Ajaleht Pealinn 12.04.2010
Fotol: Estonia esimesel korrusel paiknenud kasiinosaal, nagu ka teise korruse Valge ja Punane saal olid ühed tuntumad pidutsemiskohad sõjaeelses vabariigis.
Sõjaeelses Eesti Vabariigis pidi lõbustuskoht jälgima, et klient liialt purju ei jääks ja tänaval ei kakerdaks.
Esimese maailmasõja puhkedes olid pea kõik Tallinna tähtsamad hotellid ja restoranid baltisakslaste käes. Pärast sõda sai nende omanikeks aga aina rohkem eestlasi, sest paljud sakslased olid sõja käigus lahkunud. Restoranipidajateks said eestlastest kokad või ettekandjad. Näiteks Kuld Lõvi peremees Johannes Janson oli enne olnud kokk, Richard Devid aga Kuld Lõvi kelner.
Iseseisvad restoranid ja kohvikud olid Tallinnas võrreldes hotellirestoranidega uus nähtus. Estonia restoranil oli teatri- ja kontserdisaali vahel kolm suurt saali. Alumisel korrusel asus nn kasiinosaalis puhvet ehk põhirestoran, teisel korrusel olid kõrvuti Valge ja Punane saal. 1930. aastateks lisandus neile veel väike Roheline saal ja Estoniast kujunes Kuld Lõviga võrdne esindusrestoran. Vabariigi valitsus kasutas Estonia teatrit ja selle restorane vastuvõttude ja pidustuste jaoks. 1919. aasta juulis korraldatud valitsuse vastuvõtul ronis külaliste hulgas olnud šotlasest major James O’Connor õhtu edenedes laua otsa, et juua Eesti Vabariigi terviseks. Pisut purjus Estonia primadonna Helmi Einer ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kergitas kilti, et näha, mis selle all on, seepeale kiskus major primadonna lauale ja üritas temaga sedasama teha. Primadonna pani küünte ja hammastega vastu, kuni šotlane ta sülle kahmas, paarike vajus toolile ja hakkas kirglikult suudlema. Tollane välisminister Jaan Tõnisson kohkus kõige selle peale nii ära, et kartis lausa rahvusvahelist skandaali.
Kohvikud pakkusid lohutust
Tallinna kõige vanem, suurem ja kuulsam hotellirestoran oli Kuld Lõvi, mis tegutses II maailmasõjas hävinud hoones Harju 40. Iseseisvuse ajaks oli seal 71 numbrituba, lisaks palju privaatseid kabinette ja söögisaal kõrvalruumidega. Enne 30ndate kapitaalremonti polnud Kuld Lõvi aga sugugi kõige kenam koht. Asutuses valitses hämarus, seal oli vaid kaks vannituba ja igal korrusel üks ühine tualett, mida oli raske leida. Pimedad käänulised koriorid muutsid hotelli kui rebaseuruks. Ometi ööbisid seal väisriikide kõrgemad sõjaväelased ja ärimehed.
Iseseisvuse alguses käisid inimesed sageli kohvikutes, sest korterid olid kitsad ja külmad. Kohvikus kuulis uudiseid, seal kirjutati ajaleheartikleid jne. Üks Tallinna nooblimaid ja populaarsemaid kohvikuid oli Narva mnt 4 asunud Linden, mille suured ruumid, pehmed vaibad, peeglid ja loorberipuud tagaseinas jätsid luksusliku mulje. Lindenis kogunes iseseisvuse algusajal kirjanikerühmitus Siuru, teiste seas Marie Under ja Artur Adson. Hendrik Visnapuu elas Tartus, kuid andis Tallinnas käies oma aadressiks alati Visnapuu- Linden. Lindenit pidasid oma lemmikpaigaks ka uusrikkad, kes olid salapiiritust vedades või sõja ajal hämarat äri ajades varanduse kokku ajanud. Pealtnäha tavalised külalised kulutasid kohvikus õhtu jooksul kuni 10 000 marka, mis oli tööinimese kahe kuu palk.
Alkoholimüügil piirangud
Vabariigi algusajal olid kõige rikkamad kliendid baltisakslased, kes aga peagi suundusid oma kinnistesse klubidesse, sest eestlased ei sallinud neid kui põlisvaenlasi. Esimese klassi restoranides käis tegelikult vähe inimesi, 25-40 päevas, õhtuti veelgi vähem. Estonia restoranid olid ses mõttes erand, neid külastas 300-400 inimest päevas, sest ka teater oli kõige popim meelelahutus. Välismaalased, eriti soomlased oma keeluseaduse tõttu olid restoranides kindlad kliendid. Lihtne eestlane käis rohkem kõrtsides ja söögimajades, kuid ka seal maksis hea söömaaeg 40-60 marka. Väiksem ametnik võttis niisiis kodust oma toidu kaasa. Hea ametniku kuupalk oli 15 000-20 000 marka ja ta võis endale väljas söömist lubada.
Ametnikud ja keskklass lõbutses Mustas Kassis, hinnatud oli restoran Europa. Vaesem rahvas külastas Raekoja ümbruses Metropoli ja Hubertust. Eeslinnade kõrtsid olid veelgi populaarsemad.
Hotellid ja söögikohad pidid linnale ja riigile makse maksma. Restoraniloa- ja lõbustusmaks olid kindla suurusega, kuid salajased riigimaksud. Trahterimaksud linnale olid avalikud, aga neid ei arvutatud kõigile võrdselt. Selle otsustasid linn või restoranipidajad ise vastavalt sellele, kuidas asutus sisse tõi. Maks jäi enamasti 15 000 marga kanti aastas.
Restoranidele oli ka palju vastaseid. Linnale tegi muret kord, kitsastel tänavatel kõndijate julgeolek ja see, et linnale kuuluvad majad kippusid lõbustusasutuste läheduses elaniketa jääma.
Kindlad rahvustoidud ja tantsude tulek
1919. aastal restoranides alkoholi pakkuda ei tohtinud ja linnal oli alkoholimüügi monopol. Salaja kangemat kraami siiski müüdi. Linn tegi üllatuskontrolle ja määras trahve. Aastavahetusel sai linna võitlusest viinamüügi pärast sõda tähtsamate restoranidega. Restoranide Kuld Lõvi ja St Petersburgi töötajad ja Estonia teatri restorani pidaja saadeti karistuseks salaviina müümise eest Haapsallu ühiskondlikult kasulikule tööle. 2. juunil 1920 andis aga linn restoranidele loa viina ja piirituse müügiks. Luba kehtis kella 9-24, alkoholi müüdi klaasikaupa ja ainult koos söögiga. Alaealistele ja joobnutele alkoholi ei müüdud. Restoranipidajad pidid jälgima, et külastajad end liiga purju ei jooks, ja kui jõid, siis tuli nad välja visata. Kui kunde purjuspäi tänaval liikus, vastutasid võrdselt ta ise ja restoran. Linn võis sulgeda restoranid, mis neid nõudeid ei täitnud. 1924 tegi linn ettepaneku anda alkoholimüügi luba vaid suurematele hotellidele ja klubidele, kus rohkem ruumi ja laitmatu kord.
Restoranides pakuti eri aastaaegadega seotud rahvuslikke toite. Venemaalt pärit kombe järgi söödi jaanuaris ja veebruaris pliine kaaviari, lõhe, hapukoore ja võiga. Vastlapäeval pakuti seajalgu, hernesuppi ja kukleid. Alates maipühadest sai tetresid, kevadkurvitsaid ja noori kanu, mai lõpust juulini pakuti vähki. Sügisel söödi kala, mardipäeval hane, novembris ja detsembris oli veri- ja tanguvorstide aeg, enne jõule pakkusid restoranid pannkooke ja moosipalle. Tallinna restoranid ja kohvikud hindasid prantsuse ja vene kööki, lihtsamad paigad saksa mõjudega eesti kööki – sealiha, kartulit ja hapukapsast ning suppi.
Iseseisvuse kahel esimesel aastal käis Vabadussõda ja tantsida ei tohtinud. Nii näidati restoranides meelelahutuseks mõnd filmi. Filmide vaheajal esinesid vene tantsijad, balalaikaorkestrid ja mustlasmuusikud. Igal õhtul nägi ka lühikesi ooperi- ja operetietendusi. Kabareeprogrammides olid nõutud soome maadlejad. Maadlusnumbrite vahepeal esinesid tantsutüdrukud, vahel nägi ka naismaadlejaid.
Pärast Tartu rahu sõlmimist võis restoranides tantsida. Lindenis mängis orkester tantsuks juba järgmisel päeval pärast rahu sõlmimist. Õigeid tantsuorkestreid polnud võtta ja nii mängisid salongiorkestrid restoranides klassikalist muusikat, ooperi- ja operetiviise. Tõelised tantsuorkestrid kujunesid välja alles 1920ndate keskel. Nõutud olid mustlasorkestrid, inglise artistid ja ameerika jazz-bändid.
Suure Inglismaa-vaimustuse tõttu korraldasid restoranid pühapäeviti 17-19 kellaviieteesid, kus sai ka tantsida. Lisaks rahvustantsudele ja valsile hakkasid levima džässtantsud, fokstrott ja tango, mida seltskonnale õpetasid restoranide eestantsijad.
Luksuslikumad kolmekümnendad
1934. aasta seadus lubas tegutseda öörestoranidel, mis võisid olla avatud kella 21-6. Rahvast käis lõbutsemas tunduvalt rohkem kui kasinatel kahekümnendatel ja möödunud kriisiaegadel. Samal aastal algas Kuld Lõvis remont, mille järel sai hotell moodsa halli koos kamina ja taimedega kaunistatud istumisnurgaga. Kokku jäi hotelli 64 eritellimusel valmistatud mööbliga numbrituba. 40 toas oli vannituba ja WC, kõigis tubades telefon, kraanist tuli sooja ja külma vett ning toidulift tõi vajadusel söögi otse tuppa.
Kuld Lõvi peakokk oli Peterburi keiserlikus õukonnas koolituse saanud Aleksander Paalberg, kes valmistas metslinnupraade suurepäraste kastmetega. Pakuti jäätist, Helsingist ja Stockholmist toodi lõunamaiseid puuvilju, Prantsusmaalt konjakit ja veini.
Moodi läksid naiste orkestrid. Tihti korraldati iludusvõistlusi ja moeetendusi, kus näidati ka naistepesu. Uus komme oli suured ballid näiteks rahvuslikel tähtpäevadel, Estonia Valges saalis aga toimusid vastlakarnevalid. Tantsukohtades sai tantsida erineva muusika järgi isegi kolmes-neljas saalis. Restoran Du Nord alustas 1936. aastal küünlavalgusõhtutega, kus saali valgustasid vaid küünlad. Mängis suurem orkester ja laual olid prantsuse ning vene delikatessid.
Kohvikud tasakaalustasid alkoholi tarbimist. Saada oli kümneid eri sorte kohvi, teed ja kakaod. Esmaspäeviti pakuti kohvi sidruniga, teed jõid vähesed. Kolmekümnendate lõpu sõjameeleolus hakkas kohvikus käimine restoranides pidutsemist kõrvale tõrjuma. Kultuurirahvas, poliitikud ja seltskonnadaamid kogunesid üha rohkem kohvikutes. Kohvikusse hilinenu kaotas oma positsiooni seltskonnas.
1937. aastal avas Vabaduse väljaku ääres uksed kohvik Kultas, kuhu hakkas kogunema majanduse ja poliitika koorekiht. Kohviku kaht korrust ühendas lai trepp, suurt ülemist saali pikendasid veelgi peeglid kahes otsaseinas. Seltskond kiitis pehmeid toole, samme summutavat vaipa ja värsket õhku. Alumise korruse saalis oli omaette istumisnurki, Eesti nurga seina kattis tammest reljeef Eesti ajaloo teemadel. Ettekandjad kandsid ühtset vormi ja ka rahvariideid. Alumise korruse vitriinaknaid sai soovi korral lasta põranda sisse, ühendades nii saali suvekohvikuga tänaval. Kultase ettekandjad rääkisid kokku 12 võõrkeelt ja lugemiseks olid väljas kõik Eesti ajalehed ja ajakirjad. Kohvik pakkus rohkem kui 70 sorti torte.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti