Valgamaal Hargla surnuaias asuva Wassermannide erahauakabeli liivakivist pinnas ning muutumatu temperatuur on mumifitseerinud üheksa sinna maetud kadunukest.
Laanemetsa mõisa viimase mõisniku von Wassermanni pere kuuenda lapse, 73-aastase rüütli kindralmajor Gotthard Wilhelm von Wassermanni keha. Viimasena kabelisse maetud 1798. aastal surnud mees teenis Vene keisririigi armees välja Georgi risti neljanda Foto: Kanut
Looduslike muumiatena on säilinud seitse 1780. aastatel maetud täiskasvanut ja kaks imikut.
“Sellised ilmselt looduslikud muumiad on Eestis küllalt haruldased, paraku puudub meil oskus neid konserveerida või eksponeerida, mis läheks ka
eetilisse vastuollu hauarahu rikkumisena,” sõnab riikliku ennistuskoja Kanut osakonnajuhataja Heige Peets.
Looduse looming?
Peets on tegelenud Wassermannide kabeli kirstude konserveerimise ning taastamisega seitse aastat. Tema arvates põhjustas kadunukeste hea säilimise eelkõige see, et aastakümneid kabelit üldse ei avatud. Liivakivipinnas säilitas ka palaval suvel küllalt muutumatu 14–17-kraadise temperatuuri. Samuti ei pääse maa all olevasse hauakambrisse päikesevalgust ega vett.
“Ma ei usu, et kadunukesi oleks sisikonna väljavõtmise ja palsameerimise teel teadlikult mumifitseeritud, pigem tegi seda loodus,” sõnab restauraator. “Võib-olla oli mingi osa ka humalakäbidel ja taimedel, mis olid kirstudes puulaastude asemel ning padjatäiteks.”
Hauakamber oli konservaatorite saabudes troostitus olukorras. Enamik kirste oli lagunenud või lõhutud, ka muumiad olid räsitud ja röövitud, ootamatult leiti ka kaks imikumuumiat, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. Kohalike sõnutsi olid muumiad lahtiselt õueski seisnud ning kellelgi ümberkaudu pidi alles olema ka röövitud ohvitserimõõk.
Kuna lahkunud on surnud suhteliselt lähestikku (kaks neist aastal 1764 ja ülejäänud väikeste vahedega 1780-ndatel), kahtlustatakse mõnd nakkushaigust, kas või katku. “Uurisime toonastest allikatest ega leidnud suuremaid nakkushaigusi, aga siiski töötasime respiraatorite ja kummikinnastega,” ütles restauraator. Üks naissoost isik on ilmselt olnud invaliid, sest tema jala luustikul on näha väärarengut – pöid on sissepoole pööratud. Kellel ja miks selline viga oli, pole teada.
Lapsed peitsid end kirstu
Varem tegeles sama uurimis-grupp samas piirkonnas asuvate Barclay de Tolly hauakambri kirstude restaureerimisega.
“Kohalikud rääkisid, et julgematel lastel oli tavaks Tollyde kabelis peitust mängida ja end proua kirstu peita, kust teised ei julgenud alati otsima tulla,” lausub restauraator Peets. “Selle proua keha ja rõivad olid ehk just seetõttu suhteliselt segamini pööratud.” Kuna Tollyde kabel asub samas kandis, kavatsetakse kaht kabelit edaspidi esitleda ühtse turismimarsruudina.
Muumiad on oma restaureeritud kirstudes kabeli maa-aluses ruumis. Isegi kirste ei saa eksponeerida. Maa alla viiv luuk on lihtsalt sinna ronimiseks liiga väike. Ka muudaks see stabiilset õhurõhku, mis ohustaks säilimist.
“Kõige parem oleks panna meie tehtud stendimaterjal niiskuskindlalt välja kabeli maapealses pooles, vedada kabelisse elekter ning eksponeerida kirste läbi klaasist põranda, ainult et summasid selle teostamiseks esialgu ei paista,” sõnavad restauraatorid.
Kes olid Wassermannid?
•• Hargla surnuaial asuva kabeli uksel olev aastaarv 1781 märgib ilmselt kabeli ehitusaastat. Kabel koosneb kahest ruumist. Maapealses olid ilmselt kunagi altar ja kantsel, maa-aluses ruumis, kuhu viib üksnes luuk, paikneb üheksa kirstu.
•• 20. sajandi alguseni oli kabel suletud. 1907. aastal oli köster Tamme andmetel kabel suletud, kõik hauapanused säilinud ja esemed puutumata. Isikute arvu ja nimesid toona ei fikseeritud, nagu ka 1930. aastatel.
•• 1935. aastal võeti kabel muinsuskaitse alla ja 1939. aastal alustati hoone remonti. Eesti ajal oli kogudusel plaanis eksponeerida muumiaid lahtistes kirstudes ning rajada ka ülemisse ruumi kihelkonna muuseum.
•• Nii Vabadussõja kui Teise maailmasõja ajal on muumiaid korduvalt õue toodud, rüüstatud ning ka väliskirste lõhutud. Kadunukesed on nimelt maetud kahekordsetesse okaspuidust kirstudesse. Enamiku muumiate nahkkindad on ilmselt sõrmuste otsijad lõhki lõiganud ning nende riided on segi pööratud. Ilmselt on ka välisõhu kätte viimine säilmete seisukorda halvendanud.
•• Wassermannide perekonnale kuulus Laanemetsa mõis, millest teadaolevatel andmetel pole säilinud fotosid.
•• 1999. aastal otsustas kohalik muinsuskaitse lasta kabeli restaureerida. Pilt oli trööstitu: kirstud segi pekstud ning ruumid vajasid remonti, ka katus jookseb läbi ning see võib muumiate olukorda halvendada.
•• 1956. aastal on kodu-uurija Kirt üritanud kadunukeste nimesid kirja panna, kuid need on kahjuks ebatäpsed. Esmalt proovisid restaureerijad välja selgitada, kes kabelisse on maetud. Tegelikkusele ei vastanud ka kadunukeste arv ning sugu. Restaureerijad leidsid kaks imikulaipa, mida kodu-uurija polnud maininud.
•• Riia arhiivis olevatest Liivimaa andmetest selgus Markus Samma uurimisel, et kabelis puhkab Laanemetsa mõisniku leitnant Johann von Wassermanni perekond, kuid teda ennast pole sinna maetud. Ilmselt on ta ise lahkunud umbes 1740. aastatel ning kabel on ehitatud lese surma puhul.
•• Kabelisse on maetud 85-aastane proua Anna Helena (sündinud Möller, surnud aastal 1780). Kabelis puhkavad perekonna kuus täiskasvanud last ja kaks imikut, kes ilmselt on leitnandi lapselapsed. Nende nimesid, surmadaatumeid ega sugulussidemeid arhiiviandmetes ei leidu.
•• Kabelisse on maetud 40-aastane preili Charlotte Christine von Wassermann (surn 1764) ja aasta hiljem surnud 52-aastane Carl Friedrich, kes mõlemad surid oluliselt enne kabeli ehitamisaega.
•• Oma emast hiljem on surnud 70-aastane kapten Johann Gustav (surn 1784), 62-aastane preili Christina Louisa von Wassermann (surn 1784), 68-aastane leitnant Magnus Reinhold (surn 1786), 73-aastane rüütel kindralmajor Gotthard Wilhelm (surn 1798). Tema on teadaolevalt ka Laanemetsa mõisa viimane mõisnik ja viimane kabelisse maetu.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti