Eesti Ekspress 03.07.2009
Autor: Margus Kruut ( tehnikaloolane )
TUNTUD OMA HEADUSES: Eelmise vabariigi aegsed Krulli teedeehitusmasinad, sealhulgas teerullid, olid tehasele heaks reklaamiks. Tallinna Masinatehas.
NÕUDKE KRULLI KAUPA: Franz Krulli masinaehituse vabriku eelmise vabariigi aegne reklaam.
ÕNNETU VEDUR: Krulli tehases 1931 ehitatud auruvedur Sk 155 jättis ajalukku sünge lehekülje, sest 21. oktoobril 1936. aastal lendas vedur Olustvere–Võhma lõigul 4 meetri kõrguselt teetammilt alla. Reisijad kannatada ei saanud, kuid vedurijuht Jaanson sai surma.
PAISTIS KAUGELE: Franz Krulli tehase peavärav möödunud sajandi algul.
Tallinna üks vanemaid suurettevõtteid, Krulli tehas, avas uksed 110 aastat tagasi Koplis. Alus selleks pandi aga veelgi varem Narva vasksepatöökojas, mille ostis Saksamaalt tulnud Franz Krull.
Märtsis 1865 leidis Saksa vasksepp Franz Joachim Heinrich Krull ajalehest Narvasche Stadtblätter kuulutuse, kus pakuti müüa hästi sisustatud vasksepatöökoda, puumaja viie toa, kahe köögi ja kolme keldriga, lisaks aia ja mitme kõrvalehitisega. See varandus kuulus ootamatult surnud Friedrich Ludwig Büllile, kellest polnud jäänud pärijaid, mistõttu Narva raehärradel tuli asuda otsima kinnisvarale ostjat.
Krull läks enesekindlalt Narva rae jutule, sest tal oli Lübecki vaskseppade tsunfti atestaat taskus. Franz oli Venemaale tulnud juba aasta tagasi viinavabrikute sisseseadeid tootva Saksa firma monteerijana. Sakslastest raehärradele mees meeldis ning Krull sai töökoja rentnikuks.
Kuna Venemaal polnud tollal ühtki suuremat masinaehitusvabrikut, mis oleks suutnud toota viinavabrikutele vajalikke seadmeid, siis tuli need osta kalli hinna eest välismaalt. Siin nägi Franz head teenimisvõimalust ning otsustas jäädagi Venemaale. Aastail 1865–1870 ehitas Krull seadmeid kümnele viinavabrikule Peterburi, Novgorodi, Pihkva, Olonetsi ja Eestimaa kubermangus. Saadud tulud võimaldasid Krullil renditud töökoja ära osta.
1870. aastal ehitas Krull uut tüüpi viina destilleerimise aparaadi, mis seati üles Kurtna mõisas.
Krulli uus aparaat ületas seniseid kõrgema tootlikkuse ja ökonoomsusega. Seetõttu sai Krulli nimi kiiresti tuntuks nii Balti kubermangudes kui ka Venemaa siserajoonides. 1875. aastal ostis Franz maatüki Paldiski maantee ja Falgi pargi tänava vahele. Narva töökoja müügist saadud rahade eest ehitas ta krundile väikese tehase, mis hakkas tasapisi laienema, kuni Krull rajas 1899. aastal Kopli tänava äärde uue suure tehase – sellesama kuulsa Krulli tehase ehk hilisema Tallinna Masinatehase.
Krullilt peteti tehas välja
1895. aastal läks tehase juhtimine Krulli poegade Franzu (II) (majandusdirektor) ja Gerhardi (tehnikadirektor) kätte. Kuus aastat hiljem lahkus vana Krull siitilmast. I maailmasõja eelseil aastail hakkas Krulli tehas täitma sõjalisi tellimusi, mis osutusid kasumlikuks ja tõi kaasa toodangu tunduva suurenemise. Sõjaliste tellimuste osakaal suurenes eriti pärast seda, kui Tallinna ehitati aastail 1912–13 kolm suurt laevaehitustehast (Vene-Balti, Bekker ja Noblessner).
Krulli tehas spetsialiseerus ka võimsate külmutusseadmete ning jäägeneraatorite tootmisele.
Esimesi ehitati valitsuse loal riiklikele ettevõtetele, kauba- ja sõjalaevadele ning kindlustele.
Endiselt ehitati ka aurukatlaid, puidutöötlemismasinaid jne. Tagaplaanile aga jäid viina- ja tärklisevabriku sisseseaded.
Kui Gerhard Krull 1914. aastal Saksamaale puhkusele sõitis, puhkes I maailmasõda ning teda Saksa riigi alamana Venemaale tagasi enam ei lastud. Tehast jäi juhtima vend Franz (II).
Tundes hirmu, et Vene riik konfiskeerib vaenulike riikide alamate väärtpaberid, kanti Gerhardi aktsiad üle tema Vene riigi alamast naisevenna von Vossi nimele. Et AS Franz Krulli aktsiate hinnad olid ettevõtte sõjatööstuseks muutmise tõttu tormiliselt (95%) tõusnud, kasutas naise vend juhust, käitus alatult ning müüs õemehe aktsiad Doni-Aasovi Pangale ja laskis saadud rahaga jalga.
Sõja ajal tähistati 1915. aastal firma 50. juubelit ja seda suurejooneliselt. ”Kõik töölised vabastati poolest päevast töölt päevapalka kärpimata. Kogu kontoripersonalile ning teistele kutsutud külalistele olid kaetud lauad direktor Franz Krulli ruumikas korteris. Kõvadest ega pehmetest napsidest pu udust ei tuntud. Lauad nõtkusid mitmesuguste maitsvate külmade ja soojade suupistete koorma all, mida kolm päeva väljastpoolt palgatud restoranide kokad olid valmistanud.”
Paar aastat hiljem suri Franz Soome sanatooriumis. Ta maeti Kopli kalmistule, mille nõukogude võim hiljem maatasa tegi.
Peagi tõstsid tehase uued omanikud Franzu lese Stella uhkest korterist aadressil Kopli 68 välja ja see anti direktor Kaganile. Stellal ja tema pojal Franz (III) lubati siiski asuda elama Gerhard Krulli endisesse korterisse Paldiski maanteel.
AS Franz Krulli dünastia kolmanda põlve võsu Franz Krull jäi peale isa surma oma ema Stella hooldamisele. Noorele Franzule määrati stipendium Saksamaal inseneriks õppimisel. Praktikumi tegi noor Franz AS Franz Krulli tehases, kus ta kena ja sõbraliku inimesena nii noorte kui ka vanemate tööliste lugupidamise ära teenis ja kus teda paipoisina koheldi.
Noor Franz teatas kõigile avameelselt, et järgmisel semestril kavatseb ta astuda majandusteaduskonda. Tema soov oli isa ja vanaisa jälgedes sammuda. See samm sai talle aga saatuslikuks. Stipendiumi maksjail tekkis kahtlus, et kas see noor kollanokk mitte ei kavatse oma nina toppida nende finantstehingutesse ning stipendium tühistati. Franz oli sunnitud hakkama endale ja oma emale elatist teenima Tselluloosivabrikus kassapidajana, kus ta töötas kuni ümberasumiseni Saksamaale 1939.
Mida kõike ei toodetud
Eesti Vabariigi iseseisvumisega kadus Venemaa turg ja varem 90% oma toodangust seal turustanud Krulli tehas pidi uute oludega ruttu kohanema. Vabariigi algusaastail valmistas Krulli tehas mitmesuguseid laiatarbekaupu (malmist pliidirõngaid, siibreid, ahjuuksi, malmpadasid, pingijalgu, hauariste jne). 1921. aastal sai tehas tellimusi meiereide väikeste aurukatelde ja turbamasinate valmistamiseks. Viimaseid turustati ka Lätis ja Leedus.
Vabariigi lõpuaastail konstrueeriti ja ehitati esimesed tunnelahjud Eesti põlevkivitööstusele.
Riiklikul tellimusel hakati valmistama teedeehitusmasinaid, näiteks teerulle ja kruusasorteerijaid. Tehases ehitati ka kitsa- ja laiarööpmelise raudtee vedureid, aga ka seadmeid Riigi põlevkivitööstusele ja Tallinna sadama külmhoonele. Masinatehases ehitati kõik seadmed, sh külmutusmasinad suurte tapamajade jaoks Kaunases, Klaipedas, Panevežyses jm. Lisaks valmistati seadmeid ka peekonivabrikutele ja piimafarmidele. Üksikuid tellimusi külmutusseadmetele tuli ka Indiast, Iraanist, Inglismaalt, Jugoslaaviast, Rumeeniast ja Bulgaariast.
1938. aastal tehti tehasele ettepanek ehitada ja seadmestada terve hiiglaslik põlevkivitöötlemise tehas Austraalias. Kahjuks käis sellise tellimuse täitmine suure vahemaa tõttu tehasele üle jõu. Tallinnas valmistati ainult sisseseade tehnilised joonised. Väikeste aurukatelde kõrval hakati 1929. aastast tootma suure võimsusega aurukatlaid elektrijaamadele ja põlevkivitööstusele.
Krulli tehas tootis ka väga erinevaid põllutöömasinaid, näiteks aastal 1934 hekslimasinaid, viljasorteerijaid, õle- ja heinajahvatamise veskeid, loorehasid, atru, kultivaatoreid, vedruäkkeid, ristikheina peksuseadeldisi, loomatoidu aurutajaid ja kartulivõtmise masinaid.
Kokkuvõttes laienes Krulli tehase tootevalik, võrreldes tsaariajaga, tunduvalt.
Naftapuurtornide ajastu
Pärast II maailmasõda levis nüüd juba Tallinna Masinatehase toodang üle terve Nõukogude Liidu ja palju kaugemalegi. Valmistati näiteks suuremõõtmelisi ventilaatoreid, tsentrifugaalpumpasid, suure võimsusega aur upumpasid, parafiinivalamise masinaid, autotsisterne, transportööre, elevaatoreid, ainulaadseid kristallisaatoreid.
Üksnes lahtimonteeritavaid puurtorne tehti naftatööstusele üle saja. Neid 41 m kõrgusi puurtorne, mis võimaldavad puurida kuni 3500 m sügavuseni, demonstreeriti mitmel rahvusvahelisel näitusel. Need puurtornid on töötanud või töötavad veel praegugi Bakuus, Albaanias, Rumeenias, Hiinas ning Araabiamaades.
1950ndatel sai Tallinna Masinatehasest üks tolleaegse Nõukogude Eesti võimsamaid ja eesrindlikumaid masinaehitusettevõtteid. 21. veebruaril 1955. aastal viidi tehas NSV Liidu Naftatööstuse Ettevõtete Ehituse Ministeeriumi alla, mistõttu keskenduti ehitusmehhanismide tootmisele. Tehti neljatonnise tõstejõuga tornkraanasid, raudbetoonpaneelide valmistamiseks vajalikke seadmeid ning vibrolaudu.
Tehase suurimaks saavutuseks oli originaalse konstruktsiooniga masinpõlevkivikombain, mis on ainulaadne maailmas. See masin raiub põlevkivi lahti, sorteerib ja laadib vagunisse. 1960. aastail moodustasid tehase põhitoodangu mitmesugused keerukad seadmed nafta- ja põlevkivitööstusele, vagunelamud gaasitrasside ehitajatele, keskküttekatlad, aurukatlad piimatööstusele ja mittestandardsed seadmed paljudele tööstusharudele. Tehti isegi ultraheliseadmeid ja unikaalseid seadmeid Teaduste Akadeemia tellimusel. 1963. aastal alustati esimesena N Liidus õhkjahutite tootmist.
Franz (III) elas sõja üle. Hoolimata tolleaegsest raudsest eesriidest, pidas ta südamlikku kirjavahetust oma vanaisa poolt rajatud ja nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud tehase direktori ja selle muuseumi juhataja Kriivaga. Samuti käis 1976. aastal ka ise Tallinnas. Ta saatis muuseumile ka unikaalseid fotosid tehase ajaloost. Kahjuks likvideeriti Tallinna Masinatehase muuseum Eesti taasiseseisvumise algul ning need haruldased fotod läksid kaduma.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti