Eesti Päevaleht 29.05.2003
Robert Nerman, ajaloolane
AJALUGU Püügihooajal ootas Harjumaa kalamehi Võrgu tänaval asunud Kaarel Laksi kõrts ja öömaja
Praeguse Patarei kasarmute alal asus juba muinasajal kalurite peatuspaik. Kalamehed kogunesid sinna praeguse Harjumaa küladest ja veetsid seal kogu suvise püügihooaja.
Seega võib ümberkaudsete külade kalamehi pidada Tallinna esimesteks asunikeks.
Kalandus on kuni viimase ajani olnud tähtsaks elatusallikaks paljudele tallinlastele ja Tallinna lähipiirkonna elanikele.
Soomlased ja rootslased
Paraku on selle piirkonna kohta säilinud materjalid lünklikud. Terviklikuma pildi saamiseks peame alustama 19. sajandi teise poole materjalidest.
Harald Aksbergi mälestuste järgi oli Kalarand mitte ainult Tallinna, vaid ka selle lähiümbruse rannakülade omapärane keskus.
See oli veel see aeg, kui üksikutes piirkondades püsis tugevalt kohalik eripära. Samas mõjutas ja muutis naabritega suhtlemine kohalikke.
Näiteks Aksi saare elanike abiellumine Järvamaa elanikega mõjutas selle saare keelepruuki.
Rummu saare suhteliselt tihedam suhtlemine soomlastega jättis oma jälje selle saare keelekasutusse. Prangli saare rahvas oli tollal läinud rootsi keelelt üle eesti keelele, Naissaarel oli põhiline rootsi keel.
Kaarel Laksi kuulus kõrts
Kahtlemata oli Kalarand juba sajandeid varem kogu selle suure piirkonna olulisim kokkusaamiskoht.
Loomulikult asus seal mitmeid ööbimaju, kus peatusid rannakülade elanikud. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses oli tuntuim peatuskoht Laksi pood. Seda on nimetatud ka Laksi kõrtsiks, asutus kuulus Viimsis sündinud kalurile Kaarel Laksile.
Laksi kõrts asus ühes Võrgu tänava äärses majas.
Seal olid kõrtsituba, pood ja lett. Poest pääses suurde eestuppa, mille tagumises osas olid narid kümnele mehele. Naride kõrval paiknes majaperemehe tilluke elutuba. Suure toa poepoolses nurgas asus veekraan. Suurest toast pääses hoovi ja selle taganurgas asuvasse kuivkäimlasse.
Sigurikohv odavate vorstisaiadega
Kalarannas oli kombeks, et kui keegi tahtis Laksi poes peatuda, siis koputas aknale. Laks tegi alati ukse lahti ja lasi külalise sisse. Suurest poest avanes üks uks valitud külaliste kambrisse ja teine uks peretütar Priida tuppa.
Laks serveeris igal hommikul siguritest valmistatud kohvi. Kui oli rohkem siguripulbrit, nimetati seda kohviks, kui vähem, siis teeks. Kohvi ja tee juurde müüs Laks odavat vorsti ja saia. Viina müüdi ainult Kalaranna kõrtsis, mida rahvasuus Karu kõrtsiks hüüti.
Laksi pood täitis vahepeal isegi postkontori rolli. Kui ümbrikule oli kirjutatud “Tallinn. Kalarand. Laksi pood” ning sellele järgnes kirja saaja koduranna nimi, siis jõudis kiri suhteliselt kiiresti kohale.
Laksi poe kaudu said kirju saarekülad Naissaarest Aksini ning Viimsi poolsaare kalurikülad. Selline aadressi kirjutamise viis kestis kuni 1921. aastani, mil asutati Eesti postiagentuuride ja postitalude võrk.
Millal Laksi pood postkontori funktsiooni täitma hakkas, ei tea keegi. H. Aksbergi mälestuste järgi saabus Laksi poe kaudu juba tema vanaisale Aksi Madisele Jannseni 1857. aastal välja antud Perno Postimees.
Laksi pood lammutati 1930. aasta paiku ning kalatööstur Varik ehitas selle asemele uue maja, kus olid tööstusruumid, kauplus ja korterid.
Kalurite seast valiti linnaosa vanem
Esimesed kirjalikud andmed Tallinna kaluritest pärinevad 1352. aastast. Pole kahtlust, et kalurid elasid Kalamajas juba varem. Alates 1360. aastatest mainitakse kalureid juba nimepidi. 15. sajandi allikates on kalurid enamasti eesti ja soome nimedega. 1527. aasta nimekirjas kohtab eesti nimede kõrval arvukalt rootsi nimesid.
Kalamajas kehtis omapärane linnaosa juhtimine, kus haldusküsimusi lahendasid kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks, elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat ning arvepidaja.
Kalurid olid koondunud paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldusele.
Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima ja mõõduka hinna eest müüma. Kariloomade pidamine oli keelatud, sest heinategu oleks suvise püügi ajal ainult seganud.
Kalaranna keskuseks oli kalaturg. 14. sajandil võisid kalurid rannas ise kala müüa, kuid juba 15. sajandi alguses nõudis linna raad, et kalu müüdaks ainult linnas. Kaladega kauplemine oli tulus ning seetõttu piirati kaupmeeste arvu.
1534. aastal ei tohtinud kaupmehi olla üle 15. Hiljem aga müüdi kalu otse rannas.
Kalarand oli ka Eesti kalatööstuse tähtis keskus. Kalatööstuse arengus oli suur samm plekktooside kasutuselevõtt Tallinnas 1884. aastal.
Tallinna kilude kiire võidukäik
Uuenduse tõttu kasvas juba 1885. aastal konservi “Tallinna kilu” eksportmaht 200 000 kilogrammilt 580 000-le. 1886 eksporditi ainuüksi Tallinna sadama kaudu 910 000 kilo Tallinna kilu.
1898. aastal rajas J. M. Leesmann Kalaranda Tallinna esimese võrgutööstuse. See lasi varasemast rohkem kilu ja räime püüda. 19. sajandi lõpul muutus Tallinna kilu konserv väga populaarseks, J. M. Leesmanni, V. Demini, C. Krauspi vabrikutes toodetud kalakonservid võitsid suurtel rahvusvahelistel näitustel rohkesti auhindu. Väga populaarsed olid ka F. Malahhovi tööstuses töödeldud kilud.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti