Lääneeurooplased ei kujuta ette inimtühja metsa, kus võib näha mõnd suuremat metslooma. Lapsed teavad seal isegi dinosaurustest rohkem kui omal maal lähiminevikus elanud loomadest. Meie mitmekesine tänapäevane loomastik on meie suur rikkus. Selle kujunemislugu on pikk ja põnev.
Nüüdisloomastiku areng on kestnud ligikaudu 14 000 aastat. Paljudest siin elanud loomadest on säilinud üksnes luid või hambaid. Faunaajaloolased peavad tänama meie esivanemaid, kes küttides ja loomaliha süües jätsid loomade luud-kondid oma peatuspaika. Arheoloogide kaasabil muistsetest asulakohtadest või kalmetest leitud luude alusel saab tõestada ühe või teise loomaliigi elamist selles paigas teataval ajal.
Pleistotseeni lõpp ja Holotseeni algus on kokkuleppe järgi märgitud 10 000 C14 ehk radiosüsinikuaasta taha, kalendriaastates jääks see umbes 11 500 aasta kaugusele. Radiosüsiniku- ja kalendriaastad erinevad veidi oma pikkuselt. Radiosüsinikumeetodil saadud vanematesse dateeringutesse tuleb suhtuda ettevaatusega: lubjarikka vee toimel võib proovi tegelik vanus olla mõnevõrra kõrgem. Väärtulemusi võivad anda ka taimejuurte läbikasvamine, vale proovihoid jne. Siin kasutame igal pool kalendriaastaid.
Selgroogsete loomade luuleide Eestist on põhiliselt viimasest sajast tuhandest aastast, kuid neist enamik pärineb viimasest kümnest tuhandest aastast ehk Holotseenist. Tuleb tõdeda, et järeldusteks ei piisa ainult Eesti leidudest, peame vaatama ka naabermaid.
Suur osa looma elu jooksul toimunud protsessidest on talletunud tema kudedesse, ka luukoesse. Luude põhjal looma liiki ja vanust kindlaks teha on paleozooloogi igapäevane töö. Tänapäeval pööratakse aga üha rohkem tähelepanu keemilisele ja DNA-analüüsile ning mehaaniliste ja füsioloogiliste mõjutuste väljaselgitamisele. Välismaiste laborite vahendusel on saadud juba hulga huvitavaid tulemusi ka Eestist leitud materjali kohta.
Muistsest keskkonnast annavad meile aimu veekogude setetesse ladestunud taimede jäänused ja tolmuterad. Õietolmu sisalduse järgi neis setetes tehakse kindlaks, millised olid ühel või teisel ajajärgul valdavad taimed ja taimekooslused. Kuna taimestiku levik omakorda on seotud kliimaolude ja -muutustega, siis saamegi üldjoontes paika panna keskkonnatingimused, milles inimesed ja loomad pidid hakkama saama. Õietolmuteadusel ehk palünoloogial on Eestis pikaajalised traditsioonid.
Viimane suurem jääaeg algas umbes 120 000 aastat tagasi. Selle alguses polnudki kliima veel väga karm ning jää pealetungid vaheldusid mõnevõrra soojemate aegadega. Iga jäätumine hävitas siinse taimestiku ja loomastiku uuesti või sundis neid lõunasse taanduma. Jäävaheaegade arktiline või subarktiline tundrataimestik koosnes näiteks kanarbikust, lõikheinalistest, pujust, vaevakasest, pajust ja männist.
Jääaja faunast on säilinud vaid karvase mammuti, karvase ninasarviku ja ürgpiisoni jäänuseid. Mammuti luid ja hambaid on Eestist teada ligikaudu kolmkümmend, neist kolmveerand on vanemad kui 40 000–50 000 aastat. Karvase ninasarviku selgroolüli on leitud Võru lähedalt Sulbist kaevu kaevamisel ning ürgpiisoni sarvi Mõnistest ja Võrtsjärvest. Ilmselt olid mammutid jäävaheaegadel siin laialt levinud, kuid külmemal ajal taandusid nad lõunapoolsetele stepi- ja tundraaladele. Mammuti hambad ja võhad säilivad kompaktsuse ja tugevuse tõttu paremini kui muud skeletiosad, mille jää on hävitanud uute pealetungide ja taandumistega. Säilisid vaid kuhugi maapinna lohkudesse või pragudesse sattunud jäänused.
Eestist pole seni leitud teisi avatundra imetajate luid. Küll on aga ürghirve, stepihobuse, põhjapõdra ja muskusveise luid jääajast teada Poolast, Saksamaalt ja Taanist. Võimalik, et neist loomadest sattus mõni ka Eestisse.
Viimase jäätumise kõrghetkel 24 000–22 000 aastat tagasi ulatus Skandinaavia liustik kagusse üle Eesti, Läti ja Leedu. Väljaspool liustiku piiri, näiteks praeguse Valgevene, Ukraina, Lõuna-Poola, Lõuna-Saksamaa ja Prantsusmaa aladel elasid vanema kiviaja ehk paleoliitikumi inimesed, kes jahtisid mammuteid, põhjapõtru ja teisi tollele ajale iseloomulikke loomi.
Eesti ala hakkas jääst vabanema umbes 15 000–16 000 aastat tagasi. Liustik ei taandunud ühtlase kiirusega, vaid soojenemine vaheldus külmemate aegadega, jää pealetungidega. Kliima järkjärguline soojenemine võimaldas loomadel ja seejärel ka inimesel asustada järjest põhjapoolsemaid alasid.
Sulaveest moodustusid jääserva ette ulatuslikud kohalikud jääpaisjärved, mis ligikaudu 14 000 aastat tagasi ühinesid Pandivere kõrgustiku põhjaserval Balti jääpaisjärveks. Praeguse Läänemere eelkäija väljavool Atlandi ookeanisse oli Kesk-Rootsi kohal. Sealt kaudu saabusid arktilise vee kalaliigid, kes võivad elada ka magedas vees, nagu siig, tint ja merihärg. Tänapäeval on teada siia alamliike, kes on jääaja reliktidena jäänud elama kunagi isoleerunud järvedesse. Oletuslikult võis jääpaisjärvedes elada viigerhüljes, kuid tema tolleaegne levila vajab veel täpsustamist. Võimalik, et just siis jäi see arktilise vee loomaliik lõksu Kaspia merre, kus viigri alamliik elab siiani.
Jää taandudes levis Eesti alale arktiline tundrataimestik. Selliseid lagedaid kanarbikuga kaetud avamaastikke iseloomustavad suured karjaselavad ungulaadid ehk kabjalised-sõralised, nagu põhjapõder, stepipiison ja metshobune. Põhjapõdra jäänuseid on leitud ka Eestist. Kliima soojenedes taandusid nad põhjapoolsetele aladele, kus leidus sobilikumaid elutingimusi.
Subarktilisel kliimaperioodil oletatakse kliima poolest vastupidavamate, külma ja lund taluvate imetajate ebapüsivate asurkondade sisserännet. Need võisid olla kobras, põder, pruunkaru, saarmas, rebane, hunt, ilves ja valgejänes. Kui kliima vahepeal jahenes, taandusid nad tagasi lõuna poole.
Pole tõendatud, et inimene koos kodustatud koeraga oleks tollal siia sattunud. Küll on selleaegseid inimasustuse jälgi teada Lätist Daugava ümbrusest. Ilmselt jõudsid põhjapõdrakütid siiski ka Soome laheni. Üks võrdlemisi suur põhjapõdra sarv koos koljutükiga leiti 19. sajandi lõpul muistse Kunda järve setetest. Arvatavasti tappis selle looma inimene, kuna sarv polnud ära heidetud.
Vahepealsel külmemal ajajärgul sattus praeguse Tartu maakonna kanti ka karvane mammut. Puurmani lähedalt Lippardi talu maadelt on leitud kaks mammuti purihammast ja mõned luud, mis radiosüsinikumeetodi abil on määratud hilisjääaega. Vaevalt mammut Eesti ala tol ajal järjepidevalt asustas. Võimalikud olid lühiajalised talvised migratsioonid kirdest. Kindlasti oli mammuteid siis juba nii vähe, et inimesel polnud huvi nende karja kannul põhja poole rännata. Ka pole siit kandist teada ühtegi inimtegevuse jälge, mis viitaks mammutite küttimisele.
Mageveelisel Balti jääpaisjärvel kujunes väinaline ühendus ookeaniga Kesk-Rootsi Billingeni mäe juures ning uut Läänemere arengujärku nimetatakse Joldiamereks. Soolase vee sissetung polnud siiski kuigi ulatuslik ja iseloomulikke soolalembeseid kalu või mereimetajaid pole Läänemere nõost teada. Kindlasti oli võimalik heeringa sisseränne, pealegi pidi tema kujunemine praegusaja alamliigiks räimeks suhteliselt kaua aega võtma. Eesti siseveekogudes ja Joldiamere magedamates osades elutsesid külma taluvad mageveekalad: peale eelnimetatute ka ahven, haug, harjus, särg ja luts.
Arvatavasti oli hallhüljes üks Joldiamere sisserändajatest, kuigi tema toidubaas ehk lihtsalt kalasaak oleks nõrgalt riimveelises meres olnud üsna kesine. Samas võib kindlalt väita, et viigerhüljes asustas seda veekogu. Siin kujunes pärast kauast isolatsiooni endeemne alamliik Phoca hispida botnica.
Preboreaalne kliimaperiood oli jahe ja niiske. Siin valitsenud subarktiline tundrataimestik asendus järk-järgult metsatundrailmeliste hõredate männi- ja kasemetsadega ning senine avamaastikku vajav loomastik teisenes. Põhjapõder leidis uue elupaiga põhjapoolsematel aladel. Stepipiison ei suutnud sellist metsastumist taluda ja sobivate elutingimuste puudumisel suri lihtsalt välja. Vaid metshobune võis taanduda stepialadele.
Siia saabusid uuesti pruunkaru, ilves, rebane, hunt, valgejänes ja kobras, kes kõik taluvad erisuguseid keskkonnatingimusi hästi. Tänapäeval levivad nad nii põhja- kui ka lõunapoolsemates metsades, nii taigas kui ka leht- ja segametsades.
Jääajajärgsete kasemetsade ökosüsteemi põhiline “lihatootja” nii inimeste kui ka kiskjate jaoks oli põder. Ligikaudu samast ajast ehk 11 000–10 600 aastat tagasi pärinevad vanimad keskmise kiviaja laagrikohad Pullis Pärnu jõe kaldal. Rändhõimude peamine tegevusala oli kalapüük ja jahindus, samuti korilus asulakohtade ümbruses. Hõreda asustuse ja rändava eluviisi tõttu jäi inimmõju taimkattele ja loomastikule järgnevatel aastatuhandetel siiski väheseks.
Preboreaalse kliimastaadiumi lõpul ja boreaalis muutus kliima soojemaks ja kuivemaks ning sagedamini kohtas männikuid ja lepikuid. Jätkus lõunapoolsete imetajate sisseränne: siia tulid ürgveis ehk tarvas, hirv, metskits ja metssiga. Kahe viimati mainitud liigi luid on leitud ka Pulli kiviaja asulakohast Pärnu lähedalt. Neile liikidele sobisid poolavatud maastikud ning lehtpuuvõsad jõgede ja järvede ääres.
Eesti kalafauna täienes soojalembelisemate nn. ponto-kaspia päritolu mageveekaladega. Pulli asulakohast on leitud näiteks koha ja latikat, veidi nooremast Kunda Lammasmäelt linaskit. Üks varasemaid sisserändajaid võis olla ka säga. Pärast ookeaniühenduse sulgumist moodustus Läänemere nõos mageveeline Antsülusjärv, mille kaudu said mageveekalad oma areaali takistamatult laiendada. Jõgedest ja Skandinaavia liustiku sulamisest juurde voolav vesi paisutas Antsülusjärve veetaseme kõrgeks. See uputas ka Pulli asulakoha.
Atlantiline periood ehk kliimaoptimum oli taimede kasvuks väga soodne. Kliima muutus niiskemaks ja soojemaks ning taimkattes võidutsesid laialehised puud, umbes nagu praegu võib näha Saksamaa laiuskraadidel. Algas laialdane soode ja rabade teke. Peale soode ja järvede leidus kopra loodud lagedamaid alasid jõgede ääres. Koprapaisudega üle ujutatud ja hiljem vee alanedes lagedaks jäänud alad olid soodsad paigad nii lindudele ja pisiimetajatele kui ka põdrale, ürgveisele ja metskassile. Asurkonnad suurenesid poolveelise eluviisiga imetajatel, nagu kopral, saarmal, mügril ja vesimutil. Oletatakse ka sookilpkonna ja euroopa naaritsa jõudmist just sellel ajal Eesti aladele. Kuigi arheoloogiliste leidude järgi oli põder ikka veel inimese põhiline toiduloom, kasvas ürgveise, hirve, metskitse ja metssea osa jahisaagis.
Sarapuuvõsad rohkete pähklite ja paksu huumusekihiga oli tol ajal üsna tavaline elukeskkond. Niisugune mets sobib hästi metssigadele, mäkradele, siilidele ja muttidele. Sarapuu lehekõdus on rohkesti usse, putukaid ja limuseid, kellest saavad söönuks paljud omnivoorid. Sarapuupähklid on sügiseti kõige rasva- ja seega ka energiarikkamad ning selline toit on hädavajalik talveune magajatele või lihtsalt talvevarude soetamiseks. Metssiga, orav, leethiir, metshiir, kaelushiir ja pähklinäpp sõltuvad tugevasti sarapuupähklite olemasolust. Tõenäoliselt saabusid need loomad Eesti alale just pärast sarapuu laialdasemat levikut.
Orava kannul tuli tema põhiline vaenlane – metsnugis. Tema luid on leitud juba ka Pulli asulakohast. Tuhkru ja metskassi ilmumine suurendas kiskjate arvu veelgi. Metskassi luid on leitud näiteks Võhandu jõe äärsest Kääpa varaneoliitilisest asulakohast. Sellest ajajärgust alates võib kiskjate tugeva toidukonkurendina arvestada ka inimest koos kodustatud koeraga.
Atlantikumi alguses kujunes Antsülusjärvel ühendus maailmamerega praeguste Taani väinade piirkonnas. Sealne maa vajumine süvendas ühendust ookeaniga veelgi. Ühe esimesena kasutas seda ühendust hallhüljes, kelle püsipopulatsioon kasvas Läänemere sealses osas üsna kiiresti. Litoriinameri oli esimene pärastjääaegne tõeline soolase veega arengustaadium. Soolase vee pealetung soodustas planktoni paljunemist, mis omakorda suurendas kalade, eriti heeringa (räime) arvukust. Juba Litoriinameres elas enamik meie merekaladest: tursk, lest, kammeljas, kilu, tuur jt. Võimalik, et tol ajal saabus Läänemerre uus heeringa populatsioon ning seepärast võib tänapäeval eristada kahte räime alamliiki: kevad- ja sügisräime. Teada on ka vähemalt üks Läänemere eksikülalise, mõõkkala leid Pärnu jõe alamjooksu kiviaja luuesemete leiukompleksi seast.
Kalarohkus meelitas Läänemerre Atlandi mereimetajaid. Huvitavam neist oli grööni hüljes, kes nüüdisajal elab vaid Atlandi ookeani põhjaosas ja Põhja-Jäämeres. Samuti alustas pringel oma rännakuid Läänemerre.
Rikkalikum merefauna ahvatles neoliitikumi inimesi rannikut ja saari asustama ning asulate hulk rannikul suurenes märgatavalt. Asulate leiumaterjalis on ülekaalus grööni hülge luujäänused. Siiani pole selge, kas ta Läänemeres ka poegis, sest vastsündinud grööni hülge luujäänuseid pole leitud. Loodetavasti toovad küsimusse selgust grööni hülge toitumise uuringud luude keemilise koostise põhjal ning pärilikkusaine DNA analüüsid.
Subboreaalne kliima oli nüüdisaegsest jahedam ja kontinentaalsem. Algas kuusikute laialdane levimine. Metsad olid tunduvalt hõredamad ja rohusööjad loomad võisid laiemalt kasutada metsasiseseid alasid. Kasvas rohkelt tamme, sarapuud ja kuuske. Tammetõrude rohkus oli kindlasti soodne metssea populatsioonidele, õõnsad vanad haavapuud sobisid hästi lendoravatele. Kaljukassi ehk ahmi luujäänuseid on Eestis teada Võru juurest Tamula ja Narva lähedalt Riigiküla hilisneoliitilistest asulakohtadest. Naaberalade leidude järgi otsustades võis taiga ja metsatundraga seotud ahm siin ka varem levinud olla. Sellest ajast on pärit metshobuse luuleiud Kääpa asulakohast Võhandu ääres.
Subboreaali alguses hakati karja kasvatama ja kõplapõllundust viljelema. Arheoloogid tunnevad tolleaegset asustust nöörkeraamika- ehk venekirveskultuurina. Pole selge, kas Eesti varasema asustuse hulka segunesid lõunast saabunud hõimud või karjakasvatust ja kõplapõllundust õpiti nn. kultuurilaenuna. Avatud kultuurmaad inimasulate ümber said paljude liikide uuteks elupaikadeks. Ökoloogiline võitlus karjakasvatajate ja metsloomade vahel võis olla terav, kuna avatud maastikke rannikul, jõgede ja järvede ääres oli vähe. Selline konkurents mõjutas kindlasti kopra ja ürgveise populatsioone. Kultuurmaad laienesid peamiselt alepõllunduse teel. Tekkinud maastiku teisesed moodustised olid soodsad ka metsloomadele, näiteks valgejänesele, metskitsele, mägrale, tuhkrule, rebasele ja isegi hundile.
Vanimad koduloomad olid veis, siga, kits ja lammas. Nende luid on leitud hilisneoliitilistest nöörkeraamika kultuuri asulakohtadest Kagu-Eestis (Akali ja Tamula) ja Saaremaal (Loona, vaid siga). Pronksiaegsete asulakohtade jäätmefaunas on ülekaalus juba koduloomade luud, sealhulgas ka hobuse omad. See näitab karjakasvatajate muutunud lihaeelistusi ja jahipidamise nõrgenemist. Vaid pronksiaegsetele saarlastele oli loomapidamisega võrdselt tähtis ka hülgejaht.
Koduloomad toodi Eestisse kaubavahetusega ja koos siia lisandunud inimestega. Vaid siga võidi kodustada ka kohapeal: sea metsavormi luujäänuseid on leitud näiteks Saaremaalt Loona hilisneoliitilisest asulast. Metssead võisid asulate ümbruses toituda inimese toidujäänustest. Ajapikku harjusid loomad inimese lähedusega ja kütid-korilased õppisid neid oma äranägemise järgi kasutama. Kitse ja lamba kohapealne kodustamine langeb kindlasti välja, sest nende algvormi levila jääb siit liiga kaugele.
Subboreaalse ajajärgu keskpaigas hakkas soolane Litoriinameri hoogustunud mageda vee juurdevoolu ja maailmamere taseme alanemise tõttu muutuma riimveeliseks Limneamereks. Rikkalikud heeringa (räime) ja hüljeste luujäänused viitavad jätkuvatele soodsatele hüdroloogilistele tingimustele. Viiger, kes praegu eelistab Läänemere põhjaosa, levis siis vähesel määral ka lõunas. Randalhülge tolleaegseid luuleide teatakse kogu Läänemere ümbrusest vaid mõnest paigast. Sinna kuuluvad ka näiteks Asva ja Ridala asulakohad Saaremaal. Grööni hülge luid on endiselt rohkesti, neid on leitud isegi veel I aastatuhande lõpu asulatest.
Subatlantiline nüüdisaeg. Esimese aastatuhande alguses meie aja järgi, kui Eestis domineerisid kuusikud, hoogustus taigale omaste loomade sisseränne idast. Näiteks võis ahm just siis Eestis laialt levida. Suured kuusemetsad olid meelepärased oravatele ja metsnugistele, kelle arvukus tollal kasvas. Kui Kesk-Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need vastu just idast tuleva täienduse tõttu.
Kuusikute laienemine tekitas omamoodi üleminekutsooni põhja- ja lõunaboreaalsete metsade vahel. Siit taandusid lõunasse ürgveis, hirv, metssiga ja metskass. Seda ei tinginud mitte niivõrd ilmade jahenemine kui paksenenud lumikate. Ürgveisele sai kindlasti saatuslikuks küttimine, ta hävitati lõplikult 17. sajandil Poola metsades. Ürgveise viimased luuleiud Eestist pärinevad küll neoliitikumi lõpust, kuid ilmselt asustas tarvas siinseid metsi ka hiljem.
Subatlantilise kliimaperioodi teise poole algust aastatel 100–1100 iseloomustab pehmem merelisem kliima ja põlluharimise tulemusel avamaastike laienemine. See mõjutas lõunapoolsete liikide, nagu metssiga, metskits, hirv, taaslevikut Eestisse. Euroopa piisoni leiud Lõuna-Eestist Rõngust lubavad seostada liigi saabumist just nimetatud kliimamuutustega ja sobiva biotoobi kujunemisega. Ilmselt jäi piisonile talvine lumikate siiski liiga paksuks, nii et ta asustas Eesti lõunapoolsemaid metsi lühikest aega. Lätis ja Leedus oli piison tollal üsna tavaline. Eestis ja Lätis pole piisoni luid keskajast enam teada.
Teise aastatuhande alguses kliima jahenedes ja elamute intensiivsema rajamisega kohanesid soojalembelisemad pisinärilised leethiir, metshiir, kaelushiir ja juttselghiir talvituma soojades majades. Kaubakoormatega Eestisse saabunud koduhiirel ja -rotil oli aasta ringi inimesega kooselamise omadus juba antiikajal välja kujunenud. Keskajal rottide levitatud katk viitab hästi väljakujunenud rotipopulatsioonidele. Kodukass toodi Eestisse umbes esimese aastatuhande alguses. Temast sai hiljem üks peamisi koduhiire ja -roti ohjajaid.
Inimtegevuse laienemist keskaja alguses kasutasid ära paljud loomad. Näiteks pakkusid kiviehitiste alumised osad, kiviaiad ja põllukivihunnikud soodsat elupaika kivinugisele. Hoonete katusealused said uueks koduks nahkhiirtele (suur-nahkhiir, suurkõrv), kes hakkasid ehitisi eelistama looduslikele koobastele ja puuõõnsustele. Kultuurmaade laienemine ja pehmem, mitte nii niiske kliima soodustas lõunapoolsete stepiliikide sisserännet – Eestisse jõudsid põld-uruhiir, pisihiir ja juttselghiir.
Umbes 500–600 aastat tagasi sagenes külmade talvede arv, nii et seda aega kutsutakse ka väikeseks jääajaks. Neid talvesid iseloomustab nn. hundinuhtlus. Külmad ja lumerohked talved, jahipidamine ja hundirohkus viisid hirvede, metskitsede ja metssigade arvukuse miinimumini. Umbes 18. sajandi keskpaigas saabus Eestisse ka rändrott ning asus konkureerima varasema kodurotiga. Kobraste intensiivne küttimine hävitas selle liigi 19. sajandi lõpuks Eestist sootuks.
Üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast muutus kliima jälle natukene pehmemaks. Looduslikud maastikud aga vähenesid järjest põllumajanduse, järvede ja jõgede muutmise, turba- ja merglikaevandamise, teede ja linnade rajamise tõttu. Ulatusliku loomapidamisega muutusid tavaliseks poollooduslikud kooslused: puisniidud, rannaniidud ja looniidud. Nende pindala oli Eestis kõige suurem 19. sajandi lõpul. Suurkiskjaid, nagu karu, hunti, ahmi ja ilvest, hävitati järjekindlalt. See soodustas põtrade ja metskitsede levikut. Intensiivse küttimise tõttu vähenes põtrade arvukus möödunud sajandi alguses miinimumini, kuid liik taastus siin idast tulnud täienduse tõttu. Kirjalike allikate järgi tuli halljänes Eestisse alles 19. sajandil.
Kahekümnendat sajandit iseloomustab keskkonna muutmine, õhu ja vee saastamine. Inimühiskonna areng on ühelt poolt hävitav ja teiselt poolt kaitsev. Loomade kaitseks luuakse reservaate, loomaaedu, punaseid raamatuid jms. Püütakse taastada siin varem elanud liikide populatsioone. Näiteks taasasustati kobras Eestisse 20. sajandi keskpaigas. Praegu on käsil projekt euroopa naaritsa säilitamiseks Hiiumaal. Seevastu metssea asurkond on nüüdseks sedavõrd kasvanud, et selle ohjeldamine kipub vahel üle jõu käima.
Eelmist sajandit iseloomustab ka “fauna võltsimine”: toodi sisse võõrliike. Meie looduses kohtab nüüd kährikut, ondatrat ja minki ehk ameerika naaritsat. Räägitud on ka mõttest tuua Eestisse piisonid. Ent piison on ameerika sugemetega “taastatud” euroopa vorm, mis jäägu siiski piiratud alale, loomade parki.
1. Aaris-S¸rensen, Kim 1998. Denmarks forhistoriske dyreverden. K¸benhavn.
2. Kukk, Toomas; Lõugas, Lembi; Veski, Siim 2000. Eesti elustiku mitmekesisuse muutustest pärast jääaega. – Frey, Toomas (toim.) Kaasaegse ökoloogia probleemid VIII: Loodusteaduslikud ülevaated Eesti Maa Päeval. Eesti ökoloogiakogu, Tartu: 90–109.
3. Lepiksaar, Johannes. 1984. Eesti kalastiku kujunemise loost jääajast tänapäevani. –Eesti kalanduse minevikust 1: 327–338.
4. Lepiksaar, Johannes 1986. The Holocene history of theriofauna in Fennoscandia and Baltic Countries. – Striae 24, Uppsala: 51–70.
5. Lõugas, Lembi; Maldre, Liina 2000. The history of theriofauna in the Eastern Baltic region. – Folia Theriologica Estonica 5. Proceedings of the Fourth Baltic Theriological conference. Tartu-Tallinn: 86–100.
6. Lõugas, Lembi 2001. Mammutid Eestis. – Eesti Loodus 7–8: 328–330.
7. Паавер, Калью Л. 1965. Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене. Тарту.
Lembi Lõugas (1967) on Ajaloo Instituudi vanemteadur. Uurib Eesti fauna kujunemislugu.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti