Ajaleht Pealinn 12.04.2010
Oliver Õunmaa
Fotol: Vabaduse väljaku kaevamistelt leitud ehted.
Terved trepid seina sees ja sügavaim kaev keldris – vastse linnaarheoloogi sõnul üllatab Tallinn igal sammul muistsest ajast pärit väärtustega.
Paar nädalat tagasi võttis linn palgale arheoloogi, endise ajaloomuuseumi direktori Toomas Tamla. Et päris oma arheoloogi polnud linnal nõukogude ajast saadik, uuris Pealinn, milline tööpõld uut ametimeest ees ootab.
Miks te valisite kunagi arheoloogi kutse?
Minu kodu asus vaid nelja kilomeetri kaugusel Eesti suurimast muinaslinnusest Varbolas ning lapsepõlves veetsin seal nädalaid ja kuid. Poisikesepõlves kodupõllult rahapada otsimas ma lausa ei käinud, kuid ajaloohuvi oli see, mis mind arheoloogiani viis.
Kas linna oma arheoloogi ametikoht on tõesti vajalik?
Me räägime Tallinnast kui keskaegsest hansalinnast. Viimased 20-30 aastat on näidanud, et hulk linna asub meil ju maa all... Riigi muinsuskaitseamet on mitu korda soovitanud Tallinnal ise rohkem oma muinsuskaitsega tegelda, sest arheoloogiat on siin ikka väga palju. Eks suund ongi sellele, et omavalitsused tegelevad järjest rohkem ise oma muinsuskaitsega, sest kohalikud tunnevad olusid ja ka muinsusväärtusi kõige paremini.
Mida teeb linnaarheoloog?
Kahtlemata peaks ta olema kursis sellega, mida planeeritakse, mida kaevandatakse. Adekvaatse hinnangu, mis ühes või teises kohas paljandub, suudab anda ikka arheoloog. Osa tööst on järelevalve – kas ehitaja on järgitud muinsuskaitseseadust ja arheoloogilised kaevamised tehtud nõuetekohaselt. Nii et tuleb ka oma kolleegide üle valvata. Tähtsam osa tööst on aga prognoosimine – et juba enne, kui keegi hakkab kuhugi midagi kavandama, öelda, mis seal võib maa seest välja tulla. Et siis linn oskaks võtta seisukoha, kas ja kuidas muinsusala arendada.
Milline suurem töö teid kõigepealt ees ootab?
Linn eraldas pool miljonit krooni, et teha eeluuringuid Skoone bastioni ja Väikese Rannavärava bastioni esisel alal, saamaks teada, mis on seal säilinud endistest müüridest ja millises seisus need on. Vastavalt tulemustele saabki siis otsustada, mida ja kuidas sinna piirkonda ehitada.
Kust võib Tallinnas üllatusi välja tulla?
Tallinn on üllatusi täis. Vanalinnast rääkides on kindel, et ükskõik kus maa sisse minna, midagi leiab sealt alati. See ongi Tallinna võlu. Praegu käivad remonditööd Suurgildi hoones Pikal tänaval, kus asub ajaloomuuseum. Keldrist tuleb seal välja üllatusi igal sammul – huvitavaid kaloriiferahjusid, paekivipõhjaga drenaaže, terveid treppe, mida varem ei teatud. Vene tänavalt tuli aga välja Tallinna sügavaim kaev, kust andis alla vaadata.
On siit võimalik ka mõnd aaret või rahapada leida?
Teoreetiliselt on kõik võimalik, Eestist on ju mitu sõda üle käinud. Mõnikord inimene isegi ei peitnud oma vara. Muinasajal ju pankasid polnud ja inimene hoidis mustadeks päevadeks mõeldud raha või ehteid toanurgas kirstus. Kui sõda üle käis, maja maha põles ja peremees surma sai, siis see jäigi sinna. Taani kuningas Valdemar hakkas pärast Tallinna kohale oma kindluse rajamist vermima raha, mida on mujalt Eestist juba leitud.
Rumal nali, kuid arheoloogidel ja prügikastist pudelite korjajatel on ehk palju ühist?
See pole üldse rumal nali! Arheoloogiat nimetataksegi mõnikord prügiteaduseks, sest suure osa leidudest moodustab see, mille inimesed on kunagi ära visanud. Ameerikas on olemas suund, mis uurib 150-200 aasta taguseid prügimägesid. Vabaduse väljakult väljatulnud müüre ei lammutatud kunagi päriselt ära, need olid kindlustuste lõhkumise ajaks lihtsalt pinnase ja prügi alla maetud.
Kas leidude järgi tehtud järeldused kunagiste inimeste, ehitiste ja olude kohta on pelgalt oletused?
Me ei saa sajaprotsendilise kindlusega millegi kohta öelda, et see või teine asi oli just nii. Näiteks ükskord leiti Tallinnast kunagi hukkunud saksa sõduri säilmed, kellel olid taskus kaaluvihid. Kui me poleks kirjanduse järgi teadnud, et tema riiete ees olnud nööbid kuulusid saksa sõdurile, oleksime võinud vabalt oletada, et tegemist oli kaupmehe matusega.
Kui palju krohvikihi alla peidetud treppe ja uksi või maa-alust linna peaks vaatamiseks paljaks kiskuma?
Vaevalt oskab siin keegi protsenti määrata. Maailmas on levinud suundumus säilitada ja näidata võimalikult palju, kuid kõik sõltub konkreetsetest juhtumitest. Tänavad ei saa olla vaid varemetepargid, siis ei saaks seal ju liikuda. On loomulik, et linn areneb edasi. Näidata saab kohtades, kus see sobib, teine küsimus on, kuidas seda teha. Vabaduse väljaku kordategemisel liikus ju igasugu ideid. Üks neist oligi selline, et kaevame müürid lihtsalt lahti ja jätame rahvale näha. Aga ilmastiku käes need hästi ei säiliks, pealegi veel augus. Kuidas inimesed siis augus ukerdaksid? Oli isegi idee teha klaasist Vabaduse väljak, kuid meie kliimas oleks see võimatu. Klaasist ei näeks midagi läbi ja see kriibitaks ära.
Milline on meie muinsuskaitse seis võrreldes muu maailmaga?
Kindlasti tuleb ette ka halle tsoone, millega seadus ei oska arvestada, kuid tegelikult on Eesti muinsuskaitseseadus üks paremaid ja muinsussõbralikumaid maailmas. Muidugi on nii, et mida põlisema ja vanema kultuuritaustaga maa, seda lihtsam on selgitada, et ka vana on vaja kaitsta. Hiinas ja Jaapanis on aastatuhandete vanused kultuuritraditsioonid ja seal ei peagi midagi seletama. Seal on kõik vana püha. Aga Eesti muinsuskaitsel on pikad traditsioonid, mis ulatuvad tagasi vabariigi algusaegadesse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti