www.parnupostimees.ee 13.10.2011
Hilja Treuberg, Pärnu linnakodaniku maja perenaine
Igapäevase elu kainesse saginasse mahtus hiljuti hardushetk, kui linnaametnike delegatsioon langetas austuses pea Pärnu kunagise linnapea Oscar Alexander Brackmanni kalmu juures ja praegune linnapea Toomas Kivimägi asetas lilled ja küünla oma kauge eelkäija rahupaigale: 10. oktoobril täitus 170 aastat Pärnu kuurordi rajaja ning suure linnaarendaja sünnist.
Brackmann oli linnapea, kelle tegemistest on läbi aegade kõige rohkem kirjutatud ja räägitud. Pole ime: ligi 37 aastat linnapea rollis andsid talle ja tema meeskonnale unikaalse võimaluse alustada mõndagi üle aegade kestvat ja mõndagi ka ellu viia. Loomulikult tuli see oma pingutuste ja tööga välja teenida. Kahjuks – ja eriti viimastel aastatel – üha palavikulisemad võimuvahetused linnatüüril seda ei võimalda.
Siinkohal pole mõtet hakata kõike Brackmanni nimega seotut tänapäevase pilgu läbi interpreteerima. Legendaarse linnapea 25. ametiaasta puhul 1904. aastal anti talle üle palju au- ja tänuaadresse. Olgu siin toodud ainult paar tsitaati tollaste linnavolinike pöördumisest. Just nemad olid asjale ligemal ja teadsid Brackmannist rohkem kui meie praegu.
”Teie osaks on olnud pärast omavalitsuskorra tühistamist uue ja vana vahendamine. Teil tulid ületada kõik reorganiseerimise käigus esile kerkinud takistused, eraldades soovitava saavutustest ning sisulise välisest. Teie juhtimise all on meie linn läbinud rõõmustava arengu.
Omal ajal naaberlinnadest isoleeritud väike sadamalinn on muutumas moodsaks sadamalinnaks. (…) Laieneb hooldatud tänavate võrk, kadunud on vallid ja kaitsekraavid, nende asemel on nüüd ühiskondlikku omandisse kuuluv ehitusala. Teie rajatud on Pärnu tervisekaitseteenistus: haiglad, kanalisatsioon, sügavad pumbakaevud, linna tapamaja. Kasvavale noorsoole on ehitatud koolihooned, linna rahaga toetatakse õppetööd. Mereranda, kunagisele soisele jäätmaale on rajatud Rannapark, rannasalong ning eeskujulik mudaravila, rohelusest paistavad silma moodsad villad …”
See oli linnapea Brackmann, nähtuna kaasvõitlejate silmade läbi. Mida ta oma sügavas südamesopis mõtles ja tundis, kuidas suhtus sakslasest linnajuht oma eestlastest kaaslinlastesse – sinnani meie silm enam ei seleta. Siinkirjutajal on ainult tuua kirjasõnas avaldatud meenutus ühe eestlase ligemast kokkupuutumisest Brackmanniga. Ehk aitab see pisut aimata Brackmanni olemust ja tema põhimõtteid.
Kõnealune eesti mees oli Reiu metsavahi 18-lapselises peres sündinud Mihkel Lüdig, hilisem Tallinna konservatooriumi esimene direktor. Poisi musikaalsuse ja absoluutse kuulmise avastas jõukas Niidu õllevabriku omanik Jakobi, kes Lüdigi isaga käis sageli Pärnu all jahiretkedel. Jakobi küsis poisikese oma peresse ja võimaldas tal muusikat õppida Pärnu tollaste tuntud muusikute juures. Kui poisist oli kujunenud päris tubli oreli- ja klaverimängija ning ta mõtted läksid edasiõppimisele, pankrotistus Lüdigi hooldaja. Jakobi eestvõttel moodustasid aga Pärnu jõukamad sakslased väikese komitee andeka eesti poisi rahaliseks toetamiseks. Komitee eesotsas oli linnapea Brackmann isiklikult ja Lüdigist saigi Moskva konservatooriumi üliõpilane.
Põhjus selle loo ümberjutustamiseks tänapäeva kontekstis on episood, mida Lüdig oma mälestuste najal kirjeldab. Nimelt palkas Endla selts Lüdigi vahel oma koori juhatama või peokavasid kokku panema. Kord paluti teda seltsi kontserdil klaveripalaga ette astuda ja siin sattus Lüdig ummikusse. Eestlaste selts oma rahvuslike ettevõtmistega oli pinnuks silmas mitmele Lüdigi komitee sakslasest liikmele ja ta lõi oma toetusraha pärast kartma. Kitsikuses pöördus ta komitee esimehe Brackmanni poole.
Linnapea inimväärikust hindav ja toetav vastus teeb talle au igavikuvärava tahagi. Lüdig: ”Brackmann ütles, et olen iseseisev isik, kes oma riisikol kõrgemasse kooli läks. See väike toetus, mis ma saan, ei siduvat mind kellegagi. Veel ütles Brackmann, et ma ju eestlane olen, ja kriipsutas alla, et ”Ein Lump ist der, der seine Nation verleugnet”. See on lurjus, kes oma rahva maha salgab.”
Üksnes need sõnad iseloomustavad ütlejat kui sügavalt eetilist inimest, rääkimata sellest, et linnapea lubas komitee äraütlemisel toetussumma oma taskust välja maksta.
Ehk aitab see väike episood paremini mõista, miks saatis juba ammu erus sakslasest linnapead tema viimsel teekonnal tohutu rahvahulk, miks olid 24. veebruaril 1927 eramajadel lipud pooles vardas ja Pärnu eestlaskond siiralt leinas …
Ometi ei olnud möödas kaheksat aastatki sellest, kui Pärnumaa mehedki pidasid Läti pinnal verist taplust landesveeriga, alles kiruti kogu Eestis sakslasi üldse ja endisi võimukandjaid eriti. Oli jälle periood, kui mõnel pool rüüstati ja reostati haudu, sedakorda saksa parunite omi.
Aga Pärnu avaldas oma endisele linnapeale suurt austust ja Brackmanni kodutänav kannab tema nime. Küllap sellepärast, et ta oli tõesti kõikide pärnakate linnapea, seistes kõrgemal poliitilistest kemplemistest ja rahvuslikust kitsarinnalisusest.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti