Löwenruh – ohtrate veesilmade ja uhke lõvikujuga oaas keset linna

Ärileht 13.03.2003

Robert Nerman, ajaloolane

AJALUGU Pargi metamorfoosid kuberneri suvemõisast kümblusasutuse ja kalakasvanduseni

Löwenruh’ suvemõisana tuntud ala on läbi aegade palju muutunud. Selle ajalugu ulatub 1652. aastasse, kui linnarae korraldusel tükeldati üle 4000 hektari suurune maa-ala Pärnu maantee Tondi liivikute Mustamäe tee Endla ja Koskla tänava vahel 46 osaks ehk partselliks.

Ligikaudu 9 ha suurusi krunte said linnarae liikmed, tsunftide vanemad ja teised mõjukad isikud. Maad müüdi 100 riigitaalri eest, gildivanemad said teenete eest maad tasuta.

Linna kulul tehti ka mahukad kuivendustööd. Tollal rajatud kuivenduskraave on praegugi veel mõnes kohas näha. Kraavid mõjutasid nii esialgsete teede kui ka hilisemate Lilleküla tänavate (Linnu tee, Nõmme tee, Tihase, Tedre, Räägu jt) kujunemist. Kuna partsellide omanikud olid jõukad, siis võib arvata, et juba varsti hakati neile püstitama elamuid ja aedu.

MUSTAMÄE JA LINNU TEE RISTIL VULISESID KESKAJAL ALLIKAD. Tallinna Gümnaasiumi matemaatikaprofessori Heinrich Julius Woltemate 1689. aasta linnaplaanil on fikseeritud mitmeid suvemõisaid ja üksikhooneid. Hilisema Löwenruh’ suvemõisa kohal asunud maavaldus oli tähistatud kirjaga

“Straalborn, Evest”.

Selle suvemõisa või maavalduse juurde suundus Mustamäe nõlvade juurest, endise kiir-abihaigla piirkonna allikatest alguse saanud Mustjõe oja. Ka Mustamäe ja Linnu tee ristumise piirkonnas oli rohkesti allikaid, millest osa suundus Mustjõe ojja, osa aga mööda Paldiski maanteed kulgenud Sipe (Zipe) oja nime kandnud lisaharusse.

Põhjasõda katkestas pikaks ajaks järjepidevuse Tallinna arengus. Paljud Kristiine heinamaal asunud suvemõisad hävisid, samuti on meie jaoks kadunud täpsem andmestik nendest maavaldustest.

LINNA VALLUTANUD VENELASED AnDSID MÕISA KUBERNERILE. Praeguse Mustamäe tee ja Linnu tee nurgal asunud suvemõisa areng oli veidi teistsugusem. See maavaldus läks arvatavasti varsti pärast Tallinna vallutamist Vene vägede poolt Eestimaa viitsekuberneri ja hiljem kuberneri ameti ülesandeid täitnud Friedrich von Löweni valdusse. Tema nimest tuleneski Löwenruh’ suvemõisa nimi. 18. sajandi lõpul läks suvemõis kindral Friedrich von Roseni valdusse. Selle omaniku nimest tulenes suvemõisa eestikeelne nimevariant rahvasuus – Roosna mõis.

Roseni-aegne periood oli suvemõisale kõige soodsam. Uus omanik lasi ehitada hooneid, planeeris kauni pargi koos kanalite, saarekeste ja rohkete sildadega.

LÖWENRUH’ ÕITSES POPULAARSE RAVI- JA SUVITUSKOHANA. 1798. aastal avati Löwenruh’ suvemõisas lõbustus- ja kümblusasutus. Inimesed võisid külastada restorani, kondiitriäri, tantsusaali, keeglirada, lasketiiru ja ravikümblusasutust. Linnu tee ääres oli allikas, mis sisaldas rauda, väävlit ja muid kasulikke aineid. P. A. Possarti 1846. aastal Stuttgardis väljaantud raamatus “Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland” kandis mudasisaldav allikas Karlsbrunneri nime.

1816. aastal väljaantud saksakeelsest brošüürist “Tallinn kui supelkoht” propageeriti igati Löwenruh’ suvitusvõimalusi ja suhtelist odavust. 19. sajandi I veerandil oli Löwenruh populaarne suvituskoht. Seda tõendab ka asjaolu, et tollal liikusid kesklinna ja Löwenruh’ suvemõisa vahel kindla intervalli järel voorimehed.

19. sajandi I veerandist hakkas Lilleküla tähtsus supelpiirkonnana kahanema. Suvemõisate omanikel tuli otsida uusi võimalusi tulu saamiseks. Löwenruh’ omanikud ei suutnud suvemõisale funktsiooni leida.

VEESILMADEST SAID TULUSAD KALATIIGID. Arvatavasti seisid paljud sealsed hooned tühjana. 19. sajandi keskel taastati suvemõisa peahoone ning park kujundati põhjalikult ümber. Suvemõisa pargi praeguse Kullo-poolsesse külge rajati kalatiike, mida võib praeguseni näha. Ühtekokku oli kalakasvanduse kasutada 19 suurt kalatiiki.

Kalakasvatamine tõi omanikele head tulu. On teada, et Löwenruh’ kalu müüdi suuremas koguses ka Peterburi.

Väga tõsiseks tagasilöögiks suvemõisale oli 1886. aasta tulekahju, mil mõisahoonetest jäid järgi vaid varemed. Sellele vaatamata tegutses kalakasvandus Löwenruh’ suvemõisas edasi.

SÕDA TÕMBAS PLAANIDELE KRIIPSU PEALE. 18. veebruaril 1936 müüs Löwenruh’ omanik Anna Graf oma majandi 118 000 krooni eest a/s Kopli Kinnisvarale.

Löwenruh maavalduse suuruseks oli 122 607 ruutsülda ehk umbes 26 hektarit. Selle suure majapidamise ostule eelnes Kopli Kinnisvarade poolt põhjalik krundi analüüs, milles osalesid agronoom Johan Kalm, kalanduse eriteadlane J. Kodres ja aianduse eriteadlane E. Lepp.

Kopli Kinnisvaral oli kavas rajada Kadaka tee 51 krundile suurejooneline kalakasvatus. 1930. aastate lõpus püsis päevakorral idee rajada Löwenruh’ suvemõisa Kõrgem Aiandusinstituut.

Raske on öelda, kumb kahest kavast oleks tegelikkuses realiseerunud. 1940. aastal alanud nõukogude okupatsiooni tõttu jäid need kavad teostamata. Majand tegutses erinevate nimede all edasi ka 1940. ja 1950. aastatel.

Löwenruh on haruldane erand

Iga linnaosa kujunemist ja arengut on mõjutanud spetsiifilised ja teistest piirkondadest paljuski erinevad asjaolud. Konkreetselt Lilleküla teedevõrku ja hoonestuse kujunemist on tuntavalt mõjutanud sealsed suvemõisad. Tänapäeval on kadunud peaaegu kõik otsesed jäljed kunagisest Kristiine heinamaadel asunud suvemõisadest. Need vähesed vanad kultuurikeskkonna ladestused, mis on praeguseni nähtavad, on linnaosa seisukohast suure tähtsusega. Üheks haruldaseks erandiks, mis ühendab Lilleküla sajanditevanust ajalugu tänapäevaga, on Musta-mäe teest ida pool, praeguse trollibussidepoo ja Kullo vaheline ala, kus saab tänapäevalgi hea ettekujutuse kunagisest parkide ja aedadega suvemõisast. Robert Nerman