www.postimees.ee 17.10.2011
Jüri Saar, reporter
800 aasta vanused kärbsenukkude säilmed pildistatuna mikroskoobi all.
Foto: Mikk Heidemaa ja Corbis/Scanpix
Arheoloogidele palju uurimisrõõmu pakkunud Kukruse muinaskalmest leitud kärbsenukkude ja lehetäide jäänused lubavad teha uusi järeldusi muinasaja lõpu matusekommete kohta.
Ootamatu, kuigi mitte enneolematu leiuna avastasid Kukruse muinaskalmest Tartusse ülikooli laborisse toodud säilmeid uurinud arheoloogid mitme matuse juurest kärbsenukkude kesti, mis on maapinnas vastu pidanud ligi 800 aastat.
Enneolematu pole leid seepärast, et kärbsenukkude kesti on leitud näiteks ka Tartu toomkiriku matuste uurimisel, kuid esimest korda on määratud nende liik. Tartu Ülikooli putukateadlase Mati Martini järelduste kohaselt on need tavalise toakärbse nukud.
«Miks see kärbsenukuteema äge on? On ju loogiline, et surnu juurde tulevad kärbsed,» sõnas arheoloog Tõnno Jonuks. «Aga seepärast, et kärbsenukud aitavad jutustada laiemat lugu.» Esiteks on teada, et kärbeste aktiivne elutsükkel on mai keskpaigast augusti keskpaigani. Seega pidi need surnud maetama suvel.
Teiseks lubab leid teha järeldusi, mida surnutega enne matmist tehti.
Mitu päeva matmiseni
On võimalik, et koolnud pandi kohe nendesse rõivastesse, millega nad maeti. Seejärel tõsteti nad ilmselt eluhoonest välja, tõenäoliselt lauta, kus oli värsket sõnnikut, millele kärbsed munesid ja kus arenesid vaglad. Tõenäoliselt jäid surnukehad sinna vähemasti mõneks päevaks, nii et ringi roomavad vaglad jõudsid riiete vahele minna ja seal nukkuda.
Kui kadunuke maeti, nukud hukkusid ja kuivasid ära, kuid kestad jäid alles.
«Me kujutame ette, et inimene suri, pandi riidesse ja maeti maha,» rääkis Jonuks. «Nüüd teame ka seda, et suririietes oli ta mitu päeva.»
Nukukesti leidsid arheoloogid ühe mehematuse juurest rihmapandla tagant, neid leiti ka ühest naisematusest.
Need leiud said võimalikuks kaasa võetud materjali laboris detailselt uurides, otse kaevamiskohas olnuks nii tillukeste asjade märkamine olnud pea võimatu.
Arheoloogid võtsid Kukruselt kaasa terve hulga monoliite – arheoloogilist leiumaterjali ühes pinnasega selle all ja ümber. Neist suurima puhul terve luustiku koos seda ümbritsevate hauapanuste ja rõivasäilmetega.
Väiksemad monoliidid võeti aga kaasa näiteks selleks, et säilitada kaunist pronksspiraalides mustrit, mis ehtis rõivaid, või et oleks võimalik paremini uurida leide, millega väljas oleks raske tegeleda.
Mati Martin määras ära aga veel ka teised putukad, mille jäänuseid matuste juurest leiti – lehetäid. Needki aitavad matusekombestiku kohta teha järeldusi, spekuleerida, et surnutele pandi peale või nende juurde mingisuguseid taimi. «Ilus oleks mõelda, et need olid lilled,» sõnas Jonuks.
Martin ütles, et natuke kõhklusi siinkohal on. Nimelt peaksid tillukesed täikestad sadade aastate jooksul kõdunema ja lõpuni ei saa välistada, et putukad on sattunud leidude juurde hiljem. Näiteks kasvasid sinna puude juured. Osa liiki lehetäisid elabki mullas taimede juurtel ning võis nii kaasa tulla.
Kukrusele maetud inimeste lugu on praegu aga veel igast otsast lõpetamata ja palju küsimusi on õhus. Viis, kuidas need inimesed olid maetud, lubab järeldada, et nad olid kohalikud. Need matused sarnanevad teiste muistsete lähikonna matustega, näiteks Pada samaaegsel kalmistul.
Küll on aga Jonuksi sõnul võimalik väita, et need 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul maetud inimesed olid tuttavad ristiusuga ja võisid end mõelda kristlasteks, mis oli naaberaladel võrdlemisi levinud. Ristiusule viitavad ehetel kasutatud ristmotiivid.
Küsimusi külvav muna
Siiski ei peetud neid kristlasteks Lääne-Euroopa või õigeusu traditsiooni tähenduses, sest neil ilmselt polnud võimalust osa saada sakramentidest, käia näiteks pihil või armulaual, mis tegelikult tegi inimesest kristlase.
Ühe matuse juures leiti reite vahelt munakoori, ornitoloogid määrasid, et ilmsesti on tegu kodukana munaga.
Asja muudab põnevaks, et üsna ilmselt oli munal muu mõte kui teispoolsusse kaasa pandud toit. Toit pandi lahkunu kõrvale. See lahkunu oli aga üleni riides, üle kõige jooksis massiivne pronkskett ja muna oli kõige peal – kõigi matjate ja matuseliste tähelepanu keskmes.
Eestis pole selliseid mune varem leitud, küll aga liivlaste matuste juurest, neid on seostatud lihavõttemuna tavaga ja nad võivad sümboliseerida hinge ülestõusmist.
Loodusteadlaste abi läks tarvis ka ühe matuse juurde pandud kala määramiseks, nüüd on selge, et see oli haug.
See on aga ka ainus tuvastatud hauapanuseks olnud toit. Toitu on kaasa pandud mitmetes savipottides, kuid sellest on alles vaid tumedam huumusekiht. Proovid on säilitatud lootuses, et kunagi õnnestub välja mõelda metoodika, mis lubab teada saada, mis toiduga tegu.
«Vaevalt me sealt pudru retsepti kätte saame, aga midagi ehk saab,» lausus Jonuks.
Näitus Kukruse leidudest on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis lahti 30. detsembrini.
Iidne kalmistupaik
• Asub Ida-Virumaal Kukrusel, Tallinna-Narva maantee all ja kõrval.
• Avastas tee-ehitusel töötanud kopajuht Kuno Kübarsepp.
• Väljakaevamised olid 2009. aasta detsembris ja 2010. aasta jaanuaris.
• Leiti 50 matust, mh kenotaaf – sümboolne panustega haud, kus polnud surnukeha.
• Surnud on maetud 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul, tegu on hilise rauaaja kalmistuga.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti