Virumaa Teataja 13.02.2007
Muuseumi ekspositsiooni loodusloo osa karu- ja ilvesetopise ning muu faunaga pakkus vaatajatele huvi nii 1950ndatel kui ka hilisematel aastatel.
Foto: Repro
1925. a 3. novembril avaldas Rakvere ajalehe Virulane noor toimetaja, äsja 22aastaseks saanud Arved Palgi oma lehe juhtkirjana üleskutse, kus kutsus rahvast üles koguma vanavara ja asuma looma kohalikku muuseumi.
See oli esimene kord, kui Rakveres sellel teemal avalikult sõna võeti. Otsekohe suurt midagi ei sündinud, tasapisi hakkas aga muuseumi mõte levima ja oli vähem kui poolteise aasta pärast leidnud nii palju kõlapinda, et võis asuda seda teoks tegema.
Arved Palgi kutsus kokku oma lähemad sõbrad ja üheskoos pandi kirja loodava Rakvere Muuseumi Seltsi põhikiri, mille 1. paragrahvis öeldi: “Rakvere Muuseumi Seltsi eesmärgiks on Rakvere Muuseumi asutamine ja ülevalpidamine.”
1927-1940: eramuuseum
31. märtsil 1927 tuli seltsi asutamiskoosolekule kokku 21 meest. Kuueliikmelisse juhatusse kuulusid peale Arved Palgi, kellest sai pikaks ajaks seltsi esimees, veel kindlustustegelane Richard Leemets, kooliõpetaja Arnold Liiv, kaupmees Voldemar Matson, leitnant Heinrich Stunde ja kapten A. Martinson.
Ruum kooskäimiseks ja vanavara kogumiseks saadi Rakvere Ühispanga majas Virulase toimetuses, Lai 7 (siis 17).
Esimene ülesanne oligi vanavara kogumine. Esimene väärtuslikum ese laekus 28. aprillil – piipkann Palmsest.
1927. aastal oli teine suurem ettevõtmine - kaevamised linnuses. Kaevamised polnud muidugi teaduslikud arheoloogilised uuringud, ent tekitasid rahva seas suurt huvi ja tõid seltsile populaarsust. Samal ajal viisid kaevamised seltsi võlgadesse ja sügiseks oli võla suurus 20 000 marka (200 krooni), annetuste kogumisega vähendati seda 80 krooni võrra.
1929. aastal ehitas Rakvere Ühispank, mille tegevust juhtis Arved Palgi isa Gustav, endale vana maja külge uue hooneosa (praegu keskraamatukogu). Muuseumi selts üüris endale ruumid selle II korrusel.
Lisaks annetustele, mida tõi rahvas, õnnestus hankida EV kaitseministeeriumi relvalaost päris kenake relvakogu, Tallinna kunstimuuseumilt deponeeriti seitse kastitäit etnograafiat, ostu teel hangiti lindude ja loomade topiseid. Rakvere postkontori ülem Torn ja tema kolleegid kinkisid muuseumile dokumentide kogu, dokumente annetasid ka Kaitseliidu Kalevi kompanii pealik Viktor Stahlberg ja R. Stein Haljalast.
Kõige suurem eksponaat, mis 1930. aastal saadi, oli suuremõõduline käsikivi, mis on olnud pidevalt muuseumi ekspositsioonis.
Ekspositsiooni avamine
Rakvere muuseumi esimene ekspositsioon avati 7. detsembril 1930 praeguse keskraamatukogu majas. Eeskojas oli riiul õllekannudega, tekstiilesemed ja mõned gravüürid rahvariietest, suures toas töö- ja tarberiistad ning relvakogu, väiksemas toas topised, ka arheoloogilised leiud ja mündid.
Avamine oli pidulik ja rahvast rohkesti. Maavalitsus (maavanem Karl Pajos) toetas muuseumi avamise puhul 150 krooniga. Tervitustelegrammid olid riigivanem Otto Strandmannilt, haridus- ja sotsiaalminister Hünersonilt, kindralmajor Aleksander Tõnissonilt jt.
Muuseum oli külastajaile avatud algul kahel korral nädalas, hiljem vaid pühapäeviti kella 12-13.
Muuseumi ekspositsiooni avamine suurendas seltsi senist võlakoormat, kuid avamispäeva annetustest saadi tasuda pool seltsi tollasest võlast.
Samal ajal kasvas jõudsasti seltsi liikmete arv, ent sissetulekud läksid vanade võlgade ja nende protsentide katteks. Kõige enam oldi võlgu Rakvere Ühispangale ja pank ütles suvel 1934 muuseumi seltsile ruumid üles.
1936 tuli seltsile appi linnavalitsus, kes lubas ruumid oma majas Tallinna tn 3. Uus, nüüd juba teine ekspositsioon avati 21. märtsil 1937. Esimeses saalis oli rahvateaduslik osakond ehk etnograafia, teises loodusteaduslik osakond, sõjaajalugu ja esmakordselt ka Vana-Rakvere väljapanek.
1938. aasta märtsis suudeti linnavalitsuse toetusel võlad ära maksta. 1939. aasta 1. jaanuariks oli muuseumi rahaline seis plusspoolel: nimelt oli seltsi kassas 55 krooni ja 2 senti. Edasi see summa kasvas ning 1940. a alguseks ulatus ligi 100 kroonini (98.22).
Uutes ruumides ja ilma võlgadeta oleks muuseumi seltsi tegevus ehk edaspidi olnud üsnagi edukas. Nüüd aga tuli kõigele järsk lõpp. Eestis kehtestatud nõukogude võimu 12. novembril 1940 välja antud “Eramuuseumide riigistamise seaduse” § 1 alusel Rakvere muuseum likvideeriti. Selts oli likvideeritud juba kuu aega varem.
Eksponaadid pakiti taas kastidesse ja veeti minema. Seisid need kastid kuus aastat linnavalitsuse, rahvamaja ja III algkooli hoovimaja pööningul.
Muuseumi seltsi juhtivad mehed Arved Palgi ja Richard Leemets saadeti Siberisse, Voldemar Matson pages läände, Arnold Vihvelin varjas end kuni surmani Lõuna-Eestis.
Riiklik muuseum
Pärast II maailmasõda kulus kaks aastat, enne kui Rakveres hakati taas muuseumi looma. Nüüd muidugi juba riikliku muuseumina. 1946. a kevadel kinnitati Viru maakondliku muuseumi esimene palgaline koosseis. Muuseumi hakkas juhtima endine Rakvere teatri näitleja, kaunis ja ettevõtlik noor naine Veera Kala (Ranne). Ruum saadi taas Tallinna tn 3, praeguse näitustemaja 2. korrusel.
Muuseum avati külastajaile 10. veebruaril 1947. Ekspositsioon asus neljas saalis, töötajate tarvis oli esimeses saalis eraldatud väike kardinatagune nurk, fondiruumid puudusid. Nii tegutseti aastaid.
Teadustööst neil aegadel rääkida ei saanud. Pealegi nõuti kõrgemalt poolt ühe väikese kohamuuseumi jaoks üsnagi omapäraste näituste tegemist, nt A. S. Puškini elust ja loomingust, Lenini elust ja tegevusest.
Esimese kunstinäituse korraldas muuseum rahvamajas juba 1947. aasta mai alguses ja seal tutvustati kohalikku taidluskunsti.
Uus ajajärk muuseumi elus algas siis, kui siia tulid tööle haritud ja töökad noored. 1949 asus muuseumis tööle Leili Pajos, kes jäi siia pikaks ajaks, olles ligi 30 aastat direktor. 1955 tuli muuseumisse fondihoidjaks Laine Rulli-Leet ja tema töö kestis siin 31 aastat.
1951, seoses rajoonide moodustamisega eelmisel aastal, nimetati muuseum ümber Rakvere rajoonidevaheliseks koduloomuuseumiks. Seda nime kandis muuseum kuni uue Eesti ajani välja, mil 1990 sai taas Rakvere muuseumiks, ja oli seda SA moodustamiseni 2002.
Tasapisi lahenes ruumikitsikuse probleem, kiiresti kasvas eksponaatide arv. Kui 1950. aastate I poolel oli 2000 – 3000 eksponaati, siis 20 aastat hiljem oli neid ligi 40 000 ja 6. juunil 1996 võeti muuseumi kogudesse vastu 100 000. eksponaat. Muuseum hakkas tegema TA ajaloo instituudi arheoloogide juhtimisel arheoloogilisi kaevamisi ja sai nii endale Virumaa linnuste ja kalmete leide.
Mis muutus muuseumis
Muuseumi oma ruumides hakati pärast seda, kui 1955 saadi kätte esimese korruse näitusesaalid, tegema kunstinäitusi. Esimene suurem temaatiline näitus uutes ruumides oli 1961. aastal teatriteemaline – sellega tähistati Rakvere teatri eelkäija, Rakvere Näitlejate Ringi asutamise 40. aastapäeva.
1964. aastast peale tehtud seenenäitustest kujunesid kõige populaarsemad näitused üldse. Palju tõid rahvast muuseumi ka iga-aastased käsitöönäitused. Populaarsed olid fotonäitused. Muuseum korraldas 1960. aastail ka mõned ülerajoonilised tööstusnäitused.
Igal aastal saabus kõrgemalt poolt kohustuslike näituste loetelu. Osa neist tegime, osa ainult paberil. Sellised olid näiteks ülemaailmse rahu teemaline näitus, L. I. Brežnevi 75. sünnipäeva näitus, väljapanek “Juri Gagarin – esimene kosmonaut” jt.
Koduloomuuseumil pidi olema ekspositsioon kolmes osakonnas: loodus, ajalugu ja Nõukogude periood. Ühtepidi oli see ebameeldiv kohustus, teiselt poolt pani see nõue kaasaega läbi töötama ja koguma mitte ainult nn punast materjali, vaid ka tööstuste toodangut, haridust ja kultuurielu tutvustavaid eksponaate.
Muuseumitöötajail tuli teha üsna palju nn massitööd: peale ekskursioonide juhtimise oli loengute ja vestluste pidamise kohustus.
Muuseumi juures töötas aastaid rahvaülikool, kus käisid esinemas üsnagi tuntud teadlased, loomeinimesed jt. 8-10 korda aastas ilmus rajoonilehes meie erilehekülg “Tunne oma kodunurka”, mis tunnistati lehelugejate poolt kõige populaarsemaks ja loetavamaks eriküljeks. Kaua aastaid oli muuseumitöötajate üheks töölõiguks kultuurimälestiste kaitse.
Tavaliselt käis koduloomuuseumis ja sealsetel näitustel aastas (andmed 1960. aastaist) keskmiselt 15 000 külastajat. Kui 1974 valmis uus kogu maja hõlmav ekspositsioon, kasvas külastajate arv järsult (1977 – 27 524), ja kui meie muuseum lülitati 1979 üleliiduliste turismigruppide marsruuti, kasvas külastajate arv enam kui kahekordseks (1986 – 58 471). Aga need külastajad polnud kaugeltki mitte kõik asjast huvitatud.
Kasvas majast välja
1960. aastail hakkas muuseum kasvama oma majast välja. 5. novembril 1967 avasime Kunda tsemenditehase muuseumi, hiljem selle II korrusel Kunda tööliskorteri. 1973. aasta märtsis sai meie muuseumi filiaaliks piiritustehase muuseum Moe viinaköögis, kümme aastat hiljem tegi uksed lahti Rakvere linnakodaniku majamuuseum. See oli esimene taoline kogu Baltimaades ja leidis alguses üsna palju tähelepanu ja rakverlaste suure poolehoidu. Esimesel aastal külastas seda 8769 inimest.
1988. aasta muuseumipäeval andsid restauraatorid muuseumile üle Rakvere linnuse renoveeritud 1. järgu – lõunaeeshoov, rondeel, vahitorn ja idaväravakompleks. Selle võttis vastu juba uus noor direktor Olav Mäe.
1997. a sai muuseum pärandina Richard Sagritsa Karepal asuva sünnimaja ja maa. Selleks ajaks oli Kunda muuseum ära antud Kunda linnale. See sündis 1993.
1979. a kehtestati N Liidu muuseumidele uued kategooriad, mida oli viis. Meiesugusel kohamuuseumil oli III kategooria, aga selle tingimuseks oli kas 100 000 külastajat aastas või 75 000 eksponaati kogudes. Meil polnud kumbagi. Et mitte II kategooriasse langeda (see tähendas koosseisude ja palkade kärpimist), tegime panuse kogumistööle.
Muu töö kõrval käis mitmel aastal meeletu kogumine ja arvelevõtt. Peamiselt kogusime pabermaterjali ja fotosid, sest need võtsid vähe ruumi. 1979 koguti üle 10 000 eksponaadi! Ja me jäime III kategooria muuseumiks.
Odette Kirss
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti