Postimees 09.08.1926
Läänemaal, Kullamaa ja L.Nigula kihelkonna piiril Seljaküla ja Kuie vahel on suur Välja raba. Keset raba on paari vakamaa suurune tükk kõva maad, kaetud mitmesuguste puudega. Rahvas kutsub seda Hiie tukaks ja räägitakse, et Kuie ja Seljaküla rahvas käinud seal vanasti jumalat palumas. Ligipääs sinna on õige vaevaline. Nähtavasti on ta ennem olnud kuivem ja kõrgem sest turbasoo kasvab ühtelugu kõrgemaks ja praegu on hiis ümbrusesoleva turbarabaga ühel tasapinnal. Kui raba veel kasvab siis kattub ka hiiekoht turbaga ja kaob seegi taimestik mis teda praegu ümbrusest eraldab.
Selle hiie olemasolust puuduvad seni kirjanduses igasugused teated, kuid see pole just tähtis. Hiie ümbruses, Seljaküla, Kuie ja Piirsalu metsas on hulk kaduvaid kohanimesid, milliseid praegune keskmine ega noorem põlv enam ei tunne. Neid nimesid esineb aga osalt meie vanematel kaartidel ja vanus dokumentides, muuseas ka meie kõige vanemas eestikeelses tekstis "Kullamaa Vakuraamat", mis on ligi nelisada aastat vana. Seljakülas on praegu Oti talu. Vanasti hüütud Oti talu lähedalolevat tervet suurt metsa "Otimetsaks" - mis olnud täis hunte ja karusid. Otimetsas, praegune "Veskitagune mets", teatakse näidata palju kohti, mis küll praegu väga vähe muust ümbrusest eralduvad nagu: Selide Peetri aed, Tanni heinamaad, Peetri veski, Veski haud jne. Isegi kohtades, mis nüüd juba soo all näib olevat vanu asulapaiku.
Kuie külas on jälle vastu sood kohe esimene talu Jiatse (?), mis lühenenud nähtavasti sõnast Hiiealuse. Sealgi on tähelepanuväärilisi kohanimesid ja traditsioone. Mis ajast see hiis ja elamuasemed põlvenevad pole praegu muidugi kindel kuid kahtlemata on paari kolmesaja aasta eest olnud siin veel inimeste eluasemed.
Praegu on ala suuremalt jaolt asunikkudele välja antud ja läheb vast lähemal ajal uuesti kultiveerimisele, mis hävitab ka muidugi vanad nimetused ja need nõrgad mälestused, mis nendest säilinud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti