi sisse tõmmatud. Kesksel kohal oli malta rist, mida keskaegses sakraalkunstis tuntakse ka pühitsusristina. Sellest kahel pool olid kahe mehe profiilijoonised. Mõlemad on tõmmatud vaid skemaatiliste joontega ja meenutavad pigem sõbralikku sarži. Kes need mehed on,
me muidugi ei tea. Arvestades neist ühe kitsehabet, võib arvata, et kumbki neist ei kuulunud talupoegade hulka. Võimalik, et tegemist on kunagiste mõisahärrastega ja ehk võime neist ühe taga näha isegi Otto Reinhold von Uexkülli, kelle käsul keldrit
krohviti? Märkimisväärne on ka sellesama keldri leiumaterjal, millest konkurentsitu
enamiku moodustasid veinipudelite killud. Meie jaoks eksootilistest toitudest tuleb veel ära mainida ka üksikuid austrikarpe, mida leidus isegi juba keskaegses kihistus. Kahest koridorist lõunas oleva endine katustamata hoov sai nüüd ilmselt ka katuse, millele osutavad katusekivide killud. Kuid ka sellele mõisale ei olnud antud pikka lugu -1703. aasta rüüstamiste käigus põletasid vene väed maha mitmeid mõisu Virumaal. Ka Kiltsi leiumaterjal osutab, et hoone on tugevasti põlenud - tules on porsunud katusekivid ning ahjukahlid, kohati on ka müürikivid tulekahjustustega.
Arvatavasti jäi põlenud mõis mõneks ajaks varemetesse ning see andiskipõhjuse kirjeldada 1780-ndate aastate töid kui varemete ülesehitamist ning ka seletab müüride lammutamist kuna põlenud ja varemeis seisnud hooneseinad ei kannatanud ilmselt uut ehitamist. Tööde käigus on lammutatud ilmselt viimasedki keskaegsed sambad jm sarnased detailid. Nii leiti 2003. aasta tööde käigus hoolikalt viimistletud raiddetail köögi põhjaseina hilisema müüriosa vundamendist. Niisiis muutus Kiltsi mõis oma
600-700-aastase ajaloo jooksul pidevalt ning pöördudes tagasi algse küsimuse juurde, et kui vana on Kiltsi mõis, peame kõigepealt täpsustama, et millist Kiltsi mõisa me mõtleme. Võimalik, et siinkohal on olnud juba hilisrauaaja-varakeskaja küla või suurtalu? Kivihoonestuse algdateeringut me ei tea samuti, kuid hiljemalt 15. sajandil on valminud tuumikhoone ning ilmselt peagi selle järel laiendavad etapid lääne poole. Ehkki keskaegne vasallilinnus oli ühtlasi ka mõisaks, võime Kiltsist kui üksnes mõisast ehk selle härrastemajast rääkida alates 17. sajandi algusest. Samas ei ole see
mõis võrreldav ei oma arhitektuurilt, sisustuselt ega ka haldusprobleemidelt nn
klassikalse ajastu mõisaga, mille rajamist alustati 1784.a ja mil valmis kogu praegu
nähtav hoonestus.
Tõnno Jonuks
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti