Pärnu Postimees 23.06.2010
Silvia Paluoja, reporter
Nelja mehe tuletõrjepumpa kasutati Kilingi-Nõmme tuletõrjes Vene ajal, sellele toetuvad päästekomando akende all (vasakult) Olev Paukson, Eduard Melnits, Villu Pikker ja meeskonna vanem Peeter Põder.
Foto: Urmas Luik
Jaanipäeva hommikul 1988. aastal hõõrusid kilinginõmmelased mitu korda silmi, enne kui veendusid, et näevad ärkvel olles tuletõrjemaja tornis lehvimas sinimustvalget lippu.
Kuigi samal kevadel oli muinsuskaitsepäevadel Tartus toodud tänavaile rahvusvärvid, võimutses nõukogude punalipuline aeg ja oma riigi lipp paari tuhande elanikuga linnas nähtavaima koha peal ajas kõik kõhevile.
"Seda oli ilus vaadata, isegi bussid jäid seisma, rahvas uudistas seda lippu, see jäi üles järgmise päevani. Mõtlesin küll, et KGB tormab kohale, aga ei juhtunud midagi," räägib Olev Paukson, Kilingi-Nõmmes tuntud koduloolane ja päästekomando pealik.
Kogujate klubi Varia
Selle sinimustvalge, mille sõbramehed Mart Link ja Olev Paukson paarikümne meetri kõrgusele pritsimaja torni viisid, oli Olevi vanaisa Hugo Murakin alles hoidnud sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast. Peitis punapöörde ajal trikoloori riidekappi ja nüüd hoiab pojapoeg seda oma kodus kui põlvkondi ühendavat varandust.
Kilingi-Nõmme kandi talupidajate perest pärit, käis Olev Paukson läbi kõik omaaegsed kohalikud alg- ja põhikoolid ning lõpetas uusimas, 1961. aastal valminud praeguses gümnaasiumis. Nüüd on ta vanaisast võttes kolmandat põlve pritsimees ja sama teed käib poeg Olavi, kes on Pärnus keskkomandos rühmapealik.
Olev Pauksoni auaste on viiekordne vanaisa. Teda tunnevad kodulinlased nime- ja nägupidi, tema ise jääb nooremate tundmisega jänni.
Sügaval nõukogude ajal sõitsid Pärnust 40 kilomeetri kaugusele vaiksesse Kilingi-Nõmme kokku kollektsionäärid, klubi Varia liikmed.
Vahetasid omavahel märke-marke ja kirjandust, mille hulgas oli avalikult taunitud väljaandeid. Sinna juurde veeretatud jutud kandusid Pätsu ajast taas vaba Eesti lootuseni.
"Kollektsionääride klubis olid ehk tavalisest rohkem isamaaliselt mõtlevad inimesed, meil liikus ajaloolist kirjandust, mida avalikult olla ei tohtinud, kuid kogujad võisid seda isekeskis vahetada," räägib Paukson ja viib jutu Punapargi Vabadussõja sangarite ausamba taastamiseni.
Vabadussõja Punapargi lahingus langenutele pühendatud ja 1934. aastal rahva algatusel püstitatud mälestussamba õhkisid punavõimud 1950. aastal.
Varia mehed teadsid, kus asuvad purustatud kivi tükid, kaevasid need välja ja oktoobris 1988 avati sammas, taastatuna Kilingi-Nõmme näidismetsamajandi Rahvarinde tugirühma ning Tihemetsa ja Punapargi rahva ühisel tahtel ja jõul.
Selle ettevõtmise vedaja oli Olev Paukson, kinnitavad kohalikud.
"Pärast Punapargi ausamba taastamist katsusime Vene kirikut taastada, aga rahvas ei tulnud kaasa, see plaan jäi pooleli, siis võtsime ette Kilingi-Nõmme vabadussamba," mainib Paukson.
Ta meenutab, kuidas ta kohalike mõttekaaslaste Mart Lingi, Kalle Kiipuse ja veel mõne mehega lõhkus lahti omaaegse masina-traktorijaama vundamendi, sest kuuldavasti olid sinna laotud õhitud mälestusmärgi tükid.
Ausammas vabadusele
"Seal olid need kivid tõesti olemas ja vundamendi nurka toetas graniiditükk, millele oli raiutud samba tekst "Isamaa ilu hoieldes ..." . See oli tõeline õnn, tõime need kivid samba omaaegsesse asukohta. See oli 1990. aastal."
Paarkümmend aastat hiljem, jaanipäeval 2008 sadas Kilingi-Nõmmes lakkamata vihma, aga see ei seganud ajaloolise sündmuse oma silmadega näha tahtjate kogunemist Saarde kihelkonna Esimese maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussamba taasavamisele. Vundamendist leitud kirjaga kivi teisele küljele on kinnitatud tahvel annetajate nimedega.
Jõudumööda on Paukson otsinud Saarde kihelkonnast pärit vabadusvõitlejate ja avaliku elu tegelaste kalme kohalikul kalmistul, neid korrastanud ja tähistanud.
Ja tema kui kirgliku kollektsionääri ning suulise teatmeteose algatusel meenutab Punapargis Vabadussõja kangelaste ausamba taasavamise päeva eriümbrik ja Kilingi-Nõmme suurpäeva erimark, millel kujutatud 1933. aastal Anton Starkopfi loodud ja skulptor Aime Kuulbuschi taastatud Vabadussõja sangari kuju.
Kohalik komando
Huvist Saarde kandi möödaniku vastu on pungil päästepealiku kabinetki.
Ühes seinas klaasi taga kunagiste pritsimeeste vormikuued, õmmeldud mustast kalevist, aumärgid küljes ja metalsed nööbid kiiskamas, vanim eksponaat 1937. aastast.
Suurim haruldus on aga kabinetiomaniku sõnutsi 1903.-1904. aastal sellesama pritsimaja ehitusel põranda tegemise ajal selle alla peitu jäänud tsaariaegne Riia õlletehases valmistatud pudel.
Kappides on omaaegsed vormimütsid, seintel au-, tänu- ja muud kirjad, ukse juures 1930. aastal valmistatud telefonikeskjaam, pealiku selja taga seinal seisavad tihedas mitmerealises rivis toonased tegijad.
Mustvalgete suurendatud ja raamitud piltide rida algab Kilingi-Nõmme priitahtliku tuletõrjeseltsi asutajaliikme ja esimese esimehe suurkaupmees Nikolai Heermeieri näopildiga.
Viimane pildirivis on Saarde vallavanem Kalle Song, kelle ajal moodustus linnas päästekomando taasiseisvunud riigi tugistruktuurina ja kellelt Olev Paukson pealiku kohustused sellele kohale kandideerides 1999. aastal üle võttis.
Kilingi-Nõmme tugikomandos on 16 kohta, aga mehi napib ja pika töökogemusega Paukson ei usu, et süsteemi annab tagasi pöörata priitahtlikkuse peale, nagu oli tema vanaisa ajal.
Kogujakirega edasi
Pärast jaani plaanib Paukson teha ametist lahkumise peo. Tema kirg on vanavara ja kodukandi ajaloo talletamine, kihelkonnalehes Saarde Sõnumid alustatud ülevaate jätkamine.
Kilingi-Nõmme linna arhiivi on ta täiendanud 3000 ajaloolise fotoga ning ajaloomuuseum võib olla tänulik Vene-Jaapani sõja aegsete klaasnegatiivide kogu eest, mis Pauksoni varamust pärit.
"Ma magasin maha ühe oksjoni: Saksamaal pakuti müüa pilti, mis on tehtud Kilingi-Nõmmes pärast 6. juulit 1941, kui hävituspataljon oli kesklinna maha põletanud. Selle pildi on teinud üks Saksa sõdur," klõbistab Paukson arvutiklahve ja otsib vajalikku lehekülge, et ihaldatud fotot näidata.
Metsavennad lõid esimesel sõjasuvel Kilingi-Nõmme linna piiril Liivamäel taganema Pärnust saadetud hävituspataljoni võitlejad. Naasti kättemaksuks ja tugevdatud jõududega. "Kaubanduse ja Kiriku tänav läks kõik, pritsimeestel ei lubatud kustutama hakata, püssimehed valvasid veepumba juures ja ... " räägib Paukson.
Liivamäe lahingu õiges paigas kõrgub valge metallrist, selle tähise avamisel 2001. aastal käis Kilingi-Nõmme aukodanik kindralleitnant Ants Laaneots.
Pauksoni ja tema mõttekaaslaste teene ajaloo ees on möödaniku kohta materjalide kogumine, kuni veel on mäletajaid. Selle sihikindla tegevuse tunnustusena on Paukson pälvinud Saarde valla väikese vapimärgi ja kantud Kilingi-Nõmme linna auraamatusse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti