Kadrioru kuldajastu kohvikud ja restoranid

Postimees 30.12.2005
Robert Nerman, ajaloolane

Kohvik-restoran Kontsert-aed tegutses ennelõunati kohvikuna, kus käisid kooke söömas emad lastega, pärastlõunati aga muutus restoraniks.,
Foto: repro

Kadriorus tegutses 1920.-1930-ndail mitmeid restorane, kohvikuid ja võõrastemaju. Neist nii mõnegi kohta püsisid legendid veel sügaval Nõukogude ajalgi: seal kostnud elava muusika, maitsvate jookide-söökide, viisaka teeninduse, mõnusa atmosfääri või mõne muu detaili kohta.

Meie hinnangud sõltuvad paljuski võrdlustest ja nõukogudeaegse tühimiku taustal võis sõjaeelne tase tunduda tõepoolest täiuslikuna. Samas ei saa eirata muutusi sõdadevahelise Eesti ühiskonna arengus, mis viisid meie riigi nii vormilt kui ka sisult Euroopa vereringesse. Harmooniline, puhas, turvaline ja töökeskne ühiskond andis ka iga kohviku ja restorani arengule hoopis teise suuna.

Kadrioru puhul lisandus sellele veel tihe konkurents ja tavalisest nõudlikumad külastajad, mistõttu suutsid seal isegi lühikeseks ajaks püsima jääda ainult väga erilised teenindusasutused. Paraku ei ole sellest teemast eriti palju kirjutatud. Vastasel juhul poleks nii kergekäeliselt lammutatud näiteks kuulsat Eldorado kohvikut.

Riviera-Palais ja Belle-Vue

Vaatleme allpool lühidalt Kadrioru kuldse ajastu kohvikuid, restorane ja võõrastemaju. Kose tee 10 ehk Maarjamäe lossis asus 1933. aastal hotell-restoran Riviera-Palais.

Hotell-restorani omanik Jaan Martinson elas ise samas majas. Senistel andmetel ettevõte lõpetas tegevuse 1933. aasta lõpus, kuid 1934. aasta veebruaris alustas samal aadressil esimese järgu äritunnistusega restoran Riviera-Palais, mille omanikuks oli Johannes Valdt. Restoran töötas 1937. aasta märtsini.

Aadressil Roheline Aas 12 tegutses 1920ndate algusest keskpaigani võõrastemaja Belle-Vue. 1927. aastal algasid selle võõrastemaja ümberehitustööd arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi.

Pärast ümberehitust jätkas samas majas tegevust võõrastemaja-restoran Park, mille omanikuks oli Hans Promann. Esimesed andmed uuest teenindusasutusest pärinevad 1929. aastast. Promannile kuulus muide ka Uus Sadama 10 asunud restoran Liit.

1933. mais, pärast Promanni surma, võttis Pargi üle tema abikaasa Marta Promann. Senistel andmetel lõpetas restoran-võõrastemaja Park tegevuse 1936. aasta lõpus.

Valdeko Vende andmeil asus Poska 38 kohvik, millel oli kõlav nimi Pavillon de la Plage. Vabadussõja ajal oli see inglise mereväeohvitseride meelispaigaks. Kohvik jätkas nime Park all. Hiljemalt 1921. aastal paiknes see aadressil Narva mnt 92 (tollal 68) ja kandis restoran Villa Mon Repos nime. Restorani kasutada olid saal ja neli tuba. 1922. aastal kohvik suleti, sest majas avastati mängupõrgu. Mõne kuu pärast kohvik taasavati Esplanade nime all.

Weizenbergi (tollal Salongi) 2 tegutses veel 1920ndate algul restoran-kabaree Akvaarium. Selle lõbustusasutuse kasutada oli suur saal ja kolm tuba.

Weizenbergi 14 (tollal 16) töötas hiljemalt 1920ndate keskpaigast restoran-kohvik Villa Kadriorg. 1929. aasta algul avati Villa Kadriorg aadressil Weizenbergi 26 (tollal 20). Restoran-kohviku omanikuks oli siis Tšehhoslovakkia kodanik Josef Konir, kuid juba mõne kuu pärast läks äri üle Vassili Travkinile, juba koloniaalkaupluse ja kohviku nime all.

Eesti Vabariigi algaastatel jätkas Weizenbergi 24 (tollal 18) tegevust juba 1880. aastal avatud restoran Kontsert-aed. Omaaegne Kadrioru suuri kohvik-restoran asus Luigetiigi ääres, piirkonnas kus praegu asub F. R. Kreutzwaldi mälestussammas.

1920ndate algul kuulus see Johannes Rebasele ja hiljem see Maria Schmidtile. Restoran laiutas saalis ja viies toas. Tegevust alustas see tavalise kohvipaviljonina, aga peagi muudeti restoraniks.

Restorani nimi peletas eemale naisterahvad, kes armastasid ennelõunasel ajal lastega kooke söömas käia. Seetõttu muudeti Kontsert-aed kohvik-restoraniks, mis enne lõunat töötas kohvikuna ja pärast restoranina. 1930ndate algul oli restorani omanikuks Else Treder. Kohvik lõpetas tegevuse 1936. või 1937. aastal.

Weizenbergi 29 (tollal 11) hakkas juba 1876. aastal kohvik Eldoradot pidama tuntud hotellipidaja Anton Bladti lesk Helene Bladt. Esimese maailmasõja ajal sai selle omanikuks Lonny Spessa, kellele kuulus ka Viruvärava tornis asunud kohvik.

Eldorado lõpetas tegevuse kohe pärast Spessa surma 1932. aasta augustis. Selle kõrval, Weizenbergi 27 (tollal 9) tegutses juba enne Esimest maailmasõda kohvik, mis eri aegadel kandis nimesid Pristol ja René. Valdeko Vende andmeil oli sellel kohvikul ajavahemikus 1916–1930 olnud 16 omanikku. Taasalustas see 1936. aasta oktoobris tööd Aino Künnapi omanduses.

Hilisem Roheline Konn

1938. aastal jätkas kohvik tööd nime Org all, seekord oli perenaiseks Ida Künkmann. Nõukogude ajal hüüti seda 1908. aastal ehitatud puitmajas asunud kohvikut rahvapäraselt Roheliseks Konnaks.

Weizenbergi 13 (tollal 5) asunud Eesti Kaubalaevastiku Mehaanikute Ühingu ruumides alustas 1921. aasta märtsis tegevust alkoholiga einelaud. Peagi omistati sellele kõrgeim, esimese järgu äritunnistus. Populaarne teenindusasutus toodi 1933. aastal üle Tallinna vanalinna aadressile Teenri tänav 4.

Pirita tee (tollal Kose tee) 1 asus 1924. aastast esimese järgu äritunnistusega rannakohvik-restoran Kajak, mida pidas Hermann Bekmann. See toitlustusettevõte paiknes Narva mnt ja Poska tänava ristmikust otse mere suunas. Meres asunud restoranini viis pikk puidust sild.

Varem asus restorani kohal supelmaja, mis ehitati 1924. aastal insener I. Isakovi projekti järgi ümber restoraniks. 1935. aastal ehitati Kajak uuesti ümber, seekord insener Nikolai Golitsõnsky projekti järgi.

Praeguse presidendi kantselei kohal asus 1930ndate lõpuni Ülemine tiik, mille keskel oli väike saareke nagu Luigetiigil. 1830. aastal rajati tiigi äärde kondiitriäri, mis kujunes populaarseks kohvikuks ja 1870ndate algul kerkis sinna kõrvale kahekorruseline esinduslik salong, mis lõpetas oma tegevuse 1889. aastal.

Neis hooneis jätkas kinnise asutusena Mereväeohvitseride suvelokaal. Eesti Vabariigi ajal anti need ruumid Tallinna Noorseppade vanematekogu kasutada. Toitlustusasutusena jätkas seal tööd alkoholivaba einelaud. Tihti peeti seal lõbustusüritusi, kuid alati alkoholita.

Peale siinkohal kirjeldatute tegutses Kadriorus veel terve rida meelelahutus- ja söögikohti.