Postimees 20.03.2010
Autor: Veiko Pesur
Foto: Peeter Langovits
Allvee-entusiast Peep Rada hinnangul on Eestis probleem veealuse pärandiga on täiesti olemas, kuid siiski ei tasuks siin ise leiutamisega vaeva näha, kuna olemas on hea eeskuju suure mereriigi Suurbritannia näol.
Ta märkis, et kui laev upub, siis ta upub koos oma varaga, mis tema sees ja peal. Kõik suured ja väikesed asjad. Ning temast saab nagu üks suur muuseumi eksponaat mis on nagu ajakapsel, kus aeg jääb seisma uppumise hetkest. Juurdepääs selle vara juurde oli seni väga piiratud ja raskendatud ning võimalik ainult vähestele. «Nüüd kus sukeldujaid tuleb aina rohkem ja rohkem juurde ei ole see juurdepääs enam nii võimatult keeruline. Ning vrakil leiduvad pisidetailid on sukelduja poolt kergesti kaasavõetav kraam. Igasugu vaskdetailid, keraamika jms. Ilusad asjad,» rääkis Rada.
Ta sõnas, et on näinud puutumata vrakki kogu oma detailirohkuses, mis jutustab nii väga palju sellest mis seal laevas toimus ja kuidas seal elu käis. Ning on näinud sama vrakki aastaid hiljem kui ta oli muutunud tühjaks ja tummaks saraks.
Vrakkide ümbrus on Rada sõnul muutunud vaiksest arhiivinurgast käidavaks tänavaks. Kus isegi Eestis võib olla mitukümmend külastajat päevas.
Varale leidub omanik
«Ma mõistan täiesti muinsuskaitsjaid ja nende motiive ja samas ei saa ignoreerida fakti, et juurdepääs vrakkidele on muutunud lihtsamaks nii nagu ka nende avastamine,» nentis Rada.
Vee all ripakil oleva vara kaitsmise kohta puudub tema sõnutsi otsene regulatsioon. «Mida veel peaks arvesse võtma on see, et tegelikult leidub sellele varale ka omanik. Ning et sellel varal on lisaks ajaloolisele väärtusele ka materiaalne väärtus. Seda vara on tohutult palju ja juurdepääsu on väga kulukas ja keeruline reguleerida.»
Heade kommetega sukeldujad, keda on rõhuv enamus, ei võta vrakkidelt meeneid. «Tean seda. Kuid piisab üksikutest juhtumitest. Ning ära viidud asjad ju enam ise tagasi ei tule,» ütles Rada. Need jäävad kadunuks nii omanikele kui arheoloogidele, ajaloolastele, muuseumidele ja ka järgnevatele sukeldujatele, kes enam ei näe seda rikkust.
Ta nentis, et riigil on mõtet seadusi teha, kui ta on suuteline neid täitma ja ressurssi sellele kulutama. Teadolevaid vrakke leidub Eesti vetes mitusada, kui mitte rohkem. Aegade jooksul on laevu uppunud aga tuhandeid. «Selgusetuks jääb, mismoodi kavatsetakse kontrollida vrakkidele sukeldumise keeldu. Kas seadusesilma ette jäävad ainult seaduskuulekad inimesed kes hangivad loa ja teised on nähtamatud? Võib ju ära keelata sukeldumised teatud koordinaatidel, kuid sel juhul peavad neid koordinaate ka kõik teadma. Need kes valvad ja need kes ei tohi sinna sukelduda ilma loata, traalida või ankurduda. Paradoksaalselt kaob siis vrakkidelt nende seni kõige tugevam kaitse - asukoha saladus. Kas me oleme selleks ikka valmis?»
Sukeldujad otsivad ja leiavad vrakke. Iga aastaga aina rohkem. «Ma kujutan ette et sukeldujate võimekus ja vahendid vrakke leida ületab riiklike asutuste võimekust juba praegu,» ütles Rada. Vrakkide leidmiseks ning nendelt asjade ülestoomiseks ei pea kaasajal isegi mitte sukelduja olema. Nii ei kaitse ka asukoha saladus enam vrakke.
Vrakid ei seisa igavesti vee all
Hoovused, lainetus ja rooste teevad oma töö inimestest sõltumata ning see pärand kaob iseenesest. «Näiteks enamus I maailmasõja-aegseid ja vanemaid raudlaevu on roostetanud vormituks lasuks,» kirjeldas Rada. Seetõttu oleks tema hinnangul mõistlik vähegi väärtuslik sealt kätte saada ja enne lõplikku hävingut parematesse säilitustingimustesse tuua. Seeläbi oleks ka võimalus saada ajaloolist informatsiooni, mis muidu kaoks ajahamba alla. «Kuid seda on liiga palju isegi väga suure muuseumi jaoks,» arvas ta.
«Ma leian, et vee all ei ole võimalik säilitada status quo't ei inimtegevuse ega loodusjõudude tegevuse tõttu. Allveepärand ei paikne looduslikus hoidlas ning veealuse pärandiga peaks tõesti midagi ette võtma,» sõnas Rada.
Ta kirjeldas ka seda, miks talle Suurbritannia süsteem imponeerib. Seal on vrakkide hulk võrreldamatult suurem nii nagu ka vrakkide tihedus ruutmiili kohta. «Ka nende sukeldumistegevusega võrreldes on meie sukeldumistegevus alles lapsekingades,» nentis Rada.
Brittidele omaselt on seal esikohale seatud iga leiu omandiküsimus ja -suhted. Nimelt eksisteerib seal selline institutsioon - Receiver of Wreck. Tema ülesandeks on leitud vrakkide ja veealuse vara omanike õiguste kaitsmine ning hoolitsemine selle eest, et leidja saaks väärika tasu oma leidude eest ja et ka ajaloolastele, arheoloogidele ja muuseumidele jõuaks informatsioon leidudest, jäädes ise riikliku vahendaja rolli.
Suurbritannias tekib vee alt asja endaga kaasa võttes kohustus seda asja õigesti säilitada ning teavitada leiust koos fotode ja kirjeldustega Receiver of Wreck'i. Kes siis omakorda üritab leida omanikku ning info leiust saab kättesaadavaks ka ajaloolastele, arheoloogidele ja teistele huvitatutele. Kui omanik või mõni muu asutus leidu endale ei soovi siis jääbki leid leidja kätte. Kui aga soovivad siis peavad õigustatud isikud leidjale maksma mõistliku leiutasu. Mitte ei pea seda tegema riik.
«Ning lõppude lõpuks ei ole leid kuhugi kaduma läinud. Info koos kirjeldustega jõuab ajaloolaste ja teiste teadlasteni, leid säilib üldiselt leidja juures, sest muuseumid ei suuda kõike mahutada. Tõsi, vrakid muutuvad ebahuvitavamateks, samas kui mõni vrakk varisebki vormituks lasuks, siis hävineb seal märksa vähem väärtuslikku,» rääkis Peep Rada.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti