Eesti Päevaleht 24.07.2006
Tanel Mazur
Riigiküla sild ja selle pealesõiduteed hävitaksid olulise inim- ja loodusajaloolise objekti.
Laupäeval Eesti ja Venemaa ministrite poolt allkirjastatud protokoll Narva jõele uue silla ehitamise kohta sisaldab lauset: “Otsuste langetamisel lähtutakse majanduslikku tasuvust ja keskkonna seisundit puudutavatest uuringutest.”
Ühe esialgse variandi järgi sooviks Eesti uue silla asukohana näha Narvast põhja poole jäävat Riigiküla, kus on selleks ka sobivad geoloogilised tingimused.
Üle Vaivara valla maadele jääva Meriküla-Sininõmme-Riigiküla muistse seljaku kulgev sild ja selle pealesõiduteed hävitaksid aga olulise inim- ja loodus-ajaloolise objekti, mille potentsiaali on teadlaskond alles hakanud ära kasutama. Teadlased loodavad, et uuele sillale asukoha valimisel arvestatakse lisaks majandus- ja keskkonnaaspektidele ka inim- ja loodusajalooga.
Liivaseljak on muistis
Tartu ülikooli ajaloo-osakonna juhataja kohusetäitja, arheoloogiadoktori Aivar Kriiska sõnul on liivaseljaku puhul tegemist inim- ja loodusmuistisega, millega jõe paremal kaldal, Venemaal, liituvad kunagised saared ja neemed kuni Luuga jõeni välja.
“Narva ja Luuga piirkonna muistsed neemed, saared ja laguunid on olnud üks keskseid alasid, kus on sündinud mitmed ideed Eesti ja Läänemere piirkonna minevikukäsitlustest. Ala teaduslik potentsiaal ei ole kaugeltki ammendatud, pigem on siin astutud vaid esimesi samme,” sõnas Kriiska, kes alates 1991. aastast on selle piirkonna uurimisega tegelenud.
“Täit kindlust selles, milline on täpne silla jaoks kavandatud ala, ei ole, kuid on selge, et ühe variandina plaanitakse kasutada tee-ehituslikult väga õiget, geoloogiliselt sobivaimat ala,” ütles Kriiska. Paraku on tegemist inimajaloo seisukohast olulise paigaga, kuna need laguunid olid väga soodsad alad kiviaegse asustuse tekkeks. Kriiska sõnul võib Narva ja Luuga piirkonnas tervikuna olla asustus vähemalt 8500 aastat vana, tõenäoliselt aga veelgi vanem.
Tartu ülikooli rakendusgeoloogia professori Volli Kalmu sõnul on sellel kohal nii Litoriinamere kui ka veel varasema, Antsülusjärve ajast pärit moodustised.
Eesti poolel on Riigiküla seljakul fikseeritud 15 asulakohta, lähikonnas veel mõned. Riigiküla on ka ainuke koht Eestis, kus on välja kaevatud selgelt kiviaegsete elamute põhjad. Samuti on suhteliselt hästi säilinud loomaluud võimaldanud mitmeid majandusajaloolisi üldistusi noorema kiviaja kohta.
Mitmed sõjamälestised
Siin on võimalik vaadelda, kuidas inimesed on kohanenud eluks rannikul ning on hakanud kasutama mere poolt pakutavaid ressursse. Riigikülas asub üks Läänemere rikkalikuma materjaliga ja suurimaid nöörkeraamika asulakohti (umbes 2500 e.Kr), mille uurimine on kindlasti rahvusvaheliselt oluline. Vaivara valla maadel asub ka märkimisväärne hulk eri perioodidest pärinevaid sõjamälestisi. Nii jääksid uue silla võimalikku asukohta ainsad siiani säilinud 1939. aastal ehitatud Eesti piirikaitserajatised.
Jõe kaldal on sellest ajast vähemalt kaks osaliselt säilinud kaponiiri, samuti mitmed Teisest maailmasõjast pärinevad kaitserajatised.
Vaivara valla sõjaajaloo teemapargi projektijuhi Ivika Maidre sõnul on juba käivitatud projektid, mille eesmärgiks on need rajatised puhastada ja neid eksponeerida.
“Kusagil Eestis ei ole säilinud nii palju eri perioodide kaitserajatisi ja seda veel nii väikesel maa-alal kompaktselt koos,” sõnas Maidre. “Kui me need sillaehituse käigus hävitaksime, häviks ka üks osa meie ajaloost.”
Nii arheoloogid, geoloogid kui ka sõjaajaloolased on ühel nõul, et kogu ala tuleb käsitleda kui terviklikku mälestist.
Uue silla kavandamine Narva jõele
•• Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ning Venemaa transpordiminister Igor Levitin kirjutasid laupäeval Tallinnas alla protokollile, mis puudutas Narva jõele uue silla ehitamist. Eesti ja Venemaa otsustasid läbi vaadata Narva jõe uue maanteepiirisilla ja piiripunkti asukohaga seotud küsimused, vastavad otsused tehakse majandusliku tasuvuse ja keskkonnaseisundi uuringutest lähtudes. Tööde ajakava täpsustab mõlema maa esindajatest koosnev töögrupp, silla ehitamist rahastavad Eesti, Venemaa ja Euroopa Liit.
Tallinna-Peterburi transpordikoridor on intensiivse kasutusega Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline transpordiühendus. Piiriületajate arv Narva maanteepiiripunktis on viimastel aastatel järsult kasvanud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik Heido Vitsur ütles, et uus sild peab läbi minema kohast, mille lähedale on võimalik rajada suure võimsusega piirijaam. “Kindlat varianti praegu veel pole,” ütles Vitsur, viidates, et allkirjastatud memorandumi kohaselt tuleb koht määrata vanade sillavariantide alusel selle aasta lõpuks. “Ühte kohta, mida kunagi välja pakuti, võivad tõesti asulakohad jääda,” lisas Vitsur.
Kudruküla - 3 kiviaja asulakohta
www.vaivara.ee, Vaatamisväärsused
Narva ja Narva-Jõesuu vahel paiknev Riigiküla seljak on Eesti üks rikkalikumaid teadaolevate kiviaja muististe piirkondi, kus esindatud kõik Eesti alal esinevad neoliitilised kultuurid.
Asulakohad avastas - vene arheoloog Nina Gurina (1951). Arheoloogilisi kaevamisi ja inspektsioone teostatud aastatel 1951-1953 - Nina Gurina, 1958 - Lembit Jaanits, 1991, 1994-1996, 1998, 2006-2007 - Aivar Kriiska.
Allikas: Kultuurimälestiste register http://register.muinas.ee/pdetail01.asp?mo_id=9194
Eesti alalt on seni väljakaevatud vaid kaks selgemalt eristuvat elamupõhja, mõlemad Riigiküla I asulakohast Kirde-Eestis.
Allikas: Paikuse valla puhkemajanduse ja turismi arengukava 2013 http://209.85.135.104/search?q=cache:8n4gLmMv6CAJ:www.paikuse.ee/files/documents/arengukava/Turismiarengukava2013.doc+%22riigik%C3%BCla+asulakoht%22&hl=et&ct=clnk&cd=3&gl=ee&client=firefox-a
“Vanimad“ uudised kiviaja asukatest kinnitavad tõsiasja, et maastiku kujunemisel ja inimese käitumisel on oma loogika ning sellest ei saa üle ega ümber, olgu tegu kivi- või nüüdisajaga. Arheoloog Aivar Kriiska tänavused (2006) uuringud Narva jõe ääres on oluliselt täpsustanud ala, kus inimene juba kiviajal suurt veetõket tavatses ületada. Kaitsealuste asulakohtade arv ja ulatus on selle tulemusel saanud üha konkreetsemaks, ühtlasi on selgunud ka tõsiasi, et uue piirisilla asukohta valides ning jõe ületamise võimalusi vaagides on asjatundjad ja poliitikud jõudnud samadele järeldustele kui kiviaja inimene. Tänavuste uurimistöödega kaardistati fosfaatmeetodil kõik piirkonnas asuvad nöörkeraamika ajajärgu asulakohad. See kinnitas veendumust, et ulatuslike pääsekaevamisteta valitud asukohas(t) läbi ei saa ning sellest tulenev aja- ja rahakulu on märkimisväärne, nagu muidugi ka lisateave, mida saaksime kiviaja oludest. Millised üllatused võivad arheolooge ees oodata Narva jõe idakaldal? Ühisel inspekteerimisel Vene kolleegidega määratleti kolm kiviaja asulapaika ning järgnevad uuringud toovad teadlaste sõnul sellele kindlasti lisa.
Allikas: ajakiri Horisont 6/2006 Ants Kraut „Riigikülast Riigikoguni“ http://www.horisont.ee/arhiiv_2003_2006/artikkel807_786.html
Põhja-Eesti kiviaja uurimine on seni toimunud võrdlemisi hajusalt. Arheoloogide huviorbiiti on jäänud peamiselt kaks piirkonda: (1) Kunda kultuuri nimiasula Kunda linna lähedal Lammasmäel ja leiukoht sealse muinasjärve põhjas ning (2) Narva jõe alamjooksu ala asulakohad (Riigiküla I–XIV, Narva Joaru, Kudruküla, Lommi I–III ja Väiküla). Kunda uurimine on väldanud juba üle sajandi. Seal on tehtud suuremahulisi väljakaevamisi (Constantin Grewingk 1886, Richard Indreko 1933–1937, Lembit Jaanits 1949 ja 1961, Tanel Moora ja Kaarel Jaanits 1981) ning nende andmetel ka põhjalikke ja järeldusterohkeid analüüse (näit. Grewingk 1882; 1884; Indreko 1936b; 1948; Åkerlund et al., 1996). Alates 1931. aastast on korduvalt uuritud Narva jõe alamjooksu kiviaja asulaid (piirkonna uurimislugu vt. Kriiska 1996d). Sealsete materjalide põhjal on ilmunud üks monograafiline uurimus (Gurina 1967) ja mitu artiklit (näit. Gurina 1955; Kriiska 1995b; 1996a; 1996d).
Peale Kunda ja Narva jõe alamjooksu ala asulate ning juhuleidude, peamiselt silmaga kivikirveste (Jaanits et al., 1982, tahv. III ja V; Lõugas & Selirand, 1989, 128–129, 282; Lang, 1996a, 379–380, 389; 397–398, 407, 420, 424), tunti Põhja-Eestis pikka aega vaid mõnda juhuslikult avastatud kiviaja kinnismuistist: (1) 1902 raudtee ehitustöödel leitud nöörkeraamika matmispaika Koogul, (2) 1902 leitud ja 1926/33 arheoloogiliselt uuritud nöörkeraamika kultuuri kalmistut Sopel (Jaanits et al., 1982, 103), (3) Artur Spreckelseni juhitud väljakaevamistel Jägala linnusel hilisema kultuurkihi alt avastatud kammkeraamika kultuuri asulat (Spreckelsen, 1925), (4) 1931 leitud nöörkeraamika kultuuri matmispaika Ardus (Indreko 1938), (5) 1933 leitud Narva kultuuri asulakohta Kroodis ja (6) hilise nöörkeraamika asulakohta Irus (Lang 1996a, 37). Lisaks oli kogunenud veel mõningaid nöörkeraamika kilde, mis oletatavasti tähistavad asulakohti: Lagedi, Lehmja, Mõigu, Saha, Võerdla (Lang 1996a, 379, 389, 398) ja Jõuga, ning venekirveid, mida leiukonteksti järgi võib pidada matmispaikadeks: Metsiku, Pajuveski, Kisuvere, Tuula, Ämari ja Lehola (Jaanits et al., 1982, tahv. V; Tamla 1996, 211). Viimastel aastatel on peamiselt Valter Langi ja Gurli Vedru ning osaliselt autori poolt läbi viidud süstemaatiliste piirkondlike inspektsioonide tulemusel kiviaja asustuspilt oluliselt täienenud. Asulakohti on leitud Vääna kandis (Suurupi, Liikva) ja Kahala järve ümbruses (Vedru 1995; 1996; Lang 1996a, 411, 420), Loobu ja Valgejõe ääres (Lang 1995; Kriiska 1997a–b) ning Vatku-Ilumäe piirkonnas. Arheoloogilisi väljakaevamisi on seni tehtud vaid Vihasoo I ja III ning Ilumäe II ja IV asulakohal.
Allikas: Aivar Kriiska „Kroodi ja Vihasoo III asula eesti varaneoliitiliste kultuurrühmade kontekstis“ http://ethesis.helsinki.fi/julkaisut/hum/kultt/vk/kriiska/tekstid/08.html
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti