Koorküla Valgjärve järveasula

Koorküla Valgjärv peidab puuehitiste jäänuseid.

foto: Maili Roio


Koorküla Valgjärve järveasula

J. Seliranna poolt korraldatud ekspeditsiooni käigus Koorküla Valgjärvel tehti kindlaks tõenäoliselt tules hävinud vaiehitise jäänused 737 m2 suurusel alal. Järve läänekaldalt kuni ehitusjäänuste loodenurgani leiti järve põhjast kaks paralleelset postirida, mida on tõlgendatud sillajäänustena (vt Selirand 1985).
Alates 1958. a on Koorküla Valgjärvelt kogutud erinevate uurijate poolt kild-killu
haaval materjali, mis võimaldab eristada kolme asustusperioodi:
(1) Neoliitiline asustus. Koorküla Valgjärvelt on leitud kokku 27 hilise kammkeraamika kildu, mis tulid välja ehitusjäänuste läänenurgast. Valgjärve hilisele kammkeraamikale pakub lähemaid vasteid Tamula (Kagu-Eesti) asula vastav materjal. Hilise kammkeraamika kultuur Eestis on dateeritud u 3650–2000/1900 eKr (Lang & Kriiska 2001, 92). Ornamendi ja koostise järgi pärineb Valgjärve hiline kammkeraamika pigem perioodi lõpuosast (A. Kriiska autorile, 2004). Tänaseks on saadud Valgjärvelt, savinõukildude oletatavast leiukohast, üks radiosüsiniku dateering ka u aastasse 4000 eKr (K. Virtanen – autorile, 2005).
Eestile lähimad neoliitilised vaiehitised on teada Leedust4 ja Loode-Venemaalt5. Loode-Venes on kord juba elamiseks välja valitud järv jäänud tavaliselt kasutusse pikemaks perioodiks ning vaielamute ehitusetapid on otseses seoses järve veetaseme kõikumistega.
Koorküla Valgjärve neoliitilisi ehitusetappe pole praeguse uurimisseisu juures võimalik veel eristada. Esialgu lahutab Valgjärve hilise kammkeraamika ja vaiade dateeringut u 1000 aastat, mis võib viidata mitmele neoliitilisele asustusjärgule.
(2) Eelrooma rauaaeg. J. Seliranna poolt uuritud ehitusjäänustest 40 m kirde poole
jäävast plaanistamata vaiadekogumist võeti kaks proovi radiosüsiniku meetodil dateerimiseks; vastavaks tulemuseks saadi ajavahemik 4.–2. saj eKr (vt Roio 2003, tabel, nr 5–6). Seni puudub mainitud dateeringut toetav esemeline materjal.
(3) I aastatuhande teine pool pKr. Järveasula ehitusjäänustest on saadud neli
radiosüsiniku dateeringut, mis katavad perioodi 6.–9.(10.) sajandini (vt Roio 2003, tabel, nr 4 Leedust on leitud kaks neoliitilist järveasulat, üks Kretuonase ja teine Žemaitiskė järvelt, mille puhul oletatakse, et neid on kasutatud ainult sesoonselt. Leedu territooriumilt on lisaks mainitutele leitud veel kaks asukohta Luokesai järvelt, mis kuuluvad hilisesse pronksiaega ja eelrooma rauaaega (1300–430 eKr). Järveasulate uurimine/leidmine Leedus on olnud suhteliselt hiline (alates 2000. a) ning põhjalikumad uurimistööd seisavad veel ees (G. Motuzaitė kirjavahetus autoriga, 2004). 5 Loode-Venemaa vaiehitiste uurimislugu ulatub 1938. aastasse, mil Aleksandr Brjussov avastas Vologda oblastis, Modlona ja Peretšnaja jõgede ühinemiskohale moodustunud kitsal pikal neemikul vaiasula (Brjussov 1951, 10, joon. 1a). Aastatel 1962–-1983 toimunud allveearheoloogiliste välitööde käigus leiti kaks vaiasulat (Usvjatõ IV, Naumovo) Pihkva oblasti lõunaosast ja neli (Djazditza, Serteja
I-II, Dubokrai I) Smolenski oblasti lääneosast (vt Mikljajev 1984; Dolukhanov 1992, 95, joonis 11.2).Põhjalikumad uuringud on toimunud Usvjatõ IV ja Naumovo asulas.
1–4). Selirand määras järveasula kasutusajaks 6.–7. sajandi (nt Selirand 1994a, 178); mainitud perioodi kontekstis ongi vaiehitist arheoloogilises kirjanduses käsitletud. Koorküla Valgjärve järveasula leiumaterjalis esinev I aastatuhande teise poole käsitsi vormitud keraamika, kokku üle 300 killu, on seni arvukaim leiuliik sellelt asulakohalt. Sarnast keraamikat tuntakse paljudelt Lõuna-Eesti linnamägedelt ja asulatest ning see on dateeritud I aastatuhande viimasesse veerandisse (Aun 1992, 43).
Valgärve I aastatuhande teise poole vaiehitist ja asustust on võrreldud peamiselt Läti samaaegsete vaiehitistega. Sealt on teada kokku kümme järveasulat, mis leitud keraamika järgi kuuluvad mainitud aega. Radiosüsiniku dateeringud on tehtud kahe objekti puhul, mille kohaselt Ušuru järveasula oli kasutusel 8. sajandil ja Āraiši 9.–10. sajandil (LSV, 2001, 312j). Valgjärve selle perioodi leiumaterjal viitab aastaringsele asukohale, mis omab analoogilisi jooni Āraiši asulaga. Sarnaselt neoliitilise asustusega vajavad ka I aastatuhande teise poole ehitusjärgud Valgjärvel täpsustamist.

Koorküla Valgjärv – ainulaadne ajalooallikas Helme kihelkonnast

21.07.2009
Maili Roio, muinsuskaitseameti nõunik

Tõrva lähedal asuv Koorküla Valgjärv paelub loodusnautlejaid oma maalilisusega ning ajaloohuvilisi vee all peituvate muistsete ehitisjäänustega.

Järve õe-venna abielu käsitlev traagiline ja juba 1489. aastal Riia munga Siegberti poolt kirja pandud tekkelugu on rahva seas hästi tuntud. Samuti on inspireerinud ja mõjutanud Valgjärve tekkelugu mitmeid uurijaid.

Pärimuse kohaselt käis juba 1640. aastal järve põhjast kadunud mõisat otsimas kohalik mõisnik Wolfgang Heinrich von Anrep, kes selleks puhuks oli Venemaalt tuukrid kohale kutsunud. Selle suurejoonelise ettevõtmise tulemusena olevat järve põhjast vasest ja puust majapidamisesemeid üles toodud.

Mõningate teadete kohaselt oli von Anrepi kutsutud tuukrite arv ulatunud lausa üheksakümneni ning kaasatud oli ka kohalikku rahvast, kellest osa koos tuukritega peale üht paremat leidu Venemaale putku pani.

Koorküla Valgjärve põhjas peituvaid ehitisjäänuseid käisid oma silmaga kaemas mitmed kultuuritegelased: Burtnieki kirikuõpetaja Vorhoff 1718. aastal, tol ajal veel üliõpilane Hugo Treffner 1869. aastal, M. J. Eisen 1921. aastal. Oma arvamust jäänuste päritolu osas avaldas aga tunduvalt rohkem tol ajal tuntud kirjamehi ja teadlasi.

Valgjärve mõistatus

Tulenevalt muistendist ongi enamus varasematest uudistajatest silmanud järve põhjas mõisa hooneid. Nii nägi ka kirikuõpetaja Vorhoff järve põhjas suuri ja pikki kividest katustega puumaju. Need olid küll pisut juba lagunenud, ent sellele asjaolule vaatamata nentis Vorhoff, et vaieldamatult on tegu ühe ütlemata suure ja uhke mõisaga.

Samas Hugo Treffner käis Koorküla Valgjärvel lossi otsimas. Sukeldunud järve põhja, leidis ta viie jala (umbes 1,5 m) sügavuselt mutta vajunud puuehitise jäänused. Tal õnnestus ka hoone lae alla tungida, kust leidis palju sütt ja savinõukilde.

Treffner mainis oma ettekandes Õpetatud Eesti Seltsile, et järve põhjas ei näinud ta lossi, vaid lihtsa puuhoone jäänuseid, mille päritolu kohta ta arvamust ei avaldanud. See-eest pakkus ta välja teooria, mis käis hoonete vee alla sattumise kohta: kõrgemal paiknev järv oli suure vihmaga üle kallaste tõusnud ning madalamale alale uue järve moodustanud, uputades ühes sellega majad.

19. sajandil peeti ajakirjanduse vahendusel põhjalikke ja kirglikke debatte nii Eesti kui ka Läti vaiehitistest. Nüüd võime nentida, et professor Grewingki seisukoht, mille kohaselt on meie laiuskraadil esiajalooliste vaiehitiste rajamiseks vähe põhjusi ning Koorkülas on tegemist mõisa jäänustega, mis olid varem asunud orus, kuhu hiljem voolas varasemalt kõrgemal paiknenud järvevesi, ei vastanud siiski tõele.

Selgus ehitisjäänuste päritolu osas saabus aastal 1958, mil said teoks esimesed teaduslikud allveearheoloogilised uuringud arheoloog Jüri Seliranna juhendamisel.

Tööde tulemusena avastati seni ainsad Eesti territooriumil paiknevad vaiasula ehitisjäänused, mis paiknesid järve keskel 1–2 meetri sügavusel asuval veealusel seljandikul, mis moodustas ligikaudu 737 ruutmeetri suuruse ristkülikukujulise ala. Põlemisjälgedega palkide ja vaiade jäänuste põhjal pidas Selirand tõenäoliseks ehitise hävimist tules.

Selirand leidis, et Koorküla Valgjärvel asunud hoone on ehitatud postidele asetatud palkidest platvormile ning kujutab endast muistsest eesti kogukonnast eraldunud rikka ülikupere omapärast kindlustatud asulat. Ehitisjäänuste vahelt leiti peamiselt savinõukilde, mis on pärit esimese aastatuhande teisest poolest.

Hiljem on teostatud mitmeid väiksemamahulisi uuringuid, mille käigus on kindlaks tehtud veel kahe asustusetapi olemasolu. Nimelt pärineb osa Valgjärve põhjas olevate puitrajatiste jäänustest kiviajast (umbes 3300–3200 eKr), millele viitavad vaiadest võetud dateeringud ning leitud hilise kammkeraamika killud.

Samuti on tõendeid asustusest, mis jääb ajavahemikku 4.–2. sajand eKr. Seda osa veealusest muistisest on aga seni uuritud vaid põgusalt, puuduvad isegi dateeringutele vastavad leiud.

Koorküla Valgjärve ainulaadsus

Samal ajal, kui Lätis on avastatud 1. aastatuhande teise poolde dateeritud vaiehitiste jäänuseid kokku kümnest järvest, on Valgjärv seni Eesti ainuke esiajaloolisi ehitisjäänuseid varjav järv. Rahvusvahelisel tasandil on ta väärtuslik ja omapärane just seetõttu, et asustamine on aset leidnud eri perioodidel. Seesugust paralleeli meie lähinaabrite juures seni teada ei ole.

Erinevalt sajanditetagusest ajast toimub tänapäeval muistise uurimine ja ainuüksi sellele sukeldumine muinsuskaitseameti väljastatud loa alusel.